Paekivi

 Suurem enamus meie paekividest on tekkinud ajavahemikus 500 kuni 408 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi ja Siluri ajastus. Paekivi on settekivim ja nende paksus Põhja-Eestis on veidi üle 100 m, Lõuna-Eestis kuni 800 m. Pärnu – Mustvee joonest põhjapool avaneb paekivi kohati lausa maapinnal, enamasti katavad paekivi aga suhteliselt õhukesed Kvaternaari setted. Lõunapool katab paekivi lisaks paks Devoni liivakivi kiht.

Paekivi on mitut liiki, neist on tähtsamad harilik paas (lubjakivi), kriit ja marmor.

Eesti paekivid – lubjakivid ja dolokivid (dolomiidid) on olnud meil ehitusmaterjalidena kasutusel juba ca 3000 aastat, olles puidu kõrval tähtsuselt teine.

Sõnad PAAS, PAEKIVI on väga vanad kohalikud mõisted. Keeleteadlased ei ole senini selle sõna päritolu üheselt selgitada osanud. On väga tõenäoline, et paas on soome-ugri sisserände-eelne, siinsete alade vanimate asukate - Kunda kultuuri kandjate mõiste. Paekivi esialgne tähendus sellest ajajärgust oli lihtsalt kõva plaatjas aluskivi.

Paekivi on rahvapärane nimetus sõnadele lubjakivi, dolokivi, merkivi, domekivi. 

Mõiste „lubjakivi“ sündis koos lubja kui ehituses siduva segumaterjali leiutamisega vanas Roomas. Kivimit moodustavaks mineraaliks on kaltsiit.

Dolokivi  kivimmoodustavaks mineraaliks on dolomiit. Dolomiidiks on kaua nimetatud (ka eesti keeles) nii mineraali kui ka sellest koosnevat kivimit.  

Paekivi on looduses väga harva monomineraalne lubja- või dolokivi. Tavalised on segakivimid. 

• kaltsiitse koostisega segakivimit merkiviks
• dolomiitse koostisega segakivimit domekiviks

Varem nimetati esimest lihtsalt mergliks, mis on tegelikult settenimetus (võrdle Mergel versus Mergelstein saksa k). Teist on nimetatud  domeriidiks.

Lubjakivist valmistatakse müürilupja ja krohvi. Selleks otstarbeks põletatakse lubjakivi isesugustes ahjudes. Kõrges kuumuses eraldub paekivist süsihappegaas, järele jääb põletatud ehk kustutamata lubi. Kui kustutamata lubja peale vett valada, siis neelab ta vett ja läheb nii soojaks, et üks osa veest auruks muutub; seejuures laguneb kivi valgeks puruks, mida kustutatud lubjaks nimetatakse. Kui kustutatud lubjale vett lisada, muutub ta valgeks, piimjaks vedelikuks, nn. lubjapiimaks. Seismisel settivad lubjaosakesed põhja ja sette peale jääb puhas lubjavesi.
     Ehituste juures segatakse põletatud lupja veega. Lubjapiimaga lubjatakse seinu. Müürilubja ja krohvi valmistamiseks segatakse kustutatud lupja vee ja liivaga, nii, et tekib veniv taigen. Seda pannakse ehituskivide vahele sideaineks. Osa õhus olevast süsihappegaasist ühineb kustutamata lubjaga, nii moodustub uuesti kindel lubjakivi. See ühinemine toimub väga aeglaselt, seepärast ongi vanad müürid kindlamad kui uued. Veealuste ehituste jaoks tarvitatakse savi ja lubja segu, mida kutsutakse tsemendiks.

Lubja kasutamine ehituses oli tuntud juba Mesopotaamias, Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas jm. On väidetud, et lubja tootmisel ja kasutamisel toimuvad keemilised reaktsioonid olid üldse esimesed inimkonna poolt teadlikult kasutusele võetud keemilised reaktsioonid. Eestisse jõudis lubja tarvitamise ja põletamise oskus 13. sajandil Saksa ja Skandinaavia ehitusmeistrite kaudu. 

Esimesed 2–3 ööpäeva toimus nõrga tulega vee väljaaurustamine; edasi 5–8 ööpäeva kõrgel temperatuuril (900 °C) toimus lubjakivist lubja teke; ja lõpuks, 2–3 ööpäeva nõudis ahju jahutamine. Vältida tuli lubja liiga pikka kuumutamist, "surnuks põletamist". Hilisemates lubjatehastes võeti kasutusele šaht-, ring- ja pöördahjud.

Põletatud lupja kustutati basseinides rohke veega. Kustutatud lubi jäeti basseinidesse, kus liigne vesi laudade vahelt maa sisse imbus, pastana laagerduma ja nii võis see pealt kaetuna säilida aastaid. Lupja võis kustutada ka pulbriks, kui vaid hädatarvilikul hulgal vett lisati, kuid saadus ei sobinud kohe ehituslubjana kasutamiseks; reeglina läks see müügiks. Kustutatud lubi muutub õhuga kokkupuutel ajapikku uuesti kõvaks ja vastupidavaks teisi kivimeid siduvaks lubjakiviks.

1859. aastal võttis sakslane Hoffmann patendi ringikujulisele ahjule, kus võis pidevalt telliseid, lupja, kipsi ja savinõusid põletada – esmalt oli see ringikujuline, korsten keskel, hiljem ovaalne, nii et kõrge korstnaga sai ühendada mitu ahju (nagu näiteks Tamsalus).