Mahtra jt

Raplamaa pikk ajalugu on väga rikas Eestile oluliste sündmuste poolest. Just Raplamaal algas eestlaste suur vastuhakk võõrvõimule – Jüriöö ülestõus 1343. aastal. Kohalikud elanikud teavad tänapäevani Paka mäge Raikküla lähistel, mis olnud eestlaste vanemate nõupidamise ehk Raikküla kärajate paik. Kui seal seista jaanipäeva õhtul on võimalik kuulda muistsete vanemate hääli. Tasub kuulama minna! 

Peagi laastas maad Liivi sõda (1558-1583), kus suurim, Ruunavere lahing oli nii äge, et “verd olla olnud hobusele põlvini”. 

1858. aastal peeti siin Mahtra sõda, mille kaja ulatus kaugemale väljapoole Eestit ja mõjutas edasist talurahvapoliitikat. 

1905. aasta sündmused olid siinkandis tormilisemad kui mujal Eestis – oli mõisate põletamise aeg. Ehkki enamasti saadi lüüa, on siinsetes inimestes tänini säilinud eriline visadus, kangekaelne vaim, ettevõtlik meel.

Raplamaa ilus loodus meelitas baltisakslasi siia mõisaid rajama, eriti 18.-19. sajandil. Siin on olnud ligemale 100 mõisat, piirkond on Eesti kõige mõisarikkam.  Raplamaa on rikas keskaegsete kirikute ja kabelite poolest. Maastikku ilmestavad rohked  liigirikkad mõisapargid.

Matka alustasime Kuimetsa maastikukaitsealalt Neitsimäe jalamil Iida karstiurgete juurest. Minevikus olla urked moodustanud ühe suure koopasüsteemi paljude erisuuruste käikudega. Läti Henrik on oma kroonikas neid koopaid kirjeldanud seoses sakslaste sõjakäiguga 1220. aastal siinmaile. Inimesed on pidanud karstiala pühapaigaks, selle  kohta on rohkelt rahvapärimusi. Veel tänapäevalgi seostatakse paika ufodega, teiste kosmiliste tsivilisatsoonidega.

Mahtra mõisa asukohta ja 14. juunil 1858. aastal toimunud lahingu paika tähistavad üksnes säilinud maakividest mõisaait ning 1933. aastal püstitatud mälestussammas lahingu 75. aastapäeva tähistamiseks. Sambalt võisime lugeda: “Siin võitles Eesti Talupoeg Tõe, Õiguse ja Vabaduse eest”. Lähedalasuva mõisatiigi puhastamisel on välja tulnud ahelaid, käeraudu, purunenud viglaharusid. Eesti riigimees Jaan Tõnisson on öelnud:” Mahtra sõda oli Eesti Vabadussõja eellahing”.

Aeg oli minna lähemaid mõsaid vaatama -  Atla mõisakompleks ja suur park selle ümber on taastatud perekoduks, omanik tegeleb tarbekeraamika valmistamise ja müügiga.  Mõisa endises viljaaidas avatud  mõisakeraamika poes imetlesime   maitsekaid valgest ja pruunist keraamikast kööginõude komplekte. Igaüks leidis siit midagi kojuviimiseks! 

Mõisaring jätkus lõunaeinega Arturi trahteris endise Valtu mõisa kõrvalhoones. Mõisa peahoone, Eesti klassitsismi üks tippteoseid hävis 1905. aastal ja hiljem lammutati maani maha. Mõis on seotud Arthur-Aleksander Lossmanni (1877-1972), Eesti kõrge sõjaväelase ja arsti nimega, kes on sängitatud Tallinna kaitseväe kalmistule Vabadussõja kõrgemate juhtide memoriaali, kuhu varem olid maetud ka Johan Unt ja Ernst Põdder. 

Eemal, Keila jõe ääres, paistis erastatud tühi ja hooletussejäetud, plankudega kinnilöödud uste-akendega Hõreda mõis, mis kunagi oli Eesti stiilipuhtaim klassitsistlik ehitis, endise tsaari-Venemaa loodeosa üks kaunemaid. 

Tühjad  on ka erastatud Maidla ja Ingliste rüütlimõismõisad. 

Alu rüütlimõisas imetlesime maalilist tiikide ja sildadega parki, mõis ise   (esmateated 1409. aastast) on kuulunud Uexküllidele, Wrangellidele, Rosenitele, Tiesenhausenitele.  Häärber on Eesti üks omapärasemaid neogooti stiilis, meenutab pigem uhket lossi kui maamõisat, on täielikult taastatud.  Kui hakati rajama raudteed, ei lubanud viimane mõisaomanik, Otto von Lilienfeld, seda ehitada läbi oma maade – segavat tema und!  Nii andis ehituseks loa tema naaber, Valtu mõisnik, kes Lilienfeldi meelehärmiks sai raudtee tõttu pururikkaks. Alu mõisa peahoone on 1999. aastast Eesti Kaitseliidu omanduses. Väljasõidu kõige muljetavaldavam rajatis on pargis seisev mälestussammas vabadussõjas langenute mälestuseks - laotud kokku okupatsiooniaastatel puruks pekstud mälestusmärkide kiviplokkide osadest, ikka selleks, et rahva mälu oma ajaloost puhastada ja võõraga asendada. Inimesed omal algatusel otsisid välja, vedasid kohale seni peidus olnud kivitükid, kogusid raha ja leidsid omal jõul ka meistrid tähtsa töö jaoks. Paljukannatanud kivid võisid oma väärikat ülesannet täitma hakata 26. juunil 2010. Nii sündis mälestusmärk kõigile Eestimaal lõhutud sammastele. Seda lugu peaks lugema oma ajalooõpikust ka  iga meie koolilaps!

Üksnurme

Üksnurme küla asub Saku vallas, Saku alevist edelas. Lõunas ulatub Keila jõeni, mis on ühtlasi nii küla kui ka valla piiriks. 

Üksnurme küla kohta on andmeid juba 13.  sajandi algusest. Esimeseks peetakse äramärkimist Taani hindamisraamatus (1219). Küla nimena on aegade kestel olnud kasutusel Huxnurme, Uksnume, Uxnorm, Uxnorum ja muud sarnased tuletised, üllatavana ka Suurküla. 

Küla keskel asub Üksnurme mõis, mis oli aastatel 1472-1561 Harku Ordumõisale alluv karjamõis; alates 1688 aastast on mõisa mainitud juba iseseisvana.
1989 aastal leiti mõisapargi põllult tavapäraste põllutööde käigus rahapada ehtsa hõbeda, pronksi ja muude muistsete rahatükkidega. Mõisast põhja pool, Vareteväljamäel, mõisa reheküüni vahetus naabruses, asub muinasajast pärit kivikalme.  Mõisa hooned on kolhoosi- ja sovhoosiaegse hoolimatuse ja väärkasutuse tõttu väga halvas seisukorras.

Elanike arvukuselt on küla Saku valla külade seas esimesel kohal. Elanikkond on alates 2000 aastast (99 elanikku) olnud pidevas suurenemises. Rahvastikuregistri andmete järgi oli külas 1.septembri 2004 seisuga 239 elanikku. Huvipakkuvalt sarnase tulemuse (228 inimest) andis Üksnurme küla rahvaloendus 1850.-ndal aastal.
1.augusti 2009 seisuga on rahvastikuregistris oma elukohana Üksnurme küla deklareerinud 421 isikut.

Küla alevipoolses osas paiknevad tiheasustusena suvilad. Siin tuleb arengutendentsina nimetada nende kohandamist suvekodust aastaringselt elamiseks sobivateks elamuteks. 

Ühishuvi realiseerimiseks sõlmisid küla elanikud 30.novembril 2003 seltsingulepingu. Seltsinglaste eestvedamisel on viidud läbi vanaraua kogumine ja korrastustöid. Alustatud on ühise sümboolika väljatöötamist, valminud on külast leitud arhailise sõle kujutisega embleem ja lipp. Küla värvideks on maheroheline, tume- ja roostekarva punane.
29.oktoobril 2004 on registreeritud mittetulundusühing Huxnurme, mille tegevuse eesmärgiks on küla arendamine.
27.augustil 2008 on registreeritud sihtasutus Rehe Seltsimaja, mille põhikirjaliseks eesmärgiks on Üksnurme Mõisa Rehe küüni rekonstrueerimine, külade ühise keskuse käivitamine ja külade elu elavdamine, kogukonnatunde tekitamine ja hoidmine. Küla ühishuvi väljendamiseks ja sidusgruppidega suhtlemise hõlbustamiseks on valitud külavanem ja külavanema asendaja või toetajad.

Türi

TÜRI

Elanikke ca 5000 (2018)

Türi nimi esineb esmakordselt kirjalikes allikais 1347. a., mil märgitakse siinse kiriku olemasolu. Kiriku ümber kerkinud väike asula hakkas jõudsasti kasvama pärast seda, kui Laupa mõisnik 1899. a. oli Türile asutanud puupapivabriku. 1904. a. ettevõtet laiendati ja sellest peale kandis see Türi Paberi- ja Puupapivabriku nime.

Põhiliselt 1930-ndate aastate lõpul rajati Türi haljasalad, pargid ja puiesteed. Palju kannatusi tõi Türi rahvale teine maailmasõda, kui 1941. a. juulis toimusid siin suurimad lahingud Mandri-Eestis, mille käigus hävisid Türi raadiojaam, paberivabrik, meierei ja üle 100 muu hoone.

Ringhäälingumuuseum: 1936. aastal hakati Türil rajama raadiosaatejaama, mis kujunes Eesti peasaatejaamaks, sest see asus enam-vähem igast Eesti otsast umbes ühekaugusel. 15. detsembril 1937 alustas Türi raadiosaatejaam koos 197 meetri kõrguse mastiga tööd.

Raadiosaatejaama õhkis Nõukogude hävituspataljon 1941. aasta suvel. Sakslased taastasid selle kiiresti.

Türi lillelaat 2019. aastal toimus juba 42. lillelaat. 700 müüjat. Kevadpealinn. 

Türi Õunafestival on aasta suurim õunapidu! Türi kulturikeskuses ja selle ümber laadaplatsil saab õunu osta, maitsta ja kasvatajalt nõu küsida. Pakutakse küpsetisi, hoidiseid, suupisteid, jooke, istikuid ja kõike muud, mis on õunaga seotud. Õunanäitus ja õuna õnneloos. Festivalile tulnu saab osaleda õunatoodete konkurssidel, vaadata festivali kultuuriprogrammi. Kodukohvikutes pakutakse õunakooke.

Igal kevadel mai kuus puhkeb kevadpealinna järve ääres mõneks nädalaks õitsele kirsiallee. Kirsiallee rajati Türi linna 80. sünnipäevaks 2006. aastal. Järve äärde istutati 155 ilukirsipuud, kaasa lõi suur hulk inimesi. 

Türi looduskaunis kohas asuvale puhkealale alustati allikatoitelise tehisjärve rajamist 1990. aastal. Kaks aastat hiljem, juulis, toimus järve pidulik avamine. Traditsiooniks on kujunenud pidada igal aastal sel ajal Türi järvepidu ning augustis suveöö järvekontserti. Türi tehisjärves on ka tehissaar.

Ranna suurim tõmbenumber on vettehüppetorn. Olemas on ka väliujula,  võrkpalliväljakud, mänguväljak lastele, piknikukohad ja suviti tegutseb rannavalve. Võimalik on laenutada vesijalgrattaid.

Ümber järve lookleb minimatkarada ja teiselt poolt järve saab imetleda vaadet Türi kiriku torni kullatud kukele.

Türi Elamuspark asub ilusas metsatukas Kõrgessaare voorestikus endise suusahüppemäe asukohas. Avatud on madal- ja kõrgseiklusrajad, erilahendusega õhusõidud, adrenaliini lisavad vabalangushüpe, tünnisõit, Tarzani hüpe, vaatetorn ja võimalus sõita trossil jalgrattaga üle oru.

Seikluspargis on viis erinevat rada väga mitmekülgsete mängude ja atraktsioonidega. Algab mudilase rajaga ja lõpeb viienda ehk kõige raskema, kuid samas ka põnevama rajaga. Kõik rajad lõppevad zip-line laskumisega, viimane vabalangushüppega.

Elamuspargis on Eestis ainulaadne atraktsioon – Võrgumaailm. Võrgumaailm koosneb 12 võrguga ümbritsetud rajast, kus on palju erinevaid mänge ja takistusi. Erilistust annavad võrgualad, batuudi ja põrkealad, pallimeri jpm. Võrgumaailmas saavad trallitada juba 2-3 aastased lapsed.

Türi Martini kirik 700

Järvamaa vanim ja omapäraseim sakraalehitis, rajtud 13 saj lõpus. Ehitusmaterjalina on kasutatud peale pae ja maakivi ka tellist, mis tähistab üleminekut Põhja-Eesti paelavalt Lõuna-Eesti tellisetsooni. 

Kuidas kirik endale nime sai? Pärst sõda leidnud kaks meest metsast kiriku varemed ja vaielnud kaua, mida tundmatule kirikule nimeks panna. Otsusele nad ei jõudnud. Ühel päeval lennanud hall lind üle kirikuvaremete ja kisendanud: "Türii! Türii!" Vaidlejad kuulnud seda ja pannudki kirikule nimeks Türi. 

Põhjsõja ajal olevat kiriku kellad maha võetud ja koos rahakastiga maetud jõe kõige sügavamasse kohta, nn kellahauda. Ikka kaitseks vaenlase eest. Põhjalaskmisel antud tõotus, et need saab sealt kätte vaid siis, kui on käepärast 7 venda, 2 paari musti härgi ja villane köis. Kord olevat isegi olnud juhus, kus kõik kolm tingimust täidetud olnud, ja asja eestvedj olla lubanud vara kõigi osaljate vahel võrdselt ära jagada, aga siis, kus rahakast juba peaaegu kaldal oli, hüüdnud vennike: "Kõik saab mulle!" Seepeale langenud kogu varandus suure kolinaga hauda tagasi...

Kiriku põrand aga olevat paar jalga sügavamale vajunud, kui kuus venda korraga kirikusse läinud.

Harald Meri ja Valve Kleini topeltmõrv on üks Eesti kriminaalajaloo lahendamata müsteeriume

1990. aasta aprillikuus leiti Toravere karjääri tagant ühisest hauast pastor Harald Meri ja ta koduabilise Valve Kleini surnukehad. See kuritegu on tänaseni avastamata.

Praost ja tema koduabiline  tapeti ööl vastu 5. aprilli 1990. aastal. Järgmisel ööl süüdati Türi pastoraadihoone, kus Meri ja Klein elasid.

11. aprillil avastas Toravere karjääris töötanud kopajuht karjäärist Meri portfelli ning kaks päeva hiljem leiti karjäärist sadakonna meetri kauguselt ühishaud, kuhu olid Meri ja Kleini surnukehad maetud.

Ametlik uurimine on ammu läbi. Mõrva ajal kehtis meie riigis ENSV kriminaalkoodeks, mille järgi pandi paika ka kuriteo aegumise tähtaeg.

Ajakirjanikest on teemaga tegelenud väga tõsiselt Virkko Lepassalu, kes on ka praegu ajakirjanik ja publitsist ning Raivo Palmaru, kellest hiljem sai Eesti Vabariigi kultuuriminister. 

Raivo Palmaru avas mõrva uurimise tagamaid toonases uuriva ajakirjanduse lipulaevas, ajakirjas „Luup” ja kirjutas nii: „Veel enne pastori ja tema koduabilise surnukehade leidmist moodustati tollase ülemnõukogu erikomisjon, kuhu kuulusid Villu Jürjo, Jüri Liim, Rein Järlik, Uno Ugandi, Mart Laar ja Enn Leisson. Esimestest päevadest alates puhkes selles väiklane võitlus Eesti Komitee ja Rahvarinde tegelaste vahel. Mõlemad ajasid kaksikmõrva uurimise varjus oma poliitikat ja andsid kuriteole poliitilise fooni. See murdis peagi uurimise selgroo.”

Seotus KGB-ga?

Mart Laar ja Jüri Liim pooldasid seisukohta, et Harald Meri oli vabadusvõitleja, kes tapeti KGB ülesandel, sest tema käes olnud nimekirjad represseerijate kohta, kes küüditasid ja hävitasid eestlasi 40ndatel aastatel. Sama veendumuse juurde jäi Mart Laar ka hiljem peaministrina, kui tal tuli vabadusvõitleja Mart Nikluse küsimustele vastata.

Toonane tipp-uurija Koit Pikaro aga on kinnitanud, et tema seda vabadusvõitluse liini ei usu.

Tema arvates arvates pärinevad jutud nimekirja või koguni arhiivi olemasolust Harald Merilt endalt. «Meri oli jutumees, kes pidas end suuremaks poliitikuks kui ta tegelikult oli,» rääkis Pikaro üheksa aastat pärast mõrva. «Olen üsna kindel, et mingeid nimekirju ei ole tal kunagi olnud.»

Raivo Palmaru kahtlustas ühe võimaliku roimarina teoloogiadoktor Arne Hiobit, kellel olnuks ametialane motiiv. Arutati ka võimaluse üle, et Hiobi abiliseks olnud röövmõrtsukas Ennu Gansen. Hilisem uurimine on selle liini aga ümber lükanud ning teoloogiadoktor Hiob ega ka mitte Gansen pole kunagi olnud isegi mitte ametlikult kahtlustatavate nimekirjas.

Juhid vahetusid, info hajus

Kaksikmõrva uurimist iseloomustab väga palju segadust. Osa sellest on kindlasti poliitiline, nagu sellal kõik meie riigis oli.

1990. aasta 10. aprillil algatati kriminaalasi, mis esialgu oli tollase ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Aksel Onki menetluses. Ehkki mõrva uurides on kõige olulisem just värske informatsioon, ei lastud Onkil oma tööd teha.

Juba 17. aprillil avaldas erikomisjon talle umbusaldust, sest Onk olevat «kõikide versioonide kõrval pööranud põhjendamatult vähe tähelepanu mõrva poliitilise suuna võimalikkusele». 19. aprillil nõudis Onki tagandamist ka Eesti Komitee.

Poliitilise surve all määrati uurimisgrupi uueks juhiks Alar Kirs, kes oma eelkäija vigu ei korranud. Ta järgis püüdlikult komisjoni näpunäiteid. Need aga ei viinud kuhugi ja komisjoniliikmete tegutsemispalang soikus. Uurija jaoks oli õige aeg mööda lastud.

Seoses menetluskoodeksi muutmisega anti kriminaalasi 1993. aasta 7. mail üle keskuurimisbüroole ja sama aasta 4. juunil menetlus peatati kuni süüdistatava isiku kindlakstegemiseni. Peatatud kriminaalasi anti Pärnu raskete isikuvastaste kuritegude uurimisgrupile, mida juhtis Urmas Krüger.

Krügeri meenutust mööda paistis uurimise heitlikkus talle üle antud materjalist otsekohe silma: hüpatud oli ühelt teemalt teisele, tähelepanu oli pööratud peamiselt poliitilisele motiivile. Oli ilmne, et uurijad ei saanud oma liini lõpuni ajada. «Mul on neist uurijatest kahju,» tõdes Krüger.

Asja uurimist takistas seegi, et Krüger ei pääsenud ligi operatiivtoimikule: «Ma ei vallanud kogu kriminaalasja kohta käivat infot. Jälitustoimik oli Pikaro käsutuses ja paraku puudus meie vahel usalduslik koostöö.»

Krüger lahkus 1997. aastal politseist ja pastori mõrva toimikud koguvad tänaseni kusagil raudkapis tolmu.

Mälestadagi on raske

Vähe sellest, et uurimine jooksis liiva... Värskeid jälgi üles ei võetud, hiljem aga ajas üks segadus teist taga – ka mõrvatute mälestamist on püütud teha võimalikult keeruliseks.

Nii näiteks üritas selle maatüki omanik, kuhu hukkunutele mälestuskivi on püstitatud, sulgeda mõrvapaigale viivat teed.

Tige maaomanik ajas oma traktori tee peale, kui keegi üritas mälestuskivi juurde minna ning on jõhkralt läbi sõimanud koguni hilisema Järvamaa praosti Teet Hanschmidti.

Niisiis, mõrva on uuritud tipptasemel, kuid peale hulga kuulujuttude pole midagi saavutatud. Nii sündis idee – anname võimaluse Harald Meri surmast kõneleda ühele „Selgeltnägijate tuleproovi” osalejale.

https://www.nelli.ee/harald-meri-ja-valve--kleini-topeltmorv-on-uks-eesti-kriminaalajaloo-lahendamata-musteeriume

*    *   *

KOLU: Kõltsi hiiemägi, looduslik pühapaik. Ürikutest: "Hiiemägi Lokuta Kõltsi karjamõisa põllus. Sõja ajal olla rahvas seal mäe taga varjul olnud."

Varaseim teade Kolu mõisast (saksa k Kollo) pärineb 1639. aastast. Nii von Grotenhielmidele kui ka von Middendorffidele kuulud mõisa viimaseks võõrandamiseelseks omanikuks oli Elisabeth von Schilling.

Puhta vuugiga historitsistlik tellisehitis. Hoone valmis 1890. Mõisal on on imeilus park, mille teeb ainulaadseks sügavas orus looklev maaliline Lintsi jõgi. Alates 1996. aastast on mõis eravalduses; restaureeritud on mõisahoone väliskuju. Märtsis 2007 vahetusid mõisa omanikud (enne Audentes / Mart Susi), kellel on plaan rajada mõisa ekslusiivne konverentsikeskus.

KÄRU: 

• Hiljuti renoveeritud Käru kirik on üks paremini säilinud puitkirikuid Eestis. Valmis 1860 Vändra abikirikuna. 
• Tallinna mnt 7 - Balti keti mälestusmärk - 23. augustil 1989; 2 miljonit inimest; 600 km
• Käru kärude muuseum - püsinäitusena pakutakse vaatamiseks lapsevankreid läbi ajaloo. Üksikkülastajad leiavad muuseumist erinevate ajastute kostüüme ja saavad neis teha pildistamise sessiooni. 556 93961; 555 52369; karumuuseum@gmail.com; Rahvamaja tn 1

Käru mõis - eestigiid: http://www.eestigiid.ee/?SCat=15&ItemID=329.

http://www.mois.ee/parnu/karu.shtml

Eesti mõisaportaali www . mois . ee looja ja omanik, seitsme mõisaraamatu autor Valdo Praust: “ Käru mõisa vana puidust peahoone on väga haruldane ehitis! Mõningatel andmetel on ta ehitatud rootsi aja lõpul 1692 . aastal ja siin on ööbinud Katariina II. 

Põhjasõja ajal , kui Vene väed enamiku mõisatest maha põletasid, jäi Käru puutumata -ilmselt tänu kõrvalisele asupaigale. 

Hoone alumine korrus on – vähemalt akende kuju osas – ümber ehitatud . Säilinud on aga oletatavalt algsed lakaaknad , suuremad neist 36-ruudulise raamijaotusega . Sellised baroksed aknad on Eesti säilinud mõisaarhitektuuris täiesti ainulaadsed. 

Vana puitmõis kuulub RMK-le, kes on seda endist Käru metskonnamaja edutult müüa üritanud . 

Prausti sõnul on vana Käru mõisahoone kindlasti Eesti üks vanimaid puidust mõisahooneid : “Kas ehk koguni kõige vanem puitmõis, seda on väga raske öelda, sest paljusid mõisahooneid on aja jooksul tugevalt ringi ehitatud, nii et algset vanust ei tea täpselt enam keegi ja seda on ilma spetsiaalsete tehnikateta raske määrata. Üks sellistest tehnikatest on näiteks dendrokronoloogiline analüüs, mis võimaldab puidu aastaringide laiuste põhjal määrata palgi langetamise aasta. See kõik nõuab aga eriuuringuid.“

Käru mõisas oli 1922 - 2001 kool. Hoone on nüüd Andrus Eensoo eravalduses, kes teeb põhjalikke korrastustöid. Ta meenutas huvitavat seika: “ Käru mõisas oli Eesti esimene lasteaed , mille mõisnik mõisatööliste laste tarvis asutas .“ 

Käru uus mõisahoone on ehitatud maailmakuulsa looduseuurija Carl Woldemar von Ditmari omandusajal aastail 1875-78 neorenessanss-stiilis. Hoone arhitektiks oli Robert Pflug , kelle projekteeritud on ka Viljandi uus mõisahoone ja stiili sarnasuse järgi oletatavalt ka Saka mõisahoone.

Käru mõisahoone põletati maha 1905 . aasta ülestõusu ajal . Imekombel säilis siis vana mõisahoone , mille süütamist mässajad Prausti sõnul arvatavasti vajalikuks ei pidanud . Hiljem mõis taastati, kuid mitte enam endises hiilguses . 

Käru mõisa pikaaegne omanik Carl Woldemar von Ditmar ( 1822-92 ) oli kuulus geoloog ja maadeuurija. 185155 uuris ta põhjalikult Kamtšatka loodust (esimesena maailmas !), lisaks Amuurimaad Siberis. Ta on avaldanud palju töid, mis on tuntud geoloogide ja looduseuurijate hulgas üle kogu maailma. Käru mõisa ostis ta 1851. aastal, tema perekonna kätte jäi see kuni 1919. a üleüldise riigistamiseni.

LELLE: 

Rapla

• Eesti lennuspordi pealinn Rapla - tipptasemel lennuväljali (Kuusiku lennuväli, ca 2 km Märjamaa poole, Iira külas; üks Eesti suuremaid harrastuslennunduse keskusi, kus tegutseb mitu lennu- ja langevarjuklubi)  +  Eesti parim hüppelennuk 
• Rapla Maarja-Magdaleena kirik - ainus kahe torniga maakirik Eestis. Üks stiilipuhtamaid uusromaani näiteid Eestis. Ehitatud 1901. Legendi järgi olevat siingi kirik paika pandud härgade tahte järgi: sinna, kuhu nad kivikoormaga teisel pool jõge hiiepuu all seisma jäid. Esimese kiriku olevat 13.sajandi II poolel ehitanud Padise kloostri tsistertslased. SEES: Laudadest võlvid olid Rapla uue kiriku ehitamise ajal väga moodsad. Kiriku koor järgib gooti kunsti traditsioone. Luteri usu kirikutele tehtud ettekirjutus oli, et kantslist lugev õpetaja peab olema nähtav ruumi igast punktist. Selleks ehitati seinte äärde väärid, kuhu paigutati astmetena tõusvad pingiread. Vitraažakende vapid kuuluvad neile ümbruskonna mõisnikele, kes olid seotud uue kiriku ehitusega.1939.aastal valminud heakõlaline vendade Kriisade orel on juba kolmas Rapla kirikus.
• Ratasristid 17. sajandist kirikuaias meenutavad kunagist surnuaeda.
Rohkem infot kiriku kohta leiab siit.

• Eesti orelimuusika suurkuju, professor Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäeval püstitati Rapla kirikuaeda pink.  Organist, kirikumuusik, helilooja ja pedagoog Hugo Lepnurm (1914-1999) oli kaua aastaid Rapla koguduse organist ja koorijuht.
• Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud 142 Rapla kihelkonna mehe mälestuseks püstitatud omanäoline Saaremaa dolomiidist Vabadussammas pühitseti 30. septembril 1923 (autoriks skulptor Jaan Koort). 1940 see lõhuti ja taasavati 23. juunil 1989, skulptoriks Tõnu Maarand. Asub Rapla kirikuaias.
• Mälestuskivi 1905. aasta mässu ja Teise maailmasõja ohvritele on püstitatud Rapla kiriku parki 1969. aastal, kui mälestusmärgi endisele asukohale hakati haldushoonet ehitama. Kavandi autor harrastuskunstnik Ermi Littover.
• Priiuse tamm istutati Raplas pastoraadi ette 1816. aasta pärisorjuse kaotamise auks. Täpne istutamise aeg on teadmata, tähistatud mälestuskiviga.
• Pastoraat on teadaolevalt Rapla vanim hoone – ehitatud 18. sajandi viimasel veerandil. Hoones asub EELK Rapla Maarja-Magdaleena kogudus. Hoonesse on plaanis rajada kihelkonna muuseum. Rapla pastoraadi peahoone  on kultuurimälestiste riiklikus registris.
• Jõepromenaad valmis 2006. aastal. Asub Rapla linnas. Jõepromenaad on jalutajate meelispaik.
• Rapla kivisild on püstitatud vana puusilla kohale 19. sajandi lõpul. Praegune sild on ehitatud 1916. ja põhjalikult renoveeritud 2006. aastal. Sild on 27,5 m pikk ja 8 m lai ning kulgeb kiriku vahetus läheduses üle Vigala jõe. Kaheavaline ümarvõlvidega sild on laotud paekivist, jäämurdja nina graniidist. Rapla kivisild on ehitismälestisena kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse. Sild on linna sümbol ning oli linna, nüüd Rapla linn+vald vapil. 
• Brigaadikindral Märt Tiru (1947 - 2005) portreeskulptuur. Aastal 2000 määras Vabariigi President Lennart Meri kolonel Märt Tiru Kaitseväe juhataja kohusetäitjaks ja sama aasta juunis Eesti esimeseks brigaadikindraliks. Viimaseks teenistuspaigaks oli Tirule Ameerika Ühendriigid, kus ta töötas Eesti sõjalise esindajana.
• Tallinna mnt 12 asuva Pangahoone (1932) projekti autoriks on eesti esimene kutseline arhitekt Karl Burman. Lisaks oli projekteerimisel ja tööjooniste valmistamisel abiks arhitekt Nikolai Kusmin. 2- ja keskosas 3-korruseline krohvitud fassaadiga kivist ärihoone on ehitatud funktsionalistlikus stiilis, art deco´like ja uusklassitsistlike elementidega. Üldjoontes sümmeetrilise ülesehitusega, kuid  liigendatud. Vastukaaluks rahulikumas võtmes peafassaadile on hoovifassaad oluliselt eklektilisem ning selle kujunduses on kasutatud kaaremotiivi ja erinevaid aknakujusid. Esifassaadi keskteljel paikneva peasissekäigu ees on säilinud algne välisuks. Piirded ja väravad on kujundatud hoonega ühtses stiilis. Hoone on ehitis-mälestisena kultuurimälestiste riiklikus registris.
• Raimond Valgre kodumaja - (1913 - 1949; a-ni 1937 Raimond Tiisel); loonud sadakond laulu; "muusa" Helmi - Helmi Kurba oli poliitik (1920-99), II MS jal Eesti laskurkorpuse meditsiiniõde, päästis haavatud Paul Kuusbergi elu, oma elu lõpuosas oli Mustamäe pensionäride ühenduse eestvedaja; foksisammud jäidki Valgrele õpetamata... Saaremaa valss - sõnad Debora Vaarandi "Talgud Lööne soos" - seal peeti 9. juunil 1946 esimesed sotsialistlikud talgud, pidulik miiting, EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm oli kohal ja pidas kõnet, pärast oli tants. Saaremaa valsi sünnikoht Jööri külas Ürtsi mäel Valjala vallas on tähistatud kultuurimälestisena. 
• 
  
• 1993. aastal kinkisid kuningriiklased Rapla linnale neljanäolise Linna Pea kuju, koos kohustusega see igal aastal, jüripäeva paiku puhtaks pesta. Kuju ütleb täistunnil eesti keeles kellaaega. Skulptuuri autoriks on Elo Liiv.  Linna Pea pesemine on iga-kevadine rohke kultuuriprogrammiga rahvaüritus, kus kohalik võimuesindaja põlle ette seob, šampooni vahule klopib ja Linna Pea läikima lööb.
• Linna pea vastas üle tee - Alu Mõisahärra. Otto ja Rudolf von Lilienfeldi austuseks püstitati Raplasse Tallinna mnt 18 esisele haljasalale 2006. aastal. Autorid skulptor Raimo Kuusik ja sepp Toomas Tõnisson. Kuju ütleb täistunnil saksa keeles kellaaega.
• Rapla Kultuurikeskus on põneva ekspressionistliku arhitektuuriga maaseltsimaja, valdavas osas säilinud autentsel kujul, heas tehnilises seisukorras ning tänaseni elujõuline.
  Algse, 1932.a. koostatud Rapla Haridusseltsi hoone projekti autoriteks on arhitektid Karl Burman ja Anton Soans. Teostunud ja 1933. aasta hilissügisel valminud hoone projekteerisid aga August Volberg ja Edgar Velbri.
• Rapla Kultuurikeskuses avati 2010. aastal Raplas lapsepõlveaastad veetnud helilooja Raimond Valgre auks Valgre tuba, kus on jäädvustatud helilooja elu, tegevus ja ennekõike looming nii sõnas kui pildis tapeedina seintele.
• 2006. aastal avati Rapla Kultuurikeskuse teisel korrusel Linda tuba.
  Linda (sündinud Portsmuth) Raus oli rahvakunstilooja: saksofonist, akordionist, opereti- ja näitemängulavastaja, koorijuht, sadadele rahvatantsu- õpetaja, maakonna ja vabariigi rahvapidude üldjuht ja mitmekümnete stsenaariumide autor ning lavastaja.
• 
  
• Rapla linna aukodaniku Andres Ehini mälestuse jäädvustamiseks valminud pingikobar asub Rapla Keskraamatukogu õuealal. Pingil istuja saab kuulata luulet vanameistri enese esituses. Andres Ehin (1940–2011) oli eesti kirjanik ja tõlkija. (Kristiina Ehin, Ly Seppel)...
• Raplas on pärit Anne Veski, Märt Avandi, Priit Võigemast, Enn Kraam, Helle Meri, Katrin Karisma, Thea Paluoja, suur mõtleja Uku Masing, teatrimees Ants Lauter, Vaiko Eplik, Jüri Pootsman, Jaan Rekkor, Harri Jõgisalu, Enn Vetemaa, ...
• Memoriaal 1941. aasta Rapla lahingu ohvritele. Asub Rapla kalmistul. Kavandi autor arhitekt Liina Jaanus. !780 rajatud kalmistul on mitmete tuntud nimede - Lilienfeldid, Krusensternid, Tiesenhausenid, aga ka Nipernaadide viimased puhkepaigad. 
• 
  
• 
  
• Lõhislehine kask. Omapärane ja harva esinev kase vorm, kasvab Raplas Viljandi mnt 6 hoovis.
• Rapla linnas Viljandi mnt äärde jääb suur rändrahn – Kalevipoja luisukivi ehk Kõpsoni kivi. Kord söönud mära varsaga selle niidu pääl. Olnud just jaanilauba õhta ja sääl tulnud hunt varssa murdma. Seda näinud Kalevipoeg, kes Oore küla hiiemäel kõndinud (ca 10 versta), kahmanud maast kivi ja virutanud hundi pihta, aga et kõik kolm üksteise ligi olnud, jäänud kõik kolm ka kivi alla. Varsal olnud veel kell laelas, jaaniöödel olla selle kõlisemist kuulda. 
• 
  
• 1977 valminud Rapla KEKi haldushoone (UFO maja), nüüdse Okta Centrumi projekteeris arhitekt Toomas Rein. Hoone on kui monument nõukogudeaegsele arhitektuurile. Hoones on kõik kaheksanurkne. Efektne on maja ruumilise peegeldusena näiv kaheksanurkne tiik. Nõukogude ajal käidi erilist hoonet uudistamas üle kogu Nõukogude Liidu ja see on pälvinud ka rahvusvaheliselt tähelepanu. (vt postituse lõppu!)
• 
  
• Uuskülas Sildema talus on sündinud Eesti Vabariigi peaminister Otto Tief (1889–1976), paik on tähistatud Eestis ainulaadse korstenmonumendiga. Mälestusplaadi kavandi autor kunstnik Ott Herodes.
• Uuskülas Käära talus on kunstnik Kaarel Liimandi (1906–1941) sünnikoht.
• Näitleja Enn Kraami (20.07.1943 - 18.06.2001) mälestuskivi Uusküla külas.
• Uuskülas vana vallamaja lähedal on eesti esimese kõrgharidusega helilooja Johannes Kappeli (1855–1907) sünnikoht.

Margus Mikomägi, aug 2019, sama lugu olnud ka Sirbis.

http://teatritasku.ee/hollivuudi-platsist-kivist-keskvaljakuks/

Minu jaoks on Rapla linna uus keskväljak ikka veel vaid kunstiteos. Tähendus, kui tuleb, tuleb aastatega ja sellega, mis väljaku ümber ja väljakul toimuma hakkab.

Ühe aastaringi sees on väikelinn Rapla saanud korraga kolm suurt kogukonnale mõeldud objekti. Esimesena valmis Riigigümnaasiumi hoone. Kaunis jõekäärus on nüüd must kast, mis nutikalt ühendatud 1926. aastal ehitatud koolimajaga. Teada on, et see ammune koolimaja sai valmis, aga jäi tegelikult pooleli. Valmimata jäi näiteks majatagune võimla – uus gümnaasiumihoone ehitati nüüd just sinna. Ilus koht jõekäärus ja arukas 21. sajandi maastikukujundus maja ümber loob eeldused, et gümnasistidtargaks kasvavad. Tulemus on kindlasti esteetika meelt arenev.

Suve hakul sai valmis 30 vabaduseaastat jutuks olnud Tammemäe lauluväljak. Enne mistahes valimisi ikka lubas keegi, et see paik korrastatakse, tehti ka erinevaid plaane ja projekte, Tammemäe vabaõhukontsertide paik on nüüd valgete kivipinkidega amfiteater, pisut meenutab esteetikalt piltidel nähtud Ameerika surnuaedu. Ja nagu ma aru saan, jäi miski taas pooleli. Kui ei teaks, ei iriseks, nõnda kauniks teeb nüüdne hästi läbimõeldud korrastamine, alles hoitud ja hoolitsetud ümbrus selle koha. Puudub lava ja selle kõrvalrajatised, no kasvõi riietusruumid ja tualett esinejatele. Omavalitsuste liit võiks kamba peale osta lego moodi kokkupandava lava ja seda siis vajadusel kus tahes kasutada. Osta suurem ja selline, et saab kasutada ka väikevorme. Suvetuuritajad Tammemäel ja mujal kasutavad oma kokkupandavaid lavasid juba aastaid, ekraanidest ja valgusest rääkimata. Esinemislava paik on nüüd mõeldud näoga rohkem „metsa poole”, et öös esinejad magada soovijaid vähem segaks.

Hollivuudi plats

Rapla ja küllap ka teiste väikelinnade keskväljakute valmimist esitleti kui me riigi kingitust vabariigi 100. sünnipäevaks. Nii saab seda vähemalt Raplas ka võtta. Muud oma lugu uuega veel tekkinud pole. Selles paigas, kus täna on väljak – kesklinnas, nii palju kui väikelinnas kesklinna olla saab – , kõrgus aastaid nõukogudeaegne pooleli jäänud hiigelsuur kultuurimaja. Kujutluspildi annab ehk võrdlus Paide ja Lihula samasuguste majadega, mis valmis said. Samas andis see lagunev maja kesklinnas Raplale lugusid. Tuntuim ehk see, mis seotud Toivo Kurmeti unistusega teha Raplast väike Hollywood. Lagunev tondiloss saigi rahva seas nime Hollivuud ja ta oleks võinud saada selle suurelt oma ajast ees olnud unistuse keskuseks. Vähem tuntud on mõte seada sellessesamasse Hollivuudi pärast korrastamist sisse Kadrioru kunstimuuseumi kunstihoidlad. Arutlused käisid kultuuriministri ja vabariigi valitsuse tasandil. Plaanist ei saanud asja.

Kurmetil läks kehvasti. Ta jõudis ühele osale sellest kultuurimajast panna ette uued aknad, need varastati sealt eest ära, kui Toivo vangi pandi. Ja arutlused, mida selle majaga peale hakata, ei vaibunud. Kui keegi sellest veel ei julgenud rääkida, ütles Haapsalu linnapea ametit pidanud noor Urmas Sukles, kes ise Raplas kasvanud ja keskkooli lõpetanud, esimesena välja ketserliku mõtte, et see maja tuleb õhku lasta. 2002. aastal seda tehtigi. 

Pärast seda oli tühi plats vahepeal üsna metsik. Linn ilmselt ikka leidis sinna mingit hooldusraha, platsi keskele pandi jõuluks kuusk ja puha, seal peeti laatasid. Kuni läinud aasta novembris valmis see, mis on mõeldud-kutsutud jääma.

Paraadväljak

Ma vahel olen mõelnud, et mõned asjad on veel oma ajast ees. Kui ma ei lähtu sellest, et Rapla linna keskväljak on avatud ja on pooleli, siis nii-öelda ehituspiirist ehituspiirini on tegu üsna õnnestunud kunstiteosega. Väljakuid ehitati omal ajal enamasti selleks, et näidata valitsejate väge ja et oleks koht, kus pidada sõjavõiduparaade. Jajah, muidugi peeti väljakutel turgu ja laatasid. Paraadi, sellist, kus sõdurid marssida põrutavad, ei oleks sellel linnaväljakul küll mugav pidada. Autorid on väljakule andnud voolava vormi – kiviparkett kuppelküngastel. Kaasaegsed valgustid, betoonist astmed, millel saab laulda ja istuda. Ma proovisin istuda, ei olnud mugav. Vähesed vanad puud, mis platsi äärde alles jäetud, eksponeeruvad platsil väga mõjusalt. Uued istutatud koguvad veel jaksu.

Kunagi, kui küngastega kiviplatsi veel polnud ja käis Vahur Kersna algatatud pingikampaania, püstitati Hollivuudi platsile Toivo Kurmeti laulev pink. Autoriks sepp Toomas Tõnisson. Uuel platsil vahetas pink asukohta ja kummalisel moel omandas uue, kunstilisema kvaliteedi. Pingil on tähendus ja tõtt öelda seal istutakse üsna palju. Kahjuks ta hetkel ei laula, aga pink on märgistatud lühikese ülevaatega sellest, miks ta olemas on. Ja palju istutakse sellepärast, et väljakul on küll mõned muudki istumisvõimalused, aga need ei ole nii mugavad. Väljakul on kaks massiivselt vormistatud malelauda, kahjuks on laudade mustad ruudud tehtud mingist sellisest materjalist, mis sulab või laguneb. See tuleks vaegtööna korda teha. Keegi võiks seal platsil, jah, malet ka mängida, aga mul on tunne, et see ei ole mõttetegevusele keskendumiseks just hea koht.

Läbi platsi läheb Rapla peatee. Käisin selle loo jaoks platsi ääres istumas, ühel taolisel vaatlusel arutasid kaks keskealist heteromeest, et platsist saaks korralik plats, kui liiklus oleks viidud maa alla. Praegu on liiklus nii tihe, et on ohtlik just lastele.

Väljaku dominant on ümmargune purskkaev, kümme pihustavat veejuga. Vaatasin, et purskkaev pakub inimestele kõige suuremat huvi, olenemata ilmast. Panin tähele, et Rapla linnaplatsil käivad lapsed on enamasti heledapäised. Ja kuna purskkaev on meelega üsna madal tehtud, oli vabamate vanemate pisikestel lõbu laialt seal karata. Suuremad sõitsid platsil tõukerataste ja jalgratastega. Kihvt oli vaadata kolmest seltskonda, kes sõitis ratastega ümber purskkaevu ring ringi järel. Sõitsid mõnuga, mitte võidu.

Rabav Rapla

Kui mõelda, kelle jaoks sellised platsid tehakse, siis üks mõte on küll, et turistide jaoks. Turistid on kunstialtid. Oma vaatlustel märkasin üsna mitut pildistajat, sellist, kes tegid pilti fotoaparaadiga, selja taga purskkaev või mõnusa heliga metallist trummid, mis on ka selle väljaku mõnus detail.

Platsi ühte külge ehib hoonele tõmmatud hiigelsuur rabamaastikupilt – laudtee kenasti näha ja rabajärvekesed. Platsile tähenduse andmiseks nii oma linlastele kui külalistele võiks sellest suurest kaunist loodusvaatest lähtudagi. Platsil on kaks koledat infotahvlit, mis rikuvad esteetilist vaadet. 1. augustil oli ühel neist kaks jaanitulekuulutust ja mingi igivana reklaam. Ma mõtlesin, kuidas need tahvlid ennast õigustaksid väljakul. Välja mõtlesin, et neil võiks olla teave, kuidas Raplast rappa saada. Kus need rabad asuvad ja mida seal näha saab.

Meil on see õnn elada veel sellises kliimavööndis, kus eristuvad aastaajad. Kuigi väljak, millest jutt, nägi talvel trööstitum välja, oli selleski oma ilu. Kui nüüd neilt tahvlitelt lugeda saaks, kes me oleme siin Raplas ja kuidas me kivikünkalt puidust rabateele pääseks, oleks see uhke ja rabav heas mõttes. Ma meelega siin räägin kujundatud ja läbimõeldud teadetetahvli tekstidest, teades nutivõimalusi, Google´t üsna hästi.

Väljakule toob inimesi ikkagi see, mis sünnib väljaku ääres. Praegu on neid sündimispaikasid suures plaanis kaks – mõttetu nimega söögikoht (kirjapilt just selline: kohvik/resto a´la Rapla , kus on väljakuvaatega terrass, hea kohv ja maitsev söök, ning kino, mis samuti uus ja kuuldavasti suure külastatavusega. Söögikoha terassi päikesevarjud on sobimatu õllereklaamiga, nagu kõikjal. Huvitav on oodata, mis veel selle platsi äärde tekib ja mida kõrval olev kultuurimaja platsi elusaks saamiseks välja mõtleb.

See on nüüd paljudelt kuuldud mõte, et ollakse väga rahul, kuna plats on korrastatud. Kui platsi ümbruse sisustamisega ja pikenduste tegemisega aastaid aega ei lähe, tuleb aeglase kulgemisega rahul olla. Kuidagi ei saa lahti mõttest, et 1901.aastal valminud Rapla kirik ehitati valmis kahe aastaga ja see on tänaseni kõige silmapaistvama ehitus kogu maakonnas.

RAPLA KESKVÄLJAK

• Arhitektuurivõistlus toimus 2015. aastal. Väljak avati 2018. aasta novembris.
• Ehituse kogumaksumus oli 1 192 260 eurot. Pikalt söötis olnud kesklinna ala, rahvasuus tuntud kui Hollivuudi plats.
• Peatänavaga ristuv telg ühendab Rapla olulisemad rohealad, telje keskpunktiks on uus väljak. Uus esinduslik linnaruum ühendab linnaväljaku, kooli, jõeääre, lastepargi. 
• Väljaku pind (40 x 100) on reljeefne. Reljeef järgib peamisi käigusuundi (orgudes), rahulikumad olemiskohad kõrgemal. Kõrguste erinevus max 2 m.
• Kaetud heledate betoonist plaatidega (1 x 1,6 m), mis on 4 x 4 rühmadena ristkülikutesse grupeeritud. Ristkülikute vahel on tumedamast graniidist peened randid. Istmed heledast betoonist. 
• Väljaku reljeefsed küljed on kaetud peegeldavate metall-lehtedega.

1. Vahemerelikes helevalgetes toonides Rapla väljaku puhas arhitektuuri-idee on ehk juubeliväljakutest kõige selgem. Peenelt abstraktne ja leidlikult minimalistlik plats sirutub üle Tallinna maantee ja seob kaks tänava poolt üheks visuaalseks ja ruumiliseks tervikuks. Varasem Tallinna maantee üsna suletud ja kitsas teekoridor on ühtäkki avatud ja helge. Väljak pole elementidega üle kuhjatud, pigem on see avatud lähtekoodiga ruum, mis jätab palju kasutaja teha-otsustada. Tegevusi soodustavad ise välja mõtlema trepistik, madal veesilm ja kerge reljeef. See annab võimaluse kasutada väljakut mitmeti, ilma etteantud kasutusprogrammi ja tegevusjuhisteta. Matemaatiliselt täpne sillutisplaatide rütm näitab ilma vigurdamata ja laiali valgumata konkreetselt kätte, kus on väljak ja mis on selle piirjooned. Ruumiolemusliku kontrasti heleda väljakuga moodustab väljakust geomeetrilise täpsusega välja lõigatud väike puudega aianurk. Kui ühel pool väljakut on õnnestunud puud säästa, siis teisel pool mitte. Ilmselt kõrvetava päikese all (mida meil ka siiski ette tuleb!) pole see just kõige tervislikum ajaveetmiskoht.

• Rapla linna keskväljakul on austusavaldusena heliloojale ja Rapla kunagisele kodanikule Toivo Kurmetile püstitatud muusikat mängiv pink. Toivo Kurmet (1949–2003) oli eesti helilooja, muusik ja ärimees.

Kingitus EV-le - Noored tammed Tammemäele!

• Kohapärimus räägib, et siin on peetud sidet esivanemate hingedega, suheldud hingepuudega ja suvistel pööripäevadel kogunetud pidutsema.
• 1986. aastal  rajati Tammemäe  loodusliku nõlva rüppe laulu- ja tantsuväljak, mis on teeninud meid tänaseni.
• Urve Pärt on laulikus „Seitse Rapla laulu"  (2001) kirjeldanud Tammemäed kui legendi järgi tülitundlikku  kohta.
  
  

  Siis kui vennas vihaväes venna vastu tõstab käe

  
  

  ükski tamm ei juurdu Tammemäel
• 8. juunil 2019 istutatiTammemäe parki vallaaedniku üksikasjaliku plaani järgi  100 tamme. Aprillis reageeris valla  üleskutsele hakata tammedele vaderiks üle 100 inimese. Mida teeb vader?
• 1. Istutab puu, kastab ja räägib temaga ilusasti, et tema ikka kasvama hakkaks.
  2. Tähistab oma puu sildiga ja jälgib, et see ikka alles oleks.
  3. Käib puud kastmas, eriti kui on väga kuiv ja kuum aeg (väga tähtis tegevus esimesel aastal!).
  4. Kui puule on tekkinud kahjustusi ja mõni kuivanud oks, tuleb need välja lõigata, kui ise ei oska, annab teada vallaaednikule, kes kääridega appi tuleb.
  5. Edaspidi käib vader puuga rääkimas ja teda imetlemas, võib ka laulda, see meeldib puule eriti. Laulda tuleb ilusa häälega ja südamest, puu saab sellest aru

RABA TALU ILUAED (Terje Luik, "Vallatud kurvid) 526 29 75

Raba talu, Mahtra küla, Juuru vald, Raplamaa

• Raba talu iluaed on 15 aastat vana ja 0,8 ha suurune.
• Raba talu aias on 343 okaspuu taksonit,lehtpuid-põõsaid 154. Teiste taimerühmade taksonite arv: roose 50, flokse 50, kõrrelisi 25, astilbesid 30, rododendroneid 15. Kokku 667 taksonit, lisaks lillemaailm ja alpitaimed.
• Aed on rajatud põllu peale savisegusele mullale ja on jagatud neljaks erinevaks aiaruumiks, mis lõppkokkuvõttes peaks moodustama terviku.
• 
  

  1) Suurte raudkividega organiseeritud EESAED kiviktaimla ja püsilillepeenardega. 

  2) Kahest tiigist ja ojast moodustunud VEESILM vesiroosidega. Siin on ka ROOSIAED, KÕRGPEENAR, mägimändidest piire ja stepirohu HEKK. 

  3) Kolmas osa aiast võtab enda alla KUIV JÕGI, mis on haljastatud pinnakatte- ja teiste erinevate okaspuuliikidega.Kaldad on muudetud paljude mägitaimedega ja kääbusokaspuuvormidega ALPIAIAKS.  

  4) Neljandas osas asub TURBAAED rododendronitega, pohla, jõhvika, mustikataimedega. Siin on ka taluaialilled, kus kasvavad floksid ja päevaliiliad. Kevadel õitsevad iluõunapuud

http://www.estoniangardens.ee/index.php?page=gardenpage&id=21

EESTI HUUMORIMUUSEUM, 517 7861 Purku küla, Rapla maakond, Raikküla vald, Purku küla, Sääre-5  https://eestihuumor.ee/

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/laureaat-toomas-rein-taht-kellega-sarnast-ehk-enam-ei-tulegi/
21.02.2020

Laureaat Toomas Rein - täht, kelle sarnast enam ehk ei tulegi

Toomas Reinu nihkega ruumiloomingut iseloomustab kvaliteet, mis põhjustab alati ka ebalust, kuna kasutaja ei tea täpselt, kuidas miski on tehtud.

Sel aastal pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia Toomas Rein, kes on aastakümneid (imelik on kirjutada pool sajandit, aga nii see on) olnud Eesti mõjukamaid arhitekte. Nagu preemiakomisjon on märkinud, on Toomas Rein arhitekti kompromissitu sotsiaalse vastutustunde eeskuju, kelle loomingu keskmes on ruumi kvaliteet. Tema looming kuulub Eesti arhitektuuripärandi kullafondi.

Kahtlemata pole ühegi teise eesti arhitekti plaanide järgi nii palju ehitatud, vähemalt mitte nii palju kvaliteetseid ja märgilisi hooneid. Toomas Rein on  kuidagi põlvkonnaülene, olnud olemas ja kohal mitmel ajastul. Radikaalsete arhitektide Tallinna 10 liikumine sai temaga tubli täienduse ja läbi kolme kümnendi kestnud juhendajatöö tõttu ERKIs ja EKAs on ta olnud seotud ka mitme noorema põlvkonnaga. Toomas Reinu on auhinnatud, tunnustatud, pärjatud. 2010. aastal toimus arhitektuurimuuseumis tema loomingu põhjalik ülevaatenäitus, ilmus ka sisukas kataloog (koostaja Mait Väljas). 2011. aastal valmis Peeter Brambati filmi „Ehituskunstnik Toomas Rein“.

Ta on oma ala vaieldamatu esinumber ja autoriteet kolleegidele. Nii mõnigi kord tuletatakse meelde, kuidas Toomas Rein käis oma projekteeritud Viljandi pritsimaja aknaid punaseks värvimas, või teab keegi rääkida, et Tomi vanaisa oli keiser Joosepi ajal Brnos jaamaülem. Võta sa nüüd kinni …

Ise on ta tunnistanud, et kui alustas pärast põhikooli Tallinna Polütehnikumis ehituse eriala õpinguid, ei teadnud ta arhitektuurist midagi. Rein töötas 1950ndate lõpus Lõuna-Eestis ehitustel töödejuhatajana. 1961. aastal läks ta töötamise kõrvalt ERKI õhtusesse õppesse. 1967. aastal valminud lõputöö „250 korteriga asula Rõuges“ käis Moskvas näitusel ja sai NSVL Arhitektide Liidu I järgu diplomi.

Toona oli ühiskond juba stalinismist üle saamas: info hakkas liikuma, ehituskomitee raamatukogusse ilmusid Soome ja Taani ajakirjad, noored arhitektid vaatasid Põhjamaade poole. Juba esimesed Toomas Reinu tööd olid materjalitundlikud ja orgaanilised. Plaanilahendustel olid n-ö oma kohta otsivad ja loodusega suhestuvad, pikaks venitatud seinad, nende vahel klaas, mis seob siseruumi väliruumiga.

Pärast ERKI lõpetamist alustas Toomas Rein tööd mõne aasta eest loodud EKE Projektis. Kolhoosid olid juba kosunud ja loonud 1962. aastal oma ehitusettevõtteid koondava ettevõtte Eesti Kolhoosiehitus (EKE). Tööd oli kuhjaga ja järjest valmisid Sverdlovi kolhoosi peamaja Tsoorus (1969–1977), Linda kolhoosi keskus Kobelas (1969–1973), Paide KEKi (1971–1974) ja Rapla KEKi hooned (1971–1977) ning Kuldne Kodu Pärnus (1972–1987). Tulid ka mitmed auhinnad, nagu Nõukogude Eesti preemia aastal 1975 ja ENSV teenelise arhitekti aunimetus 1979. aastal.

Kõik need väljapaistvad tööd on väga eriilmelised, kuid neid seob arhitektitöö kvaliteet ja ka mingi nihestatus, mis alati head maja iseloomustab. Kvaliteetne ruum põhjustab alati ka ebalust, kuna kasutaja ei tea täpselt, kuidas see on tehtud.

Tsooru keskus, mis on paraku lagunenud, seisab oma sirge peafassaadiga maantee poole. Pargi poole jääb plastiline kobar, millele panevad siseruumis punkti alvaraaltolik saali lagi ja punane kamin.

Linda kolhoosi keskuse hoonega Kobelas keeras Rein pea peale omaaegse eesti arhitektuuri lemmikvõtte, laia pruuni puitkarniisi. Suurejooneline loodusega seotud lahendus on jaapanlik.

Kaheksatahulist Rapla KEKi peahoonet ei saa pidada pelgalt orgaaniliseks arhitektuuriks: see on suur märk, tootem, tänapäeval võime öelda ka kontseptsioon. UFO, nagu rahvas selle tabavalt nimetas, on küpse meistri enesekindel deklaratsioon, statement. Isegi tuhatoosid olid Raplas kaheksakandilised.

Üle kümne aasta ehitatud Kuldse Kodu kvartal (seniajani lõpetamata) on siiani kõige terviklikum ja läbimõeldum elukeskkond Eestis. Sealt kumab vastu Olev Siinmaa ja Alvar Aalto vaim. 700 meetrit pikk sisekoridoriga maja, lasteaed, tõstukiga parklad, väike­vormid, omas ajas eesrindlik tehnoloogia ja standardist erinevad korterid äratasid tähelepanu Eestist kaugemalgi. Tegemist on terviklahendusega, kuhu olid kaasatud ka sisearhitektid ja disainerid.

Ajal, mil kolm põhilist ehitusmaterjali olid silikaattellis, ruberoid ja kuvalda, oli EKE süsteem piiratud võimalustele vaatamata tõeline oaas. Kui linnades vohas üksluine hallus ja sund ja industrialiseerimine ning ehitusplatsil liikusid kahtlast päritolu töömehed, aeti (nii kummaline, kui see ka pole) just kolhoosides Eesti asja.

Suurte tellimuste kõrval on Toomas Rein teinud ka mitmeid väljapaistvaid eramuid. Kooliajast mäletan, kuidas Toomas Rein rõhutas, et arhitekti proovikiviks on teha ühe korstnaga eramaja, kas ta suudab maja projektis kõik suitsu- ja ventilatsioonilõõrid ühte korstnasse kavandada. Arukale kavandamisele peaksime tähelepanu pöörama ka praegu, selle asemel et lahendada ruumi sisekliima ja energiasäästuga seonduvaid küsimusi järjest keerulisema tehnoloogia abil?

Seitsmekümnendate lõpul saabunud postmodernism tõi eesti arhitektuuri uue suhtumise keskkonda. See jäi aga sageli vaid deklaratiivseks vorminipiks ning andis hoogu nii mõnegi kurioosse ehitise valmimiseks. Toomas Reinu sel ajal kavandatust on Paatsalu puhkemaja oma valgete tornide ja punaste kaarestikega ning Aegviidu puhkebaasi robertventurilikud päkapikud veenvalt kohatundlikud. Elemente hoiab koos väga ratsionaalne ja läbi tunnetatud struktuur. Toomas Reinu hoonete plaanid ongi nagu hieroglüüfid: lõpuni lihvitud ja momendiga haaratavad.

Toomas Reinu tegemisi on saatnud vastutustunne ja ametiau, ta on kriitilise sulega üles astunud nii Sirbis kui ka Ehituskunstis. Ta ei salgagi, et tema suur eeskuju on alati olnud Alvar Aalto. Ta on kindlasti parim Aalto tundja Eestis ja tema suurest sõbrast, Moskva arhitektuuriteadlasest ja Aalto uurijast Andrei Gozakist sai ka eesti arhitektuuri väsimatu saadik.

Võime küsida, kas selliseid staare enam tulebki, on ju arhitektide looming järjest kollektiivsem. Kui Tallinna 10 välja arvata, pole Toomas Rein kunagi kuulunud kollektiividesse või võistkondadesse. Ta on ajanud oma asju ikka isepäiselt, aga liitnud endaga pikaajalised koostööpartnerid. Toomas Reinul oli tohutu töövõime, kui parasjagu tööd oli, kui aga polnud, siis ta maalis. Tunnistuseks on auhinnad 1979. ja 1987. aasta Balti akvarellitriennaalilt. Natuurist maalimine on Toomas Reinule olnud vaid abivahend tema enese abstraktse maailma loomiseks. Kes veel julgeks nii musta akvarelli teha või oskaks nii mitu erinevat punast kõrvuti panna? Nauditava ja iseseisva kunstina vaadeldavad on ka tema projektide graafika, aksonomeetriad ja perspektiivid, maalid ja serigraafiad.

Kas on aeg kokku panna ka telliskivi mõõtu monograafia? Materjali oleks nii mõnegi köite jagu. Soovin laureaadile tervist ja ka õnne peatselt läheneva ümmarguse tähtpäeva puhul! Aprillis tuleb Vabaduse galeriis ka Reinu suuremat sorti akvarellinäitus. Kohtume näitusel!