Vastseliina

Piusa jõe ja Meeksi oja ühinemisest kujunenud kõrget, järsuveerulist neemikut valvavad juba sajandeid Vastseliina lossi varemed.

Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitise Vastseliina Piiskopilinnuse varemetes asub keskaegne, paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks.

Muinaseestlaste linnus oli orgudevahelisel neemikul aga arvatavasti enne ristiusu tulekut. 
Baltisaksa ajaloolase W. Stavenhageni väitel hakkasid ristisõdijad neemikmäge kindlustama juba 1273. aastal Tartu piiskopi Friedrich von Haseldorpi ajal, kelle riik siia ulatus. Eriti suurejooneliselt võeti see käsile 1342. aastal vene ohu kartusel ja Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni nõudmisel. Piusa ja Meeksi orgude vahele kerkis seninägematult võimas ja kaunis loss topeltmüüride ja kõrgete tornidega. Ajalukku on see kinnistunud Vastseliina ehk saksa keeli Neuhauseni lossina, millele ladinakeelses tekstis lisandus: castrum fortissimum in tota patria – „tugevaim linnus kogu isamaal”. Väärib meenutamist, et idapiiri kindlustamiseks alustati samal päeval, 25. märtsil 1342, paastumaarjapäeval, 40 km lõunapool ka teise piirilinnuse ehitamist, millele jäigi kuni meie sajandini päevakohane nimi – Marienburg, Maarjalinn. Nüüd tunneme seda lätikeelse Aluksne nime all. Vanemates dokumentides nimetati ka Vastseliinat alamsaksa keeles unzer leven frowen borch.

Teatavasti ei aita aga kindlamadki müürid, kui kõrgemad väed ise linna ei kaitse. Keskaja inimene ootas sellele ka kinnitust. Ühel septembriööl 1353 kostis tühjast lossikabelist, mis asub peatorni teisel korrusel, kaunist muusikat ja kabel säras imelises valguses, mis kiirgas kahelt isesüttinud vahaküünlalt. Rist oli altari põhjaseinast lahti tulnud ja seisis altari keskel ilma ühegi toeta.

Ilmutust ei hoitud enda teada ja juba järgmise aasta jaanuaris saatis Riia peapiiskop Frommhold von Vyffhusen selleteemalise kirja paavst Innocentius VI-le, mida säilitatakse tänini Avignoni supliikideregistris (palvekirjade register).

Vastseliina kuulsa risti juurde algas palverändurite vool Eestist, Lätist, Saksamaalt ja mujaltki. Paavst kuulutas Vastseliina külastajaile välja 40-päevase patukaristuse kustutuse, mida paavst Eugenius 1432. aastal taasuuendas. Läbi 15. ja 16. sajandi jätkusid palverännud ning Vastseliina nimekski sai läti keeles Krustpils, s. o ristilinnus.

Siis tuli Liivi sõda, pikim ja laastavaim meie maal nähtuist. Salakuulajate kartuses suleti lossiväravad palverändureile. Neil soovitati nüüd Meeksi oru idanõlvalt kummardada kirde-, torni ülaosa kaunistuseks müüritud 2 m kõrguseid riste.

29. juunil 1558 vallutasid vene väed end kuus nädalat kangelaslikult kaitsnud Vastseliina. Alles 10. veebruaril 1582 (24 a hiljem) õnnestus Poola kuningal venelased Vastseliinast välja lüüa ja katoliku kirik taastada. See püsis jätkuvale sõjale vaatamata augustini 1625. Eesti rahvast oli säilinud vaevalt 90 000 hinge, Vastseliinast ja suurematestki linnadest vaid varemed.

Rootsi kuningate all taastus eesti rahvaarv, kuid mitte enam katoliku kirik. Püha risti kiirgav kujutis jäi aga Vastseliina luterliku koguduse pitsatisse ja selle inimesekõrgused jäljendid kirdetorni ülaosas on sama selgelt näha ka tänapäeval.

Seni on siin juttu olnud Vastseliinast kui piiskopiriigi piirilinnusest. Kuid ka sealpool Meeksi orgu Eesti tegelikult jätkub – Setumaana, mille rahvas on sajandeid elanud vene võimu all, ristitud õigeusku, kuid peab end eriliselt Maarja ja Maarjamaa rahvaks. Seal võis nii mõnigi Vastseliina pärimus ka peale reformatsiooni edasi elada.

Meeksi oja kaldal, kilomeetrit kuus lossist ülesvoolu asub setude püha Jaani kivi, kuna Ristija Johannes olevat selle peal maganud. Vene allikates on 1561. aastal nimetatud seda „soojaks kiviks” (tjoplõi kamen). Kivist on pikemalt kirjutanud 20. sajandi alguses professor M. J. Eisen. Loendamatud rahvapõlved on põletanud jaanipäeviti kivil küünlaid, toonud siia põllu- ja karjaande ning väidetavalt saanud siit abi mitmesuguste hädade vastu. Vaatajale ei jää märkamata, et kivi on praegu mitmest tükist kokku liidetud. Nimelt olevat Vastseliina mõisnikku pahandanud, et setud tema maa peal koos käivad ja ta lasknud kivi lõhata ning oma karjalauda seina müürida. Peagi hakanud laudas loomad lõppema. Ei aidanud muu, kui kivitükid seinast välja murda ja endisesse paika tagasi viia.

Kivi lähedale rajati uuemal ajal Meeksi õigeusu kirik ja jaanipäev vana kalendri järgi (7. juuli) on kiriku nimepäevaks. Samal õhtul on ka pärimuslik kirmas (Kirchmesse, Kirmes – sks. k.) kõrgel Kuksina mäel. Siit avaneb veelgi kaunim vaade alla Vastseliinale kui Piusa oru kaugelt vastasnõlvalt meie loo alguses.
Ja see ime, ilmutunud juba Loomise ajal, on meiega aegade otsani.

PIIRI KÕRTS

Esimesed teated söögi- ja joogikohast pärinevad 1624.–1627. aasta maarevisjonist. Kõrts kauples mõisa valmistatud või talupoegadelt ostetud õllega.
Kõrtsi praegune maakivihoone ehitati tõenäoliselt 19. sajandi algul, viinatootmise kuldajastul. Kõrtsis käis lauluõli manustamas ka Võrus elanud legendaarne lauluisa ja karskusliikumise aktivist Kreutzwald. „Wina-katku” autorit meenutab kõrtsi härrastetoas tema vahakuju.

Kehvematel aegadel Piusa kolhoosile kuulunud hoone võeti küll arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla, kuid ometi varisesid selle katus ja osaliselt ka seinad 1980ndatel kokku. Praegu Vastseliina vallale kuuluva kõrtsi keldris asub väike katoliku kabel, kus iga rändaja võib süüdata küünla ja aja maha võtta.

PALVERÄNNUMAJA

Palverännumaja tutvustab kõike seda põnevat, mis on seotud palverändurite ja palverännakutega.  Tänu elamuslikule interaktiivsele ekspositsioonile saavad  palverännumaja külastajad teada mida keskaegne palverändur tundis, mida ta kartis ja mida armastas. Miks palverännule mindi sajandeid tagasi ja miks minnakse nüüd. Palverännumajas saab tutvuda erinevate keskaegsete pühapaikade ja palverännu sihtkohtadega, millest üks – Põhja-Euroopa kuulsaim – asus just siin, Vastseliina Piiskopilinnuse Püha Risti kabelis, Valge Risti ime toimumispaigas.
Ette tellimisel saab mekkida askeetliku toitu nagu tehti ja söödi palverändurite peatuspaikades.
Saadakse teada, millised ohud ja ahvatlused palverändureid pühal teekonnal varitsesid ning omaenese silmaga saab näha erinevust rikka ja vaese palveränduri magamisaseme vahel. 
Kuna rändajad vajasid ka oma teekonnal ihuharimist on võimalik näha ka meie palverännumajas ühte sellist ruumi, kus lisaks ihuharimsele tutvutakse erinevate keskaegsete raviviiside ja ravivahenditega. 

Mängida saab keskaegseid lauamänge, millega palverändurid tihti oma peatuskohtades aega surnuks lõid.  
Palverännumaja ringkäigu lõppedes saab külastada ka päris ehtsat pühakohta – Vastseliina linnuse Püha Risti kabeli asupaika ja sinna patukahetsuse märgiks või soovide täitumiseks küünla jätta.

VASTSELIINA MÕISNIKUD 

Arvatavasti pärineb von Liphartite aadlisuguvõsa jõukast Tallinna kodanikusoost, esiisa Alexander Liphart oli Tallinnas Kanuti gildi vanem. Vastseliina jõudsid aadliseisusesse tõusnud mõisnikud 1766. aastal, mil Carl von Liphart (1719-1792) Vastseliina mõisa Ivan von Liphart ostnud Tartu külje all oleva Raadi mõisa. Ta moodustas Raadi ja Vastseliina mõisatest fideikomiss- ja majoraatvalduse, mis tähendas, et nimetatud valdusi ei tohtinud müüa, pantida ega võlgadega koormata ning pärimisel jagada. Pärimine pidi toimuma ainult meesliini pidi.

Sel ajal elas Liivimaa mõisamajandus suure tõusu tähe all, mis oli tingitud suure vene turu avanemisest Balti kubermangudele. 1811. aastal oli Vastseliina mõusal 17 kõrtsi, mis koos nuumhärgade turustamisega andsid suurema osa mõisa tulust. Carl von Liphart lasi ehitada Vastseliina kiriku, tasudes oma taskust märkimisväärse osa ehituskuludest. Samal ajal valmis Vastseliina saksa kalmistus perekonnakabel.

Teine Vastseliina mõisnik, erumajor Reinhold Wilhelm von Liphart (1750-1829) ei jäänud oma isale haardelt ja ettevõtlikuselt alla. Vastseliina mõisapõllud hõlmasid 2625 vakamaad, mõisas ja karjamõisates teenis 123 mõisateenijat, viinavoorid liikusid Riia, Kroonlinna ja Peterburi vahet.

Kolmandaks mõisnikuks tõusis oma isa surma järel kreisisaadik ja Liivimaa maamarssal Carl Gotthard von Liphart (1778-1852). 1836. aastal loobus ta oma kõigist avalikest ametitest ning pühendus perekonnale ja kaunitele kunstidele. Perekond kasvas tal aukartustäravaks – tema kaks abikaasta tõid ilmale kokku 18 last.

Vanim poeg Reinhold Guido von Liphart (1801-1842) asus mõisamajandus ümber korraldama. Ta rajas juurde neli uut mõisat – Lasva, Loosi, Põhu ja Misso. Koos Vastseliina ja Oravaga tekkis nüüd kuus omaette valda, kust oli lühem tee mõisa teole käia. Mõisniku ajast põhiosa võttis tegelemine erinevate teadustega. Nii oli ta Riia Ajaloo- ja Muinasuurijate Seltsi ning Õpetatud Eesti Seltsi liige. Ta kirjutas uurimustöö Tartu piiskopkonna ajaloost ja teostas arheoloogilisi kaevatöid Vastseliinas. R. G. von Liphart, keda iseloomustas aval loomus, lihtsus ja tõearmastus, oli vaba seisulikust kõrkusest ning eelarvamutest. Nii kandiski ta hoolt vallakoolide eest ning muretses rahva tervishoiu pärast. Guido con Lipharti kulul käis pikemat aega Vastseliina mõisas haigeid vastu võtmas talurahvale tervishoiu alast nõu ning rohtusid jagamas noor Võru linnnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882), kellega Guido von Liphartil kujunesid tihedad sõprussidemed. Hiljem seati Vastseliinas ametisse spetsiaalne kihelkonnaarst. Ilmselt sündis ka Kreutzwaldi mõjutustel määrus, et koolides antaks karskusõpetust. Selleks lasti laupäeviti kõigis koolides ette lugeda Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastal ilmunud raamatukest Wina-katk. Enam kui ükski teine majoraathärra pööras Liphart tähelepanu Vastseliina mõisale, lasi kohendada hooneid ja rajada nende juurde kauni ning liigirikka pargi. Sinna pidanuks tulema ka väike lossikene ning oja ülespaisutamise läbi suurem veekogu koos joaga, kuid need tööd jäid tema varese surma tõttu lõpetamata.

Venna surma järel päris Vastseliina mõisa Gotthard Lionel von Liphart (1804-1885), kellest sai peagi rüütelkonna maanõunik. Seoses üleminekuga palgatööjõule rakendas ta edukalt Saksamaad mõisa ligi 200 sakslast. 1870. aastal alustas mõisnik talude päriseks müüki. Ehkki ta ei müünud talusid kõige odavamalt, eelistas ta oma valla peremehi, tehes neile mitmeid soodustusi. Järgides perekonna traditsioone, jätkas G. L. von Liphart heategevusega, toetas koole ja vallavaeseid, remontis kirikut ning ostis kogudusele uue oreli. Alates 1857. aastast telliti igasse kooli- ja kohtumajja Lipharti kulul üks eestikeelne ajaleht tingimusega, et seda koolimajas ümbruskonna inimestele ette loetaks.

Mõisahärra 80. juubeli puhul kõlasid Vastseliina vallasaadikute sõnad: “Üht niisugust härrat kui Teie ei ole meil enne olnud ega saa ka pärast Teid mitte saama.” Isegi saksavaenulik ajaleht Olevik ei hoia sõnu kokku maanõunik Liphartit ümbritseva idülli kirjeldamisel.

Veel suuremat austust kui elu ajal avaldati Liphartile surma järel. 1885. aasta sügisel Tartus lühikese haiguse järel surnud majoraathärra maeti tema soovi kohaselt Vastseliina kalmstusel perekonnakabelisse. Raadi mõisast kandsid valla peremehed surnukeha rohke rahva saatel läbi linna 5 versta kaugusele. Seal pandi ta surnuvankrile ja sõidutati Vastseliina kihelkonnna piirini, kus talle viinne auvärav oli ehitatud. Peremehed võtsid puusärgi õlule ja kandsid muusika saatel kirikusse, kus õpetaja Masing teda pühasõnaga vastu võttis. Vastseliina tava järgi valvanud kihelkonna rahvas surnut kirikus terve öö. Järgmisel päeval pärast jumalateenistust kantud puusärk suure leinarongi saatel kabelisse. Mitmetele teda truult teeninud mõisateenijatele koos peredega kinkis mõisnik peale oma surma vabaduse.

Viimaseks majoraathärraks sai eelmise vennapoja poeg Reinhold Karl von Liphart (1864-1940). Talupojad püüdnud ka talle poolehoidu osutada, kuid suhted jahenesid üsna varsti. Uuel härral puudus huvi ja tahtmine praktiliseks mõisapidamiseks ning talurahva vastu oli ta hoolimatu.

Mõisnike aeg sai läbi 1919. aastal, mil mõisnike maa kuulus tasuta võõrandamisele. 1920. aasta algul lahkus viimane Liphart Eestist Saksamaale, võttes valitsuse loal kaasa 16 raudteevagunitäit isiklikku vara. Lahkudes regi R. von Liphart suuremeelse žesti, kinkides Tartu Ülikoolile Raadi mõusa hooned, mõisasüdamiku maad, majandusinventari, raamatukogu ja kunstikogu, mis sisaldas maale, joonistusi, skulptuure, graafikat, portselani ja mööblik, kokku üle 1500 eseme.

https://digileht.ohtuleht.ee/890385/palverannak-eestis-ehk-kristlik-isamaaline-triatlon-vastseliinast-piritale

Erkki Koort on tunnustatud julgeolekuekspert, kes on töötanud aastaid Kaitsepolitseis ja siseministeeriumis. Oma töös on ta lisaks Eesti Vabariigi valitsusele nõustanud ka Euroopa Liidu liikmesriike ning Ameerika Ühendriike. Viimastel aastatel on Koort kirjutanud mitu edukat romaani: tema Lõuna-Eesti keskaja sarja teosed on ajaloo- ning põnevuslugude austajate seas saavutanud suure populaarsuse.

"Salakuulaja Vastseliinas" - on tõestatud, et Pugole (Misso kant) mehed aitasid Vastseliina kindlusel end Pihkva tülinorijate vastu kaitsta ja Liivimaa piiril n-ö patrullida. Pugola mees Markus saadetakse linnusesse konkreetse ülesandega teada saada, kes kindluses Pugola salgale käru keerata tahab. 

Nii nagu Koorti varasemateski raamatutes, on ka teose "Salakuulaja Vastseliinas" peategelane maarahvasoost sõjasulane Markus, kes seekord on saadetud salakuulajat otsima Vastseliina piiskopilinnusesse. Koorti sõnul on tegemist väga huvitava ajalooga linnusega.

"Kahjuks on ta täna varemetes nagu väga palju linnuseid Eestis. Seda tegi Peeter I, kuna ta reisis siitkaudu enne Põhjasõja algust Riiga ja teda väidetavalt ei võetud Vastseliinas piisava aupaklikkusega vastu," kirjeldas Koort.

Ta rääkis, et tänapäeval on väga paljud hooned suuremad kui see linnus, aga kui kujutada keskaega ette, siis enamasti olid väiksed tared. "Sellised ühe-, äärmisel juhul kahekambrilised tared. Kui see keskaegne inimene tuli linnusesse, siis see oligi tema jaoks ülisuur asi."

Koort on kõvasti tähelepanu pööranud sellele, et tema raamatud oleksid ajalooliselt faktitäpsed ja keskaegne linnuseelu oleks kujutatud võimalikult tõetruult. Näiteks Markus ja teised sõjasulased veetsid oma päevi linnuses tavaliselt linnusemüüril vahti pidades.

Koort rääkis ka, et tol ajal olid õlu ja mõdu põhijoogid, sest vesi oli tihtipeale saastunud ega kõlvanud juua. "Aga õlu oli see, mida joodi ja seda jõid nii mehed, naised kui ka lapsed tegelikult. Ma ei tea, kui palju oli sõjasulaste päevanorm, aga munkade-nunnade päevanorm oli 4,5 liitrit õlut. See on tänapäeva mõistes üheksa pudelit õlut."

„Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.
Autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

«Veritasu Tartus» on seiklusjutu «Kättemaks Kirumpääl» järg, mis viib lugeja 14. sajandi viimase veerandi intriigidesse Tartu piiskopkonnas ja Liivimaal ning jutustab inimestest nende keskel.
14. sajandi lõpul on Tartu õitsev kaubalinn, mis suudab vastu panna nii Pihkva kui ka Saksa ordu Liivimaa haru sepitsustele. Piiskopkonna pealinna saabub Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus, plaaniga ennast õemehe lodjale kaubelda. Ta põgeneb mineviku eest ja loodab lodjasulasena eemale hoida paikadest, kus ta enam teretulnud pole. Ometi ei pääse ta nii lihtsalt ning Tartu piiskopi ja ordu vaheline võitlus ei jäta Markust puudutamata. Ordu ootab temalt salakuulamist Pihkva kaubareisidel ega kohku tagasi ka piiskopi alamate ja Markuse lähedaste ründamisest. Markuse osaks saab lootusetuna näiv vastasseis orduga.