Mõniste

• Mõniste Talurahvamuuseum - vanim vabaõhumuuseum (1948). Muuseumipood on taastatud 1926. aastal valminud Mõniste Tarvitajate Ühistu kaupluse eeskujul.
• Mõniste piirkond rahvasuus - Mehkamaa
• Mõniste karud: skulptuur on valatud betoonist, kujutades nelja kännul turnivat karu; asetatud 4-nurksele betoonpostamendile, millel aastaarv 1953.
• Mõniste park (karude taga) on üks vanemaid ja liigirikkamaid mõisaparke Võrumaal. Park kujundati nüüdseks hävinud mõisahoone ümber. See on märkimisväärne oma liigirohkuse poolest. Põlispuudest kasvavad siin kuused, tammed, pärnad ja arukased. Haruldasematest liikidest on siin esindatud harilik kikkapuu, mandžuuria pähklipuu, roheline ebatsuuga jne.
  Üks kolmest tänaseni säilinud stalinistlikust teeskulptuurist, mis on oma algsel asukohal.
• Metsavenna talu Vastse-Roosa külas. Külas ca 30 inimest; Metsavenna taluna rajatud 1999. Vaidva jõele on paisutatud veskijärv. Siin asus Vastse-Roosa mõisa süda.  Tumepunane - end koolimaja, 1936. 
  Eesti-Läti kalmistu.
  Tänase Vastse-Roosa alale jäi vanasti Borodino küla. Sinna rajatud Vargamäe talus toimusid 2017–2018 filmi "Tõde ja õigus" võtted.

METSAVENNAD
Enne ja pärast II MS pögenes Eestis vöörvöimu repressioonide eest metsadesse tuhandeid mehi. Põhjusi oli mitmeid – kardeti nõukogude või saksa armeesse mobiliseerimist,
                   -  jöukamad talunikud pelgasid Siberisse küüditamist.
                   - vabatahtlikult vöi sundkorras saksa söjaväes teeninud mehed pagesid arreteerimise eest; Paljudel metsa pögenenutel säilis mitmeid aastaid lootus Eesti Vabariigi peatseks taastamiseks välisriikide abil.

Kõrgemasse metsa ehitati maa-alused punkrid, kus sai aastaringi elada. Mehi, kes sellise elu olid sunnitud valima nimetati metsavendadeks. Nõukogude repressiooniorganid pidasid metsavendadele halastamatut jahti. Suur osa metsa peitunud meestest tapeti vöi saadeti pärast tabamist Siberisse. Viimased pöhjamaade robinsonid tulid vabatahtlikult metsast välja alles seitsmekümnendate aastate alguses.

Meelis Möttuse isa Harry Möttus (1921-1991) hakkas metsavennaks juba 1940. aastal. Et Harryl veresüüd polnud, tuli ta vabatahlikult metsast välja 1954. aastal. Just siis pääsesid Stalini surma järgse amnestiaga Siberist koju tagasi esimesed küüditatud.

“Isa rääkis mulle ja vendadele oma metsavennaelust vähe,” meenutab Meelis, kes teadis kogu lapsepölve oma isa raskest saatusest. “Kolmkümmend aastat tagasi olin koolipoisina isaga metsas puid tegemas ja siis ta avaldas mulle ühe suure saladuse, mida hoidsin kaua vaid enese teada,” pajatab Meelis. Nimelt peitis isa enne metsast välja tulekut oma püstolkuulipilduja koolimaja pööningule, korstna körvale pöranda alla. Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 1993. aastal avas Meelis Möttus kodukülas isa mälestuseks Metsavenna poe, mis tegutseb tänaseni. Eesti Vabariigi 80. juubeli päeval organiseeris ta poe ees päikese töusu ajal lippude önnistamise. Siis julges Meelis ka relva peidikust välja tuua. PPS muudeti kasutuskölbmatuks ja anti Möniste muuseumile, kus seda praegugi vöimalik vaadata on.

Harry Möttuse vend Max pögenes 1944. aastal Eestist ja sattus elama Austraaliasse. Pool sajandit hiljem, 1994. aastal soovis ratastooli aheldatud haige vana mees tulla koju surema. Meelis lendas talle järele ja töi Maxi Eestisse. Möni nädal pärast kodumaale naasmist Maxi tervis enam vastu ei pidanud ja mees suri. Onu jättis oma säästud Meelisele ja palus selle rahaga teha midagi Eestile kasulikku.

“Leidsin, et minu eesmärk peaks olema seal ääremaal elu hoidmine ja Eesti iseseisvusse uskunud töeliste metsavendade mälestuse jäädvustamine,” sönastab metsavenna poeg oma missiooni. Onu Maxi päranduse paigutas Meelis oma ettevötetesse, mis tänaseni tööpuuduse paines olevate Löuna-Eesti külade inimestele tööd annavad. Meelis Möttus on 250 lehmaga OÜ Löunapiim suuromanik. Talle kuulub lisaks loomadele ja lautadele veel saekaater Mönistes. Pöhitoode on klaasikastid suurkontsernile Saint-Gobain. Meelis on tööandja 35 kohalikule inimesele Mönistes, Sarus, Vastse-Roosas ja Tiitsal.

“Kui suudan ettevötlusega piisavalt raha teenida, siis rajan Vastse-Roosasse Vaidva jöel asuvale saarele punkermuuseumi,” unistab emotsionaalse olekuga ettevötja. Muuseumisse hakkab Möttuse kujutlustes pääsema vaid päikeseloojangust päikesetöusuni, et aduda ohtu ja salapära. Saarele viib paadimees, kellele tuleb pileti ulatamise asemel öelda öige parool. Punkermuuseumi eksponaadid on suurelt jaolt juba olemas – köik originaalid ja metsavendlusega seotud.

Igal aastal külastab Metsavenna talu üle ca 10 000 inimest. Lisaks veel sajad registreerumata huvilised, kes käivad lihtsalt uudistamas peaaegu, et iga päev. Ilma erilise reklaamita on Vastse-Roosa populaarseks saanud ka pensionäride hulgas, kes käivad meenutamas söjajärgset aega, mil nad ise veel noored olid. Metsavenna talu on populariseerida aidanud ka Meelise vennad Vahur ja Kaupo. Vahur on kaasas käinud turismimessidel.

Aastatel 2000-2003 kevadel korraldati Metsavenna talus Metsavenna päevad. Külastajad viidi punkritesse, näidati relvi, üles oli pandud temaatiline näitus. Kohaliku rahvateatri trupi abil näidati NKVD üksuse haarangut punkrile, provokaatori tegutsemist, metsavandade arreteerimist ja ülekuulamist ning pögenemist. Plaanis on tulevikus uuesti taastada Metsavenna päevade korraldamine kui selleks avaneb uus võimalus