Tulivee Liimala

RESTORAN

Maalilises Liimala rannas asuvas 70 kohaline Tulivee rannarestoran võimaldab hõrku toitu ja kaunist merevaadet nautida nii avaras restoranisaalis kui ka terrassidelt. 

Ainulaadse, merelainet jäljendava hoone arhitektiks on Ralf Tamm. Põhjamaise ja merest ning rannikualade salapiirituseveost inspireeritud sisekujunduse on teinud sisearhitekt Angela Orgussaar (Ralf Tamme abikaasa). Ära märgitud konkursil "Aasta puitehitis".

Ida-Virumaale omane Eesti ja Vene toidukultuuri koosmõju inspireerib ka Tulivee restorani menüüd. Tulemuseks on hõrk slaavi mõjudega Eesti köök ning maksimaalselt puhtad maitsed. Restoran kasutab maksimaalselt kohalike tootjate parimaid tooraineid ning annab seeläbi kohalikule toidule täiesti uue ilme.MAJUTUS
Tulivee villa valmis 2019 aastal ja pälvis kohe ka auhinna Aasta puitehitis 2019. Mere kaldal asuvas hotellis on üheksa merevaatega numbrituba, mis igaüks jutustavad ühe omaaegse salapiiritusekuninga loo.Suuremate ürituste korral on võimalik Tulivee villasse majutada kuni 45 inimest. Suvisel perioodil pakume majutust ka kämpingutes

SALAPIIRITUSEVEDU

Eellugu Soomes: 

19. sajandi esimesel poolel oli Soome, mis alates 1809. aastast kuulus Vene impeeriumi koosseisu, suurim alkoholitarbija Euroopas. Energilise karskustöö ja koduviina valmistamise keelu (1865) mõjul muutus ta aga hoopis aastasaja lõpuks üheks viinavaenulikumaks maaks. Seal kehtestati juba 19. sajandi lõpus kohalik keeluõigus: Soomes suleti kõik alkoholimüügikohad ja linnades seati viina müügil sisse erisüsteem - samas hakkas alkoholism 20. sajandi saabudes taas levima ning jõuti järeldusele, et isegi maksimaalse karskustööga pole võimalik kõiki inimesi vägijookide tarbimisest eemal hoida.

1900.-10. aastatel arutas Soome parlament Eduskund aktiivselt keeluseaduse kehtestamist - peamiselt algatasid selleteemalise arutelu sotsiaaldemokraadid, aga peagi asusid seda toetama kõik suuremad Soome parteid.

Juba 1907. aastal kiitis Eduskund keeluseaduse heaks, pärast selle kohalikku vastuvõtmist sanktsioneeris selle 1917. aastal ka Vene Ajutine Valitsus, mis määras selle jõustumise kahe aasta pärast. 1917. aasta septembrist alates kehtis ka tähtajaline alkoholikeeld: Venemaa Ajutine Valitsus lubas Soome tuua alkoholi üksnes meditsiiniliseks, tehniliseks ja teaduslikuks tarbeks, selle valmistamine ja import oli riigi monopol.

Soome esimene maa, kus selline vägijookide keeld kehtima hakkas. 

Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon, Soome kodusõda - need olid tekitanud rahva seas pigem „üks päev korraga" elamise mentaliteedi, mille osaks alkohol lahutamatult oli, ning keeluseadus ei saavutanud suurt toetust.

Kui 1919. aastal 1. juunil seadus lõpuks jõustus, asuti seda kohe rikkuma ning sagenesid kuriteod ja vägivallaaktid. Ühtlasi jagunes riigi ühiskond selle toetajateks ning selle vastasteks, kusjuures viimaste osakaal kasvas alates 1920. aastate algusest pidevalt. 

Eellugu Eestis

1938. aastal lasti Rakveres käiku uuendatud piiritusetehas, mis oli Balti riikides moodsaim. Selle toodetud piiritus on kangeima (98%) ja puhtaimana kantud ka Guinessi rekordite raamatusse. 

*   *  *Eestis oli 19. sajandi lõpus piiritusetööstus andnud tõuke kohaliku rasketööstuse arengule: tehased varustasid tulivee tootmise seadmetega nii vabrikuid Eesti- ja Liivimaa kubermangudes kui ka Venemaal. Enne Esimest maailmasõda töötas Eestis juba 283 piiritusevabrikut, milles kasutati märjukese valmistamiseks peamiselt kartulit. 

Vabadussõja ajal kehtis ka Eestis kuiv seadus. 

Eesti Vabariigi tekkimisel kukkus Vene kalaturg ära ja paljud kalurid läksid leiva perele lauale saamiseks piirituseveo-riski peale.

1920. aastal lubati taas alkoholi müük. Iseseisvuse algusaastatel lootis riik aga suurt tulu piirituse väljaveost: see moodustas 1920. aastate teisel poolel Eesti Vabariigi eelarvest umbes 15%. Siiski ei suutnud kohalik vägijook hinna poolest võistelda Saksa ja Ungari piiritusega, mistõttu müüdi 1930. aastate keskpaigani eksporditav piiritus (lausa 85% ulatuses!) hoopis salakaubavedajatele, kes smuugeldasid seda Soome, Rootsi ja koguni tagasi Eestisse.

Kuna piiritusemüük siseturul, mis tõi valitsusele suuri sissetulekuid, sõltus suuresti salakaubaveost piiri taha, ei olnud riik tegelikkuses 1920. aastate alguses huvitatud üle Soome lahe toimuva illegaalse äritsemise takistamisest.

1920. aasta lõpul pöördus Eesti saadik Soomes, Oskar Kallas Välisministeeriumi poole küsimusega, kas eestlased ei saaks „heatahtlikult soomlastele nende karskusvõitluses appi tulla, katsudes ka omalt poolt piirituse salakaubavedajatele takistusi teha". Valitsus pidi ühelt poolt piiritusemüügiga enda eelarvet täitma, teiselt poolt aga Soome palvel ka midagi ette võtma.

SALAKAUBAVEDU

Salakauba vedamisega on Eesti aladel alati tegeldud, aga eriti hoogsaks läks Soome keeluseaduse aegne (1919-1932) piiritusevedu. 1930.aastal oli salapiirituse vedamise tippaeg. Praktiliselt kõik Põhja-Eesti ja suur osa Lääne-Eesti kaluritest tegelesid salapiirituse vedamisega Soome, Rootsi, Venemaale, Eestisse. Oli võimalik teenida kuni 10-kordset kasumit.

Sel ajal oli salapiirituseäris tööjaotus: 

1) suurte ladulaevadega viidi piiritus Soome lahe neutraalvetesse, 1929.a oli seal ankrus 18 suurt emalaeva, igaühel 200 000-300 000, mõnel isegi 800 000 liitrit piiritust;

2) kui räägitakse piiritusevedajatest, siis mõeldakse enamasti neid, kes viisid emalaevast piiritust paadiga maale; ühe Soome saare kohta on öeldud, et ainult kirikuõpetaja ja nimismees ei tegelnud piirituseveoga;

3) piiritus viidi mere äärest sihtpunkti rongiga, autodega, hobustega, jalgsi; klientideni viimine oli sageli paadivedajate pereliikmete töö. 

Suured sulid tõllas, väiksed võllas.

Paatidega vedajad ostsid oma piirituse Soome lahe neutraalvetes seisvatelt suurtelt ladulaevadelt, mille omamine oli peaaegu riskivaba. 

Eesti kohtu- ja siseminister Vladimir Rooberg kuulus 1933.a augustis Danzigis salapiirituseveolt tabatud auriku "Ita" omanike hulka, mille tõttu ta oli sunnitud ametist lahkuma.

Jõukamad salakaubavedajad ostsid oma paatidele Junkersi lennukimootorid, aga veel kavalam oli piiritust Soome riiki sõjalennukiga vedada: Eesti lennuväe nooremleitnant Kanno ja leitnant Štšepothev jäid sellega vahele ning said 30 päeva aresti ja reameesteks degradeerimise.

Salapiiritust veeti põhiliselt  kandilistes 10-liitristes kanistrites. Siin pildil on kätte saadud 126 piiritusenõud ehk 1260 liitrit piiritust. 1929.a seaduse järgi võeti iga liitri pealt trahvi 20 krooni, so siis 25 200 krooni trahvi ja kui raha maksta ei olnud, siis üle 10 000 kroonine trahv võrdus 2-2,5-aastase vanglas istumisega. Kui need olid suurema ettevõtja paadimehed, siis see maksis nende eest trahvi ära ja mehed said vabaks, ainult paadist jäädi ilma, aga kui raha polnud, tuli vangis olla. Soome vanglas oli võimalus karistusaega lühendada kartsas istumise teel, 6 päeva kartserit vastas ühele kuule vangistusele, 6 kuud sai istuda ära 36 päevaga, aga seda sai teha ainult kuni 6-kuulise karistusaja puhul. 

Soome toll konfiskeeris 1930.aastal miljon liitrit salapiiritust.

1920. aastal konfiskeeriti kokku umbes 1500 liitrit piiritust - see oli algus :)

Kui 1919-20. aastal jäid vahele üksikud hangeldajad mõnest liitrist kuni mõnesaja liitrini ulatunud kogustega, siis 

1921. aastal olid äris aktiivsed juba tõsised tegijad, kellelt ära võetud salapiirituse kogused ulatuvad mitmel puhul tuhandetesse liitritesse. Näiteks peeti 1921. aasta septembris Vormsi lähedal kinni mootorpurjekas, millelt avastati illegaalset vägijooki 52 000 liitrit. Kuna Lätis oli piiritus Eesti omast odavam, käisid lääne-eestlased tihti sealt märjukest kokku ostmas:

1921. aastal veeti Soome tolli andmetel riiki sisse hinnanguliselt 500 000 liitrit salaalkoholi, millest umbes 400 000 oli arvatavasti eestlaste teene. Eesti valitsus soovis aga samal aastal saada piiritusekaubanduse eest 600 miljonit marka tulu - s.o. neljandik kuni viiendik riigieelarvest! 

1921. aasta aprillis tabati Tallinna lahel ka piiritusevedajate mootorpaat, mille meeskonna sõnul olevat neil „Eesti Vabariigi valitsusega mingisugune salaleping olla tehtud, mille järele neil õigus on igal ajal ja igasugusel määral piiritust välja vedada." Kuna vastavat dokumenti ei leitud, võeti mehed vastutusele, aga paat kästi hiljem sõjaministri korraldusel vabaks lasta. Salapiirituseärisse olid sel ajal segatud seega väga kõrgetel positsioonidel mõjukad Eesti ametiisikud.

Nutikad salakaubavedajad mõtlesid välja mitmeid leidlikke viise, kuidas keelukaupa põhjanaabrite juurde toimetada. 1921. aasta juunis viis näiteks lõbureisijaid Tallinnast Helsingisse aurik, kus mängis Politseivalitsuse orkester, mille suurt trummi aga kordagi reisi ajal ei löödud. Soome toll taipas, milles asi on ning leidis trummist 10-liitrise piiritusekanistri.

1922. aasta juunis teatas Soome diplomaatiline esindaja  enda salajases kirjas Eesti välisministrile, et Eesti toll on korrumpeerunud, kuna sealt lekib salapiiritusevedajatele informatsiooni kavandatavatest piirivalveoperatsioonidest.

1922. aasta mais võeti Riigikogus vastu seadus, millega pandi alus Eesti kutselisele piirivalvele, mille üheks tähtsaimaks ülesandeks oli salakaubavedajate takistamine.

1923. aastal koondus salapiirituseäri Eesti põhjarannikule, aga seda liikus ka Lääne-Eestis ja saartel, eriti Hiiumaal, aga palju väiksemates kogustes. Antud aastal tabati aga eelnevaga võrreldes kaks korda rohkem salapiiritust, mis annab märku kahest usutavasti korraga toimunud tendentsist: smuugeldamise hoogsast kasvust ning 1923. aasta maist alates tööle asunud professionaalsete piirikaitsjate efektiivsest tööst.

1924. aastat peetakse salapiirituseveo ajaloos erakordseks: see omandas professionaalse iseloomu. Puhkes ka tõeline piiritusesõda smuugeldajate ja seadusekaitsjate vahel. Kui 1920. aastate alguses oli salapiiritusevedu omanud veel juhulikku ilmet, siis kümnendi keskel hakkas tekkima elukutseliste salakaubitsejate sotsiaal-professionaalne kiht, kuhu kuulus nii vaeseid kalureid kui rikkaid laevaomanikke. Ainuüksi 1924. aasta suve ja sügise jooksul olevat Eestist põhjanaabritele viidud üle 2 miljoni liitri piiritust. Sel aastal rekvireeris Soome toll aga vaid veidi rohkem kui 200 000 liitrit piiritust - mis klapib varasema suutlikkusega 10% illegaalsest impordist tabada.

Suurte laevade kasutamisest annab tunnustust tõsiasi, et tegutsesid alused, mille lastiks oli 270 000 liitrit 96% piiritust. 

Hakkasid tõusma ka piirituseveoks kasutatud paatide kiirusenäitajad: suuremad alused võisid liikuda juba kiirusega 25 sõlme. Selline paat võis üle lahe vedada juba 25 000 liitrit piiritust - märjukest kasutati tihti ka aluste kütusena, kuna piiritus oli odav. Eesti piirivalve kolmemootorilised paadid jäid 1924. aastaks üsna selgesti salakaubavedajate lennukimootoriga alustele alla. Mõnikord tuli aga piiritus ka üle parda heita: tavaliselt oli see peidetud kanistritega kottide sisse, mis piirivalve- või tollilaeva lähenedes uputati - kahju oli muidugi suur, aga vähemasti jäid süüdlased karistamata ning nende paati ei võetud ära.

Hiljem hakati piiritust vedama nn torpeedoga: need ehitati neljast nurkraualatist, mis ühendati poltidega ning mille vahele pandi piiritusenõud. Torpeedo esiotsa pandi püramiidikujuline veelõikaja, mis kinnitati paadi külge, salakaup ise jäi vee alla. Sellise meetodiga sai transportida lausa kuni 920 liitrit piiritust.

1930. aastal tegutses Soome lahel 20 piirituseveo emalaeva, mis võisid näiteks antud aasta augustis peale võtta lasti, milles kokku oli 1,5 miljonit liitrit piiritust. Sellistes mastaapides jätkus 1930. aastate alguses illegaalse tulivee smuugeldamine nii Soome kui Eestisse. Lahe põhjakaldal toimus tõeline piiritusesõda salakaubavedajate ning piirivalve vahel. Kustavi lähistel Brandö saarestikus toimus 1931. aastal Åva piirituselahing. Tollitöötajate lähenedes avasid Åva küla elanikud nende pihta tule. Järgnevas tulevahetuses hukkus üks tolliametnik ning teine sai surmavalt haavata. Alles sõjaväelaste appikutsumise järel suudeti külaelanike vastupanu maha suruda. Hukkunutega tulevahetusi toimus ka mujal ning Soome avalikkus leidis, et piiritusevedajate vastu tuleb veel tarmukamalt võitlusse asuda.

1930. aastatel oli ka Eesti piirivalve muretsenud endale mitmeid kiipaate, millest 1935. aastaks olid lausa 70% endised konfiskeeritud piiritusepaadid. Organiseeritud kuritegevus, mida piiritusekuningad korraldasid, muidugi jätkus ning ära osteti ka mitmeid tolliametnikke - ühe operatsiooni käigus olevat näiteks iga Soome politseinik ja piirivalvur, kes oli sadamas, kui Eesti laev tõi sisse 500 kanistrit illegaalset märjukest, saanud tasuks 1000 marka. Tuli ette, et politseinikud võtsid kingitusi vastu ka piirituse kujul.

Veel 1930. aastate lõpul, kui illegaalse märjukese transport oli juba vaibunud, tabas Soome piirivalve Korppoo saare juures suure Eesti mootorpaadi, mille lastiks oli 30 000 liitrit piiritust. Pardalt leitud paberite hulgas oli ka Soome kodanike nimekiri, kes olid piirivalvele teada varasematest salakaubaafääridest. Iga nime järel oli ka arv, näiteks 2500 ltr - ilmselgelt olid kirjas lasti vastuvõtjad. Paadi kapten aga selgitas, et tegu on tema soome sõpradega, kes käisid Tallinnas ja olid temalt laenanud erineva suurusega summasid, et Eestis pidutseda. „Ltr" ei tähendavat muud, kui „lähme teeme rjumka".

KARISTUSED 

Karistused olid üsna karmid. Rahatrahv võis ulatuda miljonitesse. Ühel juhul tuli maksta neli miljonit marka ja piiritusevedaja maksis selle ka vastu vaidlemata ära, mis näitab, et teenistus võis üsna hea olla.

Enamasti karistati piiritusevedajaid rannapiirkonnast välja saatmisega. Nad ei tohtinud enam näiteks Tallinnas ja Viimsis elada.

KEELUSEADUSE LÕPP

Võitlus keeluseaduse vastu muutus Soomes 1920.-30. aastatel järjest ägedamaks. Lisaks vägivallale ja korruptsioonile, mis sellega kaasnes, kaotas riik ka olulise sissetulekuallika alkoholimaksu näol. Oli siiski selge, et ka pärast keeluseaduse tühistamist ei saanud loota, et salapiiritusevedu kohe lakkaks, kuid selle vähenemist võis uskuda - näiteks Norra näitel, kus analoogne seadus oli kaotatud 1926. aastal.

1931. aasta lõpul hääletas 70,6% soomlastest keeluseaduse tühistamise poolt ja toetas alkohoolsete jookide müügi vabakslaskmist. 9. veebruaril 1932. aastal võttis Soome parlament uue seaduse vastu. Numbrikombinatsioon 543210 märgib olulist hetke: 5. aprillil 1932 kell 10 avasid riiklikud alkoholipoed enda uksed kõigis linnades. 1933. aastal tuli müügile „Karhu-viina", mis pidi salapiirituse välja tõrjuma.

Soomes kehtestati 1932. aastal ka kaaperseadus, mis lubas salapiirituselaevu kinni võtta ka avamerel. Eestis tekkis 1932. aasta juunis harjumatu olukord, kus suve alguseks polnud Soome lahel mitte ühtegi piirituselaeva. Siiski jätkasid enda tegevust ka pärast keeluseaduse tühistamist piiritusekuningad ning teised ettevõtjad. Kuigi salakaubandus jätkus, oli märgatav selle intensiivsuse silmnähtav langemine.

Keeluseaduse lõpuaastail tarvitasid soomlased 2,3 liitrit puhast alkoholi inimese kohta aastas. Enne ebaõnnestunud kuiva seadust oli see näitarv 0,7-0,8 liitrit elaniku kohta. Keeluseaduse ajal kinni peetud joobnud inimeste arv ületati alles 1970. aastail. Kinnipeetuid oli nii palju, et need ei mahtunud soolaputkadesse ära. "Viinameri", lk 242. Põhjalik, köitev  ja mõtlemapanev Raimo ja Risto Pullati raamat  "Viinameri. Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel".

Ükski Soome seadusemuudatus pole vähendatud alkoholist põhjustatud kuritegude arvu sellisel määral kui keeluseaduse tühistamine. Kui 1930. aastal pandi toime 80 474 vägijookidega seotud roima, siis 1933. aastal vähenes nende arv 16 273-le. Protsentuaalselt oli nende osakaalu langus kuritegude üldarvus 1930. aasta 59,6%-lt 1933. aasta 23,4%-le. Alkoholikuritegude eest mõisteti kohtus 1930. aastal süüdi 29 464 inimest, 1938. aastal aga ainult 8421.

Mis vahe on piiritusel ja keeluseadusel?
Piiritus on 96-protsendiline hullus, aga keeluseadus on 100-protsendiline hullus

Miks oli II Maailmasõja ajal Eestist nii palju paadipõgenikke? See oli piiritusevedamisega seotud - paadid ja oskajad inimesed olid olemas.

Tuntud piiritusekunn, keda võib ka tolle aja üheks organiseeritud kuritegevuse juhiks pidada, oli Eduard Krönström.

Oli pärit Kalda talust Kolga-Aablast. Alustanud väikese paadiga, oli ta mõne aasta pärast laevade ja majade omanik. Kokkuhoidliku ja hea mäluga mehena loobus ta varakult salakaubaketis vahelüliks olemisest ning hakkas ise tulivett üles ostma. Tallinnast rongiga oma esimest piirituse ostmiseks ette võetud Danzigi-reisi alustades, olevat ta teadnud ainult kaht saksakeelset sõna - zwei Mark - mis oli tol ajal ühe piirituseliitri hulgihind.

Krönström tegi tihedat koostööd „keiser" Nymanniga Soomest ning teda finantseerisid ka soomlased. Ta olevat kohalike Leesi kalurite suhtes lahtise käega, näiteks aidates neid püüniste muretsemisel. Teadaolevalt kuulus talle vähemalt neli piirituselaeva, mida käsutas kapten Remmelgas ning tema „trust", mis resideeris Danzigis.

1920. aastatel toimus Soome lahes heitlus Eesti ja Saksa salakaubavedajate vahel, mis lõppes viimaste väljatõrjumisega - selles oli keskne osa just Krönströmil, kes tundis hästi kohalikke olusid. Talle kuulusid lisaks eelmainitud laevadele veel mitmed kiirpaadid ning tema piirituse „omahind" oli odavam. 1932. aastal sai Krönström Viljandi lähedal autoõnnetuses surma.

1930. aastate keskel olevat mitmed piirituse emalaevade peremehed ning nende „kompaniid" ühinenud samuti „trustiks", mille juhiks oli teine piiritusekuningas Arnold Eerik - energiline ja haritud mees, kellel oli kontakte nii Eestis kui välismaal isegi kõrgete riigiametnike seas. Moodustatud „trustil" oli 30-40 osanikku Tallinnast Narvani ning 11 laeva. Selle kontor asus Viinistul, kus töötasid ka raamatupidajad ja sidemees, kes dešifreeris radiogramme. Eeriku sidemete tõttu, mis ulatusid kuni Eesti Vabariigi juhtideni välja, müüs riik „trustile" piiritust, olles teadlik, et see läheb salakaubana Soome ja Rootsi ning tuleb sealt osaliselt ka Eestisse tagasi. Need tehingud olid loomulikult ülimalt salajased ning eriti varjati kokkuleppeid Soome võimude eest.

Eeriku ning Krönströmi huvid ka põrkusid ning konflikt sai 1920. aastate keskel väljenduse isegi „piiritusesõjas", kus uputati vastastikku laevu ning söödeti teise aluseid piirivalvele ette. Võitlus Eesti salapiiritusevedajate vahel Soome lahel ülemvõimu saavutamiseks muutus eriti teravaks 1930. aastate alguses. Sealjuures olid erinevate osapooltel alati valitsusringkondades eestkostjaid, kes olid huvitatud ülimalt tulusast piirituseäris osa saamisest. Eerik suutis näiteks mitmel korral Krönströmi kõrvale tõrjuda enda toetaja, mitu korda siseminister olnud Jaan Hünersoni abil.

Eduard Krönström ( 04. X 1890 Kolga-Aabla, Kolga vald - 23. VII 1932 Viljandimaa) oli piiritusekuningas, “Kolga krahviks” kutsutud salapiiritusevedaja. Sündis vaeses Kalda kaluriperes (Kalda Eedi). Alustas noorena seilamist Loksa ja Kotka vahet sõitva puulaevaga Soome, ning edasi Rootsi ja Taani. Maailmameredel seilates jõudis Kanada ning Uus-Meremaani. Kogutud rahaga alustas kodus piirituseäri ning sai sellega Eesti oma aja üheks rikkamaks ning mõjuvõimsamaks inimeseks, kelle varanduse suuruseks on hinnatud kuni 4 miljoni krooni. Krönströmi rühmitusele kuulusid aurikud “Eduard”, “Romeo”, “Julia”, “Hullam” ja “Kotkas”. Hukkus autoavariis Viljandi lähedal teel Saksamaalt Kuusalu laulpäevale. Tema surmakuulutus täitis keeluseaduse lõppemise aastal 26. juulil terve "Päewalehe" esikülje. Oli kirjaoskamatu. Maetud Leesi surnuaiale.

*   *   *

1919. aasta 1. juunist hakkas Soomes kehtima „kuiv seadus“. See aga tähendas, et joomine ja vägijoogid läksid lihtsalt põranda alla. Salapiirituse veost on Eestis palju räägitud, sellest filmegi tehtud ja raamatuid kirjutatud. Paraku tavaliselt vaid sinnamaale, kui piiritus Soome randa jõudis. Mis sai meie piiritusest edasi, kes ja kuidas selle ära tarbis? 

 https://ajalugu.ohtuleht.ee/1003372/eesti-salapiirituse-loppjaam-keeluseadus-tegi-helsingist-vaikese-chicago

Soome keeluseaduse juured ulatuvad 1907. aastasse. Juba siis taheti alkoholi tarvitamist piirama hakata, kuid tsaar Nikolai II jättis seaduse kinnitamata. Soomlased aga ei jätnud jonni, võtsid asja uuesti teemaks ja Kerenski ajutise valitsuse ajal läks kinnitamine õnneks. 

https://virumaateataja.postimees.ee/2435697/kultuur-piirita-sala-piiritus-ajastu-tode-ja-legend

https://www.ohtuleht.ee/846247/sada-sundmust-mis-mojutasid-eestit-72-koht-tulivesi

Kuigi juba aastakümneid teavad eesti lapsed laulda „ei hõbedat, kulda ei leidu me maal”, polnud 20. sajandi esimesel poolel teadus ja teadmised veel niikaugel ja usuti, et ka Maarjamaa pind võib üht-teist väärtuslikku peita. 1930. aastal püüdis Viinistu piiritusekuningas, oma aja kohta haritud mees Arnold Eerik otsida Võrumaalt naftat. Edasi siit:

http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=11294