SAKA MÕIS
- 2010 avati pidulikult Saka mõisa taastatud peahoone
- Suur-Saka (Gross-Sack) ja Sackhofi nime kandnud mõis rajati 17. sajandil pärast seda kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626-ndal aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie’le. Leslie oli pärit võimsast šoti klannist.1627 – 1649 oli ta Narva raehärra, kes elas peamiselt oma läänivaldustes Sakal. Pärast Jörgen Leslie surma läks Saka mõis üle tema pärijatele, kelle valdusesse jäi see 120 aastaks.
- 1748 müüdi mõis Katharina Margaretha von Wrangelli’le, kes oli pärit kuulsast Pufendorfide perekonnast. Margaretha isa oli Rootsi kantsler ja Taani riiginõunik. Wrangelite valdusesse jäi ca 60 aastaks. Edasi tuli hulk müümisi-ostmisi, kuni see liikus pikaajalise Eesti maanõuniku Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menari (1813-1888) kätte. (1843)
- Oscar on praeguse, aastail 1862-64 püstitatud Saka mõisahoone ehitaja. Saka mõisnike tausta teades võiksime justkui eeldada ehitises Šoti mõjutusi, kuigi säilinud peahoone on pigem Itaalia renessansiarhitektuuri näide, erinedes oluliselt enamikust Eesti mõisatest.
Saka võis olla ka eeskujuks 30 aastat hiljem siia lähedale ehitatud villalaadsele sarnase valgustorniga Oru lossile, mis tänaseks on säilinud vaid piltidel.
Jätkas poeg Hermann Oscar. Saka külarahva mälestustes oli Hermann tagasihoidlik mees, kohaliku tuletõrjeüksuse juht, põllumees, kes pidas Sakal lehmi ja mesilasi ning osales ise ka põllutöödel. Rääkis ladusat eesti keelt. Proua sai läbi käia vaid saksa keelt rääkivate külainimestega. Mingil moel jäi Saka mõisasüda maareformist puutumata, kuid lahkusid järjest Saksamaale...
Pärast viimaste lahkumist Saksamaale 1939 sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti, nii suurtükipatareide paigutamiseks kui merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS väeosa aastail 1941-44 ning mõningate vaheaegadega Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani.
Pärast Teise Maailmasõja lõppu asusid sakslaste poolt Saka mõisaparki ehitatud barakkidesse ajutiselt elama Kohtla-Järve Põlevkivikeemiakombinaadi ehitusele saabunud noored tervest Nõukogude Liidust. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1992. aastal jäi Saka mõis peremehetuks.
Mõisa uksed-aknad olid pärani nii loodusjõududele kui vandaalidele. Võssakasvanud ja kaevikutest lõhestatud parki risustasid lagunenud militaarrajatised. Puudus elementaarne infrastruktuur- teedevõrk, kanalisatsioon, elekter ja side, ka puurkaev oli vahetult enne müümist lastud riigi poolt tamponeerida.
Saka mõisa taastamise lugu sai alguse 2001. aasta suvel, mil Eesti riik müüs avalikul enampakkumisel Saka mõisa peahoone varemed erakätesse. See oli juba kolmas katse. Varasemad kaks olid nurjunud.
Värske Saka ”mõisnik” Tõnis Kaasik meenutab: ”Tol hetkel juhtisid minu otsust emotsioon ja 30 aasta vanune mälestus piirivalve poolt kinnipeetuna Saka mõisaõues veedetud päevast. Lugu ise oli nii, et 1. mail 1971 tegin Tartu Ülikooli geograafiatudengina oma Põhja-Eesti Pankranniku jugasid puudutava diplomitöö tarvis viimaseid välitöid.
Ehkki kõik joad jäid tollaste seaduste järgi piiritsooni, kus liikumiseks oli vaja eraluba, asus üks neist, 23 meetri kõrgune Saka ehk Karjaoru juga, lausa Nõukogude piirivalvekordoni külje all. Saka joaastangute mõõtmine ja pildistamine lõppes mulle arreteerimisega. Päev püssitoru ees tollal piirivalvekasarmuna kasutatud mõisahäärberi õues oli minu esimene kokkupuude Saka mõisaga.”
Oma diplomitöö Saka juga puudutava peatüki lõpetasin saatusliku lausega: ”Saka väärib paremat.’ 30 aastat hiljem mängis saatus mulle kätte harukordse võimaluse oma sõnu ellu viia, kuivõrd Ida-Viru Maavalitsus kuulutas 2001. aasta suvel juba kolmandat korda, et soovib Saka mõisa varemed maha müüa.
Kaks varasemat enampakkumist olid ebaõnnestunud.” Alguse tegi raskeks see, et mõisa peahoone varemed koos lagunenud garaaži ja ohvitseride elamuga müüdi vallasvarana, see tähendab ilma maata. Teine probleem oli, et pakutava vara hulka ei kuulunud samas paiknev endise nõukogude piirivalve prožektorihoone, mis asus mõisa juurde erastatud maade keskel. See hoone õnnestus Kohtla valla abiga omandada paar aastat hiljem ning integreerida olemasolevasse kompleksi.
Mõisa asukoht 1200 km pikkuse Balti klindi kõige atraktiivsemas osas ning Valitsuse kava küsida UNESCO-lt sellele Läänemere geoloogilisele suurvormile maailma looduspärandi staatust, viisid mõttele, et kus siis veel kui mitte Saka mõisas võiks paikneda selle silmapaistva loodusobjekti külastuskeskus koos kõigi turistile vajalike teenustega. Tegemist tundus olevat lausa ideaalse võimalusena pakkuda ühtviisi põnevust nii loodus- ja kultuuripärandi sõpradele.
Kümme aastat peremehetult seisnud hoonete, nende reostatud ja risustatud ümbruse ning hooletussejäetud pargi kordategemine vajas suuri investeeringuid ja lõputut entusiasmi.
Mõisakompleksi taastamine toimus samm-sammult. Esimesena avas 2004. aasta kevadel uksed ohvitseride elamust ümberehitatud Saka Cliff Hotell koos restoraniga, seejärel sai pangaveerel asuvast piirivalve prožektorihoonest nelja seminariruumiga Meretorn, sõjaväe laohoonest kämpingumaja koos avalike tualettide ja pesuruumidega karavanituristidele.
Rajati pargiteedevõrk ja parklad. Mõisakompleksi taastamise lõppakordiks kujunes mõisa härrastemaja restaureerimine 2010.aastal, mis tegi Tõnis Kaasikust Muinsuskaitseameti 2010. aasta parima koostööpartneri ja tõi talle Ida-Virumaa 2011. aasta tegija tiitli.
Varem vaid 50-meetrise kõrguselt paekaldalt silmitsetav meri ilusa liivarannaribaga sai puhkajatele kättesaadavaks tänu kahele randa viivale trepile, millest ühe kavandajat arhitekt Tiit Kaljundit pärjati koguni kõrge arhitektuuriauhinnaga. Trepimademelt saab heita pilgu ”Põhjamaa vihmametsa” sisemusse, laialehise lehtpuumetsa ja sõnajalatihniku ülepakutud lopsakusse, Eesti omanäolisele metsatüübile, mille tuntud metsateadlane Teodor Lippmaa nimetas klindimetsaks (Estonia clivosa). Kivisilla juga oma 22meetrise langusega on Valaste järel teisel kohal.
Järgnevatel aastatel valmisid hotelli laiendusega wellness SPA koos basseiniga, laululava sõjaväe prügimäena kasutatud endisesse kruusaauku, tennise- ja rannavõrkpalliväljakud. Militaarmälestusmärkidena taastati mõned kaevikud ja kaitserajatised kui osa Klindimõisa matkarajast. Saka mõisa taassünnilugu on lugu sellest, kuidas Nõukogude piirivalvekasarmust sai pankranniku pärl.
Ida-Viru uhkuseks on, et seitsmest Eesti kõrgemast joast kuus asuvad siinsel pankrannikul.
Sillamäe - kunagi nii köitvalt ligipääsmatu, iselaadi linn. Tulenevalt nõukogude ajal siia rajatud salastatud tööstusest, oli linn veel hiljuti suletud. Endiste aegade hingust on veel
Tänane Sillamäe on Ida-Viru maakonna mereväravaks ning omamoodi sillaks, mis ühendab Euroopa Liitu Venemaaga.
Linna tunnuslause „Sillamäe – värskete meretuulte linn" kajastab nii linna asukohta merelainete meelevallas kui pidevat arenguvalmidust, avatust uutele mõtetele, edasiminekut.
16 000 elanikku.
Esimest korda mainitud kõrtsikohana 1502 (tor Bruggen). Türsamäe nime all 1520. Rüütlimõis, kuulus paljudele aadlisuguvõsadele, viimaseks omanikuks oli eesti soost Tõnu Walk.
19 saj kujunes mereäär Hungerburgist (Narva-Jõesuu) suvituspiirkonnaks, sh Sillamäe. Peterburi haritlased ja kõrged ametnikud.
1928-29 ehitati Rootsi kapitali abiga põlevkivi utmise tehas, el jaam ja sadamasild. 1935 hakkas õli vastu huvi tundma Saksamaa. 1938. aastal valmisid uue õlivabriku kaheksa hoonet. Uus vabrik oli üldse üks suurema tootmisvõimega ölivabrikuid kogu maailmas. Õöpäeva kestel suutis vabrik läbi töötada 1000 tonni põlevkivi. 1941. aasta sõjasuvel Sillamäe õlivabrik, kus töötas 1000 töölist hävitati. Sillamäel põles ära vallamaja, raudteejaam ja piiritusevabrik. Raskesti sai kannatada Türsamäe ev.-luteri-usu kirik.
Türsamäe mõisa peahoone lammutati 1950. aastatel, kui selle kohale hakati ehitama tehase uut kontorihoonet.
1945. aastal toimus Moskvas Kremlis nõupidamine, millest võtsid osa Jossif Stalin, Lavrenti Beria ja teised. Nõupidamise teema oli uraanileiukohtade puudumine Nõukogude Liidus ja perspektiivse leiukoha avastamine Eestis. Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanoksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes uurisid kaldajärsakutes olevaid põlevkivilademeid. Kohale oli toodud ka tükk Eesti põlevkivi ja Narva katsetehases toodetud partii uraanikontsentraati. Tõenäoliselt sai see nõupidamine määravaks Eestisse uraanirikastustehase rajamisel.
1947. aastal hakati Sillamäele rajama NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaati nr 7 koodnimega "Värvivabrik", tegemist oli uraani rikastamise tehasega, mis oli rangelt salastatud. Tehase ehitamist juhtis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus.
Sillamäe linn ning hoonestati üleliiduliste tüüpprojektidega.
ehase ehituseks oli vaja odavat tööjõudu. Selleks andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat välja käskkirja, mis kohustas vangilaagrites olevate eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangide saatmise Eestisse. Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad.
1947. aasta algul rajati endisse Türsamäe mõisa vangilaager, mis asustati Nõukogude Liidust toodud umbes 3000 mees- ja naiskriminaalvangiga (vargad, vägistajad, tapjad). Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima.
Sillamäe tehase ja töölisasula selle juurde ehitasid tööpataljonide sõdurid, Saksa sõjavangid ja kriminaalvangid. Tehase tööjõud, esialgu insenertehnilised töötajad, värvati Venemaalt. 1946. aastal oli Sillamäe postiaadress Moskva 10.
Sillamäel toodeti enam kui viiendik (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 000 – 70 000 tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti oli ka NSV Liidu esimese aatomipommi uraan Sillamäel toodetud.
1953 hakati uraanimaaki tooma Tšehhoslovakkiast ja Saksa DVst. Selleks ehitati Vaivara raudteejaamast kuni tehaseni haruraudtee, mida samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid ehituspataljoni soldatid.
Esimesed Sillamäe põlisasukad olid 1948. aastal Leningradist toodud 14–18-aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja "kotipoisid", keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist algasid Sillamäel ladude ja poodide röövimised. Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad. Toimus mitu inimohvritega kokkupõrget uute töölistega, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra majja lõi.
Sõjavangidest moodustatud tööpataljonid töötasid Sillamäel kuni 1952. aastani.
Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani väike. Massiline vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas 1950. aastate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle 10 000 elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest.
Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. NSV Liidu Aatomienergiatööstuse Ministeeriumi Sillamäe Keemia ja Metallurgia Tootmiskoondise direktor oli nagu jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas pea täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus Moskva kaudu ja see oli tunduvalt parem kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Muud objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.
Alguses tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega, sellest uraanoksiidi tootmisega ja selle rikastamisega. Algselt toodi maak Sillamäe kavandustest tehasesse vagonettides.
Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki sisse vedama Tšehhoslovakkiast ja Saksa DVst, hiljem ka Ungarist. Selle tarbeks ehitati raudtee Vaivara raudteejaamast Sillamäe tehasesse. Vastavalt tootmise arendamisele ja uute tsehhide (5. tsehh) valmimisele toodeti Sillamäel uraanist juba lõpptoodet (vardaid). Sillamäel toodetud uraan moodustas üle veerandi Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanitoodangust. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989.
Alates 1990. aastatest toodetakse tehases põhiliselt nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide ja mitmesuguste keemiliste ühendite kontsentraate.
Tähtsaimad tegevusharud linnas on seotud metallidega. Haruldaste muldmetallide tootmisega tegeleb suurim tööandja NPM Silmet (e Molycorp Silmet). 2016. aasta suvest on uueks emaettevõtteks Neo Performance Materials (USA).
Uus ettevõte on vanadest akudest plii tootmisega tegelev Ecometal, pliitoodang ligi 9000 tonni.
Töötlevas tööstuses (11 ettevõtet) saab tööd ligikaudu 1000 töötajat.
Sillamäe Soojuselektrijaama installeeritud elektriline võimsus on 16 MW.
Sillamäel otse Soome lahe rannal on 33 hektari suurune radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla. Seal leidub umbes 1200 tonni uraani ja 800 tonni tooriumi rikastamise jääke ning muid mürgiseid aineid.
Linna majandusele lisab kaalu sadama arendamine.
Sillamäe sadam avati 2005. aastal. Laevaliin Kotkasse alustas 2006. aastal. Saaremaa Laevakompanii korraldatud liiniliiklus lõppes oktoobris 2007.
Eesti keelt ses linnas naljalt ei kuule, kuid sealsed venelased saavad sellest aru küll. Ehkki väga vastu rääkida ei mõista. Aga sellest ei ole midagi, sest külalisi tervitavad sillamäelased siira rõõmuga hoolimata asjaolust, et keelebarjäär suhtlust pärsib.
Paik, kus 19. sajandil tavatsesid puhkamas käia Piiteri ja Moskva haritlased, muutus kinniseks pärast II maailmasõda. Sillamäe linnamuuseumi andmeil rajati esmalt vangilaager umbes 5000 vangile – teiste seas vargad, vägistajad ja tapjad.
Osa vangidest töötas kahes kaevanduses põlevkivi tootmisel, teine osa ehitas hävinud põlevkiviutmistehase varemetele tehase ja asula. Toona töötas NSV Liit tuumarelva loomise kallal, Sillamäe tehas spetsialiseerus diktüoneema-kiltkivi töötlemisele ja sellest uraanoksiidi saamisele.
Sillamäel toodeti üle viiendiku (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 000–70 000 tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti oli ka NSV Liidu esimese aatomipommi uraan Sillamäel toodetud.
Wikipedia andmeil olid esimesed Sillamäe põlisasukad 1948. aastal Leningradist toodud 14–18aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja kotipoisid, keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist alanud Sillamäel ladude ja poodide röövimised.
Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad.
Uute töölistega toimus mitu inimohvritega kokkupõrget, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra majja lõi.Peale vangide värvati tehase ehitusele inimesi Leningradi, Pihkva ning teistest Venemaa, Valgevene ja Ukraina oblastitest.
Asula ehitus käis Leningradi arhitektide tehtud plaani järgi.Kuid sel linnal, mida hoogsalt ehitati, polnud aadressigi. "Töökoha, Kombinaadi nr 7 postiaadress oli algul Moskva 400, siis Leningrad ja Narva, Sillamäed polnud ka kaartidel," kirjeldab "Ida-Virumaa matkajuht".
"1957. aastal elas asulas "Narva-1" – Sillamäel – 10 000 inimest ja samal aastal sai asula linna staatuse," on kirjas Sillamäe linnamuuseumis."Eestlasi, kui mitteusaldusväärseid isikuid tööle ei võetud, linna hakati neid lubama alles 80. aastate algul," lisab "Ida-Virumaa matkajuht", et seetõttu on venekeelses linnas veel nüüdki eestlasi alla viie protsendi.
Kultuurikeskuse salakamber
Kultuurikeskuse pommivarjendis on end sisse sättinud nõukogude aja muuseum, mis kajastab omal moel Sillamäe elu aastail 1946–1990. Kus mujal saaks sisenejat tervitada Eesti NSV lipp ja lausa kaks Lenini kipsbüsti korraga?
Järgmisena rabab tulijaid hiiglaslik õlimaal Stalinist, millega vaatab tõtt kirjanik Arkadi Gaidari portree.Sillamäe muuseumi koostatud näitusel on näha nii mereväe- kui ka koolivormid, auaadressid, lipud ja loosungid. Kõigele lisaks on seinad kaunistatud nende artistide plakatitega, kes nõukogude ajal Sillamäelgi esinemas käisid. Jaak Joalast kuulsate Vene näitlejateni.
Linnavalitsuse maja nagu kirikuhoone
Hoone, mis nagu kirik Sillamäe kesklinnas kõrgub, pole kaugeltki kirik. Hoone on hoopis paik, kus töötab Sillamäe linnavalitsus.
Arvatakse, et nõukogude arhitektuuripoliitikute veendumuse järgi pidi igas Balti linnas olema raekoda ja kirik – seepärast projekteeriti Sillamäe täitevkomitee maja täitmaks visuaalselt nii raekoja kui kiriku kohta.
Esialgse visiooni järgi nägi hoone torn välja praegusest erinev. Kuid selline välimus olevat võimuesindajatele meenutanud koonduslaagri torni, mida ei saanud Stalini ajal kuidagi eksponeerida ja seepärase projekteeriti torn ümber.
Linnavalitsuse hoone oli rikkaliku välisdekooriga, millest on tänaseks hävinenud Nõukogude võimu sümbolid, mida võib tähele panna vanematel fotodel.
Otse üle tee, päris astanguserval, asub kultuurikeskus, mille ümber laiub linnapark sümmeetriliste lillepeenardega. Kogu ala näeb välja kui pildiraamatust maha joonistatud. Säärast päriselus naljalt ei näe.
Arhitektuurimälestisena on muinsuskaitse all kultuurikeskuse hoone, mille paleelikkus kajastab stalinismiajastu arusaama kunsti ülevusest. Linnaväljakust paarsada meetrit läänepool asub teine arhitektuurimälestis, endine kinohoone, mis on samuti suurejooneline ehitis. Linnaväljakut ümbritseb ajastule iseloomuliku sümmeetrilise planeeringu kohaselt välja ehitatud 1950. aastate tüüpiline stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis arhitektuuriansambel.
Miljonivaade astanguserval
Kultuurikeskuse juurest viib alla mere äärde võimas trepistik, mida kaunistavad ehisvaasid. Mere poole jalutamiseks on terve puiestee, mida palistavad puuderead. Allee lõpus asub väike katoliku kirik.
Oma pompoossuses näevad puiestik ja trepistik välja kui teine reaalsus. Jalutamiseks enam kui ideaalne paik. Iga ilmaga.
1950. aastate arhitektuuri õpperaamat
Kui Sillamäed ehitati, siis raha ei loetud. Linnasüda, mis koosneb uusklassitsistlikest hoonetest, on kui pilt arhitektuuriõpikust. "Ida-Virumaa matkajuht" sedastab, et tegu on 50. aastate arhitektuuri parim näitega Eestis.
Et aga tegu on pärast II maailmasõda rajatud linnaga, siis ilmselt ainsana Eestis on Sillamäel säilinud nõukogudeaegsed tänavanimed. Sel lihtsal põhjusel, et teisi nimesid pole ju olnudki. Seega pole midagi imestada, et Sillamäel jalutades satutakse näiteks Majakovski või Rumjantsevi tänavale. Jalutamist väärt on need tänavad, mida ääristavad uusklassitsistlikud ja väga korralikult hoitud hooned, igal juhul.
Hiigelpikk mererand linnaservas
Sillamäelased on õnnelik rahvas, neil on oma meri ja tohutult pikk rand – tükki 6 kilomeetrit – omast käest võtta. Merevaadet naudivad pooled linnaelanikud, teab Ida-Viru matkajuht. 19. sajandil sai sellest paigast just tänu supelrannale Moskva ja Peterburi intelligentsi seas populaarne suvituspaik. Teiste seas nautisid Sillamäel puhkust Vene helilooja Pjotr Tšaikovski ja akadeemik Ivan Pavlov.
Kui Õhtulehe Sillamäel oleku ajal oli rand üsna inimtühi, siis jaanituld tavatsevad sillamäelased igal juhul mere ääres pidada. Sadagu taevast või pussnuge.
Muuseum puude varjus
Selle peale, et Kajaka tänava elumajade vahel asub muuseum, esimese hooga lihtsalt ei tule. Kuid muuseum, sealjuures väga toimiv muuseum, on olemas. Peale püsinäituse, kus eksponeeritakse ka 1950–60. aastate nõukogude inimese elu-olu, on maja teisel korrusel toake, mis triiki täis grammofone ja magnetofone. Nende eksponaatidega on kaardistatud kogu muusika-ajalugu.
Saalis on üle 160 eksponaadi: raadiod ja valjuhääldid, radioolad ja elektrofonid, grammofonid ja magnetofonid, koduorel, keel-, puhk- ja lõõtspillid, kitarrid. Selle pisikese muuseumi valdusse kuulub ka plaadikogu, kus on hoiul 10 000 ühikut. Lev Leštšenko lauldud hitti "Otši tšjornõje" mängitatakse tulijaile vanal üleskeerataval grammofonil.
Sammaste ja samettoolidega kultuurikeskus
Sambad. Ornamendid. 414 punast samettooli. Vastselt renoveeritud kultuurikeskusest vaatab vastu nõukogude aja hiilgus.
1949. aastal ehitatud hoone kandis algselt pidulikku nime: Kirovi kultuurimaja. Kohe pärast avamist alustasid tööd isetegevusringid. Prooviruumid, saal ja mõlemad fuajeed olid rahvast triiki täis. Olid kontserdid, tulid kuulsad artistid.
Esimene film, mida ses majas näidati, oli "Tarzan". Selle maja laval on esinenud nii Venemaa superstaar Alla Pugatšova kui ka Eesti ansambel Apelsin, kohtumisõhtuil kultuurisõpradega on käinud Vene näitlejate paremik eesotsas Oleg Jankovski ja Jevgeni Leonoviga.
Nüüd ei kiha ses kultuurikeskuses kaugelt nii kibe elu kui nõukaajal, tunnistab maja avalike suhete juht Tatjana Stankevitšjute. Probleemi, et saali 414 kohast ja loožidest jääks puudu, polevat. Kuid saal on külastamist väärt – saali laes rippuv lühter, mis teeks au muusikali "Ooperifantoom" lavakujundusele, on 1949. aastast pärit originaal. Väga hoolega läikima nühitud ja kiiskav originaal.
JÕHVI
Esmateated Jõhvi küla (Gevi, hiljem Jewe) kohta pärinevad aastast 1241 Taani hindamisraamatust. Küla suurusena on mainitud 20 adramaad ja omanikuna Taani kuningat.
Ca 10 000 elanikku
Jõhvi kontserdimaja, mis on linna omamoodi uus maamärk (selles kohas asus kunagi sõja ajal hävinud Jõhvi mõis, nõukaajal kultuuripalee Oktoober), avati 2005. aasta 8. oktoobril.
Toonane Eesti Kontserdi juht Aivar Mäe ütles vahetult enne maja valmimist: "Selles pole mingit kahtlust, kuid kõik mu meeled ütlevad, et sellest saab Eesti kõige parema akustikaga kontserdipaik. Siin on katedraali kõla, kuid kuna saal on vooderdatud väärispuiduga, siis on järelkajal ka hing sees."
MUUSIKAVÄLJAK
2020: Plaanitust ligemale aasta aega kauem kestnud ehituse käigus on Jõhvi saanud klaveri klahvistiku mustriga väljaku, mis rajati ümber Ida-Virumaalt pärit filmimehe Kaljo Kiisa kuju, mis püstitati sinna seitse aastat tagasi.
Väljakul paikenb ka muusikainstrumentide nurk, kus huvilised saavad mängida erinevaid löökpille. Kontserdimaja juurde on paigaldatud helihargi kujulised jalgrattahoidjad. Väljakule on püstitatud kaheksa 12meetri kõrgust valgustusposti, mis meenutavad maastikuarhitekt Kersti Lootuse sõnul tõrvikut ja lisavad väljakule pidulikkust.
Talvel oli liuväli.
Kuigi väikese Ida-Virumaa linna ajalugu ei ole suureks linnaks kasvamise lugu, on see üsna ainulaadne näide sellest, kuidas ühe linna tähendus võib olla suurem, kui tema mõõtmed ja ligi kümne tuhandene rahvaarv ehk eeldada võiks. Olles üheks neljast Eesti regionaalkeskuseks selliste tõmbekohtade nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu kõrval, on kahtlemata saavutus see roll välja vedada. Piltlikult öeldes on kärbeskaallane sattunud maadlusvõistlusele ja seal peab ta raskekaallastega mõõtu võtma. Siin on eelisteks kiirus, sitkus ja sihikindlus. Kõike seda ongi Jõhvi aastate jooksul demonstreerinud.
Paljuski on Jõhvile arengueelised andnud tema geograafiline asupaik, mis on Peterburi, Tallinna ja Tartu poole suunduvate teede ristumispaik, ühtlasi annab ka ümberkaudsetes omavalitsustes elavate inimeste suur arv linnale head eeldused olla piirkonna kaubandus-teeninduskeskuseks.
Kohe pärast linnaõiguste taastamist 1991. aastal, mil naaber Kohtla-Järve ja Jõhvi eraldusid, võttis uue omavalitsuse juhtkond kursi sellele, et Jõhvi arengu üheks eelduseks peab saama regionaalse halduskeskuse staatuse taotlemine.
Nii hakkasidki siia õige pea kerkima erinevad riigiasutused ja ka vaatamisväärsused. Selline tormiline areng üllatas ja tegi kadedaks ammustest aegadest omavahel Virumaa naba tiitli eest võidelnud Narva ja Rakvere linna. Pilkupüüdvad Rakvere ja Narva vaatamisväärsused on samuti kindlasti väärt avastamist.
Jõhvi promenaad, mis algab linna põhjaservast sisenejaid tervitava Jõhvi vapilooma hirve skulptuuriga (autoriks Aivar Simson) ning on südalinnas palistatud omanäoliste jõhvikakujuliste toolide ja lumepallisarnaste valgustitega.
2020: Jõhvi jalgpall tähistab tänavu 100. sünnipäeva ja juubeli puhul püstitati staadioni vahetusse lähedusse monument,
Järuska sild
Augustist oktoobrini 2012 viis MTÜ Vanaajamaja koostöös OÜ Hobbitoniga Ida-Virumaal, Rannapungerja jõel läbi ainulaadse KATUSEGA PUITSILLA ehituse projekti. Tegu on esimese katusega sillaga Eestis. Sild ühendab Lemmaku küla kahel pool Rannapungerja jõge. Silla puitosa püstitus toimus rahvusvahelise workshopina, kus osalesid vabatahtlid USA-st, Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Eestist. Puitosa ehituse- ja püstitamistöödel osales üle 20 vabatahtliku, laastukatuse löömisel 50 tudengit ning põranda ja tellingute ehitamise ja mahavõtmise töödel lisaks ligi 20 vabatahtlikku.
PILTE silla valmimisest 2012. aastal
ja PILTE valmis sillast.
Sild avati ametlikult 28. juunil 2013.
Sillal on avatud näitus „Puitsillad“, mis käsitleb Eesti Vabariigi aegseid puitsildu. Näituse kureeris maanteemuuseumi teadur Kersti Liloson ja näitus koosneb 15 tahvlist.
Silla kirjeldus
Pikkus: 26,4m
Laius: 4,7m
Kõrgus: 6,7m
