Roosna-Alliku ja Albu

 ROOSNA-ALLIKU

Mõis

Hoone ehitusaeg: 1780–1786
Kool mõisas: 1924
Õpilaste arv: 77

17. sajandi algaastatel rajatud mõis kuulus pikka aega Rosenitele, kelle järgi sai nime ka paikkond. Et eristada neid Vana-Liivimaal juba varem tuntud Rosenite aadlisuguvõsast, lisati nimele saksa weiss (’valge’). Valgest roosist kujunes Roosna-Alliku mõisa sümbol ja kooli logo.

Varaklassitsistlikus stiilis peahoone lasi püstitada Otto Friedrich von Stackelberg 1786. aastal. Ta kutsus projekteerijaks nimeka kubermanguarhitekti Johann Schultzi, kelle silmapaistvaimaks tööks oli Toompea loss.

Erakordselt kõrge tasemega interjööridest on säilinud anfilaadsüsteemis teise korruse roosa saal ja sinine salong, mille elegantse stukkdekoori valmistas Böömi meister Karl Kalubka. Kunstmarmorseinte taustal joonistuvates detailides nähtub omaniku sümpaatia antiikkunsti vastu.

Mõisahärra oli haritud ja palju reisinud mees, kes asus talupoegade trööstitu olukorra parandamiseks nende õigusi suurendama ning manitses lapsevanemaid suisa karistuse ähvardusel lapsi kooli panema. Toonastest külakoolidest oldi Roosna-Allikul sammuke ees, sest seal harjutati juba kirjutamist.

Roosna-Alliku Põhikoolis on praegu tähtsal kohal majandus- ja keskkonnaõpetus ning paikkonna haridus- ja kultuurilugu – koolil on oma töövihikud „Roosna-Alliku lugu”.

Kõrvalhoonetest on pidevas kasutuses valitsejamaja, kus paiknevad tehnoloogiaõpetuse ruumid ja abihoonena endine meierei. Hiljuti restaureeritud kabel on rajatud Stackelbergide perekonna poolt.

Roosna-Alliku mõisapargi Nõiamägi ehk Niinemägi

Väljapääs mõisahoone tagumisel küljel asuvast pargist asuks justkui mäe otsas. Rahvasuus kutsutakse seda Nõiamäeks ja Niinemäeks. Selgetel kuuvalgetel öödel võib teraselt kuulates kosta ohkeid ja kapjade trampimist. Nimelt olevat mõisniku hobune pillanud seljast maha teenija lapse, kelle hobune surnuks trampinud. Mõisnik lasknud lapse samasse mäe alla matta ja leidnud perele uue koha teises mõisas ning mõistnud neile kaasa anda ka nn valuraha.

Roosna-Alliku mõisa kasvuhoone varemed

Kasvuhoone oli neljaosaline: palmi-, aprikoosi-, viinamarja- ja roosimaja. Kasvuhoonega koos oli aednikumaja, kus asusid ka õunakamber ja aednikupoiste tuba.

Roosna-Alliku mõisa kabel

Viimase mõisniku von Stackelbergide perekonnakalmistu aastatel 1802–1932, kus on oma viimse puhkepaiga leidnud 11 lahkunut, neist kaks kabelis ja üheksa kalmistul. Sinna on maetud mitu kindralit, keisri tallmeister Schilling, Kaalepi proua jt. Viimane mõisaproua on maetud kabeli ette. Hauale oli istutatud pihlakas, mis on tänaseks hävinenud.

Eesti ühe pikima jõe, Pärnu jõe (144 kilomeetrit), alguse allikas on tähistatud teabetahvliga ja mööda puidust treppi on võimalik lättele lähedale saada. Pargi auto selleks ettenähtud teeäärsesse "taskusse".

Kaljusalu talu loomapark

KALJUSALU, Öötla küla, Järva vald, Järva maakond

(+372) 555 98414

JÄRVA-MADISE

Püha Matteuse kirik

Ümbruskonna väikseim kirik Järva-Madisel (18,3 x 9,45m) on valminud 14. sajandil. Järva-Madise kiriku seinamaalid, altar ja kantsel on pärit keskajast, kiriku sisse matmise kommet meenutab põrandasse raiutud hauaplaat.

Kiriku ehitasid rootslased.Kiriku kõrge torn laoti hoonele 1858. aastal.Järva-Madisel moodustasid kirik, kõrts ja vallamaja „kuldse“ kolmnurga.
Kirikut ja selles toimuvat on kirjeldatud A.H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“

Aastail 1623-33 oli Järva-Madise pastoriks, hiljem Järvamaa praostiks magister Heinrich Stahl (1600 - 1657), eesti vanema kirjakeele looja.
1862 - 1905 oli Järva-Madise pastoriks Franz Johann v. Nerling, A. H. Tammsaare pastoritüüpide algkuju.
Järva-Madise vanale kalmistule on maetud "Tõe ja õiguse" prototüübid: peaväravast vasakul kirjaniku ema-isa, paremal Sikenbergid ja peateest paremal Grossthalid. Kalmistule on maetud ka kirjaniku vend August Hansen.

Kirjanik A.H.Tammsaare pronksbüst  sirutub kõrgel graniitsambal. Sammas on kaunistatud reljeefidega, kus kujutatakse romaani "Tõde ja õigus" episoode - Andrese Vargamäele saabumist koos Krõõdaga ning Indreku sookraavi kaevamist ja Pearuga leppimist. Skulptor Ferdi Sannamehe tehtud monument asub kirjaniku poolt tuntuks kirjutatud valla- ja endise kohtumaja ees ning monument avati 30. augustil 1936. See on kodukandirahva püstitatud mälestusmärk Vetepere külas Tammsaare-Põhja talus 30. jaanuaril 1878 sündinud sõnameistrile.
1936. a. avati vallamaja ees Anton Hansen-Tammsaare ausammas (autor F. Sannamees), mis sündmusena - looja jäädvustamine tema eluajal - oli harukordne isegi rahvusvahelises ulatuses. Kirjanik ise oma austamistseremooniast osa ei võtnud, vaid saatis ainult telegrammi: "Kõigile, kes kokku tulnud tõe ja õiguse pärast, saadab südamlikke tervitusi Tammsaare".

19. sajandi teisel poolel oli Järva-Madise haaratud maltsvetlaste liikumisest

ALBU

Albu mõis

Teated ühest vanimast ordumõisast Järvamaal ja Eestis pärinevad 1282. aastast. Albu mõisaansamblist on säilinud peahoone, ait, kaarsild, magasiait, viinaköök ja park. Mõisa dekoor on lihtne ja lakooniline. Säilinud on valge-sinistest kahlitest barokne ahi ja klassitsistlikud valgetest kahlitest ahjud.
 1921. aastast tegutseb mõisahoones kool.

Albu mõisahoone on kahekordne massiivne paekiviehitis. Selle mõisa laskis ehitada krahv Gustav Otto Douglas 1743. a. Veel sada aastat hiljemgi räägiti õuduslugusid temast ja mõisa ehitusest.

Albu mõisa hoone teevad Eestis ainulaadseks siseruume kaunistavad arvukad baroksed ja rokokoomaalingud ning plafoonmaalid – sedavõrd rikkalikult ei esine neid üheski teises Eesti mõisas.

Huviväärsed on ka mitmed mõisa kõrvalhooned, eriti aga üle tee paiknev Kukenoosi rehi, ühe traagilise ajaloosündmuse tunnistaja.
1. novembril 1861. a. peksid siin haagikohtuniku poolt väljatellitud Laadoga jalaväepolgu sõdurid halastamatult Albu ja ümbruskonna talupoegi, kes olid mõisa keelust hoolimata pidanud koosolekuid väljarändamise arutamiseks ja takistanud mõisnikku talupoegade karistamisel. Kokku said siin 48 talupoega 233 sõjaväelase käest 3830 vitsahoopi, igale seljale 50 - 100 verejälge. Seda sündmust hakati hiljem nimetama Albu veresaunaks.

Aastatel 1718 -1740 töötas Albu mõisas Lääne-Euroopa eeskujul loodud kõrgem kool, nn. rüütliakadeemia, kus anti haridust ning rüütlikasvatust orbunud ja vaesunud aadlilastele. Koolis õpetati vanu keeli, saksa ja prantsuse keelt, ajalugu, geograafiat, arhitektuuri, sõjandust, vehklemist ja tantsimist. Lõpetanud said ohvitserikraadi. Koolis õppis ka mõni aadliseisusesse mittekuulunud eesti ja vene laps.

1990. aastate keskel oli Albu vallavolikogus arutlusel plaan ehitada uus koolimaja ja hüljata vana mõisahoone. Tollal ei osatud veel aimatagi, millised rikkused on peidus mõisakooli interjööris. Koolimaja vahetamise mõtted maetigi maha kohe, kui mõisa fuajees tööd teinud elektriku suureks üllatuseks paljastusid lahti löödud krohvi alt värvitriibud ja -laigud. Restauraatorid võtsid hoone sisemised kihid ettevaatlikult lahti ning selgus, et paks krohvikiht peidab mitmel pool majas sajanditevanuseid maalinguid. Saepuruplaadiga ülelöödud vaheseinte alt koorus välja rokokooajastu kunst ning vestibüüli lagi varjas lõuendile maalitud plafoonmaali. Tagatipuks leiti kinnise keldriosa avamisel 14. sajandist pärinevad müüriosad. Seega on 1742. aastal ehitatud praegune peahoone järjekorras vähemalt neljas.

Kooli  vilistlane - tippsuusataja Jaak Mae.

• 
  

Jäneda

JÄNEDA

• 
  
• tuntud oma mõisa ja laatade poolest
• ca 570 elanikku
• Jänijõe keskjooksul
• inimtegevuse jäljed 3 at eKr, Kivikirved.
• 
  
•  MÕISat on esmakordselt mainitud 1510. Palju erinevaid omanikke, viimased olid Benckendorffid, kelle ehitatud on ka praegused mõisahooned. Härrastemaja 1915. Konverentsikeskus, külalistemaja, Musta Täku Tall. Viimase ülakorrusel asuv näputöömeistrite müügikoht. 600 ruutmeetrisel pinnal on müügil enam kui 40 käsitöötegija tooted alates sepistest ja kudumitest klaasi ning keraamikani välja. Juba aastaid on Jäneda käsitöökeskus lisaks ehtsale kodumaisele käsitööle pakkunud ka võimalust töökodades ise uusi nippe õppida või koolitustel osaleda. Huvitav teada: Jäneda käsitöökeskus on Eesti suurimal pinnal asuv keskus.

• 1921 toodi Jänedale Eesti vanim keskeriõppeasutus - P-E Põllutöökeskkool - õppinud Arnold Rüütel - koolijuht käis igal aastel 1. sept hobueesliga rongi vastas - õppinud Jaan Kruusvall, õpetanud Veera Saar, 
• Jäneda Hobusekasvatuse OÜ - eesel ka, sest vilistlased nõudsid. Õllejooja eesel sattus Tln loomaaiast, võõrutusravi.
• 
  
• Presidendi matkarada on 10 km pikkune Aegviidust algav läbi Nelijärve Jänedale kulgev metsarada Lääne-Virumaal. Talvehooajal toimub rajal üha enam populaarsust võitnud retk Presidendi matk, kus osaleb ka Arnold Rüütel, Eesti Vabariigi president 2001-2006.
• Huvitav teada: Rada on saanud oma nime kahe EV presidendi Konstantin Pätsi ja Arnold Rüütli järgi, kes siinsel rajal tihti käinud. EV esimene president Konstantin Päts oli Nelijärve turistide kodu mõtte algataja ja ehituse rahastaja ning Jäneda Põllutöökeskkooli rajaja. Arnold Rüütel on Jäneda kooli 27. lennu vilistlane.

• 11 km pikkune Jäneda-Aegviidu vallseljak, mille ühel kõrgemal kõhmul Jänijõe ja Kalijärve vahel asub Jäneda linnamägi aastast ca 1000. Kalijärve (4 ha, suurim sügavus 9 m) põhjas olla rahapada - keegi härra näinud kord kalda lähedal katelt, kus raha sees kõlises; kui ta oli meestega katla juba peaaegu välja tõmmanud, lubas ta meestele vaevatasuks kõhutäie tanguutru - siis tulnud järvest hall vanake, võtnud katla sarve otsa ja viinud järve keskele. Enam pole nähtud. 
• Jäneda park paistab silma oma huvitava kujundusega. Jäneda keskuses on kolm järve, millest suurim on käärulise kaldajoonega Allikajärv. Järvele lisavad võlu luigemajad ja väike kaarsillake ning sinikael-partide ja luikede pered. Endise veski juures on 2 ha suurune paisjärv ning üheaegselt uue õppehoonega rajati selle juurde veel 0,4 ha suurune tehisjärv.
• Aastail 1780 -1783 oli Jäneda mõisas koduõpetajaks Chr. H. J. Schlegel, kes hiljem avaldas 10-köitelise reisikirjade raamatu "Reisen in mehrere russische Gouvernements", mis sisaldab rohkesti huvipakkuvat ainestikku eesti etnograafiast, eriti Jäneda, Ambla ja Simuna ümbruskonnast.
  
  

Briti salateenistuse erinevate informaatorite hinnangul oli Mura Budberg atraktiivne, moraalitu ja väga intelligentne naine. Nii mõnigi kord on teda ümbritseva saladuseloori tõttu võrreldud Mata Hariga. Tema elust on kirjutatud mitmeid raamatuid ja vändatud filme, kuid selgust pole sellegipoolest tulnud. Üks on aga kindel – ta suutis köita selliseid mehi nagu Johann von Benckendorff, Robert Bruce Lockhart, Maksim Gorki ja Herbert G. Wells.

Maria pärines ukraina soost juristi krahv Ignati Zakrevski perekonnast. Maria oli peres neljas ja viimane laps, sündides Harkovis 1892. aastal. Ilusat ja andekat pesamuna hakati hüüdma hellitavalt Muraks. Ta kasvas üles poliitiliselt liberaalses ja kultuuriliselt haritud anglofiilide perekonnas. Mariat kasvatas iirlannast lapsehoidja, nii et ta kõneldes paremini inglise kui vene keelt.

Pärast perepea ootamatut surma 1905. aastal koliti kulukast Peterburist Berjozovaja Rudka mõisa Ukrainas, kus elu oli odavam, mistõttu jäi Marial ainsana lastest lõpetamata aadlipreilidele mõeldud kõrgem õppeasutus. Mura sai oma hariduse koduõpetajatelt. Tänu loomupärasele andekusele, mis väljendus eelkõige keelte õppimisel (ta valdas inglise, prantsuse, saksa ja vene keelt) ja suurele lugemusele, kujunes tast avara silmaringiga daam. 

1910 pääses Maria lõpuks Berjozovaja Rudka kuldsest puurist, kus oli pidanud elama ema range järelevalve all. Tema vend Platon oli tööd saanud Vene saatkonnas Berliinis, mis oli enne I maailmasõda Venemaa hiilgavaim välisesindus. Samuti oli sinna määratud õemees Nikolai Jonov. Poja ja tütremehe kindlasõnalised lubadused Maria eest Berliinis hoolt kanda murdsid lõpuks range perematrooni vastupanu. Mura avastas just Berliinis oma elukestva talendi seltskonnaga manipuleerimises, puru silma ajamises ning meeste ümber sõrme keeramises. Moraalsed kaalutlused, võltstagasihoidlikkus ja ilmalikud tabud ei kammitsenud tema käitumist. Mitmed armuafäärid tulid selle kõige juures loomulikult. 

Murat tutvustati peagi saatkonna sekretärile ja värskele baltisakslasest mõisaomanikule Johann von Benckendorffile, kes armus võluvasse näitsikusse koheselt.

Mees oli teinud selleks ajaks juba hiilgavat karjääri. 1910 ülendati ta saatkonna teiseks sekretäriks. Samal aastal suri vana mõisahärra Aleksander von Benckendorff ja Johann sai Jäneda uueks mõisaomanikuks. Koheselt alustas ta uue härrastemaja ehitust, mis sai ta tulevase abikaasa ja rohkearvuliste sõprade meelispaigaks. Siia korraldati lõbusaid väljasõite kuni revolutsiooni puhkemiseni Venemaal. 

Jäneda mõisaproua Maria Benckendorff

1911. aastal abiellusid Johann ja Maria Berliinis. Sellest abielust sündisid 1912 poeg Paul ja 1915 tütar Tatjana. 

Mura elu kulges seisusele vastavalt ballide ja pidulike vastuvõttude keerises nii Berliinis kui ka Peterburis, kus neil oli esinduskorter. Ka 1914. aastal puhkenud sõda ei muutnud kuigivõrd Mura elu. Vene esindus küll lahkus Berliinist ja abikaasa astus vabatahtlikuna sõjaväkke, kuid elu Venemaa pealinnas kees sama hoogsalt edasi. Sel perioodil tekkisid Mural tihedad sidemed Inglise saatkonna töötajatega, kellega koos korraldati lõbusaid väljasõite ka Jäneda mõisa, mis lõplikult valmis 1915. aastal.

Kuid 1917 varises kokku riik ja võim, keda Benckendorff oli esindanud ja teeninud. Pärast bolševistlikku riigipööret, kui paljud senised tuttavad kas põgenesid maalt, tapeti või sattusid kodusõja erinevate rindejoonte taha, otsustas Johann perega Eestisse kolida. 1918. aasta esimestel päevadel sõitiski mees koos lastega Jänedale, võttes kaasa ka Mura iirlasest lapsehoidja, kes nüüd kasvatas tema lapsi. Maria jäi Petrogradi ja pidi hiljem järgi sõitma. Zakrevskite mõis Ukrainas oli rüüstatud ja Maria haige ema oli põgenenud nende talvekorterisse Spalernajal. Johann leidis kodumaal eest segastel aegadel rüüstatud mõisa, nii pidi ta koos lastega kolima Kalijärve suvemõisa. Seal tegi ta pikki jalutuskäike ja igatses naise järele. Maria tegi suvel lühikese paaripäevase visiidi Jänedale, aga kadus mehe jaoks mõistetamatult kiiresti tagasi Petrogradi. 

18. aprillil 1919. aastal leidsid jalutama läinud lapsehoidja ja lapsed Kalijärve äärselt teelt mõrvatud krahvihärra. Kas see oli mõne solvatud talumehe kättemaks või poliitiline mõrv, jäi sõjaaja tõttu välja selgitamata. Lisaks mehele jäi Mura ilma ka oma kaunist lossist – uus võim Eestis riigistas nende mõisa ja häärberisse toodi Eesti Põllutöökool.

1918 märtsis kohtas Mura ühel peol Briti saatkonna erimissiooni juhti Robert Bruce Lokharti. See muutis ta saatust igaveseks. Meest on nimetatud seiklejaks, uljaspeaks, ägedaks karismaatiliseks luurajaks. Aga tal oli vähemalt üks nõrkus – naised. Lockharti on peetud Ian Flemingi agent 001 prototüübiks. Peaminister Lloyd George saatis ta Venemaale poolametlikult uurima, kas bolševikega oleks võimalik teha diili, et nad jätkaksid sõda sakslaste vastu.

Sellest kohtumisest kujunes kaheksa kuud kestnud kirglik armastuslugu. Meest köitis Maria elujulgus ja oskus eirata armetuid olusid. Bruce Lockhart on kirjutanud oma mälestustes: «Ta oli siis kahekümne viie aastane. Üdini venelanna, venelikum kõigest venelikust, kiirgas temast suurejoonelist põlgust inimelu pisimurede vastu ja meeletut uljust, mis välistab igasuguse arguse./…/Kui ta armastas, oli see kogu tema maailm. Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanlasena ei saa teda kujutleda.»

Kui Lockhart sõitis Moskvasse, jätkus tema kirjavahetus Maria Benckendorffiga. Kirjad muutusid ühe pikemaks, üha intiimsemaks ja üha igatsevamaks. Kuni Maria jõudis Moskvasse ja seadis end sisse Lockharti korteris Arbati linnaosas viiekorruselises hoones.

Suvel oli Mura sunnitud väga rasketes sõjalistes ja poliitilistes oludes võtma ette nädalase visiidi Jänedasse. Vahetult enne sõitu Eestisse kirjutas Mura Lockhartile: «Sinu pärast olen valmis riskima ükskõik millega, armastan sind rohkem kui kogu maailma./…/ Lähen sinna ainult meie «väikese Peteri» pärast, lähen mängima vastikut osa…» Mura oli rase. Ta võttis nõuks, maksku mis maksab, tõestada vahekorda oma seadusliku mehega. Hiljem oli tal kavatsus lahutada ja järgneda Lockhartile. Maria jõudis õnnelikult tagasi Moskvasse, kuid siis hakkasid juhtuma asjad, mis kõik pea peale pöörasid.

1918. aasta augustis arreteeriti R. B. Lockhart, süüdistatuna atentaadi korraldamises Leninile. Teatavasti tulistas 28-aastane revolutsionäär Fanny Kaplan Leninit kaks korda. Lockharti arvati olevat rünnaku ajudeks. Mura oli Robertiga Briti konsulaadi ruumes Moskvas, kui punaarmeelased tulid meest öösel vahistama. Kuni Lockharti Kremlis üle kuulati, visati Mura Lubjankal Venemaa salateenistuse kongi. Sealt vabanes ta pärast mitmeid ülekuulamisi ja kohtumisi Tšekaa aseesimehe Jekabs (Jakov) Petersiga. Spekuleeritakse, et ta olevat kas saanud tema armukeseks või siis sunnitud Tšekaa kasuks tööle hakkama. Igal juhul pääses ta sealt peatselt vabadusse, kuid kõige selle hinnaks oli kaotatud «väike Peter». Lockhart tunnistati süüdiolevaks vandenõus Nõukogude Venemaa vastu ja mõisteti surma. Kuu aja pärast vahetati ta lõpuks välja Inglismaal arreteeritud nõukogude diplomaadi Maksim Litvinovi vastu ning mehele anti kaks päeva Venemaalt kadumiseks.

Pärast Lockharti maalt välja saatmist tuli Mural võidelda ellujäämise eest, olukorrale lisasid veel traagilisust teade mehe mõrvamisest, ema surm ning puhkenud sõda Venemaa ja Eesti vahel, mis lõikas ära võimaluse tulla laste juurde. Ainus, mis teda elus hoidis, oli lootus. Ta kirjutas Lockhartile kirju ja unistas nende peatsest kohtumisest Stockholmis. Kuid Lockhartilt sai ta ainult mõned mittemidagiütlevad kirjad, kuni saabus vaikus. Alles 1921. aastal tuli lühike jahe kiri, kus mees teatas, et tal on sündinud poeg oma naisega…

Maria siirdus tagasi viletsuse ja sõjakoleduste käes vaevlevasse Petrogradi. Tööd polnud, kuid toidutalonge oli vaja. Tuli müüa oma allesjäänud varanatukest. Abikäe ulatas juhuslikult kohatud endine perekonnatuttav ja hilisem lastekirjanik Kornei Tšukovski, kes kutsus ta «Maailmakirjanduse» kirjastusse tööle. 1919. aasta lõpus tutvustas mees Mariat Maksim Gorkile (kodanikunimega Aleksei Peškov), kes oli Lenini lähedane kaastöötaja. Naisest 24 aastat vanem Gorki kiindus Mariasse esimesest silmapilgust ja tegi talle ettepaneku asuda elama tema kommuuni. 

Nii asuski Mura tööle Maksim Gorki kontoris Petrogradis Kronvergi bulvaril. Gorki oli sel perioodil paljude jaoks imetegija ja temasse suhtuti suure austusega. Oma 12-toalises korteris, mis ulatus läbi kahe korruse, oli ta sisse seadnud väikese kommuuni, kus elas nii kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid kui tudengeid. Muidugi ka tema favoriit näitlejanna Maria Fjodorovna Andrejeva. Ametlik naine Jekaterina Pavlovna Peškova elas Moskvas, kuid külastas neid. Samuti Gorki poeg Maksim Peškov.  Kommuunis olid igaühel oma kohustused, tegemised ja ülesanded, isegi toidukraami varuti ja tarvitati üheskoos. Maria Benckendorffist sai esialgu Gorki erasekretär, kelleta kirjanik varsti enam toime ei tulnud. Naise jaoks tähendas see väga ohtlikel aegadel kindlat kaitsjat ja tuge. Mura oskas head suhted sisse seada kõigi Tormilinnuks hüütud prolekirjaniku kaaskondsetega, kaasa arvatud tema naised. 

Gorki kommuunis kees pidevalt sigin-sagin. Koguneti selleks, et vaielda, vahetada uudiseid, revideerida üksteise seisukohti ja lugeda ette oma uusimaid teoseid. Kui tuli Gorkile eriti lähedasi inimesi (Aleksander Blok, Aleksei Tolstoi jt), võis asi pöörata ohjeldamatuks peoks. Vahel tuli külla bassilaulja Fjodor Šaljapin ja laulis neile suurepäraseid vene romansse. Gorki uskus kirglikult inimeste heasse põhiolemusse ja tema päästmisse hariduse läbi. Mitte alati ei nõustunud ta bolševike tegutsemismeetoditega, kuid tal oli sügav usk nende ideedesse.

1920. aastal külastas Maksim Gorki kutsel Venemaad tuntud kirjanik Herbert Georg Wells. Wells kohtus seal Leniniga ning kirjutas reisil nähtust raamatu «Venemaa pimeduses». Just Gorki juures tutvus ta 28-aastase Mariaga, kes määrati Briti kirjaniku tõlgiks. Wells oli Mariast kõrvuni sisse võetud ja raju kohtumisõhtu lõppes hurmava sekretäri voodis.

1920. aasta lõpus hakkas Gorki tervis halvenema, tuberkuloos ägenes. Arstid soovitasid soojemat kliimat. Pealegi oli Gorkil kodumaal kriitiliste sõnavõttude tõttu Lenini aadressil jalgealune tuliseks läinud. Samuti jäid ületamatuteks Gorki vastuolud Petrogradi hirmuvalitseja Zinovjeviga. Seega oli näha, et Maria võib oma protežeest peagi ilma jääda. Ka Gorki ise soovitas naisele leida tee pöördumiseks Eestisse oma laste juurde.

Mingit legaalset võimalust naisel selleks polnud. Talle kui Lockharti süüasjas kahtlustatule keelduti andmast viisat ja dokumente. Nii leidiski ta smugeldaja, kes lubas ta üle Narva jõe jää toimetada. Kuid vene piirivalvurid osutusid tol päeval üleliia tähelepanelikeks – naine võeti kinni ja sõidutati ülekuulamisele. Sellest järjekordsest supist päästis teda Gorki vahelesegamine. Õigemini mehe ametlik naine, kes oli hea sõbranna «raudse Felixi» naisega. Juba mõne aja pärast sai Mura Dzeržinski enda allkirjaga kinnitatud väljasõiduloa, võis selle alusel vaksalisse minna ja täiesti ametlikult osta pileti Tallinna.

Esimese asjana viidi ta Tallinna vaksalist ülekuulamisele. Eesti võimud ja baltisaksa aadel suhtusid temasse kui bolševike agenti. Tal õnnestus oma süütust tõestada aadlike aukohtus, kuid sellega probleemid ei lõppenud. Mural puudus kodakondsus, ajutise loa lõppedes pidanuks ta naasma punasele Venemaale, kus polnud enam kedagi, kes teda oma kaitse alla oleks võtnud. 

Et saada Eestis dokumente, sõlmis Maria fiktiivse abielu lootusetu mänguri parun Nikolai Budbergiga – parun sai raha ja Mura kodakondsuse. Laulatus toimus Tallinna vene õigeusu kirikus ja suurejooneline pulmapidu Aadliklubis. 1922. aastal lahkus värske abielupaar Eestist Berliini, kus nende teed läksid lahku – parun Budberg sõitis Lõuna-Ameerikasse, paruness Budberg aga läks Gorki juurde, kes elas momendil Saksamaal. 1926 abielu Budbergiga lahutati. Nikolai abiellus hiljem Rio de Janeiros uuesti ja hoidis ennast vee peal bridžimängutundidega, elades pea sama kaua kui Mariagi. Mura kandis elu lõpuni parunessi tiitlit ja Budbergi nime.

Maksim Gorki «raudne naine»

Gorki mõlemad elukaaslased olid jäänud Venemaale ja nii sai Maria Budberg võtta sisse koha Gorki kommuunis tema kaaskonna eesotsas. Gorki nimetas teda oma «raudseks naiseks». Kirjanik jäi eksiili kuni 1933. aastani. Pärast paariaastast vegeteerimist Saksamaa sanatooriumites oli kirjaniku ja tema rohkearvulise kaaskonna jaoks tõeline kingitus, kui Itaalia valitsus kutsus Gorki oma riiki elama. Nad said üürida imekauni villa Napoli lahe kaldal, Sorrentos. Il Sorito muutus samasuguseks läbikäiguhooviks, kui oli olnud Maksimi korter Petrogradis. Ainus, kes seal tõeliselt töötas, oli ilmselt Gorki, sest eks sõltunud kogu selle kaaskonna sissetulekud just tema töövõimest.

Paruness Budberg oli asendamatu nii kirjaniku armuasjades kui ka sekretäri ametis, sest Gorki ei osanud ühtegi võõrkeelt. Maria aitas tõlkida. Ajapikku koondus Maria kätte ka palju kirjastustööga seotud asjaajamisi ja tegelemine kirjaniku arhiiviga. Kuna Gorki armastas lapsi, siis 1925. aasta suveks kutsus ta enda villasse suvevaheaega veetma ka Maria lapsed. Murale on pühendatud ka Gorki üks romaanidest – «Klim Samgini elu».

Paar korda aastas – suvel ja jõulude aegu – külastas Maria oma lapsi Kalijärvel, kohtus uuesti vanade tuttavate ja sõpradega, keda saatus mööda maailma laiali paisanud. Ka R.B. Lokhartiga tekkis uus side 1924. aasta paiku ja sõbralik vahekord, kuid vanad tunded ei taastunud. Sellegipoolest nimetas ta teda oma elu ainsaks ja tõeliseks armastuseks.

Kõik need aastad püüdis Maria saada viisat Inglismaale pääsemiseks, kuid kõik tema taotlused lükati tagasi. Nii Briti vastuluure MI5 kui ka salaluureteenistus MI6 tegelesid neil aastail aktiivselt tema kohta andmete kogumisega. Kuid mingeid otseseid tõendeid ei leitud ning lõpuks 1929 jää murdus ning Maria lubati nädalaks Inglismaale.

Juhus viis Mura Londonis taas kokku Herbert George Wellsiga. Nüüd, aastaid hiljem puhkes vananevas kirjanikus armutuli uue hooga, kuigi ta oli Prantsuse Rivieras just hiljuti valmis saanud lossi imekaunis kohas Vahemere kaldal ja asunud sinna elama oma favoriidi Odette Keuniga. Paraku avastas ta, et naine osutus armukadedaks ja auahneks. Kui Odette avastas Wellsi ja Mura vahelise kirjavahetuse, viskas ta kirjaniku tema oma lossist välja. Ilmselgelt lahendas see Herbert Wellsi jaoks nii mõnegi probleemi. 

Mura kooselu Gorkiga oli lähenemas lõpule. Moskvast hakati üha rohkem Gorkit survestama kodumaale tagasi pöörduma – Gosizdat, mis oli haaranud endale Gorki teoste kirjastamise õigused, keeldus talle raha ülekandmisest välismaale. Kirjaniku teoste väljaandmine Euroopas aga oli languse teel ja sellest rahast enam Itaalias elamiseks ei piisanud. 30ndate algul viibis Mura Sorrentos üksnes põgusalt, peaasjalikult talvel. Ta oli pidevalt ringsõitudel ja tegeles lisaks oma asjadele ka Gorki asjaajamistega väliskirjastustega ja tema näidendite lavaletoomisega. Tänu Wellsile asus Mura nüüd tööle kuulsa ungari filmirežissööri Alexander Korda juurde, kes hakkas just sel ajal tegema filmi Wellsi raamatu «Tuleviku pale» järgi. Kinos oli Vene-teema väga moes ja Mura hakkas Kordale jt filmiinimestele vene asjus nõu andma. 1933.aastal lahkus Gorki Stalini isiklikul kutsel jäädavalt Nõukogude Liitu. Mura ei järgnenud talle.

Sama aasta sügisel üüris Maria Briti Muuseumi lähedal Knightsbridge´is korteri ja asus oma elu koondama Inglismaale. Ta plaanis lapsed lõplikult Eestist ära tuua.

Kui juunis toimus PEN-klubi kirjanike kongress Dubrovnikus, esines paruness Budberg Wellsi ametliku saatjana. Pärast kongressi sõitsid nad kahekesi Viini puhkama. Kuid see ei takistanud Mural Wellsi teadmata sõitmast paariks päevaks Istanbuli, et hüvasti jätta kodumaale siirduva Maksim Gorkiga.

Mura ja Maksim Gorki kontakt säilis kuni kirjaniku surmani. Kuigi Mura ise seda eitas, on paljud kaasaegsed tunnistanud, et naine külastas Gorki Venemaale asumise järel teda korduvalt. Päris kindlasti kutsuti Maria Budberg 1936. aastal Gorki surivoodile. 18. juunil saabus Gorki surm südamehalvatuse tagajärjel. Kohe pärast matuseid hakati rääkima, et võimud mürgitasid Gorki. Mura pöördus Inglismaale tagasi alles pärast matusetalitust.

Suhted Herbert Wellsiga olid maailma ees nüüd avalikustatud, kuid ometi ei suutnud Maria Budberg temaga jääda täiesti avameelseks. Nii eitas ta kiivalt kuni elupäevade lõpuni Wellsi ees oma intiimsuhteid Gorkiga. Isegi oma reise Venemaale proovis Mura nii kaua kui võimalik Wellsi eest varjata. Ka muule maailmale ei nõustunud Maria Budberg kunagi tunnistama, et ta 1936. aastal Moskvas käis. 

Pärast Gorki lahkumist hakkas H. G. Wells Murale aina tungivamalt peale käima, et nad abielluksid. Neist said küll lähedased inimesed, kuid kõik abieluettepanekud lükkas paruness tagasi. Londonis nad ei elanud isegi ühes majas, kuigi Mura veetis temaga õhtuid ja nad tegid koos seltskondlikke visiite. Meest, kes kaldus niigi armukadedusele, ärritas see väga. Murelik H. G. Wells pihtis: «Ta on nõus minuga elama, minuga lõunat sööma ja minuga magama, aga ta ei abiellu minuga.»

1934. aasta suvel sõitis Mura nagu ikka Jänedale. Herbert Wells, kes oli käinud Moskvas kohtumas Staliniga, sõitis talle sinna otsekohe järele. Päevalehe reporter, kes Kalijärve äärde kihutas, pidi jääma pika ninaga – Wells keeldus intervjuud andmast. Nii ei jäänudki ajakirjanikul muud üle, kui uurida ümberkaudsete käest, et suur kirjanik teeb koos daamidega pikki jalutuskäike, mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala ning vähki püüdmas.

Päevaleht kirjeldas: «Wells on Eesti loodusest, eriti Kalijärve omast, vaimustatud. Talle meeldib idüll vaikse järve kaldal. Kuid seni ta pole veel järves suplemas käinud, kuigi ta ostis Tallinnast endale supelkostüümi kaasa. Laupäeval oli Kalijärve põllul rukkilõikus, millest võttis osa kogu suvitajate-pere – kõik daamid ja lapsed. Ka Wells viibis põllul ja tegi ühe vihu valmis. Samal päeval Wells sõitis taluvankriga, mis oli talle suursündmuseks, kuna ta 30 aasta jooksul pole enam üldse hobusega sõitnud.»

Wells lahkus Eestist koos Mura ja tema lastega. See jäi ka parunessile viimaseks Eestis-käiguks, kuigi lapsed külastasid maalilist Kalijärve kuni 1939. aastani.

Mura suhet Briti diplomaadi ja salaagendi Robert Bruce Lockhartiga mütologiseeris veelgi Hollywoodi 1934. aasta film «Briti agent», mille lavastas Michael Curtiz ja kus kirglikku Elena Mourat mängis Kay Francis. Film põhines Lockharti mälestusteraamatul sellest pöörasest 1918. aastast. Filmikompanii korraldas Lockhartile ja Budbergile privaatesilinastuse. Nad vaatasid seda koos, kuid lahkusid seansilt eraldi. Mura oskas oma «spioonikuulsusest» seltskondlikku kasu lõigata. Kõik tahtsid ju tutvuda  ehtsa prototüübiga. Sõprus Lockhartiga jätkus ja poliitilistes asjades usaldas Mura Bruce´i arvamust ilmselt kõige rohkem.

Maria Budberg sulandus Londoni seltsiellu. Tema korterit külastasid Bernard Shaw, Alexander Korda, Somerset Maugham jt kunstnikud ja kirjanikud. Kooselu Wellsiga polnud alati päikseline. Süvenes Wellsi haiglaslik reaktsioon kriitikale ja ta hakkas üha rohkem maailma poliitikat põhjama. Charlie Chaplin on memuaarides meenutanud nende naeruväärseina tundunud tülisid Nizza randa ehitatud villas.

Sõja ajal Wells Londonist ei lahkunud ja elas kõik need aastad oma majas Hannover Terrace´il, olles pettunud maailmas ja veendunud, et inimkonda ootab väljasuremine. 1942 oli Wellsil esimene rabandus, lisandus arvukalt muid haigusi. Sõja lõppedes polnud enam mingit lootust tema seisundi paranemiseks ning viimase aasta veetis kirjanik surma oodates. Sellest ajast peale oli Mura temaga lakkamatult koos, ta kõrval ja seltsis. Mura luges talle ette ning Wells dikteeris talle kirju.

Sõja ajal töötas Maria Budberg Lockharti soovitusel prantsuse vastupanuliikumise ajakirja La France Libre juures. Murale sobis töö ajakirjanduses, sest tal oli suurepäraseid tutvusi kirjanike ringkondades ning mõistagi ei keeldunud need oma kaasautorlusest.

Pärast ajakirja tegevuse lõppu sai naisest filmirezissööri Alexander Korda juures uuesti välismaiste stsenaariumide retsensent ja konsultant. Mura püüdis ungarlasest režissööri abistada vene eksperdina ja sai Korda meelest hästi hakkama. Murale omakorda oli tähtis liikuda teatri- ja filmimaailmas, luues uusi suhteid ja kindlustades oma tulevikku.

1946. aasta 13. augustil suri Wells 79-aastaselt. Murale pärandas ta sada tuhat dollarit.

Paruness Budbergi elus algas uus ajajärk, kus tal polnud enam ühtegi mõjukat austajat, kuid ta ei jäänud nüüdki hätta. Pärast A. Korda surma oli ta paljudele režissööridele-teatrilavastajatele ajalooalaseks nõuandjaks vene elu-olu kujutamisel. 1968. aastal kirjutas Maria stsenaariumi Sidney Lumet Tšehhovi-ainelisele filmile «Kajakas» ja 1970. aastal Laurence Olivier ja John Sicheli filmile «Kolm õde». Mura teekond filmimaailmas pakkus talle enda arvates võimaluse särada koguni rohkem kui olla lihtsalt saatjaks kahele maailmakuulsale kirjanikule.

Mura korter Cromwell Road`il oli ka sõjajärgsetel aastatel omapäraseks salongiks, kus viibis palju nimekaid kirjanikke, lavastajaid ja näitlejaid: Martha Gellhorn, Laurence Olivier, Graham Greene, E.M. Forster, Jamie Hamilton, Bertrand Russell jt.

Pärastsõjaaegsel külma sõja perioodil jälgis Maria tegemisi Londoni politsei eriosakond, kes oli veendunud, et paruness töötab ikka veel venelaste heaks. Kuid aastatepikkune uurimine ei paljastanud ka nüüd miskit erilist. 1950. aastast pärineb kirjeldus Budbergi toimikust: «Ta on erakordselt intelligentne naine. Suurepärane vestleja, selline, keda on meeste meelest peaaegu alati lummav kuulata. /…/ Ta armastab väga intriige. Arvatakse, et ta on lojaalne vaid iseendale. /…/ Ta elab vanamoelises korteris Kensingtonis ega paista silma millegi erakordsega, kui välja arvata see, et joob nagu hobune – džinni. On öeldud, et mis alkoholi puutub, on ta raudse kandmisega.»

Mural olid ka pärast sõda säilinud sidemed Gorki lähedastega Venemaal. 1958. aastal saatis Maksim Gorki lesk Jekaterina Peškova talle küllakutse ja paruness Budberg käis Venemaal. Ta tutvus seal Gorki lastelastega ja käis Peškovaga Volgal laevaga lõbusõitu tegemas.

Oma viimastel aastatel elas Mura Budberg oma suures korteris vaid venelannast teenijatüdrukuga. Teda vaevas artriit, mille leevendamiseks kandis ta käekotis poolikut vodkapudelit. Mura sisustas oma aega tehes väikesi panuseid hobuste võiduajamiste Ladbrokes või vaadates Pinky ja Perky seriaali televisioonis. Ta armastas head sööki, jooki ja sigareid. Mura oli nüüd väheliikuv, kuid tal oli endiselt rohkearvuline tutvusringkond. Ta käis harva väljas ning ta põhiline suhtlemine toimus telefoni kaudu, mida ta hoidis alati käeulatuses.

Saanud 80-aastaseks, otsustas Mura loobuda palju energiat nõudvast seltskonnaelust ja kärarikkast Londonist. Ta sõitis poja juurde Itaaliasse, et veeta järelejäänud elupäevad vaikuses ja rahus. Maria Budberg suri Itaalias 31. oktoobril 1974. aastal. Tema põrm toodi Inglismaale ja maeti Chiswicki kalmistule Lääne-Londonis.

Mura Budbergi vanem poolõde Alexandra Zakrevskaja oli abiellunud parun Arthur von Engelhardtiga  ja sünnitanud tütre Kira. Temast sai Nick Cleggi vanaema. Nick Clegg oli Briti Liberaaldemokraatliku Partei juhiks aastatel 2007-2015 ja David Cameroni valitsuse asepeaministriks 2010-2015. Mais 2008 linastus inglise televisioonis film «Minu salaagendist tädi» ja 2015 ilmus Mura järjekordne biograafia Deborah McDonaldi ja Jeremy Dronfieldi sulest «Väga ohtlik naine», mis mõlemad kinnistasid tema topeltagendi imidžit.

Mura tütar Tania Alexander nimetas ema lihtsalt seltskonnadaamiks, kel oli lähedasi suhteid mitmete võimukandjatega, samuti ka kultuurilugu kujundanud meestega. Ta oli naine, kes ihkas kogu elu mingit kindlustatust ning kes põrkus järjest erinevatele takistustele, mida veeretas tema teele karm ajastu. Nagu ütleb Mati Laos: «Mura õnn ja õnnetus ühteaegu oli olla kuulsate meeste satelliit. Kokkuvõttes oli ta lihtsalt üks pagana uudishimulik naine. Elu oli vaja elada, ja seejuures mitte rentslis, vaid ikka suurilmasalongis.» 

AEGVIIDU

• Aegviidu Tervisedepoo tegutseb piirkonna info- ja turismipunktina, mis jääb Oandu-Ikla matkateele. Jagame kohapeal infot nii Aegviidu kui ka kogu Kõrvemaa 65 km matkaradade võrgustiku kohta. Tellida saab giidiga matkapakette, rentida spordivarustust matkaradadel liikumiseks. Meil on saunad ja hoiukapid asjade hoidmiseks sportimise ajal.  Aegviidu Tervisedepoo asub otse Aegviidu raudteejaamas ajaloolises veduridepoos, ajastutruult renoveeritud 150-aasta vanuses hoones. 
• Aegviidu madalseikluspark
• läbimineva maantee ehitamine võtnud kaua aega - Aegviidu
• Aegviidu üks esimesi hooneid on 1820. a. Lehtse paruni Huene poolt ehitatud hobupostijaam, mis praegu on ümberehitatuna koolimaja kasutuses.  
• 1890. a. laskis Lehtse mõisnik Huene Aegviidu raudteejaama juurde Lehtse mõisa maa peale ehitada väikese kiriku,  pühakoda sai 1944. a. märtsipommitamisel kannatada. Ainulaadne puidust historitsistlik jumalakoda, praegune puitsiseviimistlus 70ndatest aastatest. 
  

PILLAPALU

Küla sai alguse 1930. aastatel, mil Piibe maantee äärde kunagise samanimelise maanteekõrtsikoha asemele rajati põlismetsade sisse riigi poolt asundus: üle 40 talu ja koolimaja. Kõik hooned ehitati enam-vähem sama projekti järgi, mille koostas Erika Nõva (Eesti esimene naisarhitekt; huvitus eelkõige traditsioonilisest talupojaarhitektuurist; koos Alar Kotliga Tln Inglise Kolledži hoone (nüüdne TÜ Terra hoone, Narva mnt 25) jms.

Pillapalu küla on väga suure pindalaga - küla territoorium pikkuselt kolmas Eestis – 20,87 Küla idaosa paikneb Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala maadel.

Pillapalu asundusse sai preemiatalu (Kungla nr A-94) Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu. (arhitekt Erika Nõva)

Asundustalu ja asnikutalu

Asundustalud -  tegu on uudismaa-asundustega, mis rajati suuremalt osalt 1930ndatel. 

Asunikutalud - eamiselt 1920ndail pärast Vabadussõda jagatud talud. Asunikutalud rajati endistele mõisamaadele (teiste põlistalude vahele), võis endale ehitada sellise maja, nagu tahtsid (kui raha oli). Kui raha polnud ja tuli laenu võtta, tuli pangale esitada midagi projekti meenutavat.

Asundustalud kerkisid riigi poolt tervikuna rajatud uutesse küladesse ehk asundustesse. Kuna endised mõisamaad olid juba kahekümnendate keskel praktiliselt laiali jagatud, tuli kasutusele võtta riigi tagavaramaad - peamiselt sood ja rabad. See tähendab, et asundused rajati uudismaadele - kõigepealt kuivendati sood, rajati juurdepääsuteed, siis jagati maa kruntideks ja võeti maha mets, juuriti kännud. Seejärel jagati krundid ja ehitati terviklikult välja kogu asundus. Seda muidugi ideaalis.

Tänapäeva  kinnisvaraarenduses toimitakse ju paljus täpselt samuti. Ainult kinnisvaraarendajaks oli tollal riik. Selliseid asundusi rajati kindlasti rohkem kui 100, suurimas (Peressaares) oli umbes 130 talu, kümmekond oli umbes 50 taluga, ja ülejäänud väiksemad, siis...  kolme tuhande maja ringis.

Mis neist praegu on saanud?

Kõige esimene - Leetse-Pallaste asundus - on tänaseks täielikult hävinud, täpsemalt hävitatud. Tegemist on endise Nõukogude sõjaväebaasi territooriumiga, millel kasvab tihe padrik.

Teine - Matsalu asundus (tänapäeval tuntud enam Keemu külana) - on tänu sealsetele endistele ja praegustele asunikele peaaegu täielikult säilitanud omaaegse ilme.

Esimene suurem - Pikavere - hakkab taas jõudu koguma, sest asupaik on soodne - vaid 28 km Tallinnast.

Lepplaanes on raske ära tunda esialgset. Hilisem maaparandus on hävitanud paljud talud ning o lemasolevad on kuube vahetanud. Vaid suur tühi koolimaja oma uhkes üksinduses meenutab omaaegset uhket asundust.

Pillapalu asupaik Piibe maantee ääres on olnud sedavõrd soodne, et väga palju endisaegsest on säilinud, nüüdisaegse elulaadiga sobitatud ja tänagi äratuntav.

Suurim asundus - Peressaare - on jäänud päris pisikeseks. Umbes viiendik on vist sellest hiilgusest leitav.  Aga kahekorruseline koolimaja on tõeline vaatamisväärsus praegugi, ehkki aknad on sisse pekstud ja katus on hakanud läbi laskma.

 Läbi okupatsiooniaastate kõlas justkui vabariigi kuldaja vanne: “Palusalu, anna valu, riigivanem kingib talu!” Või siis nii: “Palusalu, anna valu, Pillapalus ootab talu!”

 See vaba riigi sümbolmees, 1936. aastal Berliini olümpial väikese eesti rahva uhkusest taevasse tõstnud kahekordne olümpia-võitja Kristjan Palusalu hoidis Eesti riigi kingitud talu kui silmatera.

“Mina eesti rahva kingitust ei müü!” meenutab tema tütar Helle Palusalu isa lauset, kui 1970. aastate algul talu edasine saatus päevakorrale tõusis. Sinnamaale olid talus aastakümneid elanud Palusalu naise Elleni vanemad ehk taat ja memm Johannes ja Amanda, kuid nad jäid liiga vanaks, et soode ja rabade ääres üksi hakkama saada.

“Merivälja maja ei olnud isale nii tähtis kui talu Pillapalus,” kinnitab tütar.

•• Eesti riik pakkus 1936. aastal Kristjan Palusalule kingiks talu Läänemaal Oidermaa vallas või Harjumaal Aegviidu lähedal Pillapalu uusasunduses. Palusalu valis viimase.

•• Pillapalu uusasundusse rajati kokku 54 asundustalu ja hariti üles sadu hektareid uudismaad.

••  Anija vallas asuval Kungla talul on 40 ha maad. Hooned projekteeris arihtekt Erika Nõva, nagu ka teised selle kandi eriilmelised ja eri suurusega taluhooned.

•• Elumaja projekteeriti 450 m2, laut koos kõrvalruumidega 775 m2 ja küün 710 m2. Ehitised valmisid 1938. aastal. Hooned on endiselt Palusalu pere omandis ning muinsuskaitse all.

1941. aastal mobiliseeriti Kristjan Palusalu punaarmeesse, kust ta Soome põgenes ja oli seetõttu pärast sõda mõnda aega vangilaagris.

1947 sai Kristjan Palusalu vanglast välja, läks Tallinna treeneriks ja enam Kungla tallu tagasi ei läinud. 1949. aastal tuli loomad ja tööriistad kolhoosile ära anda. Majad jäeti alles, sinna jäid elama Kristjani äi ja ämm.

Pärast EKP KK kaheksandat pleenumit 1952 läks Kristjan Palusalu elu päris raskeks. Keegi ei tahtnud kodanlikku natsionalisti enam tööle võtta. Paari nädala kaupa tegi olümpiavõitja juhuslikke töid. Püsivamalt sai ta ametisse Tarbeklaasi, hiljem teenindusministeeriumi remondi-ehitusvalitsusse (REV). Kungla talu kõrvalhoone läks ka hiljem REVile, kes sisustas sinna puhkebaasi. 1986. aastal andis REV talu kõrvalhoone edasi Kalevi spordikoolile. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel sai Kristjan Palusalu poeg Jüri Palusalu hoone tagasi.

Kungla talu ootab Palusalu.

(29.02.1938)
Olümpiavõitja tulevane residents on valmis. Kahemiljoniline asundustalu Pillapalus on Eesti spordiajaloo suurim auhind.

Saabuval keradel antakse pidulikult üle kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule tema suurim auhind 2 miljonit senti räärt asundustalu Pillapalus. Olümpiavõitja on sellele leidnud juba väärika nime Kungla . Asundusamet, kelle ülesandeks jäi talu väljaehitamine, on tööd viinud lõpukorrale. Hooned on täiesti valmis ja ootavad peremeest, osa maad on üles haritud, talivilja seemetki maha küntud. Kas Palusalu kohe võtab Kungla talus ohjad oma kätte või jääb ta esialgu veel linnameheks, see selgub kevadel.

 Asundusameti arhit. Erika Nõva projektis talu hooned. Kuna K. Palusalu talu koosneb kahest kokkuliidetud asundustalust, mille maa suurus ümmarguselt 40 ha, sits tulid hooned ehitada palju suuremad kui tavalised asundustalu omad. Matikuniuga tulevane residents annab välja moodsa mustertalu rnõõted. 

Talu hoonestus koosneb kahest ehitusest - elumajast ja laudast ühes kõigi vajalike kõrvalruumidega peale kuivati, mis on ühisena ette nähtud kogu Pillapalu asundusele. Elumajal on kõik vajalikud ruumid mahutatud alumisele korrale, kusjuures on ette nähtud võimalus tulevikus magamisruume või väikesi elutube juure ehitada katusekorrale. Elamu on pikuti 14 m. Laiusele tuleb lisaks veel rõduehitus hoone fassaadis. 

Maja peasissekäik on lahtisel rõdul. Esiku kaudu pääseb siit tähtsamaisse ruumidesse. Paremat kätt on avar köök, mille aga on teenijatuba ja selle kõrval ruumikas sahver. Vasakut kätt uks viib elutuppa, mis asub kinnise rõdu ja pererahva magamistoa vahel. Otsejoones pääseb esikust maailmameistri söögi- ja töötuppa, mis on suurim majas. Sellest pääseb veel ühte vähemasse magamistuppa, mis määratud taluperemehe teistele perekonnaliikmetele või teenijas perele. Kapid magamisruumis ja esikus ning vajalik köögimööbel on valmistatud hoonega üheskoos. Esikust viib trepp teisele majakorrale. Siia on võimalik tulevikus ehitada kolm tuba, näit. magamisruumid maailmameistri noorperele. Rõdude katuse all on riiete ja muu panipaik. 

Elamust kaugelt suurem ehitus on karjalaut, kus ühise katuse all on terve rida talupidamises tarvisminevaid majandamisruume. Ainult põllupidamisega tuttav inimene võib selle ehituse otstarbekat ruumijaotust ja moodsat väljaehitust hinnata. See ehitus sisaldab kõik need ruumic{, mis korralik talupidamine vajab. Karjalauda hoonel on kaks täisnurga all üksteisega ühinevat tiiba, mõlemad ümmarguselt 25,5 meetrit pikad, üks hoonetiib on laiuti 9,0 ja teine 7,4 meetrit. Hoone ühes otsas on tubli saun ja karjaköök kõrvuti. Nende taga on sigala. Avaras laudas on tehtud esialgu ruumi ka hobustele, kuid loomapere suurenemisel on võimalik talli alla võtta kõrvalolevat niisama suurt ruumi ja sinna paigutada ka noorloomad ja lambad.

Hoone teises tiivas on viljaküün, vankrite ja põllutööriistade ruum ja viljaait kõrvuti puukuuriga. Viljaaida all on ruumikas kelder.

Laudal karjaköögipoolne ja elumajal rõdupoolne ots asuvad lõuna pool ja nende vaheline maaala moodustab talu õue, mis on ühenduses vaid talu sissesõiduteega. Põllule läheb tee aida otsas

kuuri taga asuvalt nn. mustalt õuelt, kus on küttematerjali, põllutööriistade j. m. panipaigad. Karjaaed asub lauda taga ühes omaette noorloomade taraga, sigalaga ja kanalaga, mis on kaitstud põhjatuuli» eest metsaga. Elumaja ümbritseb aed. K. Palusalu talu hoonete ehitamisega tehti algust läinud aasta juulikuus ja hooned valmisid sügiseks ehitushooaja lõpuks. Hoonete värvimine ja väiksemad sisustustööd jäid kevadeks. Pillapalu asundustööde asunduse ehitustööde juhataja K. Lind märgib ehitustööde kohta: Hoonete seinad tehti tulekindlast materjalist, nn. õõnesseina ehitusviisi (nopsa) järele. Seina moodustab kolm servitipandud kividekihti, millel kaks õhuvahet. Seesmine õhuvahe täideti saepuruga, millele lisandati lupja. Karjalauda seinte müüritisel tehti kõik kolm kihti tsementkividest, kuna elumaja kaks väliskihti on tsementkividest ja seesmine telliskividest. Elamu välisseinad kaeti seestpoolt paneelitaoliselt laud vooderdusega ja väljast krohviga. Maapinna niiskuse isoleerimiseks seintest pandi hoonete ümber savitorudest trenaaž ja sokkel kaeti kahekordse tõrvapapiga ja asfaltemulsiooniga. Umbkaudse arvestamise järele olid tegelikud hoonestamiskulud järgmised: ehitusmaterjalid maksid 7.500 krooni, materjaalide vedu 490 kr. ja töötasu-, deks kulus 3.270 kr., kokku 11.260 kr. Siinkohal on huvitav märkida ühtesattumist: kevadel, kui hakatakse värvima ja kaunistama Kadriorus Baltimaade moodsaimat saadionitribiiüni, saab ka meie kuulsusrikkama olümpiavõitja tulevane kodu oma viimse lihvi maalripintsli ja lubjapritsi all. Hoonete puupinnad värvitakse rootsipunaseks, kiviseinad võõbatakse kõigepealt tsemendipiimaga ja rohelise seebi lahusega ja kaetakse hiljem heledatoonilise lubjavärviga. Nii saavad majad rõõmsa ja nägusa välimuse. õõnesseina (nopsa-) hooneid on Pillapalus ehitatud üldse 25 talule ja nende kohta peab tähendama, et nad on taluehitusteks otstarbekohased, odavad, püsivad, hästi soojad ja kuivad.

The Mahuste Resort -

suurejooneline puhkekompleks (Mähuste), mille suurimaks investoriks võib saada Kasah­stani presidendi Nursultan Nazarbajevi väimees miljardär Timur Kulibajev. 

300–400 miljonit eurot,  90 hektaril laiuv kuurort luksuslike ridaelamute, seitsme hotelli, spordi­komplekside, kaubandus- ja veekeskuse, suure kasiino, golfi- ning matkaradadega. Kaante vahel on keskkonnamõjude hinnang ning lõppjärgus detailplaneering, mille kallal on Eesti ja Iisraeli projekteerijate tiim juba neli aastat vaeva näinud. Planeering pannakse Pillapalus novembri lõpus avalikule arutelule. Enam kui 360hektrarilise maatüki on investorid juba ammu soetanud.  EE 2007

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69148291/kasahstani-presidendi-vaimees-rajab-eestisse-kuurordi