Katariina II

• valitses 34 a (1762- 96)
• sündis 1729 Preisimaal, printsess Sofia Frederike Auguste
• 1744 saabus Venemaale, olles valitud Peeter III mõrsjaks - inetu, vaimselt alaarenenud ja julm mees, kellesse polekski saanud armuda. Mees mängis pigem tinasõduritega kui vaatas pruuti. Katariina saabus neitsina ja pärast 5 abieluaastat oli ikka veel neitsi... - jutud... püüdis tõestatda, et suudab olla kütkestav ka kirglik. Õuedaam (Praskovja Bruce, Peeter I kunagise armukese tütar; omandas keisrinna armukeste järeleproovija maine) valis talle välja paar turskemat armukest ja siis läks lahti...
• Grigori Orlov (suurtükiväe kindral), Grigori Potjomkin (Kükloop; ilusad juuksed, intellektuaal, hea parodist, teoloogiahuvi; külade maketid Novorossijas 1787 KII ringsõidu ajaks. P + K = erakordne armastuse ja poliitika "abieku". P oli K-d nähes armastuest põlvili kukkunud, K on teda nietanud oma "hingekaksikuks")
• mitte nümfomaan, vaid järjestikmonogaam
• Abielu P III-ga sõlmiti 21. augustil 1745 ( Katariina oli 16 a; Võru linn rajatakse 39 a hiljem. Andis linnaõigused ka Peeter I pool rajatud Paldiskile (aasta enen Võru)
• võitis 3 sõda, laiendas oluliselt Vene riigi piire, suutis lämmatada Pugatšovi ülstõusust algava kodusõja
• pani aluse naiste haridusele
• rajas esimesed vaeslaste varjupaigad ja orbudekodud
• AUAHNUS, AUTORITAARSUS, aga ka VALGUSTATUS ja LIHAHIMU
• Paul I ema
• https://maaja.ee/katariina-ii-armastuse-ja-kohusetunde-vahel/
• https://lood.delfi.ee/eestinaine/raamat/katariina-ii-elu-tema-armuke-oli-vurst-orlov-siis-kindraladjutant-vassiltsikov-aga-erilist-tommet-tundis-ta-vurst-potjomkini-vastu?id=76874608
• „Naine jääb alati naiseks,” kirjutas õudust tundev Friedrich Suur, kes sõnastas oma filosoofilise misogüünia vaginaalprintsiibi. „Naiselikus valitsuses on vitul rohkem mõju kui mõistusest juhitud kindlal poliitikal.”
• Oma elustiili poolest olid Potjomkin ja Katariina vastandid: keisrinna oli saksapäraselt korralik, kaalutlev ja külmavereline; Potjomkin oli pöörane, impulsiivne slaavlane, ülisuurte tunnetega, teatraalsuse kehastus. Katariina oli kümme aastat vanem, kuninglikust soost, Potjomkin oli Smolenski väikeaadliku poeg, kes oli viie õe keskel hellitatuna üles kasvanud. Religiooni osas oli Katariina ratsionalist, peaaegu ateist. Potjomkinis aga olid ühendatud õigeusu müstika ja haruldane valgustatud sallivus. Potjomkin oli teravmeelitseja, Katariinale meeldis naerda. Potjomkin laulis ja kirjutas muusikat, Katariinale oli küll elevant kõrva peale astunud, aga talle meeldis muusikat kuulata. Potjomkin oli öise eluviisiga, Katariina läks igal õhtul kell üksteist magama. Katariina oli välispoliitikas praktiline, Potjomkin oli fantaasiarikas visionäär. Kui Katariina oli alati armunud vaid ühte inimesse, siis Potjomkin oli hundiisuga animalistlik entusiast, kes ei suutnud mitte võrgutada ja armastada oma aja kõige kaunimaid aristokraatlikke naisi ja Euroopa seiklejannasid – ning ka vähemalt kolme oma võrratut õetütart.
• Samas oli neil palju ühiseid kirgi – mõlemad olid seksilembesed, taltsutamatud ja raskesti ehmatatavad. Nad jumaldasid kirjandust, uusklassitsistlikku arhitektuuri ja Inglise aedu (Potjomkin reisis alati koos aiaga, mida pärisorjad kandsid ja mis istutati maha alati, kui ta kusagil ööbis). Mõlemad olid fanaatilised kunsti ja vääriskivide kollektsionäärid ja hindasid kõrgelt hiilgust – ehkki Potjomkini maitse oli pigem sultanile või vaaraole kohane. Aga eelkõige elasid nad võimu nimel. Potjomkin oli Katariina armastatud meestest ainus, kes oli sama intelligentne kui ta ise –  Seepärast nimetaski Katariina Potjomkinit oma hingekaksikuks.
• Katariina kutsus teda oma kasakaks ja kalliskiviks, aga ka kuldseks kukekeseks, džunglilõviks ja tiigriks; Potjomkin kutsus teda alati matuška’ks. Ermitaaži kaardimängupidudele, millel käisid soositud suursaadikud, vajus Potjomkin sageli ette teatamata sisse, seljas Türgi hommikumantel, või isegi sukkpükste väel, näksis rõigast ja kõndis tujukalt ruumist läbi – slaavi vägilase kehastus idamaises kastmes, mõnikord vaimukas seltskonna hing, siis aga mõttesse vajunud ja vaikiv. Katariina pidi oma Ermitaaži reeglid ümber kirjutama: „Reegel number kolm: teil palutakse olla rõõmsad, aga ilma midagi hävitamata, lõhkumata või närimata.”
  Potjomkin oli ainulaadne nähtus. Ehkki tema jonnihood ja hüpohondria keisrinnat kurnasid, hämmastas Katariinat ennastki tema iha mehe järele