- Sünd 1869 Verioras aidamehe pojana
- sõbrustas maailmakuulsustega, pani õla alla sündiva-sündinud EW diplomaatiale
- Räpina kihelkonnakooli ja Võru kreisikooli lõpetanud mehe elu on kui ulmekirjandus ise.
- 1893 (24 a) võeti noor karskusesõber, taimetoitlane ja nikotiinipõlgur Õpetatud Eesti Selttsi liikmeks.
- Asutas1894 Võrus fotoateljee (25 a), kolis selle järgmisel aastal ümber Tartusse ja lisas mehhaanika, elektroonika, galvaanika ja tsinkograafia töökojad.
- 1896 abiellus veskiomaniku tütre Pauliine Viiandiga. Väimees pani ka veski juures mitmed töökojad käima, kuid...
- ... üks tuttav võrulane oli Tšiili läinud. ja Jaanile tuli mõte - mõte rännata Tšiili ja lasta Tšiili valitsusel oma reis kinni maksta! Pakkus peesode valmistamist oma tsinkograafia töökojas. Need olnuksid kvaliteetsemad kui mingi saksa firma omad. Ka vene 3-rublalised tundusid lihtsad teha - tööle võetud meistrimees otsustas neid aga kõigepealt enda jaoks ühe portsu teha. Politseile saadetud anonüümkiri tõi aga kaasa arreteerimise.
- Isa päästis poja, juhtides kohtuhärrade tähelepanu sellisele asjaolule, et tema poeg tunneb huvi lendamise vastu - see ei saa ju terve mõistusega inimene olla! (esimene lennuvõimeline mootoriga ennuk valmis aastal 1903). Psühhiaatriline diagnoos Peterburis ütles, et pole ei teve ega haige, vaid parajasti nende kahe vahepääl. Nii vabanes ta süüdistusest, kuid eeluurimise ajal vanglas olles oli Jaan jõudnud ennast tublisti harida - vanglas oli üks pealinna paremaid raamatukogusid, mida kinnipeetavad - enamasti revolutsiooniline intelligents - oli väärtkirjandusega rikkalikult varustanud.
- 1904 - juba Berliinis, tutvustab end vene emigrantidele kui Jurjevi ülikoolist poliitilistel põhjustel välja heidetud tudengit. Võttis endale nimeks Ivan Ivanoviš Narodnõi (hiljem Ameerikas sai sellest Narodny) ja hakkas välja andma sots-dem ajakirja "Edu".
- Pidas esmatähtsaks moraalset enesetäiustamist, mitte vägivaldset riigipööret. Arvas, et Marxil jäi kahe silma vahele, et "hea ja kuri siin ilmas ei asu mitte rahakotis, vaid inimese südames".
- 1905 on tagasi Venemaal, teeb koostööd bolševike esimese legaalse ajalehega "Novaja Žizn". Narva sotsdem-id valivad ta delegaadiks Tampere bolševike konverentsile, kus Jaan kohtus silmast silma Lenini ja Staliniga.
- Nagu paljudel rev tegelastel tuli ka temal maapakku minna - 1906 (36 a) sattus esimest korda USA-sse.
- Teatas USAs, et on tulnud organiseerima Maksim Gorki ringreisi, kus populaarne kirjanik pidi hakkama bolš parteile raha korjama. Võttis orgunni sujumiseks kontakti Mark Twainiga, koos korrldatigi Gorkile New Yorgis pidulik vastuvõtt.
- Muuhulgas tutvustas end USA-s väidetavalt lühkest aega Balti kubermangudes tegutsenud demokraatliku vabariigi välisministrina (mõnikord ka presidendina). Väitis ka, et tsaarivalitsus olla tema pea eest 50 000-rublase preemia välja pakkunud.
- 1906 sügisel oli taas Euroopas ja kavatses korjata miljon allkirja, et tsaar ilma vägivallata oma postist loobuks - et suuri muudatusi saab ka rahulikult läbi viia, näitas aasta varem toimunud Norra eraldumine Rootsist.
- 1907 asutas Vene-Am Pressiliidu,mis hakkas Ameerika ja Euroopa lehti uudistega varustama. Oli hetk, kus rev liikumine Venemaal oli soikumas ja Ameerikasse pagenud riigikukutajad püüdsid võitlusvaimu igati üleval hoida. Üks sealne esseer kuulutas 1906 a lõpul Venemaa vabariigiks ja enda selle presidendiks (Grigori Geršun), selle tarbeks tehtud korjandusega sai kutt endale kenad 1000 dollarit. 1908 jätkas Sibula-Jaan samas vaimus - kuulutas end Venemaa Vabariikliku Assotsiatsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ja teatas, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise. Ühena 12-st osariigist pidi sellesse kuuluma ka Eesti. Kehtima pidi hakkama sama konstitutsioon nagu USA-s. Väitis, et tal on luba Venemaa Ühendriikide nimel USA valitsuselt laenata 5 mio dollarit, mille eest tema siis 25-dollarilisi obligatsioone välja annab ja millest igaüks 1915 (7 aasta pärast) 100 dollariga tagasi ostatakse.
- Tänapäeva vene rahvuslased on muide NSVL lagundamise idees Ivaan Narodny't süüdistanud!
- Mõne aastaga oli tal ing keel nii selge, et peale sensatsioonilista avalduste tegemise sai hakkama ka artiklite ja ilukirjanduse loomisega. 1909 sai Narodnyst esimene eesti rahvusest ulmekirjanik - jutukogu "Echoes of Myself: Romantic Studies of the Human Soul" - "Kajastusi minust enesest: inimhinge romantilised uuringud". Üht selles kogus avaldatud juttu võib lugeda ka esimeseks eestikeelseks ainult lennundusega seotud ilukirjanduslikuks teoseks. (1911 ilmus see jutt ka e k)
- 1912 - "Foetune favors Fools" - "Õnn soosib lolle"
- Hakkab tegema kaastööd ainsale Am tõsist muusikat propageerivale ajakirjale Musical America, saab peagi tuntuks kui kriitik ja kunstispetsialist.
- Tema kõige lähedasemaks sõbraks saab Mark Twain.
- ]
- Hoidis silma peal ka I MS-l ja Venemaa sündmustel. Raamatu "Demokraatia kaitsjad" usladasid ka Sibula-Jaanile ülesande tutvustada USA sõjameestele nende liitlasi, kellega koos sakslaste vastu võideldi. Anatole France kirjutas loo, mis pidi aitama mõista prantslaste hingeelu, John Galsworthy inglaste oma jne - ja salapärase vene hinge tutvustamine jäi Narodny hooleks.
- Nrodny ilukirjandusteostele on iseloomulik tegelaskujude reljeefsus, heatahtlik huumor ja üllatav lõpplahendus. Lihtsameelse lugeja üle nalja heitmisest ei suutnud ta hoiduda juba oma ajkirjandustee alguses - kui ta Peterburi Teatajas kuulutas, et ta on Ameerikast kohale sõitnud selleks, et siit ookeani taga ootavatele peigmeestele pruute leida. Toimetusse kokkujooksnud noorikutel tuli paraku tõdeda, et nadd olid märkamata jätnud kuulutuse ilmumise kuupäeva - 1. aprill...
- Veel enne Eesti vabanemist Saksa okupatsioonivägedest hakkas Narodny ameeriklastele tutvustama E geograafiat, maavarasid, kultuuri, ajalugu, iseseisvuspüüdlusi. Väga kompaktne ja ülevaatlik lugu ilmus nt 1. dets 1918 The NY Herald Magazine-s, varjunime Eesti diplomaat all. Londoni Eesti saatkonnale saadetud kommentaarides soovitab ta ülal hoida Am ajakirjanduse üldist tähelepanu ja mitte pöörata tähelepanu üksikasjadele ja ebatäpsustele - nendeks on siis nt kannelt mängiv muusikajumal, eestlaste muusikalembusele viitab lauldes liiklust reguleeriv politseinik, taa ei unusta märkimast Eesti maapõuevarde rohkust (sest vaesele riigile ei annaks ükski pank laenu) - kõva promo!
- RAHA ja materiaalset abi Eesti aga vajas. Suurem osa relvaabist saadi Vabadussõja ajal Inglismaalt, kuid sellest jäi väheks. 1919 dets-ks oli pakane kaanetanud nii Emajõe kui Peipsi lõunaosa, näljas sõduritel olid aga ikka veel seljas suvevormid. Kodustele saadetud kirjadest, mille tsensorid olid avanud, oli lugeda, et sõdurid olid valmis üles tõusma, oma värske vabariigi valitsuse kukutama ja kodu poole astuma. Kuid siis juhtus ime - rindele judsid riided, jalanõud, kohv, kondenspiim, soolalihakonservid, searasv, kuivikud ja marmelaad.., Kogu kaup oli pärit Am ladudest. 2 mio USA sõdurit läks peale IMS lõppu koju, nendest mahajäänud varustus oleks Eestile suureks abiks olnud, kuid kuna USA polnud Eestit juriidiliselt tunnustanud, ei saanud ka osta. Kuni -
- – kuni Londonisse Eesti saatkonda astus sisse šikk ameerika ärimees. Tegemist oli endale impressaariona nime teinud Max Rabinoffiga, kellel oli välja pakkuda lihtne lahendus – moodustada eraühing Revalis. Erafirmadele müügikeeldu polnud seatud. Lisaks Rabinoffile lülitati Revalise liikmeteks kaks eestlast – Aleksander Puhk ja Rein Eliaser (viimast asendas hiljem leitnant Alfred Sinisoff).
Max Rabinoffiga oli Ivan Narodny tuttav tõenäoliselt juba sõjaeelsetest aastatest, kui too Ühendriikides Venemaalt pärit lavakunstnikele esinemiseks ringsõite korraldas ning Narodny Musical America juures kriitikuna töötas. 1939. aastal Eesti vabariigilt pensioni taotledes väitis Ivan Narodny, et ta olnud tegev nii Rabinoffi äris kui ka Ameerika Punase Risti kaudu saadud abi muretsemisel, Eestile vajalike pangalaenude otsimisest rääkimata.
Juba septembris 1918. aastal rajas ta New Yorgis Ameerika Eesti Ühisuse, et selle kaudu avalikku arvamist Eesti iseseisvuspüüete kasuks mõjutada. Ühisuse nimel asutas ta ajakirja Estonia, saatis veel samal sügisel Londoni saatkonnale toiduaineid, jalanõusid, petrooleumi jm kaupasid. 1. aprillil 1919 korraldas ta New Yorgis suure kontserdi, mille kavas olid esmakordselt eesti rahvalaulud; solistina esines tema uus abikaasa, Dresdeni konservatooriumis õppinud Maria Mieler. 3. mail 1919, mille Ühendriikide valitsus oli kuulutanud Balti rahvaste päevaks, võisid kümned tuhanded kuulajad nautida jällegi ka eesti laulu- ja pasunakoori esinemist.
Kui New Yorgi eestlasteni jõudsid teated Revalise kaudu Eestile ostetud kaupadest ja selle eest komisjonitasuks makstud kümnetest tuhandetest dollaritest (kokkulepitult 2,5% ostetud kaupade hinnast, millest tegelikult maksti küll vaid 2%), lõppes asi sellega, et kadedad kaasmaalased viskasid Narodny Ameerika Eesti Ühisusest välja ning võtsid maha ka ajakirja Estonia toimetaja kohalt. Sestpeale eemaldus Ivan Narodny kohalike eestlaste ettevõtmistest ning pühendus muusika ja kaunite kunstide propageerimisele. Juba 1916 oli temalt ilmunud monograafia „The Dance“, milles kirjeldati tantsukunsti arengut läbi aegade ning eri riikide-rahvaste lõikes. Nüüd ilmus ülevaade ühe ameerika kunstniku töödest – „Art of C. C. Rumsey“ ning fantastiline näidend „Skygirl“. 1930. aastal avaldas ta ülevaatliku teose tollastest Ameerika tuntuimatest kunstnikest „American Artists“, millele kirjutas eessõna Nikolai Roerich
1930. aastatel hakkas Narodny pöörama suurt tähelepanu Aasias toimuvale. Sellega seoses andis ta teada, et Mongoolia pealinnast Ulaanbaatarist kolmsada miili lõunas olevat keegi laama (tänapäeval tuttavalt kõlava nimega Donaldo) leidnud suured kullalademed ning asunud ehitama võimsat templit, kuhu peagi inimkonnale uut sõnumit toov prohvet sisse kolib.
Nii nagu Narodny oli Esimese maailmasõja ajal andnud oma panuse raamatusse, mis pidi Antanti sõjameestele lähemalt venelasi tutvustama, osales ta Teise maailmasõja päevil Inglise sotsialistide initsiatiivil välja antud teose „Our Soviet Ally“ („Meie Nõukogude liitlane“, 1942) koostamisel, kirjutades sinna ülevaate N. Liidu majandusest. Külma sõja aastatel võis teda aga leida vasakpoolsete vaadetega Lääne ühiskonnategelaste vastasleerist. Vanaduspäevil toimetulekuraskustesse sattunud kirjamees suri 1953. aastal Sharoni väikelinnas Connecticuti osariigis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar