Põlva

• Parim paik põlvest põlve / Põlvamaa - rohelisem elu
• Elanikke 5300 (2019)
• Legendi kohaselt on Põlva oma nime saanud Põlva kirikusse müüritud põlvitava Maarja-nimelise tüdruku järgi.
• Keeleteadlased Gustav Must ja Julius Mägiste seostavad Põlva nime sõnaga põlv, mis võib tähendada mis tahes käändu. Arvatavasti märkis see käänukohta Orajõe orus.
• Põlva kirik valmis lõplikul kujul 1460–1470
• Põlva kiriku ja kirikumõisa (Pölwe) juurde tekkis väike alevik juba 19. sajandi teisel poolel. 1907. aastal asutati Põlvas haridusselts. 1910. aastal ehitati valmis seltsimaja. 1931. aastal avati Põlva raudteejaam, mis elavdas Põlva majanduselu.
• Põlva sai linnaõigused 10. augustil 1993. Linn oli eraldi omavalitsusüksus 2013. aastani, mil ta ühines Põlva vallaga
• Põlva üks edukamaid spordiklubisid on käsipalliklubi Põlva Serviti.
• Suurima käibega on AS Tere tootmisüksus. Oluline on ravimitööstus – Takeda Pharma 
• Põlva järve äärest leiab mänguväljakud, rula- ja rulluisuplatsi ning mõnusad jalutusrajad.  Omapärane on järve saarel olev valgusinstallatsioon, kus pimeduse saabudes särab ja peegeldab 150 erivärvilist laternat.
• Põlva järvele peaks valmima aastaks 2022 Lõuna-Eesti suurim VEESUUSA- ja VEELAUAKESKUS, mida talvisel ajal saaks kasutada lumelaua ja tuubidega sõitmiseks. (ringsüsteemis rada). Põlva ringrajal saab korraga olla kuni kümme inimest, pikkus on 500 meetri ringis. Ujujaid pole kindlasti plaanis segada.  Maaritsas tegutsev Snow & Wakeboard Solutions OÜ on tegevjuht Martin Lauritsa väitel üle maailma seni müünud 110 kahemastilist parki ning koos ungarlastest partneritega üle 20 ringraja. Eestis on kahemastilisi radasid alla kümne ning kõik need on Maaritsa firma tehtud ja paigaldatud. Ühtegi trampliini rada iseenesest ei nõua – neid saab paigutada ning välja võtta vajaduspõhiselt. Tavaline kiirus, mille-ga sõidetakse, on 20–30 kilomeetrit tunnis. Juhul, kui edasi-tagasi kulgeval rajal keegi kukub, jätab operaator selle seisma ja ootab, kuni ta jätkata saab. Ringsüsteemi eelis on see, et korraga sõidab näiteks kuus inimest, kes lastakse peale teatud vahedega. Kui keegi kukubki vette, ujub ta käigutee peale ning läheb algusse tagasi. Rada tema pärast ei peatata,» selgitas omavalitsuse esindaja. Kui Kamaril kulgeb rada päripäeva, siis Põlvas vastupäeva. «Vast u p ä e v a kulgedes s õ i d a d parem p a r e m jalg ees. Inimesi, kellel on sel moel mugavam sõita, on 80 protsenti. Igal juhul tahavad sõiduhuvilised vaheldust saada.  Eestisse mahuks kaks-kolm niisugust rada veel – alles seejärel on turg täis.
• Jumalaema Maarjale pühendatud Põlva kirik on ajaloolise Võrumaa vanimaid kirikuid (ca 550 a) Kirikus on haruldusteks vana altarimaal ”Püha õhtusöömaaeg” (1650) ja kantsli maalitahvlid (1647). Esialgsest ruudukujulise põhiplaaniga kolmelöövilisest kodakirikust on säilinud kõrge ja sügava nišiga torn ja läänekülg. Kiriku torni tipus, nagu paljudel teistel Vana-Võromaa kirikutel on kukk (kikas) - see on üks piirkonna kirikute eripärasid. Legendi järgi hoiab kiriku võtit kiriku seina sisse müüritud põlvitav Maarja-nimeline tüdruk
• Jakob Hurt(1839-1907) oli Himmastes Lepa talus sündinud eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Ta oli rahvusliku liikumise (ärkamisaja) üks võtmefiguure. Jakob Hurt algatas 1888. aastal eesti rahvaluule suurkogumise ja osales paljude ärkamisajal loodud asutuste töös. Jakob Hurda kuju avati Põlvas 22. juulil 1989 suurmehe 150. sünniaastapäeva tähistamise raames. Kuju autorid on skulptor Aulin Rimm ja arhitekt Andres Mänd.

*   *   *

KESKVÄLJAK

Põlva linn võitis EV100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ linnasüdamete elavdamise võidujooksu ja lõikas valminud väljakul lindi läbi esimesena (suvi 2018; võistlustöö „Puulinn“).Ometi hõljub rajatud võidutöö – Metusala arhitektide kujundatud Puulinna kohal omamoodi lõpetamatuse tunne.

Uuele väljakule leiti koht otse keset linna tühjalt seisnud tolmusel platsil peatänavast vaid õige pisut eemal, seal, kus kaks korda nädalas turupäevi peetakse. Loodud ruum on Põlva linna suurust arvestades väga ulatuslik, omamoodi piiritu, sest praegu on selle raam – hoonestus – vähem tajutav kui ehk väljaku loojad seda vaimusilmas ette olid näinud. Põlvast läbisõitjal, kel riigi aastapäeva tähistamise programmist ja linna­ruumi arendamisest vähem teadmisi, ei pruugi väljakust teadlikuks saadagi.

Klassikalises mõttes peaks linna­väljak olema koht, kus kõigi teed ristuvad, kus elu kihab. Põlva keskväljak, kui seda nõnda on üldse korrektne nimetada, on koht, kuhu tullakse – see on olemis-, sündmus- ja kvaliteetruum, pigem hubane ja linnamürast eemal. See on alternatiiv päevitamisele paisjärveäärses supelrannas või jalutamisele Intsikurmu metsapargis.

Kohalik, kes on juba harjunud Puulinna raamide vahel aega veetma, on ilmselt harjunud ka väljakut ümbritseva linnamiljööga – varem oli see tagahoov ja on seda ka praegu. Värske pilguga platsilt ümbrust kiigates tekib aga veider tunne: mis kentsakas oaas see siin tühermaal ilutseb? Väljaku üks dominante on vana päevinäinud katlamaja ja selle korsten. Katlamaja korstna otsas elab väljaku tähelepanuvääriv elanik – valge toonekurg, kes justkui kaitseb meediakäras kuulsust kogunud Põlva sünnitusosakonda.

Kõige paremini suudab väljakuga kontaktis olla vana pastoraadihoone, mille aknad rõõmsasti väljakule vaatavad. Hea on teada, et selles hoones alustab sügisel (2019) tegevust kristlik erakool – Jakobi kool. Sealt on oodata uut sünergiat. Kooli kasvades saab keskväljak omamoodi kooliõueks, kuhu lapsed vahetundidel hullama tormavad ja väljakut elustavad.

Põlva elanik näib olevat uue välisruumi siiski tänuga, ehk isegi uhkustundega, vastu võtnud. Purskkaev tõmbab lapsi, lauatenniselaua taga on mõnikord lausa järjekord, poksikott leiab klobijaid ning turgu peetakse platsil nagu varemgi. Ka kontserdid, mis varem toimusid kas linna serval Intsikurmu laululaval või kesklinnas kaubamaja parkimisplatsil, on nüüdseks leidnud endale koha värskel väljakul. Nii saab rahvas koguneda südalinnas ja viibida samal ajal kvaliteetses ja hubases rohelises ruumis. Platsi serval on sirgumas linna jõulukuusk, mis loob eeldused advendiaja tähistamiseks uuel platsil. Juba möödunud talvel rajati väljakule laste rõõmuks ka kuuskedest labürint. Põlva keskväljak kutsub tegutsema – selle eesmärgi on ta täitnud.

 „Puulinna“ kontseptsioon harmoneerub tunnuslausega „Põlvamaa – rohelisem elu“. Aasta pärast väljaku rajamist vohavad kõrreliste peenrad jõudsalt ja rohelust on väljakul pea kõikjal. Enamik parkimisalasid on rohelisest mõtteviisist kantuna sillutatud muruvuugiga

Viilkatusega puitpaviljonid on küll kogukad, kuid ei midagi ehmatavat, kogu lahendus on mõnusa detailitunnetusega, mugav inimmõõtu ruum. Siin on mitmekülgseid, kohati küll ootamatu paigutusega istumiskohti, mis pakuvad avastamisrõõmu igas vanuses inimestele: pikad pingid, üksikud kõrrelistest ümbritsetud istumispakud, seljatoega kiiged, lamasklemiseks laiad alused, monumentaalsed klotsikuhjad. Murelikuks teeb puit­istmete tulevik: kas vald suudab oma eelarvest neid piisavalt hooldada ja amortiseerumise korral välja vahetada?

Väljaku loojad on nüüdisaja linnaruumi kujunduse põhimõtteid järgides vihmaveed valla lasknud lahtistes lookega kraavides väljaku looduslikul pargilikul alal, kust need väljaku servas voolavasse Orajõkke suubuvad. Vaated Orajõele on praegu avamata, sestap on osa projektist veel unistus ja jõeäärsed jalutusrajad tekitavad küsimuse, kellele ja miks need seal on. Praegu pole sinna isegi ühtki istumiskohta paigaldatud. Tulevikus ootab üle jõe rajamist sild, mis looks veel ühe lisaühenduse.

*   *   *

Põlva Riigigümnaasium

Uus hoone avati jaan 2017. Haridusministeeriumi teatel on Põlva gümnaasium omanäoline koolimaja, mille ruumikasutust iseloomustab ühendatus ja sujuv üleminek klassiruumi korrastatuselt mõnusale vahetundide ühisolemisele, kus on oma koht nii malel, kott-toolidel ja raamatutel kui ka lauatennisel.

Haridus- ja teadusministeeriumi ning RKASi tellimusel rajas Ehitus5ECO OÜ Põlvasse 1963. aastal valminud internaadihoone asemele enam kui 2300 ruutmeetri suuruse gümnaasiumihoone, mille ehitamisel pöörati suurt tähelepanu nüüdisaegse õpikeskkonna funktsionaalsusele ja energiasäästlikkusele.

252 õpilasele kavandatud koolimajas on üheksa suurt ja viis rühmaklassi. Esimesel korrusel on garderoob 300 inimesele, kohvik ja 108-kohaline auditoorium ning 120-kohaline aula. Neid saab laiendada fuajee arvelt.

Eesti esimene liginullenergiahoone. 

Uus koolihoone püüab peasissepääsu küljel pilke nii väljaulatuvate rõdude kui ka neile viivate treppide ning materjalivalikuga. Hoone fassaadis tõmbavad tähelepanu I korruse tasandis ja kahes küljes akende perimeetris kasutatud 6 mm paksused metallplaadid, mis oma roostekarva pinnaga on esmalt veidi harjumatud, kuid millega kohaneb kiiresti.

Ülejäänud maja fassaad on kaetud vertikaalse veidi vahelduva laiusega puitlaudisega, mis lisab maja puitfassaadile elegantsi. Hoone on oma pikematelt külgedelt, nii esi- kui ka tagakülje keskosast veidi väljapoole liigendatud. Koolimaja krundile paigutamiseks seadis oma piirangud nii veidi kolmnurkse kujuga krunt kui ka vajadus madalaenergiamajale omaselt püüda maksimaalselt päikest hoone lõunapoolsel küljel.

Hoone projekteerija AS Resand kaasas tööde algetapis Saksa arhitektuuribüroo ArchitekturWerkstatt Vallentin GmbH.

https://www.ehitusuudised.ee/sisuturundus/2017/02/13/polva-gumnaasium-eesti-esimene-liginullenergia-koolihoone

*   *   *

Karl Kikas on Eesti tuntuim lõõtspillimängija, kes mängis kuulsaks Teppo-lõõtspilli ning tegi seda nii puhtalt ja filigraanselt, et temalt on siiani kõikidel lõõtspillimängijatel palju õppida. Karl Kikase 100. sünniaastapäeva tähistatakse Põlvas suurel lõõtspillipeol HARMOONIKA 19. juulil kell 20.

 Karl Kikas oli Valgjärve mees, kes õppis lõõtspillimängu selgeks 10-aastaselt kuu ajaga. Ta ise meenutab ühes raadiosaates, et kui vanem vend ostis omale pilli ja hakkas mängu õppima, siis teda see eriti ei huvitanud. Kui ta aga nägi, et naabripoiss lõõtspilli mängis, siis mõtles, et mul pill kodus ja mina ei oska sellega midagi teha, aga näe, tema mängib! Siis õppis kuu ajaga pillimängu selgeks ja edasi ei olnudki tal muud kui pill ja pill. Tegi päevatööd ära ja kohe pilli mängima! Igal õhtul tõmbas pilli paar-kolm tundi, kooli ei tahtnud enam üldse minna. Kui ta pilli päevas vähemalt korra kätte ei võtnud, siis tundis, nagu oleks haige! 

20-aastaselt tegi pilliga juba, mida tahtis, pill kuuletus talle täielikult. Selles samas raadiomeenutuses arvas ta, et lõõtspilli hääl on talle verre kasvanud, sest ta muudkui kuulaks seda. Mõnusam on kuulata teiste mängu, mõnusam kui enda oma, sest lõõtspill kohe lööb elu sisse! 

1938. aastal kutsuti Kikas raadiosse prooviesinemisele ja seejärel lindistusele. Karl Kikas oli esimene Eesti lõõtspillimängija, kes sai mängida raadios. Kui senini oli peetud lõõtspilli „labaseks“ pilliks ning mängiti peamiselt külapidudel, simmanitel ja kodus, siis peale raadios esinemist sai pill populaarseks ja lasti ka rahvamajadesse. Eesti raadio arhiivides on vähemalt 2 tunni jagu Kikka poolt sisse mängitud materjali. Suure pillimehe kuulsus saabuski osalt raadio vahendusel - iga-reedene rahvamuusikasaade oli üks võimalus kuulata tema esitusi kodudes üle Eestimaa. 

Oma viimase pilli käis ja lunis Karl välja August Teppo enda käest. Kauples pikka aega Teppot, et see teeks talle pilli. Lõpuks oli vanameister nõus. Poole aasta pärast olevat Teppo öelnud, et“ kulla pojake, ei jõvva’ ma toda pilli sulle valmis tetä’, mul tule inne õtak kätte“. Teppo oli siis juba 83-aastane ja nägemine kehv. Karl hakanud siis kauplema, et müü mõni enda pill ära. Teppo vastu, et mis ma siis oma pojale jätan. Karl mõtles, et küll tal ikka kusagil veel mõni pill on, mis talle ka jääb. Oligi. Lõpuks müüski Teppo oma pilli Kikkale ära, ütles, et võta pealegi, sa oled mängija, muidu läheb veel selle kätte, kes pilliga midagi mõistlikku peale ei oska hakata. 

Kikas mängis palju ka makilindile salvestamiseks. Lõõtspilli-mängu õpitaksegi ju kuulmise, mitte noodi järgi. Tema poole koju tuldi magnetofonidega, et meistri mängu üles lindistada. Kikka mängustiil oli täpse ja kerge rütmiga, rohkete viisikeerutustega ja põhiviisi juurde kuulus rütmiline saatepartii. Need, kes Karlat tundsid, ongi teda iseloomustanud kui täpset ja filigraanset mängijat, kellel on korrektne rütm ja puhtad akordid. 

Iseloomult oli ta põhjalik, heatahtlik, lahke ja lihtne mees. 

Tõeline muusika tekitab armumise tunde 

Eesti lõõtspillikultuuri eestvedaja Heino Tartes (kah Valgjärve mees) on öelnud, et Karl Kikas oli suur virtuoos, kes oskas valida lugusid ja valis nende mängimiseks pillile sobivaid võtteid ning ei pakkunud oma trillerite ja võtetega üle. 

Ants Taul peab Karl Kikka fenomeniks temale looduse poolt antud annet teha tõelist muusikat. Tauli hinnangul on tõeline muusika see, mis kütkestab, haarab ja tekitab tunde, nagu sa oleks armunud. Tõepoolest, lõõtspillil on kõla, mis avab südamed ja teeb hellaks. Seda on kogenud tuhanded eestlased erinevatel pidudel. 

Kõige ilusamini kõlab Teppo pill looduses, suveõhtute simmanitel või lõkke ääres, kus lõõtsa sume mažoorne kõla annab edasi elamise magusat valu ja sunnib end kuulama. Sellist tõelist muusikat kogunevad 19. juulil Intsikurmu mändide alla tegema Eesti parimad lõõtspillimängijad ning lõõtsade saatel astub üles ka Eesti üks armastatumaid naislauljaid, särav ja mitmekülgne Birgit Õigemeel. Laval tehakse lõõtsatrikki, sest igal lõõtsamehel on olnud pidudel mängides ikka omad väikesed naljad või lõõtsatrikid. Kui Kikas omal ajal Põlvas peol mängis, siis jäeti kõik tööd, isegi heinategu katki ja mindi Intsikurmusse tantsima. Nii lõpetatakse ka Harmoonika suurpidu jalakeerutusega suveöös. Jäädvustamaks Karl Kikka rolli Teppo-lõõtsa kultuuriloos avatakse 19. juulil Põlva kesklinnas ka skulptuur lõõtsakuningast. 

Väljavõte Anu Tauli Viljandi Kultuurikolledži diplomitööst: Karl Kikas sündis 14. novembril 1914. aastal Võrumaal, Urvaste vallas, Truuta külas, Tasatse talus. Isa ja ema olid talupidajad. Karlil oli viis venda ja üks õde, kellest tema oli kõige noorem. Õppis kohalikus kihelkonnakoolis ja sai kuus klassi haridust. 21-aastaselt läks Eesti armeesse ja teenis seal üksteist kuud. 1935. aastal Karl Kikas abiellus. Elas paar kuud Arulas ja läks elama Valgamaale. 1938. aastal rentis omale Kuigatsi vallas vesiveski, mida pidas 1940. aastani, mil kolis tagasi Võru maakonda, Valgjärve valda, Auka külasse, kus elas kuni surmani, 1992. aastani. Peale sõda oli ta mõnda aega Valgjärve rahvamaja teenistuses lõõtsamängija. Põhiliselt oli Karl Kikas elupõline põllumees. Oma talus pidas ta mesilasi, lehmi, lambaid, hobust ning kasvatas kartulit ja vilja.

Põlvas on tõsiselt pingutatud nii rahvusliku lõõtspillimängutraditsiooni elujõulisuse kui ka pilli valmistamise oskuse püsimajäämise pärast. Siin saab õppida lõõtspilli mängima ja Teppo-tüüpi lõõtspilli valmistama, populariseeritakse lõõtspillimuusikat, kogutakse lõõtspillipärandit, väärtustatakse lõõtspillimeistrite osa rahvuskultuuris ning korraldatakse rahvusvahelisi lõõtspillipidusid.

Tunnustamaks Põlvas tehtavat lõõtspillipärandi kandmise ja -hoidmise alast tööd kuulutati 17. jaanuaril 2015  Põlva Eesti lõõtsapealinnaks. Austava tiitli andis Põlva linnale üle Tallinna linnavolikogu esimees ja võrgustiku Euroopa kultuuripealinnad Eestis juht Toomas Vitsut.

Eesti lõõtsapealinn Põlva tähtsündmuseks on rahvusvaheline lõõtspillifestival HARMOONIKA (juulikuus; aastast 2011; koroona-aasta jäetakse vahele)

Koostöös Tallinna Televisiooniga käivitas lõõtsapealinn Põlva eesti rahvusliku lõõtspilli populariseerimiseks telekonkursi RAHVALÕÕTS. (2018)

*   *   *