Viinistu Kunstimuuseum avas uksed 2002. aastal.
Muuseumi peahoone on ümber ehitatud endise kalurikolhoosi kalatöötlemistehase külmhoonest, kuhu toodi Atlandilt ja Läänemerest püütud kala, mis kohapeal külmutati. Täna on muuseumi saalides enam kui kuuesajast taiesest koosnev ekspositsioon Jaan Manitski rikkalikust kunstikogust, mis hõlmab Eesti kunstnike loomingut 19. sajandist kaasajani. Muuseum on ainus omataoline Eestis.
Ülevaatliku kunstikogu omanikuks on Jaan Manitski. Tünngaleriides pakuvad silmailu ja tekitavad emotsioone iga suvi vahetuvad näitused.
Eksponaatide hulgas on ligi 400 eesti tuntumate kunstnike maali ja graafilist lehte. Muuseumi külalisnäitused toimuvad omapärastes silindrilistes tornides, mis on kalatööstuse endised veemahutid.
* * *
12. juuli 2020
Lisaks avati Viinistu Tünnigaleriis Anna Litvinova näitus "Antarktika 200" – kunstnik tegi kaasa ühe etapi mootorpurjeka Admiral Bellingshausen reisist Antarktikasse ning joonistas purjekal üles meremeeste näod ja tegevused.
Manitski ei tea täpselt, mitmest kunstiteosest tema erakogu koosneb. Uus ekspositsioon koosneb umbes 400 eksponaadist ja Manitski hinnangul moodustab see umbes kolmandiku tema kogust.
Kollektsionäär ei osanud või ei tahtnud nimetada ka oma lemmikteost. "Oleneb meeleolust, ilmast ja tuule suunast," lausus ta muheledes.
Väga rariteetseid materjale leiab Eduard Viiraltile pühendatud toast. Seal on näiteks ümbrikele ja ajalehenurkadele kriipseldatud visandid, kust tunneb ära nii Berberi tüdruku, lamava tiigri kui ka kuulsa kaameli, mis sarnanevat ühe meie presidendiga. Kuidas sellised haruldused kollektsionääri kätte jõuavad?
"Veel 25 aastat tagasi võis Pariisi antikvariaatide kõige tagumiste karpide põhjadest selliseid asju leida," vastas Jaan Manitski. "Eks ma ise olen ka seal tuhninud."
Uuenenud väljapaneku kohta rääkis kuraator Andra Orm, et see on läbilõige Jaan Manitsiki eriilmelisest kogust. "Uus väljapanek toob ühele pinnale kokku rohkesti imetlusväärset eesti kunsti – kohtuvad oksjonite tipud, näiteks Köler, ja kaasaegse tänavakunsti lemmikud, nagu Edward von Lõngus, kelle kõrval väärivad avastamist vähem tuntud autorite teosed," lausus ta.
Anna Litvinova näitus "Antarktika 200" on eksponeeritud Tünnigaleriis. Sealt leiab nii klassikalisi maale kui ka laevapurjedele kantud nägusid ja tegevusi. "Ma ei muutnud hiljem kuival maal mitte ühtki joont, kõik need on sündinud merel kõikuvas purjekas," kinnitas Litvinova. "Mulle koputati uksele ja kutsuti kaasa. Kõik õiged valikud tulevad siis, kui tulevad, ma ei kahelnud hetkegi, kas minna või mitte. Ainus, kellega oli probleem, oli mu ema, kellele ma ei julgenud öelda, et lähen pikale merereisile mitte korraliku laeva, vaid väikese purjekaga."
"Elasin meestega külg külje kõrval koos. Nad nägid, kuidas mu tööd sünnivad. Mõnele meeldis modelliks olla, mõnele mitte," jätkas Litvinova. "On küsitud, miks on piltidel nii palju Priit Kuuske. No aga vaadake tema nägu, vaadake, milline karisma."
Antarktika reisi korraldanud Tiit Pruuli rääkis, et vanasti olid kõigil avastusretkedel kunstnikud kaasas, sest fotograafiat ju polnud, aga keegi pidi reisi ka visualiseerima. "Seepärast sõitsid ka meie reisi eri etappidel kaasa kaks kunstnikku, kelle ülesanne oli nähtu üles joonistada. Lisaks Anna Litvinovale käis reisil kunstnik Roman Matkiewicz."
Viinistu kunstigalerii uus püsinäitus
Ekspositsioon on jagatud mitmeks osaks. Baltisaksa sektsioonis on väljas Düsseldorfi akadeemiaga seotud kunstnikud koos esimeste eesti soost professionaalsete ametikaaslastega, nagu Johann Köleri, August Weizenbergi ja Amandus Adamsoniga. Muuseumi võrratute vaadetega haakuvat mere teemat esindavad nii modernistid eesotsas Konrad Mägiga kui ka meie kaasaegsed autorid, näiteks Tiit Pääsuke.
Olustikupiltide saal koondab muretut vaikelu, pidulikke puhkehetki ja valusat kodukaotust näiteks Johannes Greenbergilt, Eerik Haamerilt, Richard Sagritsalt ja Olga Terrilt.
Eraldi ruumis eksponeeritakse Eduard Viiralti üliharuldasi ja vähem tuntud tõmmiseid, aga ka kavandeid ja märkmeid, mida on võimaldanud koguda kogu omaniku Välis-Eesti taust.
Kahe järgmise ruumi vahel jaguneb mütoloogia teema, mis hõlmab muu hulgas nii Kalevipoja motiive Evald Okaselt kui ka religioosseid sümboleid Jüri Arrakult.
Eesti kunstnike hulgas populaarne maastikumaal moodustab Viinistul omaette aastaringi, mida annavad teiste seas ilmekalt edasi Elmar Kitse ja Linda Kits-Mägi kevadsuvised stseenid.
Portreede sektsioonis leidub nii autoportreid kui ka dialooge modelliga, mille keskel troonivaid lilli Malle Leisilt võib samuti lugeda allegooriliseks käsitluseks kunstnikust endast.
Kaudseid seoseid luuakse ka fantaasiamaastiku jaos, kus järjepidevuse kaudu seotakse ühte teiste seas näiteks Tõnis Vindi graafika, Jaan Toomiku maalid ning Peeter Lauritsa fotokunst.
Tribüüni-nimelises osas on aga üleval sotsiaalsed ja poliitilised sõnumid Leonhard Lapinilt ja Lola Liivatilt, Kaido Olelt ja Marko Mäetammelt.
Ekspositsiooni viimases, aktide osas tasub esile tuua hiljutiste kunstioksjonite rekordite püstitaja Olev Subbi.
JAAN MANITSKI
sündinud 7. märtsil 1942 Viinistul on Eesti poliitik, ettevõtja ja kunstikoguja.
Ta läks koos ema ja isaga 1943. aasta sügisel Soome ja pärast Soome ja Nõukogude Liidu rahulepingu sõlmimist Rootsi. Ta õppis Göteborgi Ülikoolis majandusteadust (1968) ning töötas seejärel Rootsis mitmes finantsettevõttes.
Eestisse tuli ta esimest korda 1989. aastal. Oli Eesti Kongressi liige.
Pärast Lennart Meri siirdumist suursaadikuks Soome 1992. aastal sai Jaan Manitskist Tiit Vähi esimese valitsuse välisminister.
Seejärel kuulus ta Eesti Erastamisagentuuri nõukokku ning oli selle peadirektor.
Praegu tegutseb Jaan Manitski eraettevõtjana ja kodukoha Viinistu aktiivse arendajana, olles kohaliku kultuurielu elavdaja ja suuremaid tööandjaid Viinistul. Manitskile kuulub üks suuremaid erakunstikogusid Eestis, mis on esil talle kuuluvas Viinistu Kunstimuuseumis.
Temast on vändatud portreefilm "Jaan Manitski tagasitulek" (režissöör Rein Raamat, Eesti 2009).
Tuntud ettevõtja ja kunstikoguja Jaan Manitski (77) ja advokaat Anneli Urge-Manitski (47) on lahutanud oma abielu. Väidetavalt oli see pikk ja kurnav protsess, et paika saada nii varalised kui ka edasised omavahelised suhted.
"Me oleme juba tükk aega lahus olnud," kinnitab Anneli, kuid pikemalt ei soovi teemal peatuda. Enamat ei söanda öelda ka Jaan, kes naljatab: "Ei kommentaari! Nagu kunagi see ütlemine oli."
25aastase advokaadistaažiga Anneli lõi endale hiljuti omanimelise õigusbüroo, kus figureerib perenimega Urge. Büroo kodulehel on ta välja toonud, et lisaks õigusnõustamisele pakub ta klientidele ka psühholoogilist tuge ja on nende usaldusisik.
Oma lapsepõlvekodu Viinistut arendanud endine väliseestlane Jaan Manitski on omal ajal olnud ka menuansambli ABBA ärijuht. Kümmekond aastat tagasi meenutas ta, et saab senini veel bändi poistega Stockholmis kokku. 1992. aastal sai Rootsist Eestisse naasnud Jaan Manitskist Tiit Vähi esimese valitsuse välisminister.
Jaanil ja Annelil on kaks ühist, 20ndatele eluaastatele liginevat last.
Õhtuleht 2004: https://elu.ohtuleht.ee/155772/jaan-manitski-vahel-stockholmis-saan-abba-poistega-kokku-
«Hommikul kell neli oli meri veel jääs. Kui paari tunni pärast uuesti aknast välja vaatasin, oli ümberringi vaid paljas vesi. Fantastiline, et kilomeetrite pikkune jääväli kaob poole tunniga,» imestab Viinistus sündinud, kuid siit rannast ööl vastu esimest detsembrit 1943 koos vanematega Eestist lahkunud Jaan Manitski, kui ta oma Viinistu kunstigalerii aknast välja vaatab.
Praegu öeldakse, et see on miljoni dollari vaade. Taamal terendab Mohni saar. Siia, koju tagasi, tuli Jaan Manitski (62) pärast 46 aastat pagulaselu. Viinistu kunstimuuseum on puhas metseenlus ja tema osalus Eesti Päevalehes toob aastaid kahjumit.
Ometi on jumal kinkinud ärimehele vaistu ja oskuse olla õigel ajal õiges kohas. Rootsis ABBA ärijuhina alustas ta tühja laua tagant. Kümme aastat hiljem tõid ansambliga seotud ettevõtted sisse miljardeid kroone, kuid Manitski müüs oma osaluse edukas börsiettevõttes maha. Vahetult enne börsikrahhe.
Nüüd laiendab ta Viinistu rannas kunstimuuseumi, avab peatselt konverentsikeskuse, kasvatab austerservikuid ning uuest abielust sündinud kahte poega, kellest noorem nägi ilmavalgust alles kuu aega tagasi.
Tundub justkui kõige vähem siin ilmas tahaks Manitski teha raha – mis aga justkui ise tema juurde jalutab.
Millal siin Viinistu kunstigaleriis näeb Jaan Manitski pronksbüsti või paraadportreed?
Mitte kunagi. Vähemalt mitte minu eluajal. Kuigi üks uus kuju on galerii ette tekkinud. Jaan Toomiku «Teeviit number 2». Tema «Teeviit number 1» on Veneetsias.
Kui tihti siia kogusse uue pildi üles riputate?
Vahel pole kuude kaupa, või isegi pool aastat midagi uut vaatamas käinud. Aga siis korraga tuleb hoog peale. Eks see ole rohkem ikka hobi. Nagu mõnele teisele golf või jõusaal. Seal ju ka iga päev ei käida.
Ei saa jätta küsimata: millise teose eest olete kõige rohkem raha välja käinud?
See peaks olema F.K. von Gebhardti «Mosese lähetus», mis on üks kolmest-neljast kõige kallimast maalist. «Mosese lähetuse» hind tõusis oksjonil lõpuks 250 000ni.
Jätame raha kõrvale. Milline on kõige kallim teos emotsionaalselt?
Tänase uduse ilmaga mõni kevadine või suvine rannapilt. Aga suvel võib-olla jälle Erik Haameri «Suusatajad».
Nimetage üks maal Eesti Kunstimuuseumist, mida olete piilumas käinud ja mõelnud, et kahjuks ei saa see kunagi teie kunstikogus olema.
Sellist maali ei ole – sest ma pole kunagi nii mõelnud. Aga loomulikult on siit kogust puudu olulisi pilte ja autoreid. Näiteks kui kellelgi oleks üks ilus ja esinduslik Köler, siis sellest oleks ma väga huvitatud. Samas tean, et neid pilte ei liigu ja kui sa sellega aktiivselt ei tegele, siis võidki ootama jääda.
Miks istub Jaan Manitski siin Viinistus, laiendab galeriid, ehitab kohe-kohe valmivat konverentsikeskust, plaanib jahisadamat, kui selle raha eest võiks omada maailma kümnes eri paigas mereäärset suvilat ja aasta läbi jalgu vees leotada? Selle asemel olete siin, kus tuleb hinge kinni pidades loota, et ehk tänavu on jumal armuline ja kingib ühe või isegi kaks korralikku suvekuud.
Esiteks, kui poleks sügist ja talve, ei oskaks me hinnata kevadet ja suve.
Kui tuju tuleb, võib ju Hispaanias või Tais käia, aga ilusamat kohta kui see rand siin pole olemas. Pealegi oled sa Hispaanias ikkagi külaline. Aga siin olen ma kodus.
Siin on isa maja, ema maja, mu enda maja, paat rannas. Kuigi jah, ümbruskond pole veel lõplikult korda saanud. Aga ei pea ju seda vaatama, võib pilgu kõrgemale tõsta ja siis näed merd, tuletorni ja Mohni saart.
Nii et vabatahtlikult ma Hispaaniasse ei läheks. Kui aga ühel päeval keegi mind sinna ratastoolis sõidutab, siis ehk võib seal päikese all istuda.
Ometi Rootsi vahet käite iga nädal?
Mul on seal neli tütart. Kuigi nad ise arvavad, et on täiskasvanud, siis isale on nad ikkagi lapsed, keda peab käima üle vaatamas. Ühel tütrel on veel suurem talupidamine, hobusekasvatus. Nii et vabal ajal käin sulaseks.
Teil endal ei ole hobuseid?
Ei ole. Viinistus on vaid üks lehm ja kolm-neli lammast. Lambaid võiks rohkem olla, saaks ranna võsast puhtaks. Saarele viisime kaks kitse. Tänavu tahaks sinna ka lambad viia. Üleüldse peaks lambakasvatust rohkem propageerima, sest pool sellest lambalihast, mida täna Eestis süüakse, tuuakse ikkagi välismaalt sisse.
Miks te isamajja tagasi ei kolinud, vaid siia endale uue maja ehitasite?
Veel enne, kui isa jõudis selle valmis ehitada, tuli ära minna. Nii me ei jõudnudki sisse kolida. Nii et ma sündisin üle tee sugulaste juures. Ja ma pole tänini seal majas käinud, kuigi see on tagastatud. Seal elavad teised inimesed, ma ei taha neid segada. Las elavad, mul ei ole ju seda pinda tarvis.
Nii et nad ei pea hommikul hirmuga mõtlema, et täna on see päev, kui Manitski tuleb neid välja tõstma?
Ei (naerab). Ma ju tunnen neid. Tervitame iga päev.
Kui suur tükk Mohni saarest Manitskile kuulub?
See on õieti ükskõik kui suur tükk, sest metsas ja rannas võib igaüks jalutada, kus tahab. Rohkem panevad seal asjad paika Lahemaa looduskaitsjad, et mis on lubatud ja mis mitte.
Eks nüüd tuleb ka need hooned, mis sinna 150 aasta eest püstitati, uuesti üles ehitada. Lihtsam oleks muidugi varemed maha tõmmata, aga seda ei luba muinsuskaitse. Kuigi alati saaks laiutada käsi, et näe, talvetorm viis ära. Aga õnneks seda ei ole juhtunud ja ma luban, et ei juhtu ka tulevikus. Pealegi on nendes vanades hoonetes oma elu ja vaim sees. Ja see peab säilima.
Mis kuradi pärast teile seda Mohni saart vaja on? Kas sellest, mis mandril, on veel vähe?
Aga seal käis mu isa, vanaisad on käinud. Paar aastat tagasi rääkis vanaonu Rootsis, kuidas ta väikse poisina käis Mohni taga võrke panemas. Kuidas ööseks jäi suure pärna alla ööbima ja kuidas hommikul võrgud välja võttis. Ta on ju üks osa Vinistu külast, ka täna.
Aga ega ma osanud ette kujutada, et saare hind oksjonil nii kõrgele tõuseb. Oli seal üks seltskond, kes pidevalt pakkus. Ma ei tundnud neid. Ka kohalikud inimesed ei teadnud, mis plaanid neil Mohni saarega oleks olnud.
Esimest korda käisite Eestis ja ka Viinistus alles 1989. aastal.
Jah, ma ei tahtnud minna Stockholmis Nõukogude Liidu saatkonda, et taotleda kojusõiduluba. Tagantjärele võib ju öelda, et see oli rumal printsiip, aga mingi iva selles põhimõttes ometi oli.
1990. aastate algul tulid paljud väliseestlased Eestisse käima. Mõned tegusamad jäid siia pidama. Paljud vist mitte sedavõrd suurest isamaa-armastusest kui võimalusest banaanivabariigis ruttu rikkaks saada.
Need inimesed, keda ma tean, tulid siia küll läbinisti positiivsest soovist Eestis midagi head korda saata. Ma ei tea kedagi, kes oleks tulnud siia raha tegema. Mujal oleks seda olnud palju lihtsam teha. Kindlasti oli ka neid, kes jäid vaid läbikäijateks, aga need olid erandid.
Rahategemine Eestis on enamasti seotud transiidiäri ja Venemaaga. Aga need, kes tulid Läänest, ei osanud ju vene keelt.
Teie tegite omal ajal hoopis panuse ansamblile ABBA?
Mingil määral jah. Ma olin nende finantsjuht. ABBA oli väga edukas ja teenis palju raha. Nad maksid korralikult oma tulumakse. Olles selles mõttes väga eeskujulikud, et ei kolinud näiteks Monacosse.
Oli selge, et kõik see rikkus, mis ansambliga seonduvalt Rootsi kokku voolas, tuli mõistlikult paigutada. Nii asutatigi mitmeid ettevõtteid. Kõige suuremaks kujunes finantstegevus, millest omakorda kasvas välja arvestatav ja korralik börsiettevõte, mida võiks võrrelda tänases Eestis siinsete suuremate pankadega.
Ja teie olite selle ettevõtte asutamise juures?
Jah, alustasin nullist. Koputasin ühel päeval, vist 1976. aastal, ABBA kontori uksele ja pakkusin oma teeneid, sest olin enne seda juba paar aastat panganduses töötanud. Võtsin ühendust ka ABBA produtsendi Stig Andersoniga. Nende positiivne otsus tuli üllatavalt kiiresti. Panid lauale viis miljonit Rootsi krooni. Et palun, hakka pihta. See viis miljonit sai ruttu otsa, kiiresti ära paigutatud.
Vähehaaval palkasime ettevõttesse inimesi juurde. Ning samal sügisel sain veel viis miljonit lisaks. Ja oligi kõik. Kokku kümme miljonit. Nii sündiski börsiettevõte Infina AB, mille väärtus kümme aastat hiljem oli juba miljard Rootsi krooni.
Kui tihti te ABBA liikmetega kohtusite?
Alguses peaaegu iga päev. Minu väike kontor oli nende omaga ühe koridori peal. Kohtusime ka igapäevases kohvilauas. Firma üritustel, nende uue plaadi esitlustel või kontsertidel. Hiljem, kui Infinas oli tööl juba sada inimest ja meil Stockholmi kesklinnas oli oma kontorihoone, siis igapäevast suhtlemist muidugi enam ei olnud.
Kuidas te neid iseloomustaksite? Suhtlete siiamaani?
Harva. Vahel Stockholmis saame kokku. Ja kui, siis peamiselt poistega – kuigi nad on nüüd juba viiekümnendates aastates. Anni-Frid elab Šveitsis ja Agnetha on avalikkuse eest hoopis tagasi tõmbunud.
Mis oli ABBA fenomen, hea muusika või hea äriprojekt?
Eks mõlemat. Kuulan tänini nende muusikat hea meelega. Ja hämmastav, kuidas see sobib ka tänasesse päeva. Isegi noored kuulavad. Võtame kas või muusikali «Mamma mia!», mis läheb ju üliedukalt.
Teil on kindlasti kõik ABBA plaadid koos autogrammidega olemas?
Mõni ikka on. Kõik vist mitte. Peakski need üles otsima ja Sotheby oksjonil maha müüma (naerab).
Ei ole vist saladus, et edukast ABBAga seotud ettevõttest pärineb ka teie rikkus?
Ütleme nii, et mul oli õnne ja kokku langes mitu asja. Enne, kui ma perega Brüsselisse kolisin, müüsin maha kõik oma osalused erinevates ettevõtetes. Ja koos ABBA liikmetega olin osanik päris suures kinnisvaraettevõttes. Kõik need tehingud sattusid õigele ajale, sest nii kinnisvara- kui ka finantsturul olid viimased kümme aastat pidevalt tõusus ning just vahetult pärast minu osaluste mahamüümist tulid suured kriisid ja langused.
Mida te Brüsselis tegite?
Ei tea isegi (naerab ohjeldamatult). Ei saa salata, et selle mineku taga olid puhtmajanduslikud põhjused. Oli lihtsalt kasulik sinna elama asuda. Tollal oli Rootsis päris tavaline, et koliti Brüsselisse. Mul oli küll sellest linnast ettekujutus, et see on kole ja must. Ja kesklinn ei ole tõesti suurem asi, ongi kole ja must, koerasitta täis. Aga äärelinnad on imeilusad. Ja mis veel oluline: sealt on Pariisi, Londonisse, Alpidesse suusatama või Moseli äärde veini jooma paari-kolme tunni tee. Nii et igati tore koht ja kindlasti olekski jäänudki sinna elama, kui siin poleks asjad läinud nii, nagu nad läksid.
Peate silmas Lennart Meri ettepanekut võtta vastu välisministri koht?
Jah, see oli tema nõudmine. Ja peaminister Tiit Vähi viimaks sellega ka nõustus. Nii et esialgu tulin ma siia vaid selleks perioodiks. Et kui see aeg läbi saab, lähen Brüsselisse tagasi. Aga jah, läks teisiti.
50% Eesti Päevalehe aktsiatest kuulub teile. Kuidas te selle investeeringuga rahul olete?
Olen juba mitu aastat vaadanud ja oodanud, et asjad hakkaksid minema õiges suunas. Kui kolm aastat tagasi oli kahjum 16 miljonit, kaks aastat tagasi 8 ja mullu neli miljonit, siis tänavu loodame nulli jõuda. Nii et areng on suurepärane.
Ma pole seda investeeringut kunagi võtnud kui rahapaigutust, vastasel korral oleksin oma osaluse ammu maha müünud. Sest ostjaid on olnud. Ja võib arvata, kustpoolt. Aga lugejal ja ühiskonna arengust huvitatud inimesel oleks kindlasti kahju, kui selles nishis oleks ainult üks leht.
Nii, Päevaleht kasumit ei too, kunstimuuseum ka mitte...
Ega mul polegi midagi, mis kasumit tooks... (Naerab.)
Kauaks siis seda Rootsis teenitud raha jätkub?
Eks mul ole ikka osalus mõnes teises ja kasumit toovas ettevõttes siiski ka.
Näiteks?
No on mõned ettevõtted.
Eelmisest abielust on teil neli tütart ja nüüd uuest kaks poissi, kellest viimane sündis just kuu aega tagasi.
Just nii see on. Viinistus on need poisid tulnud. Kui Eestis toob lapsi ikka kurg, siis paljudes Eesti randades, nagu ka siin, Viinistus, on nn. titekivi, mis lapsi toob.
Keegi meist ei ole surelik. Härra Manitski, mis saab Viinistu galeriist tulevikus?
Viinistu kunstimuuseum kui mittetulundusühing Muusa Kapriis ei vanane, nii et sellega probleeme ei ole.
Go reIsiajakiri KALURIKÜLA KAPTEN JAAN MANITSKI
Meri ja mäed
Olen vee lähedal sündinud, kõik mu sugulased − vanemad, vanavanemad, vanaonud − on siin Viinistul elanud, mere peal sõitnud ja kala püüdnud, eks see mereteema ole kuskil geenides, arvata on!
Mul on väga raske ette kujutada, et veedaksin vaba aega kusagil teises kohas kui mere ääres või merel. Mina sellist erilist tunnet mujal ei taju, ka mitte metsas puude vahel.
Üks alternatiiv on siiski olemas – need on mäed. Juba 40 aastat tagasi ehitasin ühe väikese majakese Rootsi mägedesse ja palju aastaid oleme perega seal suusatamas käinud. Mul on Rootsis neli tütart ja lapselapsed ning kaks poega siin Eestis.
Ka sel kevadel käisime seal. Ükspäev läksin varahommikul üksinda mägedesse − sinna, kus on ainult lumi ja taevas... Päev läbi sõidad suuskadel ja lumi tantsib, nagu meri võib lainetada! Seal kõrgel on seesama elamus.
Meri ja lapsed
No mis rannamehed Arthur ja Aleksander oleksid, kui nad kala rookida või võrke merre panna ei oskaks. Ikka käime kalal, kuigi võrgulubadega on kehvasti, aga niipalju toob siit akna alt ikka ära, et oma kodukööki varustada. Haugi, räime, lesta, angerjat, forelli ja lõhet...
Lapsed on sõudmise päris hästi selgeks saanud. Vanem, viiendas klassis käiv Arthur on juba mitu aastat päris pikka maad sõudnud. Mere ääres kasvanud poisid õpivad sellised asjad kiiresti selgeks. Kui klassikaaslased Tallinnast suvel poistele külla tulevad, siis on näha, kes on rannapoiss, kes mitte.
Meri ja ettearvamatus
Meri on sama ettearvamatu kui mäed – kui mägedes tuleb lumetorm, siis merel on samasugune fenomen uduga. Siis võivad ka kogenud inimesed ära eksida. Viinistu külavanem, väga vilunud meremees, eksis kord uduga nii ära, et ei leidnud Mohni saart üles. Mina ise ei ole merel ohtlikku olukorda sattunud, küll aga mägedes.
Meie Mohni saarevaht Mati oleks merel äärepealt läinud. Hakkas kaks aastat tagasi vahetult enne jõule Mohnilt väikese paadiga mandrile sõitma ja siis tuli ootamatult torm peale. Väikese paadiga lainete vahel ju ei orienteeru ja õhtu oli saabumas. Lõpuks sai ta mobiili teel ühendust hädaabiga, teda prooviti edutult juhendada, kuni otsustati kutsuda päästehelikopter, kes lõpuks leidis ta radari abil palju meremiile kaugemalt. Paat avastati hiljem Käsmu poolt rannast.
Meri ja reeglid
Meri piire ei tunne, nii Eestis, Rootsis kui ka Soomes on seesama meri ja vesi ning seetõttu ka ühised probleemid. Kolm aastat tagasi võeti minuga ühendust ning tehti ettepanek, et hakkaksin juhtima MTÜ Hoia Eesti Merd tegevust. Ja räägitigi auk pähe, sest mereteema on mulle väga oluline. Tahaksin ju kaasa aidata.
Nii saigi sellele ettevõtmisele taas kord elu sisse puhutud ning vanad võlad likvideeritud. Skandinaavias on sellised organisatsioonid väga tugevad.
Meie algatusel lehvib alates 2010. aastast sadamates, rannakülades, randades ja ujuvalustel Kotkalipp. Usun, et umbes 30 sadamat kannab seda lippu. Kotkalipu kasutamisõigus näitab, et lipuomanik hoolib merest ja seda ümbritsevast keskkonnast.
Teine suur asi on kolmandat aastat toimuv mereprügi monitooringu programm MARLIN, mille väljatöötamisel on kaasa löönud eri riikide teadlased. Kaasa on haaratud neli riiki: Soome, Rootsi, Eesti ja Läti. Meil on välja valitud rannalõigud, mis käiakse läbi ja kaardistatakse, ning arvutiprogrammid analüüsivad näite. Sellest tuleb väga huvitav andmebaas, see on unikaalne kogemus. „Teeme ära!” ettevõtmine läheb nüüd Vahemere äärde koristama, ka meil on mõte mereprügi monitooringu kogemust kuskil mujal rakendada.
Meri ja Viinistu
Eestist lahkusin koos isa ja emaga umbes pooleteiseaastaselt 1943. aastal.
Mäletan väga hästi, kui 1989. aastal esimest korda Viinistule tagasi tulin, sadamas olid kõrged metallpostid ja õhtul valgustati randa, rannajoon oli kontrolli all. Räägiti legende, kuidas üks vanatädi käis talvel mere ääres jääaugus pesu loputamas ja tuli enda jälgi pidi tagurpidi tagasi. Siis oli suur pahandus, uuriti neid jalajälgi ning kahtlustati, et vaenlase allveelaeva mehed olid käinud luuramas.
Viinistu elust ema ja isa ikka rääkisid, suur osa selle küla elanikke elas ju Rootsis, Kanadas ja Austraalias. Kolm neljandikku Viinistu küla elanikest läks ära, umbes 150 inimest jäi ning sellisena on püsielanikkond tänaseni säilinud. Mõni väga ilus kaptenimaja seisab tühjalt, Rootsis elav omanik ei söanda ära müüa, seni kuni isa, kes maja ehitanud, elab. Nostalgia!
Meri ja traditsioonid
Kaks põlvkonda ehk 50 aastat oli merest ära lõigatud, rannajoon oli kinni ning kalurid ei saanud oma põhitööga tegeleda. Rannakülade elanikud said kõige enam kannatada sovetistamise ajal, sest kui sisemaa külaelanikud said kolhoosi minekust hoolimata traktoriga omaenda põllule tagasi, siis rannakülade inimesed jäid külapoe ette pudel käes istuma... Eks nüüd võtab aega, enne kui traditsioonid taastuvad, aga küll need paadid ka peredesse jälle tulevad.
Meri ja üksindus
Suvel on siin Viinistus palju inimesi, pidevalt käib külalisi ning olen tegevuses. Siis on küll vahel väga hea võtta aerupaat või siis mootorpaat ja sõita Mohni saare teisele küljele. Üks asi seoses merega Viinistus puudub − see on liivarand! Kui teised sõidavad autoga mõne kilomeetri eemale, näiteks Pärispeale, siis meie võtame paadi ja sõidame Mohnile. Siin saab valida, kumba randa minna, sest saare mõlemal pool on rannad ning vahel võib seal vees kuni viis kraadi vahet olla.
Meri ja Mohni saar
Mohni saar on tegelikult osa Viinistust. Ega külaelanikud ise vahepeal siia ei pääsenud. Mohni saarele tulin esimest korda umbes aastasena ja siis 50 aastat hiljem 1992. aasta suvel oli esimene külainimeste kokkutulek − igalt poolt maailmast tuli inimesi, isegi need, kes Viinistul eluaeg elanud, ei olnud siin kunagi käinud.
Meil elavad siin juba neljandat aastaringi kaks saarevahti: Mati ja Lea. Mati on tegelikult sisemaamees, aga nüüd käib kalal ja mere peal nagu saarlased ikka.
Siis oli tore lugu, kui kirjanik Kristiina Ehin oli siin saarevaht, see oli vist 2005. aastal. Tolle aasta jaanuaris oli suur jaanuaritorm, siis ta esmaspäeva hommikul helistas ja ütles: „Jaan, tule ruttu appi, saar vajub!” Meri käis saarelt üle ja saar oli madalama koha pealt pooleks lõigatud. Kui vanu merekaarte vaadata, siis on näha, et Mohni on kaks eri saart.
Mohni loodus
Terve Mohni saar on muinsuskaitse all. Lahemaa Rahvuspark on kehtestanud reeglid − sellest aastast on nii, et saarel võib korraga viibida kümme inimest, tuld teha ega ka ööbida ei või, välja arvatud selles osas, mis on eraomandis.
Kes soovib vaikust ja üksindust, siis siit seda leiab. Ka mina pean oluliseks, et siia ei tekiks suurt turismi, sellepärast ei taha ka korralikku sadamat ehitada. Kunagi käisin poolnaljaga välja idee, et siia võiks rajada kloostri, sest kõik vajalikud tingimused on ju siin olemas.
Asjatundjad ütlevad, et Mohni loodus on eriline, sest siin on väga haruldane taimekooslus. Kord olin Mohnil ühe seltskonnaga, Tartu Ülikooli teadlastega − nii kui saarele jõudsid, kadusid kohe põõsaste vahele ja hakkasid põlvili maas roomama ja taimi uurima.
Mere sügavus mandri ja Mohni vahel on kohati 80 meetrit, siinsamas nurga taga Hara lahes isegi 100 meetrit. Siin paiknes kunagi väga tähtis nõukogude allveelaevabaas.
Legendid ja Mohni
Mohnil on iidne, üle 300 aasta vana pärn, millest minu isa rääkis palju, see on väga eriline koht. Kui puud on lehes, siis see on nagu suur saal! Kalurid panid võrgud merre ja tulid ööseks pärna alla ööbima.
Tegelikult räägib legend, et sajandeid tagasi elanud saarel seitse munka. Aastaid saarel elades muutusid nad aga aina metsikumaks ja lõpuks said neist röövelmungad, kes rüüstasid laevu. Selleks, et neid paksust metsast kätte saada, põletati muist metsast maha ning ainult see üks iidne puu jäi saarele kõrguma.
Meil on siin Nunnade laht. Mohnil käisid külas nunnad ja tahtsid privaatselt ujuma minna ning siis me leidsime ühe sellise vaikse lahesopi, kus nad said ujuda. Mina ise veel valvasin, et keegi ei tuleks häirima... Nüüd kannab see sellist nime.
Mohnil on vanad udupasunad, mida kunagi kasutati, kui majaka tuli laevadele udus nähtav ei olnud. Praegu ei ole need töökorras. Räägitakse, et kui need huilgama hakkasid, siis äratas kogu ümbruskonna üles. Olen mõelnud, et kunagi üllatan külarahvast ja panen need tööle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar