Võru

• Elanikke: 2019. aasta seisuga 11 859. Langustendents vähenenud, praegu vähenemine ca 150 in aastas
• 21. aug 1784
• 1944. aasta augustis-septembris ENSV pealinn. (Eestis on pika ajaloo vältel olnud juba kümmekond pealinna või selle tiitli väärilist keskust: 1) Tallinn 2)Tartu (piiskopiriigi pealinn).
  3) Kärkna (selles Tartu lähedal Emajõe ääres asuvas kloostris oli Tartu piiskop mõnda aega pagenduses) 4) Otepää (algne Tartu piiskopiriigi keskus); 5) Lihula (Saare-Lääne piiskopiriigi algne keskus) 6) Vana-Pärnu (tänases Pärnu Ülejõe linnaosas oli Saare-Lääne piiskopiriigi vahepealne keskus);  7) Haapsalu (Saare-Lääne piiskopiriigi pealinn); 8) Kuressaare (sealne linnus oli paar sajandit Saare-Lääne piiskopi tegelikuks residentsiks) 9) Põltsamaa - Liivimaa kuningriigi pealinn 16. sajandil; 10) Narva - 1918-19 Eestimaa Töörahva Kommuuni pealinn; 11) Võru - 1944. aasta augustis-septembris ENSV pealinn.
• Kõrgeim mõõdetud temperatuur Eestis - 1922, 11 aug - 35,6 kraadi
• Projektide kaudu toodud linna raha - kõige rohkem 1 in kohta Eestis; samas sissetulek in kohta kõige väiksem.
• Maastikuarhitektide Liit: kõige moodsama haljastusega linn. 

Arhitektuuriajaloolane Orro: juugend-puumajad, mille hooviküljed rippuvate trepikäikude ja veidrate väljaehitustega. Säilinud on hämmastav hulk abihooneid - aitu, saunu, kuure, pesukööke, talle, teenijamaju, vanu väravaid / piirdeid. Kreutzwaldi maja - üks esimesi elumaju Võrus,  1793, elas siin 44a (1833-77). Tema külalisteks on olnud Johann Köler, Jakob Hurt, Baer, Elias Lönnrot, Koidula. 

Nõukogude ajal arendati Võrru neli tootmist: aparaadid (gaasianalüsaatorite tehas – tänane Tamulakodu, kus 85 m² 3-toaline korter 95 000 eur), juust , mööbel ja telliskivi.

TÄNASED ETTEVÕTTED

Abris OÜ– ca 40 töötajat, al 1929. Naturaalnahast jalatsid, ka laiemale jalale. 
Eelkõige töö-, turva- ja tänavajalatsid (G4S, Securiti, Cristella, leivatehased, pesufirmad, 
ametikoolid, riigihanked, allhanked Soome). Turustamine ka Lätti ja Leetu.

Ritico OÜ – ca 50 töötajat, al 1993. Kirumpääl. Alustas võimlemissussidega, 
kaubamärk Hiphop (tänini). Järgnes kaubamärk OmaKing (sandaalid, kuutsid 
(Kuutsi küla järgi). Kaubamärk Toku – disainertooted: kingad, kotid, ketsid. 
Kollektsioon Toku Urban – Toku Bern, Toku Brussels, Budapest, Berlin, London, Helsinki.
Pastlad. Sisetallad, kingapaelad, jalatsihooldusvahendid.

Valio – ca 170 töötajat, aluseks 1968 rajatud Võru Piimatoodete Kombinaat. 
Võrus toodetakse vaid juustu, võid, sulatatud juustu. 
Valio Atleet – 35 a toodetud; Valio Forte – pakuti ka Pekingi OM-l; 
sulajuustude sari Viola – punane karp; suitsukanaga jms.

Cristella VT OÜ = Eesti Pagar (= Latvijas Maiznieks). Ca 250 töötajat, mõned 35 a staažiga,
 töölised ka Lätist. Baltimaade suurim sügavkülmutatud pagari- ja kondiitritoodete valmistaja. 
Turustamine ka Baltikumis ja Skandinaavias.

Wermo – ca 60 in, täispuidust mööbel. Algus aastas 1947. 
Popularseimad tooted kummutid ja puhvetid, teevad ka voodeid-kappe. 
Toole ja pehmet mööblit ei tee. 
Toodang läheb Prantsus-, Saksamaale, Soome, Rootsi, Taani. 
Tallinnas Pesapuu poes, netis on24.ee; furgner.com

Barrus AS – ca 250 in, liimpuit. Saetööstus + komponenditööstus. 
80% toodangust läheb eksporti (Skandinaavia, Euroopa, Jaapan). 
Olnud Eesti laskesuusatamise sponsor.

Jaagumäe talu – ca 250-300 töötajat sõltuvalt hooajast; 
3 poodi Võrus, 1 Põlvas, 1 Tartus; 
seaperega (skulptor Tauno Kangro) toidukeskus avati 2012. 
Hoone sai tiitli „Eesti aasta puitehitis 2012”, 
arhitektiks Karmo Tõra (ka Rõuge pesapuu torni autor). 
90-ndatel 12 hektariga alustnud talu toimetab täna ca 1500 hektaril. 
Kasvatab tera- ja köögivilja, kartulit, hernest, rapsi ja sigu. 

*   *   *

KESKVÄLJAK

Linna ajalooline süda, mis taastati Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.  

Projekti nimi – linnavidin (Urban Gadget). Tänapäevane urbanistlik stiil 
koos aktiivse ajaveetmise võimalustega. Disainis on kasutatud võru (ringi) motiive. 
Suurtel ratastel linnamööblit saab vastavalt vajadusele liigutada. 
(Sõna „mööbel” tuleneb ladinakeelsest sõnast „mobilis” – liikuv!). 
Väljak on pidevas muutumises, tal on sündmuse nägu - kord on väljakul laadaplats, 
siis kontserdisaal, talvisel ajal  jõulumaa.

Avati 2019. aasta juunis. Koos tänavaruumiga on 18 757 ruutmeetrit. 
Väljaku idee autor on Villem Tomiste ja see valmis koostöös arhitektuuriprogrammiga
 "Hea avalik ruum". 

Maksma läks 3,1 miljonit eurot. 
Töid rahastas 85 protsendi ulatuses Euroopa regionaalarengu fond.

EV100 arhitektuuriprogrammiga „Hea avalik ruum“ loodetakse ümber ehitada 2020. aastaks 
15 linna keskused, peaväljakud, peatänavad ja nendega piirnevad alad 
(Põlva, Tõrva, Võru, Rapla, Kärdla, Valga, Rakvere, Viljandi, Narva, Kuressaare, 
Põltsamaa, Elva, Tallinna, Jõhvi ja Kuremäe)
 https://www.ev100.ee/et/ev100-arhitektuuriprogramm

• Väljak oli juba Võru linna asutamise hetkest (1784. aastal) linna keskväljakuks. 
  Kunagine turuväljak, mille äärde ehitati väärikad hooned. Väljakul toimusid paraadid
   jm pidulikud sündmused.

• 1947. aastal kavandati senise turuplatsi asemele sümmeetrilise kompositsiooniga 
  haljasala.

• 1951. aastal algasid rekonstrueerimistööd ning kogu munakivisillutis võeti üles. 
  Suurema osa tööst tehti vabatahtlikkuse korras Võru linna komsomoli 
  allorganisatsioonide ettevõtmisel.

• 1952. aastal tehti haljastustööd ja 1953. aasta Võru Linna RSN TK otsusega 
  nimetati endine turuväljak ümber Komsomoli väljakuks. 
  Väljakule rajati rangelt sümmeetrilised teed, muruplatsid ja 
  tsentraalne lilleklumb betoon-urnalusega, teede äärde istutati pärnapuud.

• Keskne lilleklumb likvideeriti 1970. aastal ja 1980. aastal pandi selle asemele 
  betoon-toru kuulutustulp.

• 1989. aastal nimetati Komsomoli väljak ümber Seminari väljakuks, 
  sest läheduses olevas Võru linna esimeses hoones töötas 
  aastatel 1921–1930 Võru Õpetajate Seminar.

Estonia mälestusmärk: 28. septembril 1994 oli parvlaeva Estonia peal Võru linnavalitsuse 17-liikmeline delegatsioon. Koju tagasi ei jõudnud neist ükski.

Vetesügavusse vajuvast laevast ulatuvad välja paluvad käed. Idee autor Vambola Moldov, teostus Mati Karmin.

Mati Karmini käed on olnud teistegi Estonia mälestusmärkide küljes toimetanud: Pärnus, Hiiumaal Tahkunas, Saaremaal Ninase pangal. Karmini karmanisse käivate käte vahelt on tulnud ka käte peal kõndiv Martin Klein Mustlasse ning siga Tartu Turuhoone ette. Nagu ka Eesti esimesele üldlaulupeole pühendatud kivi Tartusse... Karmini kõige kuulsamaks tööks on kindlapeale "Suudlevad tudengid". Neid on (Karminile üllatuseks!) täis kogu Venemaa - Peterburi eeslinnas Kudrovos ning mitmes magalarajoonis, Krimmi poolsaarel asuvas Feodossijas (nime alla "Armastuse purskkaev"), Kirovis, Stavgorodis... Ka okupeeritud Gruusia territooriumil, Lõuna-Osseetias Tshinvalis on sarnane kuju, ainult et seal tudengid ei suudle, vaid kallistavad. Soovi korral on "Suudlevate tudengite" koopiaid võimalik isegi internetist tellida. Võimalik vaid Venemaal...

KESKVÄLJAKU ÜMBER

Väljakut ümbritsevad maavalitsuse maja (1938), luterlik Katariina kirik (1793),
 gümnaasiumihoone (linna vanim maja, 18. sajand), tuletõrjemaja (1900), 
apostlik Ekaterina kirik (1804) ning pangahoone (1938).

VÕRU KATARIINA KIRIK (luteri kirik)

• Katariina II kinkis vastasutatud kreisilinna luteri usu kiriku ehitamiseks 28 000 hõberubla.
• Ehitatud 1788-93. Arhitekt on arvatavasti Christoph Haberland Riiast (Tema tehtud ka Aluksne luterlik kirik, maakivist, ja Valga Jaani kirik).
• 1910 valmis orelimeistrite vendade Kriisade orel 2 manuaali ja 30 registriga.
• Ühelööviline kirik õnnistati sisse 24. juulil 1793. Sai Aleksandria Katariina nime.

Katariina Aleksandriast (legendi järgi 3. või 4. sajandil) on kristlik pühak, keda austatakse nii õigeusu kui luteri kirikus. Selle Katariina kohta võib natuke lugeda ka siit: ulllugu.blogspot.com/2020/03/kroonide-mang-i.html

Kiriku-Katariina oli ilus ja arukas tüdruk Aleksandriast (3.-4. saj), kes olevat avalikult vaielnud 50 paganliku filosoofiga, nonde filosoofilised väited kõik pihuks ning põrmuks teinud ning kõik viiskümmend tarka ristiusku pööranud. Rooma keisrile ei meeldinud selline lugu sugugi ja ta lasi neiu piinarattale tõmmata. Piinaratta uueks nimeks sai nüüd katariinaratas ja hiljem, neiu pühakukskuulutamise järel, Püha Katariina sümbol. Mistõttu veel hiljem sai Katariinast igasuguste rattameeste - ketrajate, kääriteritajate, tõllasseppade ja möldrite kaitsepühak. Piinaratas ise moondus aegade jooksul vokirattaks. 

Kuid tegelikult ei õnnestunudki keisril Katariinat rattale tõmmata - stoorisse sekkusid taevased väed ja ratas lagunes. (Me ei räägi siin Jüri Rattast!)

Keiser ei saanud muidugi alustatut pooleli jätta ja Katariinal raiuti pea maha. Legendi järgi olevat Katariina kehast kehast vere asemel piima voolanud.

Võrus voolab ka piima - Nopri talu peremees toob kõigile soovijatele koju kätte. Muide, kui te pole juhtunud proovima Nopri "Vanaema hapupiima", siis parandage see viga ruttu -  ongi päriselt kohe selline, nagu vanasti maal vanaema juures!

Aga me jäime tegelikult Katariinaga pooleli. Inglid kandnud piimast tühjaksjooksnud keha Siinai mäele, kohta, kus Mooses kord põlevat põõsast nägi. Hiljem rajati sellele kohale klooster, otse loomulikult Katariina nime kandev. Klooster on olemas tänini ja on turistidele avatud. 

Tänu sellelesamale Aleksandria Katariinale on meil olemas kadripäev. Ja ärge palun kadripäeval rohkem enam kedrake, see on keelatud. 

VÕRU GÜMNAASIUM

Aadress: Seminari 1. 2019. aasta oktoobris oli koolis 238 õpilast ja 35 töötajat.

Selle koha pel asus Võru mõisa härrastemaja, mille riik (Katriina II) ära ostis ja kohtu ning magistraadi käsutusse andis. Mõne aasta pärast majutati majja linna saksakeelne segaalgkool. Viimane muutus mõne aja pärast 3-klassiliseks kreisialgkooliks. Ikka saksakeelseks.
1913 sai koolist Aleksander I nimeline poeglaste algkool, 4 klassi. I Maailmasõja ajal toodi siia ka Riia Aleksandri Gümnaasium, nii et algkool ja gümnaasium toimetasid käsikäes. 1917 oktoobrirevolutsiooni tulemusel evakueeriti mõlemad aleksandri-koolid.

1920 alustasid hoones tegevust linna II segaalgkool ja Väimela Põllutöökool.
1921 aalustas õpetajate Seminar, st hoones toimetasid 3 kooli korraga.

1930 suleti õpetajate seminar ja tegutsemist alustas Võru I Põhikool, mõnda aega temaga koos ka Võru Tööstuskool.

2015 alustas ümberehitatud mõisa peahoones ja uues juurdeehituses tööd Võru Gümnaasium.

1821-39, Johannes Käis, Õpetajate seminar, 169 lõpetajat

 Kool(id) on selles hoones tegutsenud  alates 1792 kümme erinevat nime all - 

Võru poeglaste algkool, 

Võru Kreisikool, 

Võru Linnakool, 

Aleksander I nimeline Võru Linna Kõrgem Poeglaste Algkool, 

Riia Aleksandri Gümn, 

Väimela Põllutöökool, 

Võru Linna Segaalgkool, 

Võru Õpet Seminar, 

Võru I 7-klassiline, 

8-klassiline, (Helene Kullmanni nim)

9-klassiline, 

Võru I PK, 

Tartu Kaugõppekeskkooli Võru konsultatsioonipynkt, 

Võru Õhtukeskkooli kaugõppeosakond, VG (2015)

JOHANNES KÄIS: sünd Põlva külje all Rosma koolimajas, isa oli koolmeister. Õpetuse põhsisu: "Ära ütle seda, mida õpilane võib ise öelda, ära nita seda, mida õpilane võib ise näidata, är tee seda, mida ta võib ise teha."

Käisi teine naine küüditati 14. juunil 1941. Johannes viis talle raudteejaama... suure kimbu punaseid roose ja šokolaadikarbi. 

VÕRU SUURKANNATAJA EKATERINA KIRIK (ka Võru Aleksandria Püha Katariina kirik,Võru Jekateriina kirik) (õigeusu kirik)

Ka selle kiriku rajamise algatas ja rahastas Katariina II – sedapuhku aastal 1793. Pühendatud on samale Aleksandria Katariinale, kellele ka luteri kirik. 

Projekteeris Liivimaa kubermanguarhitekt Matthias Schons. Ehitusmeister oli võrulane Johann Karl Otto.

1999. aasta septembris leidsid restaureerijad kiriku ristimunast laeka, milles oli ülempreestri Joann Jelenini 17. juunil 1854 kirjutatud kiri, kus ta annab ülevaate õigeusu levikust Võrumaal, tolleaegsetest kirikutegelastest ja Võru eluolust. Laekast leiti veel ajalehe Severnaja Ptšela kolm numbrit aastast 1854, Eesti rahva kalender 1854, Riias 1848. aastal trükitud aabits, kolm eestikeelset õigeusuteemalist trükist ja 22 vaskmünti. Dokumendid anti üle Võrumaa Muuseumile.

Kirikus on rikkalik ikonostaaž ja kiriku õuele rajati 2008. aastal kunstnik Marje Ernitsa „Pühakirja panoraam”, ca 25 m pikkune 40 pildist koosnev piibli-aineliste pliiatsijoonistuste kogu.

HRUSTSHOVKA - 1956. aastal toimunud NLKP 20. kongress oli Stalini hukkamõistmise kongress, millel üksiti võeti vastu ka NSVL elamuehituse programm, teisisõnu maalt linna projekt. Stalinistlikud ehoitised olid diktaatorlikult suursugused.  Sel hetkel riigis elanud 220-240 miljonist inimesest 57 miljonit said endale uue kodu hrustshovkades - uus stiil ja sel hetkel modernne. Väljaku ääres tüüpiline eesti hrustshovka, erineb Moskva vt Venemaa hrustshovkadest.

PANGAMAJA ja MAAVALITSUSE HOONE ehitatud aastase vahega kolmekümnendate lõpus.
Maavalitsuse kõrval kollane keldripoe-maja - selles on 2 x olnud Eesti valitsus (1919, 1944). 

JÜRI TN

Püha Jüri (Georgios; ka Georgius; hukati 303) oli Kapadookiast pärit ohvitser ja kristlik märter.

Ta on sõjameeste, rüütlite ning talupoegade kaitsepühak. Veel on tema kaitse all talusulased, püttsepad, turvisevalmistajad ja sadulsepad. 

Püha Jüri kutsutakse appi maohammustuste, süüfilise, katku ja leepra puhul.

Püha Jüri kaitseb ka Võru linna ja ta nime kannab Võru peatänav (tsaariajal Georgi tänav, Nõukogude okupatsiooni ajal Lenini tänav).

Lisaks Võrulle kaitseb püha Jüri ka Gruusia riiki, Inglismaad ja Moskva linna.

Georgios hukati, sest ta oli söandanud halvustada Olümpose jumalaid.

Püha Jüri päev ehk jüripäev on 23. aprillil. Hispaanias on kombeks sel päeval kinkida raamatuid. Samal päeval, 1616. aastal, surid Cervantes ja Shakespeare, mistõttu UNESCO kuulutas 23. aprilli ülemaailmaseks raamatute ja autoriõiguste päevaks.

Eesti rahvakalendris on jüripäev olnud põllutööde alustamise päev. Euroopa rahvaste usundites seondub jüripäev samuti põllutööde ja mitmete kommetega (tuletegemine jne).

Püha Jüri sümbol on Püha Jüri rist, punane rist valgel taustal.

GEORGI HOTELL - linnapea maja a-st 1877; aastast 1914  andmed postkontori kohta (kuni 2009); 2013-15 renoveeriti hotelliks (erakätes); 
40 voodikohta, luksuslik, mööbel väärispuidust (valm kohalike meistrite poolt)
smart-hotell: üle 200 sooja ja valgust reguleeriva anduri

* * *

TAMULA 

• Roosisaare sild - 111 m, Eesti pikim rippsild
• sisse - Koreli oja, välja -  Võhandu - Eesti pikim, 162 km
• Võhandu maraton - 2006 aastast; aprilli 3. laupäeval; 100 km, kontrollaeg 24 h, keskmine sõiduaeg 14 h. Võitjad - 8 h. Esimesel aastal startis 23 paati, 2020 lükati koroona tõttu septembrisse startis 1300 paati. Üks maailma tuntumaid ja osavõtjaterohkemaid aerutamismaratone. 
• Suurim sügavus 7,5; keskmine 4,2 m. 231 ha. 
• Elutegevuse märgid 8000 a tagant, Tamula asulakoha vanuseks ca 5000 a. Siit leitud suurem osa Eesti kiviaegsetest merevaiguleidudest!
• Legend Tamula vanakesest - aluseks luus mehekujuke, ainulaadne arheoloogiline leid. 
• Võru Teataja 1932 pealkiri: Võru suplejad on võrdlemisi moraalsed"
• Järvega seonduvad kalandustavad on raamatusse kirjutanud Olavi Ruitlane. 
• Kreutzwaldi kuju - A. Adamson, 1926; Kalevipoja võitlus Sarvikuga. Pronksivalu tehti Itaalias.
• PARK - rajamise aeg pole teada, kuid kaskede-pärnade vanuseks hinnatakse üle 100 a. Linnapoolses servas kontpuu-põõsa hekk, järvepoolses läätspuuhekk (?)

JUUDIPARK 

• tööstur Judeikini pere majad ja tööstushooned
• 
  

PAJU PARK

Mängu-, spordi- ja puhkeala Koreli oja ääres. 
Sept 2019 oli talgupäev, mille käigus istutati 132 puud ja 2200 põõsast, sh 39 pajuliiki. 
655 000 eurot. 

Parkuurimisala, virgestusala, petank, mänguväljak, kelgumäed, õuesõppe klassid, ujuvpatvorm

KUBJA HOTELL

tervisekeskus loodi 2000
esimese "imemasina" kinkis Erki Nool (OMvõidu eest saadud tervisekapsel)
2001 - unekeskus (uuriti Kristiina Šmiguni und, aga ka Mae jt)
2006 - loodusspaa, ökosviidid (spaa võru k - "mõnnul")

*   *   *

Võru tänavakunsti ja Navitrolla kohta võib natuke lugeda siit: ulllugu.blogspot.com/2020/03/kroonide-mang-ii-kunstlik-vark.html : Navitrolla piltidega majade aadressid leiab uue keskväljaku infolaualt.


NAVITROLLA (Heiki Trolla)

Aastal 2013 pakkus Võru linnavalitsus korteriühistutele välja võimaluse, et kui maja saab soojustatud, kingib linn majale omalt poolt Navitrolla maali. Alustuseks Navitrolla, hiljem oli plaanis teisigi kunstnikke kaasata.

Kahju, et selle plaaniga neljast majast võimuvahetuse tõttu kaugemale ei jõutud. Sest Soomes, Espoos, 5500 elanikuga Karakallio elurajoonis (kus ka kortermajad alates 60ndatest aastatest) on nüüd idee kaaperdatud ja projekti Karakallio Creative abil alustati aastal 2019 analoogilise majaseinte-vabaõhugalerii loomist, mis peaks Soome taas uue nurga alt maailmakaardile viima. Sest Soome kunstnike teada pole niisugust asja maailmas varem tehtud. Võru lasi võimaluse käest :(

Navitrolla kunstnikunimi on kummardus oma esivanematele - tema ema on pärit Navi, isa Trolla külast. Navi küla on Võru eeslinn ja Trolla Haanja oma. Navitrolla enda kahest pojast üks olla kah kunsti, kuid teine IT poole kaldu. 

Navitrolla on teinud kujunduse Tallinki parvlaevale Galaxy, tema tööd ehivad Tartu Lõunakeskust ja Jaagumäe toidukeskusi Võrus, T-särke, tasse ja voodipesusid... Ta on elanud Pariisis, Londonis, Lissabonis ja Berliinis...

"Tulge meie parki!" (Luha 13), esimesena valminud maaling.

Värske vanaisa staatusesse astunud nooruslik Navitrolla ei ole kunsti õppinud rohkem kui kolm aastat Viive Kuksi käe all. Kuid ta on õppinud geoloogiat. Võib-olla seepärast on tema maalidel lisaks pilvedele, seentele ja kaekirjakutele sageli ka  kivid?

Navitrolla: "Kõige suurem mõte, mida ma vaatajatele edastada tahan, on see, et maalides olen ma õnnelik ja selle läbi olen ma muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks."

Enam paremini ei saa öelda ega elada. 

Heiki Trolla ei teinud neid suuri majaseinamaalinguid üksi. Suures osas pani tema värvid pintslisse hoopiski Võru teine kuulus kinnisvaramaaler,  graffiti- ja tänavakunstnik Sänk. 

SÄNK, kodanikunimega Danil Taro,  on veidi üle 30 aasta noor mees, kes käeharjutuseks kasutas pikka betoonseina autobaasi taga. 

Tänaseks täiesti ametlikult tänavakunsti ja seinamaalingutega tegelev multitalent Sänk on oma andepanka esitlemas jõudnud käia juba Soomes-Rootsis-Norras, Lätis, Prantsusmaal ja Mehhikos ning  Iiri- ja Venemaal. Tema ampluaasse kuuluvad nii loodusteemalised maalingud kui 3D-stiilis graffiti. Võru Keskraamatukogu hoone noortekeskuse-poolsele nurgal on Sänki graffiti, mõtlik gorilla ja suur kosmos - noorte meelest sümboliseerivat need kõige paremini algust ja muutusi... (sellest sümboolikast arusaamiseks pole mina kahjuks piisavalt noor - aga mul on hulgaliselt muid häid omadusi :D ). 

Samuti on Sänk majaelanike palvel oma käed külge pannud  Kreutzwaldi ja Koidula tn nurgale:

Katariina ja Kreutzwaldi nurgal asuv, kaua aega kolemaja-staatuses seisnud TAMULA MAJA on lõpuks ometi ilusmajaks saanud. 1881 avati siin 14 numbritoaga hotell Alexander, mille tõmbenumber oli ka linnarahvale tunnitariifi alusel väljaüüritav vannituba. Nõukogude ajal sai hotelli restoranist söökla nr 1, mida rahvas siiski Tamula sööklaks kutsus. 1992 jäi hoone tühjalt seisma, lagunema ja põlema, 2017 alustati taastamistöödega, tänaseks on see 6 korteriga korterelamu. 

*   *   *

TIGANIKU PUUT

Tiganiku poe ja lubjakivi-vedamise-laulu kohta siit; http://ulllugu.blogspot.com/2020/05/latlane-tsurkas-kah.html

Üldse kindel pole ka see, kas see mees, kes oma leivapalukest Tiganiku poe silgutünni suskama käis, oli ikka Haanjast või tuli teine hoopis Kasaritsast. Kasaritsast oli tal tükk maad lähem tulla, ma mõtlen...

Ma ei tea, kuidas on lood puhastverd eestlastega, aga võrukate hulgas pole kindlapeale kedagi, kes ei teaks laulu "Haanja miis", lugu vaesest mehikesest, kes kolm päeva jutti raskeid lubjakive Haanjast Võrru vedanud  ja siis Tiganiku-härra poes silgutünni nähes luba lunima hakanud, et oma leivapalukest soolvette kasta. Lahke poodnik lubanudki.

Laulu sõnade autorlus on omistatud Jaan Räppole, kes aastal 1897 kirjutas luuletuse oma isast pealkirjaga "Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm". Vaid nelja värsi jagu on selles sarnasusi "Haanja mehega". Nii et kumb ta siis ikkagi oli, Haanja või Kasaritsa mees?

Kiviveo kohta on samuti mitmeid arvamusi - võimalik, et linnal oli kive vaja ehituseks, sillutuskivideks või uute nõuete järgi majadevaheliste tulemüüride ehitamiseks. 

"Haanja mehe" originaal-lauluteksti on esimest korda mainitud 1898 aasta Postimehes. Muu toreduse kõrval on sealsest tekstist ka järgmist leida:

 “Et Haani meestel, nagu öeldud, sissetulekud wäikesed, on nad ka sunnitud piskuga läbi ajama. Wiina asemel, mis palju raha nõuab, enne kui weel inimene purju saab, joowad nad eeterit, millega wähema raha eest purju wõib juua."...

Talupojatarkus, ma ütlen!

Ja kust on laulule viis võetud? 

Minu suureks üllatuseks on sarnane meloodia tuntud ka Lätis: "Jūras māte man prasīja".  Koogelmoogeli tõlge: "Mere ema küsis minult". Vähe sellest, et me Viljandi paadimeest lätlastega jagama peame (olgu, liivlastega), nüüd veel Haanja meest ka!

Kuulsaid võrulasi - kreisiarst Poulet

 

Võru esimene kreisiarst oli Friedrich Ludwig Rühi aastail 1784- Tegemist oli küllaltki tuntud nimega: alates 1763. aastast oli ta hea eduga pookinud rõugeid tuhandetele lastele. Võrru ei jäänud ta aga kauaks, sest talle pakuti märksa paremaid töö- ja elamustingimusi Valgas, kuhu Rühi siirduski kreisiarstiks 1785. aasta lõpus ja kus ta 1792. aastal suri. 

Järgnevate aastate kohta pole Võru kreisi arstidest mingeid andmeid säilinud. Me ei tea isegi, kas neid siin üldse oli. Alates 1809. aastast algavad taas katkendlikud andmed kreisiarstide kohta: 18091810 oli Roehrich, edasi 1815. aastani Johann Gottfried Ernst von der Nonne, 1815. aasta veebruarist kuni 1832. aastani Gottlieb Heine. 

1832. aasta augustis määrati kreisiarstiks Ritter Louis Pierre Poulet (sündinud 29. augustil 1795), kes 15. aprillil 1830 ostis 2500 hõberubla eest maja Katariina alleele,  (praegu Katariina allee 3, rahva seas tuntud Jüri Pärja majana)

 Järgmisel aastal tuli Võru linnaaarstiks Fr. R. Kreutzwald. 

Kreisiarst Poulet, keda eestlased tema pudikeelse häälduse tõttu Pudlaks kutsusid, tülitses tihti linnaarst Kreutzwaldiga. Pudla lõuga ehtis valge kikkhabe. Alati kandis ta nahkkindaid, isegi kõige palavamal ajal, ja käes hõbenupuga keppi. Kepiotsaga ta sörkis ka haigeid, kätt naljalt külge pannes ja küsides: «Kas köhi-nohi on?” Pudla nimi oli üle maakonna populaarne ja kõiki pudistajaid lapsi hüüti samuti Pudladeks. 

Krimmi sõja päevil 1855. aasta septembris avati Võrus lisaks laatsaretile ka kaks ajutist sõjaväehospitali, kus suure töö tegi ära linnaarst Kreutzwald ja sai selle eest hiljem ka Krimmi sõja mälestusmedali. Kreisiarst Poulet, kes küll midagi erilist ei teinud, sai niinimetatud «silmapaistva agaruse eest haigete sõjaväelaste ravimisel” Stanislavi ordu rüütliristi. 

1864. aastal valmis Võrus nägusaim ja suurim vangla kogu Liivimaal. Vangla tehti 60 kurjategija mahutamiseks, enam ei loodetud neid kreisis leida. Nüüd aga kerkis esile uus probleem - nimelt ei leitud enam ühtegi kurjategijat, keda oleks võinud trellide taha oma teo üle järele mõtlema tuua! 

Palgati siiski suur personal, seati sisse raamatupidamine, kuid hoone kõmas tühjusest vastu. Et vanglahärrad tahtsid hoida käes oma leiba ja teenistust, siis kanti raamatusse rida fiktiivnimesid, kusjuures iga nime taha oli märgitud kuritegevuse iseloom, mehe vanus jne. Valitsuselt võeti vastavalt ka vangide toidurahad välja, kuigi vanglaruumid olid tühjad.
Nii elati rahulikult ja muretult ligi kolm aastat. Siis lõi aga nagu välk selgest taevast, sest kuberner Riiast lubas äkki tulla vanglat vaatama. Linna suured saksad põlesid kui sütel. Üks nupukamaid mehi oli kreisiarst Poulet, kelle juhtnööride järgi asuti «kurjategijate” otsimisele. Sõideti läbi kõik ümbruskonna vallad ja hakati palkama mehi, kes täidaksid kurjategijate rolli vanglas sel ajal, kui kõrge ülemus on seal. Eriti rohkesti toodi «kurjategijaid” Kasaritsa vallast. Meestele maksti päevapalgaks 50 kopikat ja anti prii söök. Igale palgatud «kurjategijale” tehti selgeks, millise süüteo eest ta vanglas istub. Kuberneri küsimusele pidi vastama julgelt, et istun selle ja selle kuriteo eest... 

Kuberneri saabudes oli terve linn otsekui elektrit täis, eriti bürgerhärrade ja ametimeeste seas. Suurim tegelinski oli jällegi kreisiarst Poulet, kes kuulus kuberneri vastuvõtusaatkonda. Poulet haaras iga kuberneri sõnast kinni ja karjus vahvalt: «Minu kohus, härra ekstsellents!” Kubernerihärrale ei meeldinud aga see tiitel ja ta käratas vahele Pouleti aadressil krõbeda ütluse, käskides lakkuda rumalat kohta. Lahinguvalmis Poulet ei jäänud võlgu ja ütles vastu: «Härra ekstsellents, selle jaoks on teil oma ametnikud!” 

Kuberner lahkus, jagas kiitusi hästi korrastatud vanglale ja selle personalile. 

Võru linnaisandate palavaim soov oli saada linnale metsa ja selleks saadeti saatkond Riiga. Saatkond pääseski kuberneri juurde ja esitas oma palvekirja. Kubernerihärra seadis prillid ninale ja heitis pilgu palvekirjale. „Võru, Võru ...?” hakkas kuberner mõtisklema ja plahvatas siis: „See on üks kuradi hallitanud nurk, aga üks lahinguvalmis kreisiarst on seal!” ja kirjutas sõna lausumata palvele oma loa. 

Poulet omas kolme nägusat tütart, kes kandsid Võru Graatsiate nimetust. Üks olla kohe nii ilus olnud, et ei sanudki mehele - keegi ei julgenud läheneda...

Vanasti oli väike Võru kuulus kolme asja poolest: Tamula-See, Bir-ken-allee und Fräulein Pulee. 

18 .– 20 . augustini 1884 . aastal pühitseti Võru linna 100 . aastapäeva . 

Juba 1882 . aastal kerkis Võru linna magistraadil 100 . aasta juubeli pühitsemise küsimus päevakorrale, pidu taheti võimalikult suurejooneliselt korraldada . Raskust tegi esialgu pidupäeva kindlaksmääramine , sest kõne alla võisid tulla mitu tähtpäeva : 

6 . juuli ( 6 . juulil 1784 . aastal andis Katariina II kindralkuberner George von Brownile korralduse Võru mõisa ostmiseks uue maakonnalinna rajamiseks ), 

10 . august ( sel kuupäeval 1784 . aastal ilmuski kindralkuberneri patent ametkondade ületoomiseks Vana-Koilast Võru mõisasse ), 

27 . august ( 27 . augustil 1784 . aastal kolisidki ametkonnad Vana-Koilast üle Võrru ja asusid mõisa härrastemajja – praegune Võru 1 . põhikool ) ning 

26 . oktoober ( 26 . oktoobril 1784 . aastal saadeti Võru linna plaan Riiga kinnitamisele ). Viimaks määrati pidupäevad kindlaks 19 . ja 20 . augusti peale , juubeli eelpäevaga 18 . augustil , mil korraldati jumalateenistus luteriusu surnuaial .

18 . augustil 1884 oli Võru linna 100 . aasta juubelipidustuste eelpäev , sest kella 5 ajal kogunes palju rahvast Võru luteriusu surnuaiale , kus leidnud omale igavese rahupaiga üle 3000 linnakodaniku , kes igaüks jõudumööda kaasa aidanud linna kasvamisele ja arengule tema esimese 100 aasta jooksul . Surnuaial pidas jumalateenistuse kohalik pastor H . Struck .

Pidustuste esimese päeva hommikuks oli linn seadnud end lipuehtesse , majad olid ehitud vanikutega ja paljudel majadel oli linna vapp – kuusk . Linn uppus sõna tõsises mõttes rohelusse , üks maja dekoreeritud ilusamini kui teine . Linna sissetoovatele teedele olid püstitatud auväravad , ilustatud lilledega , mis vormisid endast arvu 100 .

Kella 8 – 9 vahel helisesid mõlemate kirikute kellad , andes teada juubelipidustuste algusest . Kell 9 mängis Võru luteriusu kiriku tornis pasunakoor koraali , poole tunni pärast kogunesid kutsutud külalised , pidulised , maa- ja linna võimukandjad magistraadi ruumidesse , et koos kirikutesse minna .

Mõlemas kirikus algas jumalateenistus kell 10.

Kell 17 algas Ressourse saalis ( praegune täiskasvanute gümnaasium ) pidusöök . Saal oli rohelisega kaunistatud , kusjuures keskel seisis originaalis linna emableem – kuusk , mida ümbritsesid kõikide endiste bürgermeistrite nimed . Orkester asus laval ja saali seintel olid keisrite pildid . Jooke oli külluses , alates lihtsamatest ja lõpetades vahuveiniga . Kõnedevoolu avas syndikus J . v . Vittkovsky , kelle kõnele järgnes hümn . Kuberner Schevitsch tervitas linna tema pidupäeva puhul . Tema kõne oli vene keeles , kuid ta lõpetas selle saksa keeles . Telegrammide ettelugemine võttis ka palju aega , sest neid oli saabunud paljudelt linnadelt , aga ka paljudelt asutustelt , endistelt linnakodanikelt jne . Imestust tekitas aga see , et Riiast ei tulnud ühtegi õnnitlust .

Kella 20.30 ajal õhtul korraldati linnas ilutulestik ja tunni aja pärast kordus sama linnapargis ( praegune Kreutzwaldi park ) ühes kontserdiga , kus iga uue ettekande algusest anti teada suurtükipauguga . Õhtul kiirgas linn tulemeres , akendel põlesid küünlad . Tänavaid kattis rahvameri , kes koosnes peamiselt „ armsast maarahvast ” ja kes elasid kaasa linna pidupäevale . Linnapargis kestsid pidustused koiduni .

Teine päev , 20 . august oli pühendatud peamiselt eestlastele , et ka neile võimaldada juubelipidustustest osavõttu . Kell 11 oli jumalateenistus eestlastele ja kella 12 – 14 koguneti linnaparki muusikat kuulama . Kell 14 algasid turuplatsil rahvapidustused , millest sai osa kogu linn . Turuplatsile olid üles seatud õllevaadid , kus igaüks võis juua õlut nii palju , kui süda soovis .

Praeguse Võru kunstikooli juurde oli püstitatud kõrge tulp , mille tippu olid pandud auhinnad : sallid , uurid jne , vähe aga oli neid , kes suutsid ronida tulba tippu . Teistest naljadest tuleks nimetada kotiskargamist ( kotijooksu ) jne . Palju oli laulu ja muusikat ( muuseas tahtsid eestlased Võru linna 100 . juubeli puhul korraldada ka laulupidu , kuid saksameelsed linnaisad keelasid selle ära ja 1884 . aastal ei olnudki laulupidu ).

Rahvapidustused kestsid hilisõhtuni ning paljudki lahkusid taaruval jalgel ja lõbusas tujus , et veel palju , palju aastaid mäletada juubelipidu . Kell 20.30 korraldati võimas ilutulestik ja kell 21.30 algas Ressourse saalis lõpuball .

Kolm päeva kestnud pidustused olid läbi , Võru oli pühitsenud oma 100 . aasta sünnipäeva , mis kõigi pidulikkusele vaatamata kandis väga kodust , väikekodanlist ilmet .

Jaan Sibul

Võrumaa ulmekarjääriga kirjamees

• Sünd 1869 Verioras aidamehe pojana
• sõbrustas maailmakuulsustega, pani õla alla sündiva-sündinud EW diplomaatiale
• Räpina kihelkonnakooli ja Võru kreisikooli lõpetanud mehe elu on kui ulmekirjandus ise. 
• 1893 (24 a) võeti noor karskusesõber, taimetoitlane ja nikotiinipõlgur Õpetatud Eesti Selttsi liikmeks.
• 
  
• Asutas1894 Võrus fotoateljee (25 a), kolis selle järgmisel aastal ümber Tartusse ja lisas mehhaanika, elektroonika, galvaanika ja tsinkograafia töökojad.
• 1896 abiellus veskiomaniku tütre Pauliine Viiandiga. Väimees pani ka veski juures mitmed töökojad käima, kuid...
• ... üks tuttav võrulane oli Tšiili läinud. ja Jaanile tuli mõte - mõte rännata Tšiili ja lasta Tšiili valitsusel oma reis kinni maksta! Pakkus peesode valmistamist oma tsinkograafia töökojas. Need olnuksid kvaliteetsemad kui mingi saksa firma omad. Ka vene 3-rublalised tundusid lihtsad teha - tööle võetud meistrimees otsustas neid aga kõigepealt enda jaoks ühe portsu teha. Politseile saadetud anonüümkiri tõi aga kaasa arreteerimise.
• 
  
• Isa päästis poja, juhtides kohtuhärrade tähelepanu sellisele asjaolule, et tema poeg tunneb huvi lendamise vastu - see ei saa ju terve mõistusega inimene olla! (esimene lennuvõimeline mootoriga ennuk valmis aastal 1903). Psühhiaatriline diagnoos Peterburis ütles, et pole ei teve ega haige, vaid parajasti nende kahe vahepääl. Nii vabanes ta süüdistusest, kuid eeluurimise ajal vanglas olles oli Jaan jõudnud ennast tublisti harida - vanglas oli üks pealinna paremaid raamatukogusid, mida kinnipeetavad - enamasti revolutsiooniline intelligents - oli väärtkirjandusega rikkalikult varustanud.
• 
  
• 1904 -  juba Berliinis, tutvustab end vene emigrantidele kui Jurjevi ülikoolist poliitilistel põhjustel välja heidetud tudengit. Võttis endale nimeks Ivan Ivanoviš Narodnõi (hiljem Ameerikas sai sellest Narodny) ja hakkas välja andma sots-dem ajakirja "Edu".
• Pidas esmatähtsaks moraalset enesetäiustamist, mitte vägivaldset riigipööret. Arvas, et Marxil jäi kahe silma vahele, et "hea ja kuri siin ilmas ei asu mitte rahakotis, vaid inimese südames".
• 1905 on tagasi Venemaal, teeb koostööd bolševike esimese legaalse ajalehega "Novaja Žizn". Narva sotsdem-id valivad ta delegaadiks Tampere bolševike konverentsile, kus Jaan kohtus silmast silma Lenini ja Staliniga. 
• Nagu paljudel rev tegelastel tuli ka temal maapakku minna - 1906 (36 a) sattus esimest korda USA-sse. 
• 
  
• Teatas USAs, et on tulnud organiseerima Maksim Gorki ringreisi, kus populaarne kirjanik pidi hakkama bolš parteile raha korjama. Võttis orgunni sujumiseks kontakti Mark Twainiga, koos korrldatigi Gorkile New Yorgis pidulik vastuvõtt.
• Muuhulgas tutvustas end USA-s väidetavalt lühkest aega  Balti kubermangudes tegutsenud demokraatliku vabariigi välisministrina (mõnikord ka presidendina). Väitis ka, et tsaarivalitsus olla tema pea eest 50 000-rublase preemia välja pakkunud. 
• 1906 sügisel oli taas Euroopas ja kavatses korjata miljon allkirja, et tsaar ilma vägivallata oma postist loobuks - et suuri muudatusi saab ka rahulikult läbi viia, näitas aasta varem toimunud Norra eraldumine Rootsist. 
• 1907 asutas Vene-Am Pressiliidu,mis hakkas Ameerika ja Euroopa lehti uudistega varustama. Oli hetk, kus rev liikumine Venemaal oli soikumas ja Ameerikasse pagenud riigikukutajad püüdsid võitlusvaimu igati üleval hoida. Üks sealne esseer kuulutas 1906 a lõpul Venemaa vabariigiks ja enda selle presidendiks (Grigori Geršun), selle tarbeks tehtud korjandusega sai kutt endale kenad 1000 dollarit. 1908 jätkas Sibula-Jaan samas vaimus - kuulutas end Venemaa Vabariikliku Assotsiatsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ja teatas, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise. Ühena 12-st osariigist pidi sellesse kuuluma ka Eesti. Kehtima pidi hakkama sama konstitutsioon nagu USA-s. Väitis, et tal on luba Venemaa Ühendriikide nimel USA valitsuselt laenata 5 mio dollarit, mille eest tema siis 25-dollarilisi obligatsioone välja annab ja millest igaüks 1915 (7 aasta pärast) 100 dollariga tagasi ostatakse. 
• Tänapäeva vene rahvuslased on muide NSVL lagundamise idees Ivaan Narodny't süüdistanud!
• 
  
• Mõne aastaga oli tal ing keel nii selge, et peale sensatsioonilista avalduste tegemise sai hakkama ka artiklite ja ilukirjanduse loomisega. 1909 sai Narodnyst esimene eesti rahvusest ulmekirjanik -  jutukogu "Echoes of Myself: Romantic Studies of the Human Soul" - "Kajastusi minust enesest: inimhinge romantilised uuringud". Üht selles kogus avaldatud juttu võib lugeda ka esimeseks eestikeelseks ainult lennundusega seotud ilukirjanduslikuks teoseks. (1911 ilmus see jutt ka e k)
• 1912 - "Foetune favors Fools" - "Õnn soosib lolle" 
• Hakkab tegema kaastööd ainsale Am tõsist muusikat propageerivale ajakirjale Musical America, saab peagi tuntuks kui kriitik ja kunstispetsialist. 
• Tema kõige lähedasemaks sõbraks saab Mark Twain. 
• ]
• Hoidis silma peal ka I MS-l ja Venemaa sündmustel. Raamatu "Demokraatia kaitsjad" usladasid ka Sibula-Jaanile ülesande tutvustada USA sõjameestele nende liitlasi, kellega koos sakslaste vastu võideldi. Anatole France kirjutas loo, mis pidi aitama mõista prantslaste hingeelu, John Galsworthy inglaste oma jne - ja salapärase vene hinge tutvustamine jäi Narodny hooleks. 
• 
  
• Nrodny ilukirjandusteostele on iseloomulik tegelaskujude reljeefsus, heatahtlik huumor ja üllatav lõpplahendus. Lihtsameelse lugeja üle nalja heitmisest ei suutnud ta hoiduda juba oma ajkirjandustee alguses - kui ta Peterburi Teatajas kuulutas, et ta on Ameerikast kohale sõitnud selleks, et siit ookeani taga ootavatele peigmeestele pruute leida. Toimetusse kokkujooksnud noorikutel tuli paraku tõdeda, et nadd olid märkamata jätnud kuulutuse ilmumise kuupäeva - 1. aprill...
• 
  
• Veel enne Eesti vabanemist Saksa okupatsioonivägedest hakkas Narodny ameeriklastele tutvustama E geograafiat, maavarasid, kultuuri, ajalugu, iseseisvuspüüdlusi. Väga kompaktne ja ülevaatlik lugu ilmus nt 1. dets 1918 The NY Herald Magazine-s, varjunime Eesti diplomaat all. Londoni Eesti saatkonnale saadetud kommentaarides soovitab ta ülal hoida Am ajakirjanduse üldist tähelepanu ja mitte pöörata tähelepanu üksikasjadele ja ebatäpsustele - nendeks on siis nt kannelt mängiv muusikajumal, eestlaste muusikalembusele viitab lauldes liiklust reguleeriv politseinik, taa ei unusta märkimast Eesti maapõuevarde rohkust (sest vaesele riigile ei annaks ükski pank laenu) - kõva promo!
• 
  
• RAHA ja materiaalset abi Eesti aga vajas. Suurem osa relvaabist saadi Vabadussõja ajal Inglismaalt, kuid sellest jäi väheks. 1919 dets-ks oli pakane kaanetanud nii Emajõe kui Peipsi lõunaosa, näljas sõduritel olid aga ikka veel seljas suvevormid. Kodustele saadetud kirjadest, mille tsensorid olid avanud, oli lugeda, et sõdurid olid valmis üles tõusma, oma värske vabariigi valitsuse kukutama ja kodu poole astuma. Kuid siis juhtus ime - rindele judsid riided, jalanõud, kohv, kondenspiim, soolalihakonservid, searasv, kuivikud ja marmelaad.., Kogu kaup oli pärit Am ladudest. 2 mio USA sõdurit läks peale IMS lõppu koju, nendest mahajäänud varustus oleks Eestile suureks abiks olnud, kuid kuna USA polnud Eestit juriidiliselt tunnustanud, ei saanud ka osta. Kuni - 
• 
  
•  – kuni Londonisse Eesti saatkonda astus sisse šikk ameerika ärimees. Tegemist oli endale impressaariona nime teinud Max Rabinoffiga, kellel oli välja pakkuda lihtne lahendus – moodustada eraühing Revalis. Erafirmadele müügikeeldu polnud seatud. Lisaks Rabinoffile lülitati Revalise liikmeteks kaks eestlast – Aleksander Puhk ja Rein Eliaser (viimast asendas hiljem leitnant Alfred Sinisoff).

Max Rabinoffiga oli Ivan Narodny tuttav tõenäoliselt juba sõjaeelsetest aastatest, kui too Ühendriikides Venemaalt pärit lavakunstnikele esinemiseks ringsõite korraldas ning Narodny Musical America juures kriitikuna töötas. 1939. aastal Eesti vabariigilt pensioni taotledes väitis Ivan Narodny, et ta olnud tegev nii Rabinoffi äris kui ka Ameerika Punase Risti kaudu saadud abi muretsemisel, Eestile vajalike pangalaenude otsimisest rääkimata.

Juba septembris 1918. aastal rajas ta New Yorgis Ameerika Eesti Ühisuse, et selle kaudu avalikku arvamist Eesti iseseisvuspüüete kasuks mõjutada. Ühisuse nimel asutas ta ajakirja Estonia, saatis veel samal sügisel Londoni saatkonnale toiduaineid, jalanõusid, petrooleumi jm kaupasid. 1. aprillil 1919 korraldas ta New Yorgis suure kontserdi, mille kavas olid esmakordselt eesti rahvalaulud; solistina esines tema uus abikaasa, Dresdeni konservatooriumis õppinud Maria Mieler. 3. mail 1919, mille Ühendriikide valitsus oli kuulutanud Balti rahvaste päevaks, võisid kümned tuhanded kuulajad nautida jällegi ka eesti laulu- ja pasunakoori esinemist.

Kui New Yorgi eestlasteni jõudsid teated Revalise kaudu Eestile ostetud kaupadest ja selle eest komisjonitasuks makstud kümnetest tuhandetest dollaritest (kokkulepitult 2,5% ostetud kaupade hinnast, millest tegelikult maksti küll vaid 2%), lõppes asi sellega, et kadedad kaasmaalased viskasid Narodny Ameerika Eesti Ühisusest välja ning võtsid maha ka ajakirja Estonia toimetaja kohalt. Sestpeale eemaldus Ivan Narodny kohalike eestlaste ettevõtmistest ning pühendus muusika ja kaunite kunstide propageerimisele. Juba 1916 oli temalt ilmunud monograafia „The Dance“, milles kirjeldati tantsukunsti arengut läbi aegade ning eri riikide-rahvaste lõikes. Nüüd ilmus ülevaade ühe ameerika kunstniku töödest – „Art of C. C. Rumsey“ ning fantastiline näidend „Skygirl“. 1930. aastal avaldas ta ülevaatliku teose tollastest Ameerika tuntuimatest kunstnikest „American Artists“, millele kirjutas eessõna Nikolai Roerich

1930. aastatel hakkas Narodny pöörama suurt tähelepanu Aasias toimuvale. Sellega seoses andis ta teada, et Mongoolia pealinnast Ulaanbaatarist kolmsada miili lõunas olevat keegi laama (tänapäeval tuttavalt kõlava nimega Donaldo) leidnud suured kullalademed ning asunud ehitama võimsat templit, kuhu peagi inimkonnale uut sõnumit toov prohvet sisse kolib.

Nii nagu Narodny oli Esimese maailmasõja ajal andnud oma panuse raamatusse, mis pidi Antanti sõjameestele lähemalt venelasi tutvustama, osales ta Teise maailmasõja päevil Inglise sotsialistide initsiatiivil välja antud teose „Our Soviet Ally“ („Meie Nõukogude liitlane“, 1942) koostamisel, kirjutades sinna ülevaate N. Liidu majandusest. Külma sõja aastatel võis teda aga leida vasakpoolsete vaadetega Lääne ühiskonnategelaste vastasleerist. Vanaduspäevil toimetulekuraskustesse sattunud kirjamees suri 1953. aastal Sharoni väikelinnas Connecticuti osariigis.

Põlva

• Parim paik põlvest põlve / Põlvamaa - rohelisem elu
• Elanikke 5300 (2019)
• Legendi kohaselt on Põlva oma nime saanud Põlva kirikusse müüritud põlvitava Maarja-nimelise tüdruku järgi.
• Keeleteadlased Gustav Must ja Julius Mägiste seostavad Põlva nime sõnaga põlv, mis võib tähendada mis tahes käändu. Arvatavasti märkis see käänukohta Orajõe orus.
• Põlva kirik valmis lõplikul kujul 1460–1470
• Põlva kiriku ja kirikumõisa (Pölwe) juurde tekkis väike alevik juba 19. sajandi teisel poolel. 1907. aastal asutati Põlvas haridusselts. 1910. aastal ehitati valmis seltsimaja. 1931. aastal avati Põlva raudteejaam, mis elavdas Põlva majanduselu.
• Põlva sai linnaõigused 10. augustil 1993. Linn oli eraldi omavalitsusüksus 2013. aastani, mil ta ühines Põlva vallaga
• Põlva üks edukamaid spordiklubisid on käsipalliklubi Põlva Serviti.
• Suurima käibega on AS Tere tootmisüksus. Oluline on ravimitööstus – Takeda Pharma 
• Põlva järve äärest leiab mänguväljakud, rula- ja rulluisuplatsi ning mõnusad jalutusrajad.  Omapärane on järve saarel olev valgusinstallatsioon, kus pimeduse saabudes särab ja peegeldab 150 erivärvilist laternat.
• Põlva järvele peaks valmima aastaks 2022 Lõuna-Eesti suurim VEESUUSA- ja VEELAUAKESKUS, mida talvisel ajal saaks kasutada lumelaua ja tuubidega sõitmiseks. (ringsüsteemis rada). Põlva ringrajal saab korraga olla kuni kümme inimest, pikkus on 500 meetri ringis. Ujujaid pole kindlasti plaanis segada.  Maaritsas tegutsev Snow & Wakeboard Solutions OÜ on tegevjuht Martin Lauritsa väitel üle maailma seni müünud 110 kahemastilist parki ning koos ungarlastest partneritega üle 20 ringraja. Eestis on kahemastilisi radasid alla kümne ning kõik need on Maaritsa firma tehtud ja paigaldatud. Ühtegi trampliini rada iseenesest ei nõua – neid saab paigutada ning välja võtta vajaduspõhiselt. Tavaline kiirus, mille-ga sõidetakse, on 20–30 kilomeetrit tunnis. Juhul, kui edasi-tagasi kulgeval rajal keegi kukub, jätab operaator selle seisma ja ootab, kuni ta jätkata saab. Ringsüsteemi eelis on see, et korraga sõidab näiteks kuus inimest, kes lastakse peale teatud vahedega. Kui keegi kukubki vette, ujub ta käigutee peale ning läheb algusse tagasi. Rada tema pärast ei peatata,» selgitas omavalitsuse esindaja. Kui Kamaril kulgeb rada päripäeva, siis Põlvas vastupäeva. «Vast u p ä e v a kulgedes s õ i d a d parem p a r e m jalg ees. Inimesi, kellel on sel moel mugavam sõita, on 80 protsenti. Igal juhul tahavad sõiduhuvilised vaheldust saada.  Eestisse mahuks kaks-kolm niisugust rada veel – alles seejärel on turg täis.
• Jumalaema Maarjale pühendatud Põlva kirik on ajaloolise Võrumaa vanimaid kirikuid (ca 550 a) Kirikus on haruldusteks vana altarimaal ”Püha õhtusöömaaeg” (1650) ja kantsli maalitahvlid (1647). Esialgsest ruudukujulise põhiplaaniga kolmelöövilisest kodakirikust on säilinud kõrge ja sügava nišiga torn ja läänekülg. Kiriku torni tipus, nagu paljudel teistel Vana-Võromaa kirikutel on kukk (kikas) - see on üks piirkonna kirikute eripärasid. Legendi järgi hoiab kiriku võtit kiriku seina sisse müüritud põlvitav Maarja-nimeline tüdruk
• Jakob Hurt(1839-1907) oli Himmastes Lepa talus sündinud eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Ta oli rahvusliku liikumise (ärkamisaja) üks võtmefiguure. Jakob Hurt algatas 1888. aastal eesti rahvaluule suurkogumise ja osales paljude ärkamisajal loodud asutuste töös. Jakob Hurda kuju avati Põlvas 22. juulil 1989 suurmehe 150. sünniaastapäeva tähistamise raames. Kuju autorid on skulptor Aulin Rimm ja arhitekt Andres Mänd.

*   *   *

KESKVÄLJAK

Põlva linn võitis EV100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ linnasüdamete elavdamise võidujooksu ja lõikas valminud väljakul lindi läbi esimesena (suvi 2018; võistlustöö „Puulinn“).Ometi hõljub rajatud võidutöö – Metusala arhitektide kujundatud Puulinna kohal omamoodi lõpetamatuse tunne.

Uuele väljakule leiti koht otse keset linna tühjalt seisnud tolmusel platsil peatänavast vaid õige pisut eemal, seal, kus kaks korda nädalas turupäevi peetakse. Loodud ruum on Põlva linna suurust arvestades väga ulatuslik, omamoodi piiritu, sest praegu on selle raam – hoonestus – vähem tajutav kui ehk väljaku loojad seda vaimusilmas ette olid näinud. Põlvast läbisõitjal, kel riigi aastapäeva tähistamise programmist ja linna­ruumi arendamisest vähem teadmisi, ei pruugi väljakust teadlikuks saadagi.

Klassikalises mõttes peaks linna­väljak olema koht, kus kõigi teed ristuvad, kus elu kihab. Põlva keskväljak, kui seda nõnda on üldse korrektne nimetada, on koht, kuhu tullakse – see on olemis-, sündmus- ja kvaliteetruum, pigem hubane ja linnamürast eemal. See on alternatiiv päevitamisele paisjärveäärses supelrannas või jalutamisele Intsikurmu metsapargis.

Kohalik, kes on juba harjunud Puulinna raamide vahel aega veetma, on ilmselt harjunud ka väljakut ümbritseva linnamiljööga – varem oli see tagahoov ja on seda ka praegu. Värske pilguga platsilt ümbrust kiigates tekib aga veider tunne: mis kentsakas oaas see siin tühermaal ilutseb? Väljaku üks dominante on vana päevinäinud katlamaja ja selle korsten. Katlamaja korstna otsas elab väljaku tähelepanuvääriv elanik – valge toonekurg, kes justkui kaitseb meediakäras kuulsust kogunud Põlva sünnitusosakonda.

Kõige paremini suudab väljakuga kontaktis olla vana pastoraadihoone, mille aknad rõõmsasti väljakule vaatavad. Hea on teada, et selles hoones alustab sügisel (2019) tegevust kristlik erakool – Jakobi kool. Sealt on oodata uut sünergiat. Kooli kasvades saab keskväljak omamoodi kooliõueks, kuhu lapsed vahetundidel hullama tormavad ja väljakut elustavad.

Põlva elanik näib olevat uue välisruumi siiski tänuga, ehk isegi uhkustundega, vastu võtnud. Purskkaev tõmbab lapsi, lauatenniselaua taga on mõnikord lausa järjekord, poksikott leiab klobijaid ning turgu peetakse platsil nagu varemgi. Ka kontserdid, mis varem toimusid kas linna serval Intsikurmu laululaval või kesklinnas kaubamaja parkimisplatsil, on nüüdseks leidnud endale koha värskel väljakul. Nii saab rahvas koguneda südalinnas ja viibida samal ajal kvaliteetses ja hubases rohelises ruumis. Platsi serval on sirgumas linna jõulukuusk, mis loob eeldused advendiaja tähistamiseks uuel platsil. Juba möödunud talvel rajati väljakule laste rõõmuks ka kuuskedest labürint. Põlva keskväljak kutsub tegutsema – selle eesmärgi on ta täitnud.

 „Puulinna“ kontseptsioon harmoneerub tunnuslausega „Põlvamaa – rohelisem elu“. Aasta pärast väljaku rajamist vohavad kõrreliste peenrad jõudsalt ja rohelust on väljakul pea kõikjal. Enamik parkimisalasid on rohelisest mõtteviisist kantuna sillutatud muruvuugiga

Viilkatusega puitpaviljonid on küll kogukad, kuid ei midagi ehmatavat, kogu lahendus on mõnusa detailitunnetusega, mugav inimmõõtu ruum. Siin on mitmekülgseid, kohati küll ootamatu paigutusega istumiskohti, mis pakuvad avastamisrõõmu igas vanuses inimestele: pikad pingid, üksikud kõrrelistest ümbritsetud istumispakud, seljatoega kiiged, lamasklemiseks laiad alused, monumentaalsed klotsikuhjad. Murelikuks teeb puit­istmete tulevik: kas vald suudab oma eelarvest neid piisavalt hooldada ja amortiseerumise korral välja vahetada?

Väljaku loojad on nüüdisaja linnaruumi kujunduse põhimõtteid järgides vihmaveed valla lasknud lahtistes lookega kraavides väljaku looduslikul pargilikul alal, kust need väljaku servas voolavasse Orajõkke suubuvad. Vaated Orajõele on praegu avamata, sestap on osa projektist veel unistus ja jõeäärsed jalutusrajad tekitavad küsimuse, kellele ja miks need seal on. Praegu pole sinna isegi ühtki istumiskohta paigaldatud. Tulevikus ootab üle jõe rajamist sild, mis looks veel ühe lisaühenduse.

*   *   *

Põlva Riigigümnaasium

Uus hoone avati jaan 2017. Haridusministeeriumi teatel on Põlva gümnaasium omanäoline koolimaja, mille ruumikasutust iseloomustab ühendatus ja sujuv üleminek klassiruumi korrastatuselt mõnusale vahetundide ühisolemisele, kus on oma koht nii malel, kott-toolidel ja raamatutel kui ka lauatennisel.

Haridus- ja teadusministeeriumi ning RKASi tellimusel rajas Ehitus5ECO OÜ Põlvasse 1963. aastal valminud internaadihoone asemele enam kui 2300 ruutmeetri suuruse gümnaasiumihoone, mille ehitamisel pöörati suurt tähelepanu nüüdisaegse õpikeskkonna funktsionaalsusele ja energiasäästlikkusele.

252 õpilasele kavandatud koolimajas on üheksa suurt ja viis rühmaklassi. Esimesel korrusel on garderoob 300 inimesele, kohvik ja 108-kohaline auditoorium ning 120-kohaline aula. Neid saab laiendada fuajee arvelt.

Eesti esimene liginullenergiahoone. 

Uus koolihoone püüab peasissepääsu küljel pilke nii väljaulatuvate rõdude kui ka neile viivate treppide ning materjalivalikuga. Hoone fassaadis tõmbavad tähelepanu I korruse tasandis ja kahes küljes akende perimeetris kasutatud 6 mm paksused metallplaadid, mis oma roostekarva pinnaga on esmalt veidi harjumatud, kuid millega kohaneb kiiresti.

Ülejäänud maja fassaad on kaetud vertikaalse veidi vahelduva laiusega puitlaudisega, mis lisab maja puitfassaadile elegantsi. Hoone on oma pikematelt külgedelt, nii esi- kui ka tagakülje keskosast veidi väljapoole liigendatud. Koolimaja krundile paigutamiseks seadis oma piirangud nii veidi kolmnurkse kujuga krunt kui ka vajadus madalaenergiamajale omaselt püüda maksimaalselt päikest hoone lõunapoolsel küljel.

Hoone projekteerija AS Resand kaasas tööde algetapis Saksa arhitektuuribüroo ArchitekturWerkstatt Vallentin GmbH.

https://www.ehitusuudised.ee/sisuturundus/2017/02/13/polva-gumnaasium-eesti-esimene-liginullenergia-koolihoone

*   *   *

Karl Kikas on Eesti tuntuim lõõtspillimängija, kes mängis kuulsaks Teppo-lõõtspilli ning tegi seda nii puhtalt ja filigraanselt, et temalt on siiani kõikidel lõõtspillimängijatel palju õppida. Karl Kikase 100. sünniaastapäeva tähistatakse Põlvas suurel lõõtspillipeol HARMOONIKA 19. juulil kell 20.

 Karl Kikas oli Valgjärve mees, kes õppis lõõtspillimängu selgeks 10-aastaselt kuu ajaga. Ta ise meenutab ühes raadiosaates, et kui vanem vend ostis omale pilli ja hakkas mängu õppima, siis teda see eriti ei huvitanud. Kui ta aga nägi, et naabripoiss lõõtspilli mängis, siis mõtles, et mul pill kodus ja mina ei oska sellega midagi teha, aga näe, tema mängib! Siis õppis kuu ajaga pillimängu selgeks ja edasi ei olnudki tal muud kui pill ja pill. Tegi päevatööd ära ja kohe pilli mängima! Igal õhtul tõmbas pilli paar-kolm tundi, kooli ei tahtnud enam üldse minna. Kui ta pilli päevas vähemalt korra kätte ei võtnud, siis tundis, nagu oleks haige! 

20-aastaselt tegi pilliga juba, mida tahtis, pill kuuletus talle täielikult. Selles samas raadiomeenutuses arvas ta, et lõõtspilli hääl on talle verre kasvanud, sest ta muudkui kuulaks seda. Mõnusam on kuulata teiste mängu, mõnusam kui enda oma, sest lõõtspill kohe lööb elu sisse! 

1938. aastal kutsuti Kikas raadiosse prooviesinemisele ja seejärel lindistusele. Karl Kikas oli esimene Eesti lõõtspillimängija, kes sai mängida raadios. Kui senini oli peetud lõõtspilli „labaseks“ pilliks ning mängiti peamiselt külapidudel, simmanitel ja kodus, siis peale raadios esinemist sai pill populaarseks ja lasti ka rahvamajadesse. Eesti raadio arhiivides on vähemalt 2 tunni jagu Kikka poolt sisse mängitud materjali. Suure pillimehe kuulsus saabuski osalt raadio vahendusel - iga-reedene rahvamuusikasaade oli üks võimalus kuulata tema esitusi kodudes üle Eestimaa. 

Oma viimase pilli käis ja lunis Karl välja August Teppo enda käest. Kauples pikka aega Teppot, et see teeks talle pilli. Lõpuks oli vanameister nõus. Poole aasta pärast olevat Teppo öelnud, et“ kulla pojake, ei jõvva’ ma toda pilli sulle valmis tetä’, mul tule inne õtak kätte“. Teppo oli siis juba 83-aastane ja nägemine kehv. Karl hakanud siis kauplema, et müü mõni enda pill ära. Teppo vastu, et mis ma siis oma pojale jätan. Karl mõtles, et küll tal ikka kusagil veel mõni pill on, mis talle ka jääb. Oligi. Lõpuks müüski Teppo oma pilli Kikkale ära, ütles, et võta pealegi, sa oled mängija, muidu läheb veel selle kätte, kes pilliga midagi mõistlikku peale ei oska hakata. 

Kikas mängis palju ka makilindile salvestamiseks. Lõõtspilli-mängu õpitaksegi ju kuulmise, mitte noodi järgi. Tema poole koju tuldi magnetofonidega, et meistri mängu üles lindistada. Kikka mängustiil oli täpse ja kerge rütmiga, rohkete viisikeerutustega ja põhiviisi juurde kuulus rütmiline saatepartii. Need, kes Karlat tundsid, ongi teda iseloomustanud kui täpset ja filigraanset mängijat, kellel on korrektne rütm ja puhtad akordid. 

Iseloomult oli ta põhjalik, heatahtlik, lahke ja lihtne mees. 

Tõeline muusika tekitab armumise tunde 

Eesti lõõtspillikultuuri eestvedaja Heino Tartes (kah Valgjärve mees) on öelnud, et Karl Kikas oli suur virtuoos, kes oskas valida lugusid ja valis nende mängimiseks pillile sobivaid võtteid ning ei pakkunud oma trillerite ja võtetega üle. 

Ants Taul peab Karl Kikka fenomeniks temale looduse poolt antud annet teha tõelist muusikat. Tauli hinnangul on tõeline muusika see, mis kütkestab, haarab ja tekitab tunde, nagu sa oleks armunud. Tõepoolest, lõõtspillil on kõla, mis avab südamed ja teeb hellaks. Seda on kogenud tuhanded eestlased erinevatel pidudel. 

Kõige ilusamini kõlab Teppo pill looduses, suveõhtute simmanitel või lõkke ääres, kus lõõtsa sume mažoorne kõla annab edasi elamise magusat valu ja sunnib end kuulama. Sellist tõelist muusikat kogunevad 19. juulil Intsikurmu mändide alla tegema Eesti parimad lõõtspillimängijad ning lõõtsade saatel astub üles ka Eesti üks armastatumaid naislauljaid, särav ja mitmekülgne Birgit Õigemeel. Laval tehakse lõõtsatrikki, sest igal lõõtsamehel on olnud pidudel mängides ikka omad väikesed naljad või lõõtsatrikid. Kui Kikas omal ajal Põlvas peol mängis, siis jäeti kõik tööd, isegi heinategu katki ja mindi Intsikurmusse tantsima. Nii lõpetatakse ka Harmoonika suurpidu jalakeerutusega suveöös. Jäädvustamaks Karl Kikka rolli Teppo-lõõtsa kultuuriloos avatakse 19. juulil Põlva kesklinnas ka skulptuur lõõtsakuningast. 

Väljavõte Anu Tauli Viljandi Kultuurikolledži diplomitööst: Karl Kikas sündis 14. novembril 1914. aastal Võrumaal, Urvaste vallas, Truuta külas, Tasatse talus. Isa ja ema olid talupidajad. Karlil oli viis venda ja üks õde, kellest tema oli kõige noorem. Õppis kohalikus kihelkonnakoolis ja sai kuus klassi haridust. 21-aastaselt läks Eesti armeesse ja teenis seal üksteist kuud. 1935. aastal Karl Kikas abiellus. Elas paar kuud Arulas ja läks elama Valgamaale. 1938. aastal rentis omale Kuigatsi vallas vesiveski, mida pidas 1940. aastani, mil kolis tagasi Võru maakonda, Valgjärve valda, Auka külasse, kus elas kuni surmani, 1992. aastani. Peale sõda oli ta mõnda aega Valgjärve rahvamaja teenistuses lõõtsamängija. Põhiliselt oli Karl Kikas elupõline põllumees. Oma talus pidas ta mesilasi, lehmi, lambaid, hobust ning kasvatas kartulit ja vilja.

Põlvas on tõsiselt pingutatud nii rahvusliku lõõtspillimängutraditsiooni elujõulisuse kui ka pilli valmistamise oskuse püsimajäämise pärast. Siin saab õppida lõõtspilli mängima ja Teppo-tüüpi lõõtspilli valmistama, populariseeritakse lõõtspillimuusikat, kogutakse lõõtspillipärandit, väärtustatakse lõõtspillimeistrite osa rahvuskultuuris ning korraldatakse rahvusvahelisi lõõtspillipidusid.

Tunnustamaks Põlvas tehtavat lõõtspillipärandi kandmise ja -hoidmise alast tööd kuulutati 17. jaanuaril 2015  Põlva Eesti lõõtsapealinnaks. Austava tiitli andis Põlva linnale üle Tallinna linnavolikogu esimees ja võrgustiku Euroopa kultuuripealinnad Eestis juht Toomas Vitsut.

Eesti lõõtsapealinn Põlva tähtsündmuseks on rahvusvaheline lõõtspillifestival HARMOONIKA (juulikuus; aastast 2011; koroona-aasta jäetakse vahele)

Koostöös Tallinna Televisiooniga käivitas lõõtsapealinn Põlva eesti rahvusliku lõõtspilli populariseerimiseks telekonkursi RAHVALÕÕTS. (2018)

*   *   *