Loksa ja Pärispea

Loksa: ca 2500 elanikku. Loksa elanikkond on alates 1990. aastate algusest seoses tööstuse taandarenguga linnas püsivalt vähenenud. Linn on paljurahvuseline, kõige enam – umbes 57% – on venelasi. Eestlased moodustavad alalisest elanikkonnast umbes kolmandiku.

Valgejõgi, mis samas ka Hara lahte suubub. 

Loksa on Eesti kõige põhjapoolsem linn. Linnaõigused sai 1993.

Selles linnas on nagu kaks omaette linna, tegelikult isegi kolm: eramute piirkond ehk eestlaste Loksa, niinimetatud uus linn ehk väiksemat sorti korterelamud, mis sõjajärgsetel aastatel ehitasid paljuski sõjavangid laevaremonditehase tööliste tarbeks, ning ka paras ports nõukogude aja lõpul valminud paneelmaju.

1874 rajati sinna Loksa tellisetehas, 1903 elling ja 1907 saeveski.

Linna suurim tööandja on Loksa Laevatehase AS. Loksal paikneb ka Medrulli kaubamärgi all meditsiinitooteid valmistava aktsiaseltsi Forans Eesti tootmisüksus.

Aastatel 1976–2016 tegutses linnas haigla. Selle baasil loodi 2000. aastal ambulatoorset ja statsionaarset arstiabi pakkuv osaühing Loksa Ravikeskus, mis pankrotistus 2011. aastal. Aastatel 2012–2016 pakkus samades ruumides meditsiiniteenuseid Ida-Tallinna Keskhaigla.

Loksa Püha Neitsi Maarja kirik ehitati aastatel 1847–1853 ja seda kasutab Eesti Evangeelse Luterliku Kirik.

Loksa Kroonlinna püha õiglase Joanni kirik ehitati lasteaiast kirikuks ümber aastatel 2002–2003 ja see kuulub Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Loksa Kroonlinna Püha Joanni koguduseleRanna teel asub baptistide palvemaja

Posti tänavale on rajatud Jehoova tunnistajate kuningriigisaal.

Mihkel Juhkami meenutas, et kui tema 1970. aastal Loksa keskkooli õppima asus, oli kool kakskeelne. Eesti lapsed õppisid hommiku- ja vene lapsed õhtupoolses vahetuses. “Õpilasi oli tollal 700 kanti, ma arvan, et umbes kolmveerand olid eesti lapsed,” lausus ta. Ning nendestki vene lastest tuli suur hulk Loksa naaberkülades Haral ja Suurpeal paiknenud sõjaväeosade ohvitseriperedest.

Praegu on Loksa elanikest eestlasi vaid napp kolmandik. “Suur venestamine algas siis, kui laevaremonditehasest sai laevaehitustehas ja siia tuli väga palju tegelasi Ukrainast – Odessast ja Nikolajevist,” rääkis Mihkel Juhkami. Tema vanemad olid õpetajad ja sattusid Loksale 1962. aastal. Kooli maine oli hea ja eks esmatähtis oli asjaolu, et seal pakuti noorele perele korterit. Esialgu elati Loksa väga suurde koolikompleksi kuuluvas õpetajate majas, kus aasta hiljem ka poeg Mihkel ilmavalgust nägi. Mihkli koolimineku ajaks koliti aga linnaserval kiriku ja surnuaia lähistel asuvasse oma majja. “Ega ma toona ei teadnud, aga hiljem olen aru saanud, et kool abistas õpetajaid oma maja ehitamisel,” kõneles Mihkel Juhkami. Loksa bussijaam on talle üpris tähtis paik. Esiteks on see esimene spetsiaalselt bussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Mihkel Juhkami pakkus, et see valmis 1937. aastal. Targad allikad nimetavad siiski aasta võrra hilisemat aega. Teiseks aga pandi pisike Mihkel aeg-ajalt sealt bussi peale, et ta saaks uhkelt üksinda Rakverre vanavanematele külla sõita. Reis oli pikk ja kestis kaua, sest Loksa–Rakvere buss sõitis Vihasoo ja Palmse kaudu. Praegu teab Mihkel Juhkami, et ega kilomeetrites erilist vahet polegi, kustkaudu Rakverest Loksale minna, aga buss sõitis tollal ju aeglaselt ning peatused igas külas võtsid oma aja.

Omal ajal korraldas lastele mõeldud ajaleht Säde mereviktoriine, mille paremad said õiguse suvel merelaagris käia. Mihkel oli ikka paremate hulgas ning viiendast kaheksanda klassini veetis ta igal suvel mõne nädala Muhumaal merelaagris.

Meri tähendas Loksa poistele palju. Rannast käidi haakrikku otsimas. “Soome kirjadega õhupallid, välismaa kilekotid, korra tuli isegi konteineritäis piibleid randa,” meenutas Mihkel Juhkami. Ujuma minnes kasteti sõrm suus märjaks ja vaadati, kust tuul puhub – kui merelt, siis tasus minna randa, kui aga maa poolt, tuli sulistada tellisetehase vanades savitiikides. Meri tõi Loksale laevu. Laevad käisid sadamas ja laevad käisid remondis. Kui laev dokki tuli, elasid meremehed umbes kuu Loksa keskel meremeeste majas ja pummeldasid rannakõrtsis, mida kutsuti Singapuriks. Hiljem ehitati selle asemele uhke restoran Ankur, millest on praeguseks järele jäänud vaid kivi külge aheldatud ankur rannaliival. Mihkel Juhkami meenutas, et koolis käis väga palju lapsi ümberkaudsetest küladest, koguni Ilumäelt, Käsmust ja Kuusalust. “Külades oli pea igas peres keegi mere taga, Loksal küll pisut vähemates,” rääkis ta. Kõik vaatasid Soome televisiooni ja ka laevadel ilmas rännanud mehed jagasid oma muljeid. Soome keelt õpetati koguni koolis fakultatiivainena. “Keskkond, milles sa kasvad, mõjutab sind igal juhul, kujundab su maailmapilti. Mina küll Loksal kunagi ei tajunud, et oleksime mingilgi moel ahistatud olnud,” kõneles Mihkel Juhkami.

Üdini korralik ja eeskujulik nohik väike Mihkel muidugi polnud. Kevaditi meeldis poisikestele jääpankadel mööda Valgejõge alla sõita. Korra jäi üks poistest kampsunit pidi üle jõe kaarduva puuoksa külge rippuma. Sõbrad soovitasid oodata, kuni uus pank tuleb, et end siis sellele kukutada ja rahulikult edasi sõita. Autobaasist hangiti KAMAZ-i suuri õhukumme. Need pumbati täis, vantsiti teed mööda viis kilomeetrit Kotkale ja kihutati sealt siis kummidel kõhutades jõge mööda alla. Soome televisioonis jooksnud “Tarzani” filmide eeskujul mängisid Loksa poisid Tarzanit, kiikudes toomingaokstel jõe kohal. Isegi sigadusi tehti. “Jõgi oli paksult silme täis. Ega me tatikatena neid söönud, aga jube vahva olibvööst saadik vees solberdada, silmusid kivide küljest lahti kiskuda ja laiali loopida,” pajatas Mihkel Juhkami. Poisi koolitee läks üle maanteesilla, mis kevaditi olnud täis surnud konnasid, sügiseti aga surnud silmusid ...

Aga niisama pullitegemiseks aega väga palju polnudki. Lahemaa rahvuspark oli seitsmekümnendatel väga uus asija Loksa lastele oli Lahemaa asjade teadmine otsekui püha kohus. Kogu rahvuspark käidi risti-põiki läbi – küll kooliga, küll jalgratastel omaette. Kõige popimad väljasõidukohad olid Nõmmeveski ja Vasaristi. Lohja järve ääres telgiti. Sõitmas käidi suviti aga kaugemalgi. Heal järjel koolil oli kaks bussi, millega lapsi ekskursioonidele veeti. Mihkel Juhkami meenutas, et ekskursioonid algasid kuuendast klassist. Alguses käidi Lõuna-Eestis, pisut vanemana Saaremaal, Lätis Leedus, Petseris ja Mihhailovskoje Puškini radadel, Leningradis. Pärast kümnendat klassi võeti aga ette kuu aja pikkune reis kas Kaukaasiasse või Krimmi. Abituriendid külastasid kevadvaheajal Moskvat.

Suurpea külas oli aga sõjaväeosa kauplus, kus Loksa rahvas ikka sisseoste tegemas käis. Eriti detsembris, sest siis müüdi seal tavainimese jaoks imeharuldast kraami. Kui apelsine või mandariine võis haruharva tavapoeski näha, siis banaane ja ananasse praktiliselt mitte kunagi. Sõjaväepoest sai aga neidki.

Lakkamatus paduvihmaski on Loksa päris kena koht. On ilus mererand, on kummalise arhitektuuriga majad “uues linnas”, on moodsamaid hooneidki. Enne koduteele asumist põikame korraks läbi Mihkel Juhkami kodumajast, et veel üks pilt teha. Kiire on küll, aga päris salaja ei saa – Mihkel Juhkami peab korraliku pojana emale ikka tere ütlema, mis sellest, et on ainult korraks tuld toomas. Eks järgmisel korral jõuab poeg ema juurest pikemalt läbi põigata.

Jube vahva oli vööst saadik vees solberdada, silmusid kivide küljest lahti kiskuda ja laiali loopida. MIHKEL JUHKAMI

PÄRISPEA POOLSAAR

Pärispea poolsaar eraldab Eru ja Hara lahte ja lõpeb põhjas Mandri-Eesti põhjapoolseima, Purekkari neeme ja Mähu otsaga; pikkus umbes 12 km, laius keskosas kuni 6 km, kõrgus kuni 19 m.

Rannast umbes 5 km kaugusel kirdes Mohni saar. Poolsaare eripära on rannikul kivikülvid ja suur hulk suuri rändrahne: 11 suurt kivi ja üks kivikülv on võetud Eesti ürglooduse raamatu andmebaasi ja nad on ka üksikobjektina looduskaitse all. Neist Painuva kivi Turbuneemel on mahu järgi (340 m3) Eesti seitsmes hiidrahn ja Jaani-Tooma Suurkivi (7, 7 m) on Eesti kõrgeimate hulgas. Poolsaare siseosa katab mets.

Pärispea poolsaar asub Lahemaa rahvuspargi piires.

Purekkari neem, Mandri-Eesti põhjapoolseim neem (59°40'30" pl; neeme ots on Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt), kujutab endast umbes 1,5 km pikkust kivistikku Pärispea poolsaare põhjatipus.

Neemel on neli rahnu võetud Eesti ürglooduse raamatu andmebaasi, neist Purekkari Maasäärekivi (rahnudest ainukesena looduskaitse all; kõrgus 4,4 m, ümbermõõt 22,1 m) on muistendi järgi Kalevipoeg sinna lennutanud Soomest. rahvuspargi alasse.

Vanadel kaartidel on Purekkari neem näidatud saarena (Purrikarri).