Haapsalu

Peterburiga on Haapsalul püsivad ja iidsed sidemed.

1882. aastast on Peterburis ka Haapsalu-nimeline tänav, sest 19. sajandi teisel poolel peeti Haapsalut ‘esimeseks põhjakuurortiks Venemaal’, ja nagu Venemaa Meditsiininõukogu tollal oma otsuses teatas:’… ravimiskohana on Haapsalul mitte ainult kohalik, vaid ülevenemaaline tähtsus’.

Haapsalus on käinud Vene keisrid alates Peterburi linna rajajast Peeter I (1715), 1804. a külastas Haapsalut Aleksander I. Kõige enam on viibinud Haapsalus keiser Aleksander II (1852, 1856, 1857, 1859). Aleksander III viibis siin 1871 ja 1880. Samal aastal ka tema poeg, tulevane keiser Nikolai II.

Haapsalu linn asutati 1279. aastal, kui Saare-Lääne piiskop – tollase Saaremaast, Läänemaast ja väiksemaist saartest koosnenud kirikuriigi pea – andis sellele paigale linnaõigused. Ta on üks Eesti üheksast keskajal asutatud linnast. Haapsalu oli ligi 300 aastat Saare-Lääne piiskopkonna keskus. Haapsalu raadi on kirjalikult esmakordselt mainitud 1420. Liivi sõjas (1558–1583) hävis kogu linna hoonestus, v.a. kolm maja. 1584. a. kinnitas Rootsi kuningas Haapsalu linna vanad privileegid.  1628. a. ostis Haapsalu koos linna ja linnusega Rootsi riigimarssal krahv Jakob De la Gardie, kes moodustas oma valdustest krahvkonna. Linnas võimu teostama krahv De la Gardie määratud asehaldur ja lossikohus. 1655 taastati bürgermeistri amet ja raad. Põhjasõja järgselt juhtisid linna kohtufoogt ja kaks raehärrat. 1740. a taastati bürgermeistri amet. 1690ndatel aastatel arvatakse Haapsalus elanud olevat umbes 600 inimest.

1700. aastal alanud Põhjasõda otseselt linna ei puudutanud, küll aga nälg ja katk. Aegamööda elanikkond taastus. 1731. aastal elas linnas juba ligi 300 inimest. Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. 1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. 1796. aasta Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks. 1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid need kaotasid üha enam otsustusõigust. 1892. a. 11. juunil jõustus Eestis samaaegselt muude Vene riigi aladega uus linnaseadus, mis mõningate hilisemate muudatustega kehtis 1. maini 1938.

18. sajandi lõpul läks linnas lahti ehitusbuum. Rajati muu seas ka suuremad riiklikud hooned – kohtumaja, tollimaja ja raekoda. 1825. a. ehitati Haapsallu dr. C. A. Hunniuse eestvedamisel Eesti esimene vesi-mudaravila. 19. sajandi teisel veerandil algas Haapsalu kui mudaravi- ja suvituslinna võidukäik. Pärast piiskopkonna keskuse kui administratiivselt ja poliitiliselt olulise rolli kadumist virelev väike provintsilinnake oli leidnud oma niši. Juba 19.saj. keskel peeti Haapsalut esmajärguliseks vene kuurordiks.

1905. aastal avati Keila-Haapsalu raudteeliin. (1920. aastail pikendati raudtee Rohuküla sadamani. 1994. a. suleti raudteetrass rongiliikluseks kuni Riisipereni.) Kardinaalsed muutused tõi kaasa Esimene maailmasõda ja riigipöörded Venemaal. 21. veebruaril 1918. jõudsid Haapsallu Saksa väed. Kõrgemat võimu hakkas teostama saksa sõjaväeline administratsioon. Taastati keisririigiaegsed omavalitsused, kuid nende valitavuse printsiip kaotati. Okupatsioonivõimude poolt nimetati ametisse linnapead ning nende nõuandjad — beiratid.

Haapsalu linnavalitsus moodustati kohaliku ortskomandi käsul 18. märtsil 1918. Linnavolikogud Saksa okupatsiooni ajal ei tegutsenud. Peale okupatsioonivägede lahkumist tuli endine linnavolikogu uuesti kokku 14. novembril 1918. 1920. a vastuvõetud põhiseaduse järgi oli omavalitsuse ülesandeks valitsemise teostamine kohtadel. Linnavalitsuse tegevuse lähema korraldamise aluseks oli Vene keisririigi ajast pärinev 1892. a (1915. a väljaanne) linnaseadus. Mõningates paragrahvides tehtud muudatustega kehtis mainitud linnaseadus kuni 1. maini 1938, mil kehtestati uus linnaseadus. Linnaomavalitsus koosnes linnavolikogust ja linnavalitsusest. Linnavolikogu oli linnavalitsuse kõrgemaks juhtivaks ning linnavalitsus täidesaatvaks organiks. Linnavolikogu valis linna elanikkond. Linnavalitsus  ja linnavolikogu tegutsesid kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940. a.

Nõukogude okupatsioonivõimude poolt moodustati 1941. a töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Saksa okupatsioonivõimud moodustasid samal aastal Eesti Omavalitsuse, mis omakorda kinnitas ametisse Haapsalu linnapea. Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisega 1944. a. vastavalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile sai valitsemisorganiks töörahvasaadikute nõukogu ja selle täitevkomitee.

Eesti taasiseseisvumisel vastavalt 26. septembril 1991. a kinnitatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi Seadlusele omistati Haapsalu linnale taas omavalitsuslik staatus. Linna seadusandlikuks organiks sai linnavolikogu ja täidesaatvaks organiks linnavalitsus.

Ridala kirikukihelkond (saksa k Kirchspiel Roethel in Wiek) rajati arvatavasti aastail 1220–1230. Ridala vald, mis kattus Ridala kirikukihelkonna territooriumiga,  ümbritses Haapsalut 2016. aastani 13,5 km maismaapiiriga. Enne seda moodustas Ridala kirikukihelkonna ala moodustas osa Ridala muinaskihelkonnast, mida esmakordselt on kirjalikult mainitud 1215. a Kihelkonnakirik oli Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirik. Ridala kihelkonnas paiknes 18 mõisat – 1 kirikumõis, 11 rüütlimõisa koos 5 kõrvalmõisaga ning 1 poolmõis ja 3 karjamõisa.

Ridala vald moodustati 7. oktoobril 1938 Eesti Vabariigi presidendi otsusega Sinalepa valla maa-alast, Martna valla Haeska küla piirkonnast, Võnnu valla Saanika, Uneste ja Litu külade piirkonnast, Asuküla valla Varni küla ja Tauksi saare maa-aladest. Nõukogude okupatsioonivõimu ajal, 13. septembril 1945. a moodustati Ridala valla territooriumil Asuküla, Võnnu, Ridala ja Tuuru külanõukogud. 17. juunil 1954. a ühendati Võnnu ja Asuküla Ahli külanõukoguks (Ahli k/n koosseisu kuulusid mh ka Panfilovka ja Uuemõisa), keskusega Haapsalu linnas ning Ridala ja Tuuru Ridala külanõukoguks, keskusega Käpla külas. 1977. a oli suur piirkondade liitmine, mille tulemusena liideti  piirkonna külanõukogud üheks Ridala külanõukoguks keskusega Haapsalus.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel taastati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi Seadlusega 12. detsembril 1991. a Ridala valla omavalitsuslik staatus. Valla seadusandlikuks organiks sai vallavolikogu ja täidesaatvaks organiks vallavalitsus.

15. oktoobril 2017. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimistega ühinesid Haapsalu linn ja Ridala vald haldusterritoriaalselt üheks omavalitsuseks nimega Haapsalu linn. Ühinemisleping allkirjastati 27. detsembril 2016. a Haapsalu linna seadusandlik organ on linnavolikogu ja täidesaatev organ linnavalitsus.

http://www.haapsalu.ee/sumboolika

KUURORTLINN HAAPSALU

19. sajandi esimesel poolel sai senisest väikesest kaubanduse ja käsitööga tegelevast linnast kogu Vene impeeriumis tuntud suvituslinn. 

Haapsalu kuurorti alguseks peetakse 1825. aastat, mil Magnus De la Gardie (Jakobi poeg, Pontuse pojapoeg) rajas linna esimese mudaravila, mille tervislike omaduste uurimine oli saanud teoks tänu meditsiinidoktor Carl Abraham Hunniuse elutööle. Kohalikke elanikke ravides puutus noor arst kokku omapärase rahvameditsiini võttega: mitmed patsiendid vannitasid soojas meremudas oma reumavaludes käsi-jalgu ja ütlesid, et saavad sellest leevendust.

Dr. Hunnius lasi uurida meremuda keemilist koostist ning hakkas välja töötama mudaravi metoodikat. Juba enne seda oli 1805. aastal rajatud Haapsalu esimene supelmaja. Enda panuse kuurordielu koondumisele Tagalahe äärde andis kaupmees ja raehärra Alexander Berg, kes alustas 1830. aastal rannapromenaadi rajamist, mille äärde kerkisid peagi mitmed mudaravilad. Kui 1842. aastal võeti Haapsalu 1591 mudavanni, siis 1849. aastaks oli see arv juba hüppeliselt kasvanud 6621-ni. 19. sajandi lõpul külastas linna igal aastal keskmiselt 2200 suvitajat ja 1898. aastal valmis ka populaarne ajaveetmispaik kuursaal.

Ja ehkki Haapsalu kuurordi sünniaastaks loetakse aastat 1825, mil siin valmis esimene mudaravila Magnus De la Gardie poolt ehitatuna ja Hunniuse poolt tagant tõugatuna, siis muda ei tee kohta kuurordiks, selleks on vaja palju enamat, on öelnud SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juhataja Anton Pärn. 

“Kui kuurort sai alguse 1825, siis nagu teada, eelneb hüppele hoojooks ja hoojooks sai alguse 19. sajandi alguses, 1802-1805. See algas oma külaliste, sugulaste vastuvõtuga, siis ilmusid esimesed supelusmajad. Kuid ka sellest jääb rahvusvaheliselt tuntud kuurordi tekkeks väheks. Abiks pidi olema tänapäevane sõna ‘brändimine’. Tsaariperekond ja kogu saatjaskond ei tule tundmatusse kohta. Pool naljaga võib öelda, et see oli arstide vandenõu.”

 Kaks tsaariperekonna arsti - Karell ja Hirsch - olid Eestimaa juurtega. Hirsch on lausa Kullamaalt, aga ka Karell on olnud Haapsaluga seotud.

1804. aastal külastas Haapsalut Vene keiser Aleksander I. Kõige enam on tsaaridest viibinud Haapsalus Aleksander II (aastatel 1852, 1856, 1857, 1859) ja ka Aleksander III suvitas linnas 1871. ja 1880. aastal - viimasel korral koos enda pojaga, tulevase keisri Nikolai II. Populaarseks sai kuurort just Venemaa pealinna kõrgseltskonna seas. Eriti tihendas Haapsalu-Peterburi sidemeid regulaarne aurulaevaühenduse sisseseadmine 1845. aastal. 1905. aastal avati ka rongiliiklus Haapsalu-Keila liinil ning see tähendas, et kuurorti sai nüüd sõita maismaad mööda, marsruudil Peterburg-Tallinn-Keila-Haapsalu.

1867. aasta juunis saabus Peterburist Haapsallu aurik Konstantin, millelt astusid maha vennad Tšaikovskid. Pjotr oli siis 27aastane Moskva konservatooriumi noor õppejõud ja Anatoli 17aastane Peterburi õigusteaduskooli juuraüliõpilane. Pjotr lõi siin ühe osa oma esimesest ooperist „Vojevood" ja instrumentaalpalade tsükli „Mälestusi Haapsalust".

Kuurordi võlud avastas enda jaoks ka kuulus Vene maali- ja teatrikunstnik Nikolai Roerich. Tema viimasest külaskäigust 1910. aastal pärinevad tuntud tööd „Merede taga on suured maad" ja „Varjaagi motiiv". 

19. sajandil tekkis ka kuurortlinnade oma arhitektuur. Suvitajatel oli vaja kohti, kus elada, vaja oli kooskäimiskohti. Kuursaal ise ehitati alles 19. sajandi lõpus, aga enne oli siin raamatukogu. “Kuurort tähendas kontserte, teatreid, raamatukogu oli väga oluline. Kuurort tähendas taristu väljaehitamist,” ütles Anton Pärn.

1825 ei tähendanud veel väliselt suurt muutust, aga mudaravila oli esimene hüpe. “1845, peaaegu inimpõlv edasi sai Haapsalus valmis teine kuurort juba jõukamale rahvale. 1857. aastal saabus esimest korda keisripere, nii et see võttis aega tugeva inimpõlve, et sellest kohast saaks koht,” ütles Pärn. Enne seda tehti valmis promenaad, ehitati kümneid supelusmajasid. Haapsalu turuplats sai tänase ilme, ehitati hotellid. Siin oli raekoda, tollimaja, vana apteek - kõik 1830ndatel aastatel. Õigeusu Maarja Magdaleena kirik ehitati 1840ndatel aastatel.

“Selleks, et siia liiguks palju inimesi, oli vaja tekitada keskkond. See tähendas ehitusbuumi, uusi inimesi. Kümnekonna aasta jooksul tuli Haapsallu juurde üle tuhande inimese.  Tegelikult oli see üks suur hüpe väga erinevates valdkondades,” sõnas ta.

19. sajandi teisel poolel Haapsalu arendamine ei raugenud, mudaravilaid tekkis juurde. “Juba 19. sajandi lõpul oli siin tänapäevases mõistes taastusravi - mitte ainult mudaravi, vaid massaaž näiteks,” ütles Pärn. “Uus arhitektuur, puitpits, suvilad. Uued vaba aja veetmise vormid, ühismängud, kontserdid, purjekad - kõik see andis linnale värvi.” 

Loomulikult sellisesse innovaatilisse keskkonda nagu kuurort saabus lõpuks ka tehniline innovatsioon raudtee. Raudtee sai valmis 1905. aastal, aga juba 1860ndatel aastatel valmis Krimmi holmil süvasadam, mis võttis vastu aurikutelt tulevaid külalisi. Toimis aurikuliiklus liinil Peterburg-Tallinn-Haapsalu-Riia. 

Raudtee tulek tähendas tolle aja mõistes massiturismi. “Raudtee liigutas juba tuhandeid inimesi. Kui kuurort alustas oma elu, oli siin vaevalt paar-kolmsada külalist. 19. sajandi lõpus oli neid juba 3000,” ütles Anton Pärn. 

“Kahekordistus majade arv. 1910. aastal oli Haapsalus umbes 850 maja ja nendest 400 osutas turismiteenust. See tähendab, et pool linna elanikkonnast osales vahetult turismis. Kuurort tähendas väga tugevat ühistegevust ja ühisloomingut. Loomulikult muda andis Haapsalule väga erilise õhustiku.”

Ükskõik kui pikalt kirjeldada Haapsalu kuurorti selle hoonete, muda, salli või puitpitsi järgi, jääb sellest väheseks, kui ei räägi suvitajatest. “Kuurort tähendas rahvusvahelistumist. Vaadates tihedaid suhteid Peterburiga kohtusid provints ja metropol,” ütles Anton Pärn.

Tsaariperekonna liikmed jõudsid siia 1850ndatel aastatel ja käisid siin 1908. aastani. “Üle viiekümne aasta tihedat suhtlemist. Aga mida tähendab suure riigi valitseja siiatulemine? See tähendab, et keegi pidi kaasa tulema. Pidi ja tahtis, sest tsaar oli siin. Siin oli vajalik olla, siin näidati ennast,” sõnas Pärn.

Toona olid paljud, ka väiksemad kuurortlinnad Euroopa suvepealinnad, sest rahvusvaheline seltskond, kes siia saabus, oli kirev. Haapsalu külastajate ajalugu ootab tegelikult veel uurimist. 

Kõnekas on foto, mis on tehtud 1908 De la Gardie lossi trepil. “Proua paremat kätt oli tsaar Nikolai abikaasa õde. Vasakpoolne noor 16aastane naisterahvas, toona veel Kreeka printsess, sai tulevaseks Rootsi kuningannaks. Ohvitserimundris noormees on suurvürst Dmitri Pavlovitš, kes koos vürst Jussupoviga tapsid Rasputini. Ta jäi ellu, sest pärast Rasputiniga arvete klaarimist saadeti ta Hiina piiri äärde, tal õnnestus revolutsiooni eest põgeneda ja ta suri Šveitsis 1952. aastal,” loetles Pärn.

“Väga huvitav on see väike poiss, kellele me peame olema tänulikud selle pildi meienijõudmise eest. See on lord Mountbatten, prints Charlesi vanaonu, kuningliku perekonna liige, tulevane Inglise merevägede ülemjuhataja.”

“See pilt pärineb raamatust, mida ta tahtis avaldada oma 80. sünnipäevaks. Ta ei saanud 80-aastaseks, sest 1979 ta hukkus Iiri terroristide käe läbi. Tema purjekas lasti õhku. Eelnevalt oli ta ette valmistanud pildialbumi, kuhu ta pani oma olulisemad hetked ja aastad. Siit Läänemere äärest sattus ta albumisse kuus fotot. Üks neist on tehtud Haapsalus, üks Ungrus, üks Haapsalu lähikonnas.”

19. sajandi lõpul oli Haapsalus üle 3200 elaniku ning jõudsasti kasvas eestlaste osakaal. Kirikuraamatute andmetel elas 1864. aastal linnas 2294 luterlast, nende hulgas 700 sakslast ja 1600 eestlast. 19. sajandil oli elanikkond juba niivõrd palju kasvanud, et lisaks rätsepate ja kingseppade tsunftidele võis luua ka pottseppade ja pagarite tsunftid - tsunftisundus ise aga kaotati 1866. aastal. 1877. a. linnaseaduse alusel tuli rae asemel ka valida linnavalitsus eesotsas linnapeaga. 19. sajandil toimus Haapsalus aktiivne ehitustegevus - linnasüdamiku tühjad krundid hoonestati, eriti hoogne oli ehitustegevus mandriga ühendatud holmidel.

Täna elanikke ca 10 000.

• Haapsalu on Eesti vanim kuurort, mis on kuulus raviva meremuda poolest, 2010. aasta suvel võttis Promenaadil üheaegselt mudavanni 51 inimest, püstitades nii maailmarekordi
• Kõik 19. saj Venemaad valitsenud tsaarid on külastanud Haapsalut, nende tuules saabusid ka  vene kultuurihiiglased nagu Pjotr Tšaikovski ja Nikolai Roerich.
• Haapsalu oli ligi 300 aastat (1279-1559) piiskopiriigi pealinn, omades otsesidemeid nii Rooma kui ka paljude tollaste Euroopa keskustega.
• Haapsalu Toomkirikus vältab heli 11 sekundit, luues ainulaadse akustikaga kontserdipaiga.
• Haapsalu ajaloolise raudteejaama 216 m perroon on täies ulatuses kaetud katusega.
• Käsitööime Haapsalu sall on nii peen, et mahub läbi sõrmuse.
• Ilon Wiklandi poolt Astrid Lindgreni raamatutes joonistatud Ronja loss on sarnane Haapsalu piiskopilinnusega.
• Haapsalu raekojas näeb maailma vanimat säilinud ausammast Friedrich Schillerile.
• Baltimaade suurim ühelööviline kirik — Haapsalu toomkirik
• Teet Kallase lemmiklinn, elab siin igal aastal mõne kuu. 

VALGE DAAM

Saaremaa piiskopi valitsemisajal pidid kõik toomhärrad kombelikult elama. Aga seal oli üks toomhärra koorilaulja poisi riietes neiu sisse toonud. Kui piiskop jälle Haapsallu tuli, äratas see tema tähelepanemist. Otsiti kõik kahtlased ruumid läbi ja leiti poiss naisterahvas olevat.

Piiskop kutsus nõukogu kokku ja see mõistis, et naisterahvas peab müüri sisse müüritama ja toomhärra linnuse vangimajasse kinni pandama, kuhu tal nälga lasti surra. Müüri sisse jäeti õõnsus, kuhu õnnetu neiu sisse pandi ja temale tükk leiba ja kruus vett anti ning müür ümberringi kinni müüriti. Lühike aeg kostis veel õnnetuma hädakisa. Aga kaua aega näitab ennast naisterahva kuju täiskuu ajal akna peal.

Haapsalu toomkiriku ümmarguse kabeli aknale ilmub täiskuu paistel valge naisterahva kuju.

RAUDTEE- ja SIDEMUUSEUM

1869. aastal jõudis tänu Eestimaa rüütelkonna pingutustele Eesti aladele raudtee. Eraraudteena ehitatud Paldiski–Tallinn–Gattšina raudteeliin avati pidulikult 5.novembril 1870. Tol hommikul väljus üks ehitud rong Tallinnast, teine Peterburist. Rongid kohtusid kahe kubermangu piiril Narva jaamas. Sellest sõidust ja avatseremooniast saigi alguse raudtee areng Eestis. Samal aastal ühendati Balti raudtee Peterburi – Varssavi raudteega.

Esimene kitsarööpmeline raudtee ehitati Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal, sellele järgnes Tallinna tänavaraudtee 1888. aastal (Tallinna tramm). Esimesed elektrirongid alustasid reisijate teenindamist 1924. aastal Tallinn – Pääsküla liinil. Tänapäeval on Eestis üle 2000 km raudteed.

Raudtee areng mõjutas tuntavalt Eesti asustuslugu, majandust ja kaubandust. Raudtee rajamine tekitas uusi alevikke, tööstusharusid ja elukutseid. Raudteejaamad on aga osa Eesti arhitektuuriloost. Eesti vanim raudteejaam on Balti jaam Tallinnas. Jaama algne jaamahoone rajati 1870. aastal, mis paraku hävis II maailmasõjas. See taastati muudetud kujul.

19. sajandi keskpaigas kogus mudaravi teenuseid pakkuv Haapsalu populaarsust Peterburi ja Moskva aadlike hulgas, linnakesest sai “Venemaa esimene põhjakuurort”. Viimased kolm Venemaa valitsejat – keisrid Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II – külastasid korduvalt Haapsalut koos perekonnaliikmete ja arvukate kaaskondadega. Seetõttu pandi suviti Peterburi ja Haapsalu vahel tööle laevaliin. 19. sajandi lõpus hakkasid Haapsalu suvitajad toetama raudtee ehitamise plaani, et kiiremini ja mugavamalt reisida. Peterburiga raudteeühenduse loomisel sai otsustavaks Nikolai II igakülgne toetus ning tsaari eriloal ehitatigi Keilast raudteeliin Haapsaluni. Raudtee avati pidulikult 1905. aastal.

Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudteejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Seejuures rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid. Jaamahoone ehitustööd kestsid 1905 – 1907. Raudteejaam koosneb neljast osast — reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üheks omapärasemaks hooneks, mille puitpitsiline historistlik ehituslaad on saanud eeskujuks nii mõnelegi teisele supellinna esinduslikule majale.

Kuna kroonitud pead olid kuurortlinna sagedased külalised, rajati jaamale ainulaadne 216-meetrine täies ulatuses katusega kaetud perroon – nii said kõrgest soost inimesed kõigist vagunitest alati kuiva jalaga välja astuda. Perrooni pikkust arvestati Tsaari-Venemaal pikima jaamas peatuva reisirongi järgi, mis võis küündida 120 süllani (1 süld on umbes 2,13 m). Valmimise ajal oli Haapsalu raudteemaaja perroon Põhja-Euroopa pikim katusealune perroon.

Teadaolevalt keiser impeeriumi tosina järelejäänud aasta kestel rongiga Haapsallu siiski ei jõudnud, küll aga tõid erirongid siia tsaariperekonna teisi liikmeid.

Esimene reisirong saabus Haapsallu 1905, viimane lahkus siit aga 1995. Seetõttu on Eesti Raudteemuuseumi asumine Haapsalus ka väga sümboolse tähendusega. Muuseum asub Haapsalu raudteejaamas, kus unikaalse tsaariaegse jaamahoone kõrval on silmatorkavamateks eksponaatideks vanad vedurid ja vagunid, veetorn, depoo, pöördsild ning raudteelaste elamud.

• Aastatel 1903-1905 Haapsalu kuurordi teenindamiseks rajatud raudtee kunagine lõppjaam 
•  Eesti raudteede pea pooleteise sajandi pikkune ajalugu ning vanaduspuhkusel raudruunad. 
• Ajarännak vanas vaksalis, millel tavatult pikk katusega perroon (216 m) ja keiserlik paviljon, toob muuhulgas kõrvu auruveduri huike ja viib kokku 1930. aastate viisaka jaamaülemaga.
• telekommunikatsiooni põnev maailm - sidepidamisvahendit areng ja ajalugu telegraafist ning vändaga telefonist kuni mobiiltelefonide ja arvutiteni.
• Kogu Tsaari Venemaa raudteede nullkilomeeter, sellest punktist hakati kunagi kõiki raudteekilomeetreid lugema.
• 'Raudteele on rajatud Tervisetee, mis lookleb Rohukälast Riisipereni, ca 50 km.
• Haapsalu historitsistliku raudteejaama kolmanda klassi ootesaali lae ja seina diagonaalsel üleminekupinnal paikneb 8 õlitehnikas seinamaali, mis kujutavad romantilisi merevaateid, torme, päikeseloojanguid ning merel hulpivaid purjekaid.Need maalingud onseotud II maailmasõja järgse perioodiga ning on legendi järgi ühe saksa sõjavangi looming. Kindel on see, et juba 1951. aastal on neist olemas fotosüüdistus. Autor polnud küll päris Aivazovski, kuid kahtlemata on tegemist õppinud meistri töödega.  2017 puhastasid ja kinnitasid EKA bakalaureuseõppe II ja III kursuse konserveerimistudengid 70 aastat puutumata maalingud – ajalooliselt ahjudega köetud ruumis olid need mattunud tõelise nõekihi alla. Igal juhul tuleb tõdeda, et kõige alama klassi ootesaal on olnud väga kaunis ruum ning nõukogude-perioodi algusaastail isandunud maalingud sobivad sinna täiuslikult. 

https://www.imelineajalugu.ee/uudised/2016/11/05/eesti-raudtee-146

Aurik „Kallis Mari“

Alates 2014. aasta augustist sõidab Haapsalu Tagalahel aurik „Kallis Mari“. Laeva soetas Haapsalu linn Eesti-Läti programmi „Riverways“ raames. Nüüdseks kuulsa suvituslinna esimesed suvitajad saabusid 19. sajandi algul Haapsallu Peterburist justnimelt aurulaevaga. 1845. aastal seati sisse regulaarne aurulaevaühendus Haapsalu ja Peterburi vahel. Pakkudes elava ajaloo atraktsioonina aurulaevasõitu, soovib Haapsalu linn väärtustada meresõiduajalugu ja vanu merelinna traditsioone. 2014. aasta seisuga on aurik „Kallis Mari“ Eesti ainuke aurumehhanismiga merel huvireise tegev veesõiduk.

Auriku kere ehitas Rootsi firma Lidwall & Söner AB 1955. aastal ja mootori Per Montell 1985. aastal. 0,75 meetrise süvisega terasest kerega laev on 7,40 meetrit pikk ja 2,10 meetrit lai, tema võimsus on 4 hobujõudu ja kandejõud 1000 kilogrammi. Laevale on lubatud peale võtta korraga 12 inimest.

Laeva nimi

Haapsalu linn kuulutas aurikule väärilise nime saamiseks välja konkursi. Parimaks osutus nimi „Kallis Mari“, kuna lisaks traditsioonilisele eesti naisenimele, on sellel ka laiem ajalooline taust. 1867. a. puhkas Haapsalus maailmakuulus Vene helilooja Pjotr Tšaikovski. Kord rannas jalutades kuulnud ta üht tütarlast laulmas kaunist lauluviisi, mis oli eesti rahvalaul „Kallis Mari“. Tšaikovski põimis selle rahvalaulu meloodia oma VI sümfooniasse. 1940. a. paigaldati Promenaadile kuulsa helilooja auks dolomiidist mälestuspink, kuhu on raiutud „Kalli Mari“ rahvalaulu motiiv Tšaikovski VI sümfooniast.

https://mehele.ohtuleht.ee/840306/haapsalu-mass-1944-mis-tegelikult-toimus

http://www.haapsalu.ee/documents/377464/20921686/1800.+Kronoloogia.+Hps.pdf/0cf86395-69c8-4b56-9bb7-d2d999e0f088

KUURSAAL

Mereäärsele Promenaadile 19. saj. lõpus rajatud puitpitsiline Kuursaal ja Kõlakoda on ainsana Eestis säilinud algkujul. Kuursaal oli 20. saj. I poolel ja on ka tänapäeval üks Haapsalu suvituselu keskpunkte.

1898 paiknes maja esialgu pea täielikult meres, hiljem hoone otstes olnud väikesed lahekäärud täideti ning kaldakindlustus sai tänase kuju. Kuursaal koos kõlakojaga oli Vene keisrikoja ja Peterburi kõrgklassi lemmikkoht. Nõukogude ajal kasutati Kuursaali laona.

HAAPSALU SALL

Räägime erilisest pitsiliigist - varraspitsist, mille ere näide on imepeen õhkõrn haapsalu sall, mida on võrreldud küll ämblikuvõrgu, küll pruudilooriga. Koemustreid on pärandatud põlvest põlve ja järjest sellesse loovalt suhtutud, eeskujuks emake loodus - sellest nimetusedki: lehe-, haga-, maikellukese ja liblikakiri. 

Haapsalu salli kudumise ajaloo tekimisele on mitu legendi: ühe legendi järgi levitasid kudumispisikut Haapsallu elama asunud Noarootsi perekond 19. saj, teise legendi järgi on salli kudumine tulnud Vormsist. Mõned allikad väidavad, et salli kudumise levikule aitasid kaasa suvitajad, kes kandsid pitsilisi ja väga õhulisi Orenburgi ja Pensa rätikuid.

Üldteada on, et salli kudumise ajalugu on saanud alguse 19. saj., mil tekkis linnastumine. Talupoegade ja käsitööliste naised otsisid endale ka linnas teenimise võimalust ja kuna kangasteljed elamistesse ei mahtunud, siis leiti alternatiiv varrastel kudumises.

Esialgsed rätid olid lihtsa koega musta-, valge-, hallitriibulised õlarätid, hiljem hakati neid kuduma pitsilises koekirjas.

Suurem nõudlus kasvas õlarättide ja sallide järele Haapsalus koos mudaravi arenguga.

Suveti käis siin palju rikkaid Peterburi ja Moskva kõrgaadlikke- sealhulgas ka Vene keisriperekond, tänu kellele kasvas nõudlus õhuliste pitssallide järele mitta ainult Peterburis, Moskvas, vaid ka teistes suurlinnades. Legendi järgi kingiti Vene keisrinnale imepeen sall, mis mahtus ära kreeka pähklikoorde, mis lahti harutatult katnud daami üleni. Sellest ajast pärineb ka haapsalu salli nimetus, sest ainult siin kooti ikka järjest ilusamaid ja uhkemaid salle. See kujunes ka loominguliseks võistluseks. Nii jõudsidki meie suurepärased sallid Peterburi balli- ja teatrisaalidesse aadlidaamide õlgadel, kaunistamas Pariisist toodud õhtutualette. Haapsalu salli peenuse ja eheduse näitajaks on nõue, et teda peab saama tõmmata läbi naisterahva sõrmuse.

Koos suvituslinna arenguga ja külastajate arvu kasvuga, tekkis sallide järgi vajadus ka talvel- see omakorda andis tööd nobedatele Haapsalu naistele. Ülemöödunud sajandi lõpuks oli salli kudumine väga oluline lisa sissetulekuallikas peredele. Kuduma pandi ka lapsi - juba 7-9 aasta vanuselt. Nobedam pere jõudis talvel ära kududa 70-80 rätikut.

Esimese maailmasõja ajal sallide ja rätikute järgi nõudlus pisut langes, kuid Eesti Vabariigi algusaastail elavnes taas.

Haapsalu rätiga osaleti ka edukalt paljudel maailmanäitustel New Yorgis ja Berliinis, kust tema kuulsus levis aina edasi ja tellimusi tuli aina juurde. Tekkisid ettevõtjad - kudumismeistrid. Üks tunnustatum oli Anette Martson, kellele kudus 50 naist. Teine tuntuim oli prl. Grünewald saksa ringkonnast, kellele kudus samuti mitukümmend naist. Nende toodang läks peamiselt Saksamaale.

Meistrid hakkasid jagama oma kogemusi õpilastele- räti kudumist õpetati ka Haapsalu kodumajanduskoolis.

1932. aastal, kui Rootsi kroonprints külastas Haapsalut, kingiti talle just temale kavandatud mustriga kootud rätt, mille kudus Ida Valdmann. Teine, "südametega" kootud sall saadeti 1935. a kuulsale ja jumaldatud filmidiivale Greta Garbole, kolmas Rootsi kuninganna Sylviale. Need legendidega sallimustrid on kasutusel tänaseni. Kingituseks viidi sall presidendipaari poolt 2004 Saksa kantsleri prouale ja 2005 Hiinasse.

II maailmasõja ajal salli kudumine soikus, taas ausse tõusis see 1960 aastatel, mil käsistsi ei jõutud kududa - salli keskosa kooti masinaga ja pitsid käsitsi. Tänu masinaga kudumisele ja suurele nõudmisele läksid sallid väiksemaks ja mustrid lihtsamaks.

1966. aastal hakkas tööle rahvakunstimeistrite koondis "UKU". Seal algatas uuesti sallide käitsi kudumise Leili Leht, kes oli Haapsalu 8-klassilise kooli käsitööõpetaja. Tema eestvedamisel alustas tööd 70-80 naist. Nii hakati salle uuesti kuduma vana traditsiooni järgi - st. salli sisse kooti ka nuppe. Nupud näitasidki, et sall on kootud käsitsi. Salli mõõdud ja kaal olid igale sallile täpselt ette määratud ja neid kontrolliti pidevalt.

Kasvas välja uusi meistreid, tuntum on ka tänini kuduv Linda Elgas, kelle sallid on käinud mitmetel maailmanäitustel: Montrealis, Pariisis.

1992. aastal loodi Haapsalu Käsitööselts, kus jätkati ja jätkatakse vanu käsitöötraditsioone siiani, kasvanud on uus põlvkond sallikudujaid.

1997. aastast on saanud alguse Haapsalu sallipäevad ja alates 1999 aastast on korraldatud Haapsalu salli kudumise võistlusi, kus huvilised võistlevad salli kirja kudumises.

2001.a andis Haapsalu Käsitööseltsi abiga välja Linda Elgas kogumiku" Haapsalu rätikud", kuhu oli kirja pandud 20 rätimustrit koos fotodega

Linda Elgas on üks tuntumaid Haapsalu salli kudujaid, kes on kudunud üle 1000 rätiku ja salli ja on oma oskusi pärandanud paljudele õpilastele.

Traditsiooniks on saanud sallipäevad 100-aastases kuursaalis, mis on kujunenud tõeliseks pitsideparaadiks. On toimunud pitsikudumise võistlused auhindadele.

ILONI IMEDEMAA

Iloni Imedemaa asub idüllilises väikelinnas Haapsalus, kus Ilon Wikland lapsena vanaema-vanaisa juures elas.

2004. aastal otsustas kunstnik Ilon Wikland kinkida oma raamatuillustratsioonide originaalid Eesti riigile. Sobiv paik tööde eksponeerimiseks leiti Haapsalus Läänemaa Muuseumile kuuluvas Kooli 5 hoones. 2006. a avati Ilon Wiklandi galerii. Lisaks kunstigalerii rajamisele tekkis mõte luua Haapsallu võimalikult palju aktiivset tegevust pakkuv ja lastepärane keskus. Astrid Lindgreni raamatutele illustratsioone tehes olid sageli just Haapsalu linnusevaremed, puithooned ja meri Ilonile alateadlikuks inspiratsiooniallikaks. Nii sündiski Iloni Imedemaa teemakeskus, mis avati 1. juulil 2009.a.

2014. aasta jaanuaris avati kujundaja-kuraator Tea Tammelaane käe all täielikult renoveerituna Iloni Imedemaa esimene korrus ja galerii uue näitusega “Olen alati siin. Ilon”. Uuel näitusel on senisest veelgi rohkem näha Ilon Wiklandi töid: illustratsioone, pisiplastikat, mälestusesemeid, raamatuid, tarbegraafikat jm. Näitus on pärjatud Muuseumiroti auhinnaga 2014. a parima püsiekspositsiooni eest.

Talvehooajal on avatud kolmekorruseline maja, kus on galerii, kino- ja näitustesaal, Iloni köök ning mängutuba, kus toimuvad meisterdamised ja teemapäevad. Vaadata võib Karlssoni tuba, leida kõikjalt raamatutest tuttavaid tegelasi ning lihtsalt tunda end õdusalt ja veeta päev perega.

Suvel on avatud ka Imedemaa õu Mattiase maja ja Käsitöökojaga, kus paberist ja puust palju põnevat meisterdada saab. Õues saab end proovile panna täpsusviskamises Kadatiirus, karkudega käimises, kala püüdmises ja liivakastimängudes. Hoovil on avatud Kukli Mukli kiosk, kust jahutavat jäätist osta saab. Veel saab Imedemaal otsida  ja märgata toreda luubimängu abil detaile, proovida erinevaid kostüüme meie mängutoas ja joonistada.