Keila

Elanikke ca 10 000 (Sama, mis Haapsalu!)

Lipp - nagu Lätil, ainult ounase asemel sinine. Vapp - kollasel taustal sinine rukkilill. 

Von Glasenapid - aadlisuguvõsa; Rogosi mõisa omanikud; erinevatel aegadel on selle suguvõsa käes olnud ka Saaluse, Pindi, Peri, Leevi, Koigu ja Luutsniku mõisad. Siinne - Ääsmäe mõisnikud. 

Esimesed kirjalikud teated Keila külast pärinevad  Taani Hindamisraamatust 13. sajandist. Niisiis  küllaltki põline asula.  Miks üldse siia kanti küla tekkis? Vastus on äärmiselt lihtne: nimelt asub just siin üks Keila jõe koolmekohtadest: madal ja paese põhjaga lõik, kust sai läbi nii jalgsi kui ka ratsa või vankriga. Nõnda kujuneski siia tähtis läbipääsupunkt suuremaid asulaid ühendavatel radadel. 

Ristiusu aegadel jäi Keila näiteks Tallinnast Padise kloostri ja Haapsalu Piiskopilinnuseni viivale teele. Olles asulaks tähtsa liikumistee ääres, rajati Keila keskel asuvale künkale ehk Keila mäele juba aastail 1220-1230 puidust kirik. Tõenäoliselt mühasid siis sellel paigal hiiepuud. Toonane kirik põletati maha Jüriöö ülestõusu käigus 1343. aastal ning uus pühakoda rajati juba kivist. Niisiis pärinevad praeguse Keila kiriku vanimad osad 14. sajandist, mida aitab meeles pidada ka kiriku fassaadil olev tahvel kirjaga: „Arhitektuurimälestis Keila kirik XIV-XV saj”. 

Keila oli tõenäoliselt üks esimesi maakihelkondi, kus reformatsiooni käigus katoliiklusest loobuti.  nimelt oli siin juba 1539. aastal (võimalik ka, et juba 1533. a) ametis luterlasest pastor Becker. 

Keskajal kujunes Keila külast väike linnake, kus oli oma gild ja bürgermeister (linnapea) ning mille elanikud, kellest paljud olid tõenäoliselt eesti soost vabatalupojad, kutsusid üksteist bürger´iteks (kodanikeks). Kahjuks hävines tollane asula 1567. aastal Liivi sõjas poolakate rüüsteretke käigus.

 Kirik jäi osaliselt katuseta ning kooriruumi võlvid olid sisse langenud. Kadunud olid kõik kirikuraamatud, pitsat, laegas ja enamik väärtasju. Alles 1594. aastal ehitati uued võlvid ja kõrvaldati muud sõjajäljed. Tänini alles olevad altar ja kantsel on valminud 1632. aastal Tallinna meistri Tobias Heintze käe all. Kantsli kinkis kirikule Klooga mõisnik Jürgen Heidemann abikaasaga ning altari toonane Saku ja Sausti mõisade omanik Bernhard von Scharenberg abikaasaga. Praeguse punase tornikiivri sai kirik 19. sajandi keskpaigas. Lisaks kirikule on kultuurimälestiseks tunnistatud ka kirikuaia kivimüür väravatega, rõngasristid ning kõik Keila kirikuaia kabelid. Viimastest on imposantseim Kreeka antiiktemplit jäljendav ja Vääna mõisnikele Stackelbergidele kuulunud kabel. 

Keila kabelid pärinevad 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest: nimelt keelati Tsaari-Venemaal 1772. aastal kiriku põranda alla matmine ära ja mõisahärrad pidid edaspidi leppima matmispaikadega väljaspool kirikut. Kirikuaia tagaosas asuv grottkabel kuulus Ohtu mõisnikele von Meyendorffidele ning kiriku peauksest paremat kätt jääv väike kelderkabel Ääsmäe von Glasenappidele. Omad kabelid olid ka Klooga ja Kumna mõisnikel. Keila kirikuaias olevad mõisnike matmisplatsid on veel praegugi küllaltki heas korras, sealhulgas Saku õlletehase rajajate von Rehbinderite rahula. Kirikuaeda on maetud mitmeid nimekaid kultuuritegelasi, nagu näiteks pastor Otto Reinhold von Holtz, kelle sulest ilmus 1817. aastal maakeelne teos „Luggemissed Eestima Tallorahva Möistuse ja Süddame Juhhatamiseks”. 

Keila rõngasristid pärinevad „vanast heast Rootsi ajast” ehk 17. sajandist ja kuulusid Eesti talupoegadele. Rootsi ajal oli talupoegade elujärg parem ning jõukamad said endale kiviriste lubada. Säilinud on seitse risti, millest neli asuvad oma algupärasel kohal. Kaks rõngasristi on viidud kiriku eeskotta ning üks paigaldati 1823. aastal uuele surnuaiale tähistamaks selle avamist. See rõngasrist seisis omal kohal ka siis, kui kalmistust sai park. 

Mõned aastad tagasi olid aga vandaalid selle rõngasristi Keskpargis ümber lükanud, mille järel kultuurimälestis taas kirikuaeda toodi. Nüüd seisab too rändur-rõn-gasrist kiriku seina najal ning huvilised saavad veerida välja aastaarvu 1677 ning maetu

nime – Kodda Asseme Andres. Kawate pere rõngasristil aastast 1656 saab aga imetleda peent raidkunsti: risti kaunistavad pealuu koos ristatud sääreluudega, surnuraamile asetatud kirst ning elu halastamatut surmale lähenemist sümboliseeriv liivakell. 

Tallinn-Paldiski maantee äärde, Keila kirikumõisa ja Kumna küla lähistele rajati 1862. aastal mälestusmärk Martin Lutherile. Rajamise algatajaks oli Keila ja Kumna mõisnik parun Georg von Meyendorff. Rohkem kui 6 m kõrge kuju autoriks oli baltisaksa päritolu Peterburi skulptor Peter Clodt von Jürgensburg. Ligi 9000 rubla maksnud mälestusmärgi avamisel osales umbkaudu 5000 inimest. Sammas võeti 1949. aastal ENSV valitsuse heakskiidul maha ning hävitati Tallinnas tehases Ilmarine. Legend samba ümbersulatamisest Stalini kujuks on tõenäoliselt väär. 2010. aastal avati Lutheri mälestussamba asukohal mälestustahvel, mis on oma olemuselt küllaltki huvitav ja omapärane nähtus – mälestusmärk mälestusmärgile. 

Lisaks luterlikule usuelule on küllalt kaua tegutsenud Keilas ka baptistide kogudus. Haapsalu maantee ja Kooli tänava ristil asuva baptistide palvemaja rajas oma krundile 1904. aastal läti verd jutlustaja Adam Podin. Palvemaja kõrval asus aastatel 1922-1931 Baptisti Jutlustajate Seminar. Selle meenutuseks kinnitati palvemaja seinale 2009. aastal mälestustahvel. Adam Podin oli kartmatu jutlustaja ja rännumees, kes viis jumalasõna nii pidalitõbisteni kui ka vangideni. Piltlikult öeldes ta tegi seda Läänemerest Vaikse ookeanini ja Jäämerest Musta mereni, sest jutlustades rändas Podin läbi kogu suure Tsaari-Venemaa. Oma teenete eest pälvis jumalasulane Punase Risti teenetemärgi.

*   *   *

Keskaegse kindlustatud mõisahoone varemed, mis pärinevad ilmselt 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest. Hoone võis kasutusel olla veel ka 17-18. sajandil.

Väljakaevamistelt on pärit rikkalik leiumaterjal 13-18. sajandini, mida on eksponeeritud ka Harjumaa muuseumis.

*   *   *

Kirikuaias on 17. sajandi rõngasriste ja kolm matusekabelit (üks klassitsistlik ja kaks eklektilist).

Keila läänepiiril kasvab Haapsalu maantee lähedal, Paldiski ja Haapsalu raudtee hargnemiskohal põline tamm, mille ümbermõõt 5,9 m.

Linna kaguserval asub jõesaarel endine Keila mõis, mis on ümbritsetud pargiga. Pargis on suur kivi ning selle ümber seitse põlist pärna. Kivi nimetatakse Orjakiviks. Legendi järgi peksnud mõisnik sellel surnuks vastuhakanud orja seitse poega. Nende mälestuseks istutanud isa kivi ümber pärnad.