LASVA VEETORN
Lasva rahvas nägi Soomes sõprusvallal külas käies vanasse depoosse tehtud kunstigaleriid ja neil tekkis mõte, et annaks ka oma vanale veetornile rakenduse.
renoveeriti Euroopa Liidu toel vana sigala veetorn ja petrooleumihoidla
Rõuge vöökiri
- seintel paikneb fotograaf Peeter Lauritsa ja ajaloolase Uuno Ojala koostatud piirkonda tutvustav püsiekspositsioon. Vahelael paiknevas vanas veetünnis ja selle ümber saab igal aastal olema uus näitus. Torni murukatuselt avaneb vaade
- avamine toimus 14. augustil 2009.a kell 18:00 koos traditsioonilise Lasva järve Tulemuusika kontserdiga (14.08.2021 - Lasva Järvemuusika tule- ja vee vaatemäng 14. augustil kell 21.00 Lasva järvel ja rannas. Kontsert „SUUDLUS LÄBI RAAGUS SÕNADE“. Rannapi unustamatuid laule esitavad Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere ja Rein Rannap ansambliga. )
- arhitekt Veronika Valk (OÜ Zizi&Yoyo, ); ka Tubin Tartus Vanemuise ees sellelt büroolt
Kõigepealt said autorid 2009. aasta Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali väikeobjekti preemia, seejärel tunnustas Eesti Arhitektide Liit Lasva valda kui läinud aasta parimat tellijat ja viimaks pälvis rajatis konkursi «Väike 2007–2009» peapreemia.
välisilmelt ökonoomne ja minimalistlik, rõhku on pandud sisekujunduse eriefektidele: esimese korruse põrandas peegeldava põhjaga valguskaev, klavertrepp, helipaagi (ehk kunagise veepaagi) akustiline ruum, valgustus ja mööbel. 12 meetri kõrgusel paiknevale katusele rajati viilu asemel murukatusega terrass.
- Interjööri olemasolevad tellisseinad on värvitud musta mattvärviga, millel (analoogselt valgega) on optiline või illusoorne efekt, tekitamaks nn lõpmatu ruumi tunnet.27 000 kuupmeetri suuruse veepaagi sisemus on põneva akustikaga kumisev ruum, paaki sisenemiseks on sellesse lõigatud ovaalsed avad.
Vesi ei tohiks seisma jääda: veetorni on ette nähtud ka külaliskunstniku residentuuri võimalus. Allkorrusele on projekteeritud pesemisvõimalused ja kööginurk, ülal veepaagi juures mahub magama. Kes on esimene?
Tel 519 36 948
Pindi Jaani kirikust räägitakse juba XVII saj. Põhjasõda hävitas selle puust hoone. 1861.a anti õpetaja Friedrich Hollmannile käsk vähendada väga suurt Rõuge kogudust uue koguduse asutamisega. Fr. Hollmann eraldas Roosa kandi üheks ja Pindi ning Leevi vallad teiseks uueks koguduseks.
Kiriku ehitamiseks saadi luba ja ehitusmeister Mühlhausen tegi ehitusplaani. Tööd takerdusid 1878.aastani. 1879.a. tabas eriti Pindi valda raske kõhutõbi, peaaegu igas talus oli surma läbi lahkunuid. Vaatamata sellele palusid peremehed õpetajat, et kirikut edasi ehitataks. Peagi liitusid nendega Kääpa, Leevi, Orava, Lasva, Loosi, Vastse-Koiola, Vana-Kasaritsa ja teiste külade elanikud. Seinad otsustati teha maakividest, torn telliskividest, puumaterjali lubasid anda ümberkaudsed mõisnikud. Kõik tööks vajaminev veeti kokku hobustega.
Kiriku pühitsemine toimus 6. oktoobril 1881.a (uue kalendri järgi). Osavõtjaid oli väga palju, müüdi üle 3000 laululehe.
26. oktoobril 1903.a (v.k.j.) pühitseti vendade Kriisade ehitatud uus orel.
Pindi kirikus teenis kuni 2004. aastani Laine Villenthal, kes ordineeriti esimese naisena Eestis kirikuõpetajaks.
Altarimaal on koopia Rõuge kiriku Rudolf von zur Mühleni altarimaalist "Jeesus ristil".
Kiriku juures kalmistul asub Vabadussõjas langenud kapten Friedrich Vreemani (1894-1919) haud ja mälestussammas. (Võrumaa kuulsaim sõjasangar, kes oma iseloomult, teenetelt ja välimuseltki meenutab enim oma ekaaslast Kuperjanovit. Võrumaa Kaitseliidu asutaja, Võrumaa kaitseringkonna ülem. Sünd 1894 Nõnoval Hööde talus. Selle talu maadel toimus 05. detsembril 1918 esimene kaitselahing Vabadussõja Lõunarindel, mis F.Vreemani juhtimisel sundis pealetungivad enamlased taganema.
Võru gümn võimlemisõpetaja, 21. märtsil 1919 jõuab Tartust Võru jaama II diviisi komandandirood 25 aastase kapteni juhatusel, kelle elust viimane 5 aastat on möödunud pea katkematus sõjakäras. Tema üksus koosneb peamiselt vabatahtlikest Võru koolipoistest, kellele ta alles aasta tagasi võimlemistunde andis. Väliselt on meeskond kirju - kel gümnaasiumi sinel ja vene papaaha, kel vene sinel või saksa kiiver. Kuid relvastuselt on nad tugevad - 8 kuulipildujat! Ööbitakse Nursi metsavahimajas ja hommikul hommikuhämaruses jätkub rännak Sänna suunas. Sinna jõudes langevad nad ägeda tule alla. Taganetakse metsa. Hargnetakse ahelikku ja rünnatakse uuesti. Pärast lõunat taganeb vaenlane Sännast. Rood võtab suuna itta - Rõugele. "Nad kindlustavad ennast seal metsaserval, ärge otse üle välja minge" õpetab peremees esimeses talus. "Pole mind 4 caastat osanud leida sakslase kuul, ammugi siis veel ühe rumala enamlase oma!". sähvab kpt. Vreeman ülemeelikult. Ahelikus minnakse edasi Suure- Ruuga küla suunas, kapten ees. Äkki kostab paremalt metsaservalt venekeelne: " Rood kogupauk ". Kpt. Vreeman langeb hääletult, läbipuurituna 3 kuulist. Poisid heidavad pikali ja algab terve päev kestev lahing Suure -Ruuga küla pärast. Alles vastu õhtut vaenlane taganeb. Langenud sõdurite surnukehad kantakse Aia talu saunaesikusse. "Kas teie võitsite?" küsib peremees. " Mis meil sellest võidust!" nähvavad koolipoisid, nuttes nüüd nagu lapsed isa kaotuse puhul. Võit polnud tõesti kerge - rivist langesid kõik roodu ohvitserid ja veebel. Poisid viiakse samal õhtul tagasi Võrru. Kpt. Vreeman`i põrm asub lahtises kirstus Võru kirikus, ööpäev läbi seisab ümber relvis auvalve. Pärast kiriklikku matuseteenistust marsib kogu rood juhi kirstu taga Pindi kalmistu poole. Kuid poolel teel kihutab järele käskjalg: kohe tuleb minna vaenlasele vastu Vastseliina alla! Kpt. Vreeman`i matavad kodurahvas Nõnovalt ja mõned lähemad sõjakaaslased Pindi surnuaiale perekonna matuseplatsile. 1994.a. sügisel taastati tema mälestussammas, mis oli nõukogude võimu ajal lammutatud.Selles talus kasvanud poeg Richard osales samuti Vabadussõjas. Ta oli aastatel 1935 – 1939 seotud EV Siseministeeriumi ja Politseivalitsuse tööga. Hukkus Solikamski surmalaagris 19.02.1942. Selle talu peretütar Ireene oli abielus Eesti Vabariigi viimase Politseitalituse abidirektoriga kaitsepolitsei ülesannetes Konstantin Kirsimägiga. Viimatinimetatu saatuse kohta alates 1940.a. juulist puuduvad igasugused andmed. Ireene kaks poega teenisid peale Ameerikasse jõudmist USA armees. Vanem poeg Tõnis hukkus katselendurina 05.02.1960.a., noorem poeg Rein langes Korea sõjas 11.06.1953.a. Ainsana on elus Ireene tütar Tiiu Rita Yarborough, kes 9-aastasena koos kahe venna ja emaga elas üle kõik sõjapõgenike ohud, eluraskused, jäi ilma kõigest… Ja kui ta sai tagasi oma vanaisale kuulunud talu, siis avaldas ta soovi kinkida see eesti rahvale, et sinna loodaks kodu nendele lastele, kes olude sunnil on kaotanud eneseusu ja kodusoojuse.
1999.a. loodi MTÜ Nõnova Perelastekodu, mis võttis oma kanda kinkija soovi elluviimise. 2001.a. sügiseks oli kavas avada perelastekodu Võrumaa laste jaoks. Idee algatajaks oli Kalle Arumäe.
Hoone projekti telliti Leonhard Lapinilt. OÜ Eraehitus tegi valmis hoone keldrikorruse ja asus püstitama teist korrust, kuid rahapuudusel ehitustegevus lõppes ning hoone konserveeriti.
Seoses riikliku lastehoolekande tegevuse ülevaatamisega Sotsiaalministeeriumi poolt otsustati loobuda lastekodu tegemisest ning tuli otsida teist lahendust paigale.
14.veebruaril 2008 toimus MTÜ Toetuskeskus Meiela asutamiskoosolek. Aastaid ehitusjärge oodanud perelastekodu asemele hakati kavandama kogukonnas elamise loomist intellektipuudega noortele.
Tabina
järv on olnud rändjärv. Puutli metsast asunud ta, kolme km kaugusel Tabinast. Tema endine asukoht olnud kahe kõrge mäe vahel.
Vanaisa seleti, et tuul toonu katusse kaige kellaga ärä. Sia Tabina järve. Ku ilm läts halvass, siss tuli järvest kello kõla. Oli olnut miski tume kõla.
- 22 ha
- Välja voolab Raagsilla oja.
- LINASK: karpkalaste sugukond. Elab peamiselt järvedes, harva rannikualadel. Linaski suurus on tavaliselt 20–30 cm, kaal kuni 6 kg.
Eesti keeles on linaskil vähemalt üheksa nimetust - linaskit hüütakse nii hobukalaks, kingsepaks kui ka sapožnikuks.
Olles suhelnud selle kalaga, teda püüdnud, käes hoidnud ja mine tea, ehk isegi vette tagasi lasknud, ei unusta sa iial esiteks seda, kui kompaktne ja tõesti nahkjas on tema keha, kui ühtlaselt on ta kaetud paksu limaga ega ka seda, kui tugev see kala tegelikult on. Suuremad linaskid, üle seitsme aasta vanad, kogupikkusega 31–34 sentimeetrit ning kaaluga üle 500 grammi, on tõsised vastased isegi kogenud ja tugevale kalamehele. Mulle on alati silma- ja kompamisrõõmu valmistanud ka linaski väga väikestest soomustest koosnev, aga üllatavalt ühtlane ja tihe soomussärk, mis on pealegi rohekaspruunika pronksi värvi.
Tekkis soov linaskit püüda. Natuke uurisin maad ja valisin järveks Tabina järve Võrumaal. Plaan oli püüda õhtul ja jääda ööseks järve äärde ja varahommikul taas järvele.
Järve äärde jõudes oli plaan kohe kiirelt sööta sisse koht ja asuda püüdma. Söödaplatsi söödaks oli valitud linaski sööt, magus kohupiim, riivsai ja mais. Segasin kogu kompoti kokku ja oligi põhisööt valmis.Paat täis ja järvele. Järvel oli veel 4 paati. Püüdsid kõik hauge.
Linaski kaal oli 1.63Kg ja pikkuseks 46cm.
LINDORA
Kääbastik koosnes 23 kääpast (7 pikka, 15 ümmargust ja 1 kombineeritud kääbas), nendest kaheksa (5 pikka ja 3 ümmargust) on aastatel 1951 ja 1959-1961 läbi kaevatud ja uuritud.
Eestis põletusmatus I at pKr, mõnes kohas kuni 16. saj-ni. Miks? Usk tule puhatavasse jõusse ning tule ja päikese ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu hinge kehast vabastada ja likvideerida nii surnule omistatud negatiivset jõudu.
Lindora laat:
Laat on olnud maarahva jaoks tähtis kauplemis- ja kohtumispaik. Kui varasemal ajal sai Lindoral kokku peamiselt lähiümbruse rahvas, siis praegusel ajal tullakse sinna ka mujalt Eestist ning uudistajaid on välismaaltki. Lindora laata teatakse kui “lambalaata”, sest varasemal ajal kaubeldi seal põhiliselt koduloomadega, eelkõige lammastega.Lihunikest ülesostjad muretsesid laadalt hulgem lambaid – sellest tuligi lambalaada nimi. Hiljem kaubeldi ka muu kraamiga. Rahvast meelitati laadale tsirkuse ja mustkunstnike ülesastumistega. Kauplemine olevat alanud varahommikul ning kestnud õhtuni.
Lindora laada omapäraks on siiani, et kauplemine algab varavalges ning lõunaks on suurem ost-müük juba läbi. Söögikraamist lähevad kõige paremini kaubaks lambaliha ja suitsulihatooted. Loomulikult on turgu aiasaadustel. Kaubeldakse ka käsitöö ja vanakraamiga ning pakutakse mitmesugust tööstuskaupa. Laadal müüakse lambaid, põrsaid, kitsi, jäneseid, hanesid ja kanu, kassipoegi ning kutsikaid. Arvestades, et Lindora laat kestab kõigest pool päeva, annab ta külastajate rohkuse poolest silmad ette teistele Eestimaa laatadele.
1990. aastate lõpuni oli Lindora üks vähestest vana tava järgivatest laatadest – ajalooliselt väljakujunenud paika tuldi ilma reklaamita ja kauplejad leidsid endale ise müügikoha. Populaarsust kogunud laadal, mida 2010. aastal külastas ligi 10 000 inimest, tegelevad nüüdseks müüjate paigutamise, liikluskorralduse, prügi koristamise ja korravalvega mitu kohalikku organisatsiooni. Vastseliina valla volikogu kehtestab igal aastal laadakorra. Kogukond teeb koostööd, et piirkonna põlise laada maine püsiks hea ning et esiplaanil oleksid kohalikud kauplejad. Nõnda on laadatava kõige paremini hoitud.
Laatade tähtsus hakkas üle kogu Eesti mõnevõrra vähenema, kui 20. sajandi alguses loodi tarbijate ühistud ning kaupade hankimine muutus maarahva jaoks mugavamaks. Nõukogude võimu kehtestamisega lõppes ka enamuse seniste laatade pidamine, sest eraomandi kasutamine oli rangelt reguleeritud. Jäi kauplemine turgudel. Üksikutes paikades peeti veel vanast tavast maalaatu: sõltus kohalikust poliitaktiivist ja miilitsast, kas laat toimus või ajati kauplejad laiali.
1980. aastatel paistis, et Lindora laat on samuti hääbumas. Laadapaika seadsid simunapäeval sammud vaid mõned vanemad Tammõ, Tabina, Soena ja Morkornulga mehed, kellel lammas oheliku otsas, kellel mõni korv müügiks. Pillimees tuli ka ja nõnda siiski peeti laata vana tava järgi.
1988. aastast alates tekkis teadlikke laadalisi juurde ning laat hakkas tasapisi aasta-aastalt laienema. Lisaks kauplemisele korraldasid kohalikud mehed heategevusloteriid, üles astusid naljamehed. 1990. aastate lõpus oli Lindora laat nii populaarseks muutunud, et kaugemalt tulevad müüjad hakkasid juba eelmisel õhtul kohalike kauplemiskohti ära võtma. Seni olid ümbruskonna mehed laadakorral silma peal hoidnud. Rahvahulga ja müüjate rohkuse tõttu tuli aga sekkuda kohalikel omavalitsustel.
Eestimaa laadatraditsiooni minevikku kaedes võib näha, et ajavahemik septembri keskpaigast kuni oktoobri lõpuni on olnud igipõliselt aeg, mil peeti rohkelt laatasid. Kui heita pilk pea sajandivanustesse kalendritesse (vt kasvõi Meie Matsi tähtraamat 1939), kus kirjas laatade ajad üle Eestimaa, võib veenduda, et viinakuus olid vaid mõned päevad, kus üheski Eestimaa paigas laata ei toimunud. Talurahval oli seljataga kõige kiirem ja raskem osa aastast – kevadised, suvised ja suuresti ka sügisesed põllutööd. Tööde-tegemiste tulemus oli käega katsuda ning silmaga näha – saagid salves, kevadised vasikad-põrsad-talled rammusal suvisel heinal suureks kasvanud-kasvatatud. Just sügis oli talurahvale kõige külluslikum osa aastast, sest oli mida müüa ehk laadale viia. Müük omakorda andis raha riigi- ja mõisamaksudeks ning laenuintressideks ja teenijarahvale palgamaksmiseks, laste koolitamiseks.
Kuid laat ei olnud ainult äritegemiseks, samavõrd oli see ka paik meelelahutuseks ja kokkusaamiseks. Just teenijarahvas sai pärast kibekiire suvehooaja lõppu võimaluse mihklilaadal ringi vaadata, meelt tuulutada ning suvise vaevanägemise eest saadud palgaraha kulutada.
Laadad on välja kasvanud väga mitmesugustest pidustustest. Näiteks Belgia vanim, Louvain’i laat oli algselt pidustus, tähistamaks vürst Arnulfi võitu viikingite üle aastal 891. Tänapäeval väga kuulus Müncheni Oktoberfest sai alguse pidustustest (õigemini hobuste võiduajamistest), mis korraldati 1810. aasta oktoobris kuninglike pulmade auks, kui paari heitsid Bayeri kroonprints Ludwig Karl August (tulevane Ludwig I) ning hertsog Friedrichi tütar Therese Charlotte Luise Frederike Amalie von Sachsen-Hildburgshausen. Laatu pidama on kehutanud isegi ebatavalised kliimaolud, nagu käre pakane. Nii pidasid Londoni elanikud 17.–19. saj eriti külmadel talvedel sügavalt külmunud Thamesi jõel nn pakaselaatu. Tänavu jaanuaris tähistati muuseas 200 aasta möödumist viimasest Londoni pakaselaadast.
Teksad Hauka laadalt
Kui
Lindora välja arvata, peab Hauka laat ennast kõige pikema ajalooga
laadaks Eestis. Seda hakati Antslas korraldama eelmise sajandi
60ndatel. Tegu
oli Antsla Tarbijate Kooperatiivi laiendatud müügiga, kus
kooperatiiv kogus laada ajaks defitsiitset kaupa. “Varuti
teksapükse ja autokumme,” teab praegune peakorraldaja Aigar
Grihin.
Männimetsa
all löödi putkad üles, kooperatiivi igal kauplusel oli oma
väljapanek. Valmisriiete kauplus näitas moedemonstratsioonil,
milline on sügisel uus koolivorm.
Rubla
lõpuaastatel jättis kooperatiiv laada ära. “Viie meetri peal oli
kolm purgisuppi, siis ei olnud ju midagi müüa,” naerab Aigar
Grihin.
Uuesti läks asi lahti 1994. aastal. Sellest ajast peale hõivab Hauka laat kaks päeva kogu Antsla linna, võttes juba messi ilme.
OBINITSA
- Mokornulga (mokrõi lug - märg niit - palju soiseid alasid, mis tänaseks kuivendatud)suurim, aga ka kogu Setomaa üks suuremaid külasid
- Vana kirikuküla; esimesed andmed 1763, arheoloogilised leiud annavad asustuse vanuseks 1500.
- Obinitsa Issanda Muutmise kirik, paasapäev (19 aug), uus kirikuhoone 1952. Paasapäeva eelõhtul ristikäik Obinitsa tsässonasse.
- Tsässon - ehitajaks Raali Ain, 2007, vana tsässona kohale.
- Raali Ain: pillimees, karmoška, sootska õllemeister, peab lambaid (ökoniidukid), metsandust õppinud, puuehitistega jändav, teeb ise tõrva, ehitas suure tõrvaahju, menetleb seal männikände, so utmine. Kännust saab süsi ja tõrv. Parim looduslik puidukaitse. "Ülikooli eelviimasel kursusel sattusin Viljandi Kultuurikolledži korraldatud pillilaagrisse ja seal olid siis lõõtsad, kandled, karmoškad ja niisugused pillid. Siis lihtsalt sattus karmoška näppu ja... Õppisin ära selle pilli. Ja nüüd mängin, õpetan teistelegi. Nooti ei tunne siiamaani, see ei sega mängimist – kui kõrvad on peas, kuulmist on, siis pole noodi tundmine oluline."
- Ain õpetab pillimängu ja on oma perega juba 18 aastat korraldanud Setomaal oma talus Rikka Ivvani pillilaagrit.
- Ain ostis Šuja pillitehasest, Moskvast nii 300–400 kilomeetrit edasi, 30 karmoškat. Sõbrad aitavad neid ükshaaval üle piiri tuua. (Ükskord läks nii, et Vene piirikad lasid Ainile karmoškasid vedava muusikakauge seltskonna lahkesti edasi, Eesti poole peal nõuti aga: nii, ansambel, tehke mängu! Võltsmoosekandid seletasid tükk aega, et esinevad ainult suure raha eest, et selline põhimõte kohe.)
- Ain on ka mitmekordne Seto Kuningriigi õllemeister
- Ain Raal, Setomaa muusik, pärimuskultuuri hoidja ja edendaja, pälvis presidendilt Valgetähe teenetemärgi V klassi.
- Nimekaim: Ain Raal, sünd 1961, Tartu Ülikooli farmaatsia Instituudi juhataja, farmakognoosia professor (taimseid (ja loomseid) ravimitooraineid uuriv farmaatsia haru, teadus droogides). "Eesti ravimtaimed I,II; Kuula kuuske; hulk farmakognoosia õpikuid jne)
Obinitsa kirik on ehitatud sügaval Nõukogude ajal: 1952. aastal, mil riiki juhtis Stalin. Rahva soov uue pühakoja järgi (vana kirik anti koolile) oli nii suur, et sai poliitikast jagu. Vana anti koolile.
Huvitav teada: Tuntud inimestest on kalmistule maetud Seto lauluema Hilana Taarka (1856-1933), preestrid Polikarp Muraveiski ja Peeter Tamm, õpetajad Anne Valdre ja Adele Kuika ning seto liikumise ja leelokooride eestvedaja, Obinitsa Seto Muuseumitare asutaja ja koduloouurija Lidia Sillaots.
1892 töötas Obinitsa külas Kriisa talus venekeelne külakool, mis ei olnud kohustuslik. Siiski sai enamus posslastest sealt kirjaoskuse algteadmised. 1904 ehitati baltimaades ainulaadne kahekorruseline kool-kirik: alumisel korrusel 2 klassiruumi, poiste eluttuba, kaks korterit, köök. Ülemisel naisõpetaja korter, tütrlaste elutuba, suur kooliruum ja kirikuruum.
1930. aastatel seto kaupmehe Ivan Kalju pere poolt ehitatud majas, Püsinäitus seto vanemast ja kaasaegsest kunstist ning rahvakunstist. Galeriimajas asub ajalooliste seto ehete valmistamise ateljee, tegutseb paku- ja siiditrükikoda ning valmivad Seto mustritega tapeedid ja tekstiilid.
MEREMÄE
Nimi: selge ilmaga on näha Pihkva järv e meri.
Petseri telemast, keraamikatehase korsten, Petseri Peetri kiriku hallikas torn, kloostri kuplid,...
204 ümp.
Vnim teadaolev asustusala Setomaal - 8000 aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar