1700. aastal alanud Põhjasõda otseselt linna ei puudutanud, küll aga nälg ja katk. Aegamööda elanikkond taastus. 1731. aastal elas linnas juba ligi 300 inimest. Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. 1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. 1796. aasta Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks. 1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid need kaotasid üha enam otsustusõigust. 1892. a. 11. juunil jõustus Eestis samaaegselt muude Vene riigi aladega uus linnaseadus, mis mõningate hilisemate muudatustega kehtis 1. maini 1938.
18. sajandi lõpul läks linnas lahti ehitusbuum. Rajati muu seas ka suuremad riiklikud hooned – kohtumaja, tollimaja ja raekoda. 1825. a. ehitati Haapsallu dr. C. A. Hunniuse eestvedamisel Eesti esimene vesi-mudaravila. 19. sajandi teisel veerandil algas Haapsalu kui mudaravi- ja suvituslinna võidukäik. Pärast piiskopkonna keskuse kui administratiivselt ja poliitiliselt olulise rolli kadumist virelev väike provintsilinnake oli leidnud oma niši. Juba 19.saj. keskel peeti Haapsalut esmajärguliseks vene kuurordiks.
1905. aastal avati Keila-Haapsalu raudteeliin. (1920. aastail pikendati raudtee Rohuküla sadamani. 1994. a. suleti raudteetrass rongiliikluseks kuni Riisipereni.) Kardinaalsed muutused tõi kaasa Esimene maailmasõda ja riigipöörded Venemaal. 21. veebruaril 1918. jõudsid Haapsallu Saksa väed. Kõrgemat võimu hakkas teostama saksa sõjaväeline administratsioon. Taastati keisririigiaegsed omavalitsused, kuid nende valitavuse printsiip kaotati. Okupatsioonivõimude poolt nimetati ametisse linnapead ning nende nõuandjad — beiratid.
Haapsalu linnavalitsus moodustati kohaliku ortskomandi käsul 18. märtsil 1918. Linnavolikogud Saksa okupatsiooni ajal ei tegutsenud. Peale okupatsioonivägede lahkumist tuli endine linnavolikogu uuesti kokku 14. novembril 1918. 1920. a vastuvõetud põhiseaduse järgi oli omavalitsuse ülesandeks valitsemise teostamine kohtadel. Linnavalitsuse tegevuse lähema korraldamise aluseks oli Vene keisririigi ajast pärinev 1892. a (1915. a väljaanne) linnaseadus. Mõningates paragrahvides tehtud muudatustega kehtis mainitud linnaseadus kuni 1. maini 1938, mil kehtestati uus linnaseadus. Linnaomavalitsus koosnes linnavolikogust ja linnavalitsusest. Linnavolikogu oli linnavalitsuse kõrgemaks juhtivaks ning linnavalitsus täidesaatvaks organiks. Linnavolikogu valis linna elanikkond. Linnavalitsus ja linnavolikogu tegutsesid kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940. a.
Nõukogude okupatsioonivõimude poolt moodustati 1941. a töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Saksa okupatsioonivõimud moodustasid samal aastal Eesti Omavalitsuse, mis omakorda kinnitas ametisse Haapsalu linnapea. Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisega 1944. a. vastavalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile sai valitsemisorganiks töörahvasaadikute nõukogu ja selle täitevkomitee.
Eesti taasiseseisvumisel vastavalt 26. septembril 1991. a kinnitatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi Seadlusele omistati Haapsalu linnale taas omavalitsuslik staatus. Linna seadusandlikuks organiks sai linnavolikogu ja täidesaatvaks organiks linnavalitsus.
Ridala kirikukihelkond (saksa k Kirchspiel Roethel in Wiek) rajati arvatavasti aastail 1220–1230. Ridala vald, mis kattus Ridala kirikukihelkonna territooriumiga, ümbritses Haapsalut 2016. aastani 13,5 km maismaapiiriga. Enne seda moodustas Ridala kirikukihelkonna ala moodustas osa Ridala muinaskihelkonnast, mida esmakordselt on kirjalikult mainitud 1215. a Kihelkonnakirik oli Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirik. Ridala kihelkonnas paiknes 18 mõisat – 1 kirikumõis, 11 rüütlimõisa koos 5 kõrvalmõisaga ning 1 poolmõis ja 3 karjamõisa.
Ridala vald moodustati 7. oktoobril 1938 Eesti Vabariigi presidendi otsusega Sinalepa valla maa-alast, Martna valla Haeska küla piirkonnast, Võnnu valla Saanika, Uneste ja Litu külade piirkonnast, Asuküla valla Varni küla ja Tauksi saare maa-aladest. Nõukogude okupatsioonivõimu ajal, 13. septembril 1945. a moodustati Ridala valla territooriumil Asuküla, Võnnu, Ridala ja Tuuru külanõukogud. 17. juunil 1954. a ühendati Võnnu ja Asuküla Ahli külanõukoguks (Ahli k/n koosseisu kuulusid mh ka Panfilovka ja Uuemõisa), keskusega Haapsalu linnas ning Ridala ja Tuuru Ridala külanõukoguks, keskusega Käpla külas. 1977. a oli suur piirkondade liitmine, mille tulemusena liideti piirkonna külanõukogud üheks Ridala külanõukoguks keskusega Haapsalus.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel taastati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi Seadlusega 12. detsembril 1991. a Ridala valla omavalitsuslik staatus. Valla seadusandlikuks organiks sai vallavolikogu ja täidesaatvaks organiks vallavalitsus.
15. oktoobril 2017. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimistega ühinesid Haapsalu linn ja Ridala vald haldusterritoriaalselt üheks omavalitsuseks nimega Haapsalu linn. Ühinemisleping allkirjastati 27. detsembril 2016. a Haapsalu linna seadusandlik organ on linnavolikogu ja täidesaatev organ linnavalitsus.
KUURORTLINN HAAPSALU
19. sajandi esimesel poolel sai senisest väikesest kaubanduse ja käsitööga tegelevast linnast kogu Vene impeeriumis tuntud suvituslinn.
Haapsalu kuurorti alguseks peetakse 1825. aastat, mil Magnus De la Gardie (Jakobi poeg, Pontuse pojapoeg) rajas linna esimese mudaravila, mille tervislike omaduste uurimine oli saanud teoks tänu meditsiinidoktor Carl Abraham Hunniuse elutööle. Kohalikke elanikke ravides puutus noor arst kokku omapärase rahvameditsiini võttega: mitmed patsiendid vannitasid soojas meremudas oma reumavaludes käsi-jalgu ja ütlesid, et saavad sellest leevendust.
Dr. Hunnius lasi uurida meremuda keemilist koostist ning hakkas välja töötama mudaravi metoodikat. Juba enne seda oli 1805. aastal rajatud Haapsalu esimene supelmaja. Enda panuse kuurordielu koondumisele Tagalahe äärde andis kaupmees ja raehärra Alexander Berg, kes alustas 1830. aastal rannapromenaadi rajamist, mille äärde kerkisid peagi mitmed mudaravilad. Kui 1842. aastal võeti Haapsalu 1591 mudavanni, siis 1849. aastaks oli see arv juba hüppeliselt kasvanud 6621-ni. 19. sajandi lõpul külastas linna igal aastal keskmiselt 2200 suvitajat ja 1898. aastal valmis ka populaarne ajaveetmispaik kuursaal.
Ja ehkki Haapsalu kuurordi sünniaastaks loetakse aastat 1825, mil siin valmis esimene mudaravila Magnus De la Gardie poolt ehitatuna ja Hunniuse poolt tagant tõugatuna, siis muda ei tee kohta kuurordiks, selleks on vaja palju enamat, on öelnud SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juhataja Anton Pärn.
“Kui kuurort sai alguse 1825, siis nagu teada, eelneb hüppele hoojooks ja hoojooks sai alguse 19. sajandi alguses, 1802-1805. See algas oma külaliste, sugulaste vastuvõtuga, siis ilmusid esimesed supelusmajad. Kuid ka sellest jääb rahvusvaheliselt tuntud kuurordi tekkeks väheks. Abiks pidi olema tänapäevane sõna ‘brändimine’. Tsaariperekond ja kogu saatjaskond ei tule tundmatusse kohta. Pool naljaga võib öelda, et see oli arstide vandenõu.”
Kaks tsaariperekonna arsti - Karell ja Hirsch - olid Eestimaa juurtega. Hirsch on lausa Kullamaalt, aga ka Karell on olnud Haapsaluga seotud.
1804. aastal külastas Haapsalut Vene keiser Aleksander I. Kõige enam on tsaaridest viibinud Haapsalus Aleksander II (aastatel 1852, 1856, 1857, 1859) ja ka Aleksander III suvitas linnas 1871. ja 1880. aastal - viimasel korral koos enda pojaga, tulevase keisri Nikolai II. Populaarseks sai kuurort just Venemaa pealinna kõrgseltskonna seas. Eriti tihendas Haapsalu-Peterburi sidemeid regulaarne aurulaevaühenduse sisseseadmine 1845. aastal. 1905. aastal avati ka rongiliiklus Haapsalu-Keila liinil ning see tähendas, et kuurorti sai nüüd sõita maismaad mööda, marsruudil Peterburg-Tallinn-Keila-Haapsalu.
1867. aasta juunis saabus Peterburist Haapsallu aurik Konstantin, millelt astusid maha vennad Tšaikovskid. Pjotr oli siis 27aastane Moskva konservatooriumi noor õppejõud ja Anatoli 17aastane Peterburi õigusteaduskooli juuraüliõpilane. Pjotr lõi siin ühe osa oma esimesest ooperist „Vojevood" ja instrumentaalpalade tsükli „Mälestusi Haapsalust".
Kuurordi võlud avastas enda jaoks ka kuulus Vene maali- ja teatrikunstnik Nikolai Roerich. Tema viimasest külaskäigust 1910. aastal pärinevad tuntud tööd „Merede taga on suured maad" ja „Varjaagi motiiv".
19. sajandil tekkis ka kuurortlinnade oma arhitektuur. Suvitajatel oli vaja kohti, kus elada, vaja oli kooskäimiskohti. Kuursaal ise ehitati alles 19. sajandi lõpus, aga enne oli siin raamatukogu. “Kuurort tähendas kontserte, teatreid, raamatukogu oli väga oluline. Kuurort tähendas taristu väljaehitamist,” ütles Anton Pärn.
1825 ei tähendanud veel väliselt suurt muutust, aga mudaravila oli esimene hüpe. “1845, peaaegu inimpõlv edasi sai Haapsalus valmis teine kuurort juba jõukamale rahvale. 1857. aastal saabus esimest korda keisripere, nii et see võttis aega tugeva inimpõlve, et sellest kohast saaks koht,” ütles Pärn. Enne seda tehti valmis promenaad, ehitati kümneid supelusmajasid. Haapsalu turuplats sai tänase ilme, ehitati hotellid. Siin oli raekoda, tollimaja, vana apteek - kõik 1830ndatel aastatel. Õigeusu Maarja Magdaleena kirik ehitati 1840ndatel aastatel.
“Selleks, et siia liiguks palju inimesi, oli vaja tekitada keskkond. See tähendas ehitusbuumi, uusi inimesi. Kümnekonna aasta jooksul tuli Haapsallu juurde üle tuhande inimese. Tegelikult oli see üks suur hüpe väga erinevates valdkondades,” sõnas ta.
19. sajandi teisel poolel Haapsalu arendamine ei raugenud, mudaravilaid tekkis juurde. “Juba 19. sajandi lõpul oli siin tänapäevases mõistes taastusravi - mitte ainult mudaravi, vaid massaaž näiteks,” ütles Pärn. “Uus arhitektuur, puitpits, suvilad. Uued vaba aja veetmise vormid, ühismängud, kontserdid, purjekad - kõik see andis linnale värvi.”
Loomulikult sellisesse innovaatilisse keskkonda nagu kuurort saabus lõpuks ka tehniline innovatsioon raudtee. Raudtee sai valmis 1905. aastal, aga juba 1860ndatel aastatel valmis Krimmi holmil süvasadam, mis võttis vastu aurikutelt tulevaid külalisi. Toimis aurikuliiklus liinil Peterburg-Tallinn-Haapsalu-Riia.
Raudtee tulek tähendas tolle aja mõistes massiturismi. “Raudtee liigutas juba tuhandeid inimesi. Kui kuurort alustas oma elu, oli siin vaevalt paar-kolmsada külalist. 19. sajandi lõpus oli neid juba 3000,” ütles Anton Pärn.
“Kahekordistus majade arv. 1910. aastal oli Haapsalus umbes 850 maja ja nendest 400 osutas turismiteenust. See tähendab, et pool linna elanikkonnast osales vahetult turismis. Kuurort tähendas väga tugevat ühistegevust ja ühisloomingut. Loomulikult muda andis Haapsalule väga erilise õhustiku.”
Ükskõik kui pikalt kirjeldada Haapsalu kuurorti selle hoonete, muda, salli või puitpitsi järgi, jääb sellest väheseks, kui ei räägi suvitajatest. “Kuurort tähendas rahvusvahelistumist. Vaadates tihedaid suhteid Peterburiga kohtusid provints ja metropol,” ütles Anton Pärn.
Tsaariperekonna liikmed jõudsid siia 1850ndatel aastatel ja käisid siin 1908. aastani. “Üle viiekümne aasta tihedat suhtlemist. Aga mida tähendab suure riigi valitseja siiatulemine? See tähendab, et keegi pidi kaasa tulema. Pidi ja tahtis, sest tsaar oli siin. Siin oli vajalik olla, siin näidati ennast,” sõnas Pärn.
Toona olid paljud, ka väiksemad kuurortlinnad Euroopa suvepealinnad, sest rahvusvaheline seltskond, kes siia saabus, oli kirev. Haapsalu külastajate ajalugu ootab tegelikult veel uurimist.
Kõnekas on foto, mis on tehtud 1908 De la Gardie lossi trepil. “Proua paremat kätt oli tsaar Nikolai abikaasa õde. Vasakpoolne noor 16aastane naisterahvas, toona veel Kreeka printsess, sai tulevaseks Rootsi kuningannaks. Ohvitserimundris noormees on suurvürst Dmitri Pavlovitš, kes koos vürst Jussupoviga tapsid Rasputini. Ta jäi ellu, sest pärast Rasputiniga arvete klaarimist saadeti ta Hiina piiri äärde, tal õnnestus revolutsiooni eest põgeneda ja ta suri Šveitsis 1952. aastal,” loetles Pärn.
“Väga huvitav on see väike poiss, kellele me peame olema tänulikud selle pildi meienijõudmise eest. See on lord Mountbatten, prints Charlesi vanaonu, kuningliku perekonna liige, tulevane Inglise merevägede ülemjuhataja.”
“See pilt pärineb raamatust, mida ta tahtis avaldada oma 80. sünnipäevaks. Ta ei saanud 80-aastaseks, sest 1979 ta hukkus Iiri terroristide käe läbi. Tema purjekas lasti õhku. Eelnevalt oli ta ette valmistanud pildialbumi, kuhu ta pani oma olulisemad hetked ja aastad. Siit Läänemere äärest sattus ta albumisse kuus fotot. Üks neist on tehtud Haapsalus, üks Ungrus, üks Haapsalu lähikonnas.”
19. sajandi lõpul oli Haapsalus üle 3200 elaniku ning jõudsasti kasvas eestlaste osakaal. Kirikuraamatute andmetel elas 1864. aastal linnas 2294 luterlast, nende hulgas 700 sakslast ja 1600 eestlast. 19. sajandil oli elanikkond juba niivõrd palju kasvanud, et lisaks rätsepate ja kingseppade tsunftidele võis luua ka pottseppade ja pagarite tsunftid - tsunftisundus ise aga kaotati 1866. aastal. 1877. a. linnaseaduse alusel tuli rae asemel ka valida linnavalitsus eesotsas linnapeaga. 19. sajandil toimus Haapsalus aktiivne ehitustegevus - linnasüdamiku tühjad krundid hoonestati, eriti hoogne oli ehitustegevus mandriga ühendatud holmidel.
Täna elanikke ca 10 000.
- Haapsalu on Eesti vanim kuurort, mis on kuulus raviva meremuda poolest, 2010. aasta suvel võttis Promenaadil üheaegselt mudavanni 51 inimest, püstitades nii maailmarekordi
- Kõik 19. saj Venemaad valitsenud tsaarid on külastanud Haapsalut, nende tuules saabusid ka vene kultuurihiiglased nagu Pjotr Tšaikovski ja Nikolai Roerich.
- Haapsalu oli ligi 300 aastat (1279-1559) piiskopiriigi pealinn, omades otsesidemeid nii Rooma kui ka paljude tollaste Euroopa keskustega.
- Haapsalu Toomkirikus vältab heli 11 sekundit, luues ainulaadse akustikaga kontserdipaiga.
- Haapsalu ajaloolise raudteejaama 216 m perroon on täies ulatuses kaetud katusega.
- Käsitööime Haapsalu sall on nii peen, et mahub läbi sõrmuse.
- Ilon Wiklandi poolt Astrid Lindgreni raamatutes joonistatud Ronja loss on sarnane Haapsalu piiskopilinnusega.
- Haapsalu raekojas näeb maailma vanimat säilinud ausammast Friedrich Schillerile.
- Baltimaade suurim ühelööviline kirik — Haapsalu toomkirik
- Teet Kallase lemmiklinn, elab siin igal aastal mõne kuu.
VALGE DAAM
Saaremaa piiskopi valitsemisajal pidid kõik toomhärrad kombelikult elama. Aga seal oli üks toomhärra koorilaulja poisi riietes neiu sisse toonud. Kui piiskop jälle Haapsallu tuli, äratas see tema tähelepanemist. Otsiti kõik kahtlased ruumid läbi ja leiti poiss naisterahvas olevat.
Piiskop kutsus nõukogu kokku ja see mõistis, et naisterahvas peab müüri sisse müüritama ja toomhärra linnuse vangimajasse kinni pandama, kuhu tal nälga lasti surra. Müüri sisse jäeti õõnsus, kuhu õnnetu neiu sisse pandi ja temale tükk leiba ja kruus vett anti ning müür ümberringi kinni müüriti. Lühike aeg kostis veel õnnetuma hädakisa. Aga kaua aega näitab ennast naisterahva kuju täiskuu ajal akna peal.
Haapsalu toomkiriku ümmarguse kabeli aknale ilmub täiskuu paistel valge naisterahva kuju.
sallide käitsi kudumise Leili Leht, kes oli Haapsalu 8-klassilise kooli käsitööõpetaja. Tema eestvedamisel alustas tööd 70-80 naist. Nii hakati salle uuesti kuduma vana traditsiooni järgi - st. salli sisse kooti ka nuppe. Nupud näitasidki, et sall on kootud käsitsi.