Paldiski

•  Paldiski (aastani 1933 Baltiski),  Ajalooline rootsi päritolu nimi on Rågervik.
• 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port (Балтийский Порт), Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eest Pakri saartega
• Pakri poolsaarel
• 
  
• Tunnuslause - "Rohelise energia linn".
• Linnal on Tallinnaga nii elektrirongi- kui ka bussiühendus. Seetõttu käib palju linna elanikke Tallinnas tööl.
• Paldiskis on kaks gümnaasiumi: eestikeelne Paldiski Gümnaasium ja Paldiski Vene Gümnaasium. Paldiskis tegutses 20. sajandi algul Paldiski Merekool.
• 
  
• RAHVASTIK: 2019 - ca 3500 elanikku.  
• 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4%. 
• 2000. aasta andmetel oli  venelasi 52,19%, eestlasi 29,66% ja muid rahvusi 18,85%.
• 
  
• AJALUGU:
• http://peetritoll.ee/ajalugu/
• 17. saj ehitasid rootslased sadama nimega Rogerwiek või Rågervik.Põhjasõjas vallutas Peeter I Eesti, sõlmis Rootsiga rahu ja hakkas siia ehtama kindlustatud süvasadamat, lainemmurdjaid, Peetri kindlust, kasarmuid, ohvitseride maju, majandushooneid, sõjaväeasulat, laevatehast, tsaari maja)...
• PEETRI KINDLUS: Paldiski sadamast pidi saama tähtis tugipunkt Kogu Venemaa kaitsesüsteemis.  Hollandi tüüpi kindluse projekteeris legendi järgi Peeter I isiklikult. Tegu on monoliitse, paekivist väljaraiutud viie bastioniga, mida ümbritseb paekivist väljaraiutud kraav. Idapoolseim bastion on tasandatud ning kahe lõunapoolse bastioni vahele oli rajatud kahurilaskealus. 1790 oli kindluses üle 40 suurtüki.  Ehitismälestis. 
  1939-40 rajati vallikraavi naftahoidlaid. Sõjajärgsetel aastatel võeti vallidelt kruusa ehitusele ja teedele, sellega vallid ida ja kagu bastioni vahel hävisid.
• 1912 suvel toimus Paldiski reidil ajalooline kohtumine Vene ja Saksa keisrite vahel. Wilhelm II tuli jahiga ja Nikolai II sõjalaevaga. Ühel järgmisel jahil peeti lõuna 50-le inimesele, läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, kuid I MS ära hoida see teatavasti ei suutnud. Hiljem võttis Wilhelm II vastu Viiburi polgu paraadi Paldiskis - ta oli selle polgu patroon. 
• Kohe peale baaside lepingut 1939 sai Paldiskist sõjamerebaas. 
• Pärast Teise maailmasõja lõppu muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Alguses olid Põhjasadamas kaatrite baas ja Lõunasadamas allveelaevade baas. 
• 1962. aastal loodi Paldiskisse NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade Õppekeskus nr 93 
• 1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus.
• Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus 1970. aastate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.
• 
  

Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik on Paldiskis asuv 2015. aastal valminud kirik, mida kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Paldiski Püha Suurmärter Panteleimoni kogudus.

Kiriku ehitamist alustati 2012. aasta juunis. Seda rahastas Lukoili tütarfirma Litasco juhi Sergei Tšaplõgini ja tema abikaasa Aleksandra Azova asutatud Boris Tšaplõgini mälestusfond. 

Dokumentide järgi oli kiriku ehituse näol tegemist haigla renoveerimisega, kuigi mingit hoonet kinnistul ei olnud (lastehaigla hoone lammutati 2007. aastal). Samuti ei kehtestatud seaduses nõutud detailplaneeringut, mille menetlemine tähendanuks muu hulgas ka selle avalikku eksponeerimist, huvitatud osapoolte ettepanekute kogumist ning ka avalikku arutelu nende üle

Kiriku alumise korruse altari juures, mis on nimetatud ravitseja Panteleimoni auks ca 300 elanud arst, hukati), asub baptisteerium, kus ristitav kastetakse täielikult vee alla.

Kirikuhoone vastab puitkirikuarhitektuuri kaanonitele. Kiriku puitosa on valmistanud ning tööd teostanud Soome ettevõte Honkarakenne, ristid ja kuplid on tehtud Eestis. Kiriku kellad on valatud Voroneži Anissimovi tehases. Ikonostaas on valmistatud Kreekas.

SALAVAT JULJAJEV

• 1775. aastal toodi pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist ja sellest osavõtnute karistamist Paldiskisse sunnitöölisena Salavat Julajev (1754-1800) - luuletaja,  Baškiiri rahvuskangelane. 
• Saadeti siia sunnitööle koos isa, baškiiri riigitegelase Julai Aznaliniga.
• Talle on linnas püstitatud mälestussammas,oma nurk Paldiski muuseumis ning tema järgi on saanud nime Salavat Julajevi tee, Vene Gümnaasium on tema nimeline. 
• Baškiiride jaoks on Paldiski Püha Maa,  tegelikult käib see kogu Eesti kohta. Paldiskisse sõidavad nad alati rongiga - et mõtteliselt käia sama rada, kus Salavat Julajev. 
• Mälestussammas - büst, kasusnahkse ärega müts. Esimene mälestussammas Paldskisse 1989, autoriks Baškiiria skulptor Tamara Netšajeva. Taasiseseisvumise algusaastatel, kui kõik võimalik metall kokkuostu viidi, kadus ka Salavat Juljajev. Õnneks oli skulptoril olemas koopia. Uuesti avati 1998. 
• Meie president Konstantin Päts oli asumisel Baškiirias, Ufaas, kus talle on avatud mälestustahvel. 
• 
  

AMANDUS ADAMSON

Paldiski lähedal sündinud ja elu lõpuaastad Paldiskis elanud Adamson (1885-1929) oli õppinud skulptuuri Peterburi kunstiakadeemias ning kandis 1907. aastast sama akadeemia akadeemiku tiitlit.

Monument läks maksma üle 200.000 krooni. Autorid on skulptor Tõnu Maarand ning arhitekt Mart Kadarik. 

Tema teoseist on tuntuimad "Russalka" Tallinnas, Kreutzwaldi mälestussammas Võrus ning Lydia Koidula mälestussammas Pärnus.

Adamsonile on püstitatud ausammas ka Tallinnas Kadriorus.

Adamsoni ausammas on kolmas Paldiskisse püstitatav monument - tatarlaste rahvuskangelase Salavat Julajevi ning Soomepoiste maaletulekut tähistava mälestusmärgi järel.

Tuletorni lähedal: "Laeva viimne ohe" - Adamsoni 1899 modelleeritud skulptuur, algselt 40 cm kõrge, portselanist. 2013 valmis suurendatud koopia, skulptorid Mare Mikhof ja Rene Reinumäe. Kultuurkapital, Linnavalitsus. Oli ainult aasta linnas, siis laoruumis, EV 100 raames leiti koht Pakri poolsaarel. Kõrgus 3,3 m, valmistatud klaaskiudplastist. 

PAKRI TULETORN

• Eesti kõrgeim, 52 m / 275 trepiastet
• Esimene - 1724, väidetavalt näitas Peeter I ise koha kätte. 1890 valmis 80 m kaugusele uus - vana tuletorn oli kaldavaringute tõttu klindi ärele ohtlikult lähedale jäänud, madaldati esimese korruseni. 
• Restaureeriti 2001, 2015 avatud külastajatele. 

2020:

Paldiski omavalitsuse pikki aastaid kestnud toetusel on Põhjasadam hõivanud kogu Paldiski linna mereäärse ala, jättes linnaelanikud ilma normaalsest elukeskkonnast ja juurdepääsust merele. Elanikud otsustasid oma õiguste eest võitlema hakata.

Elada merest 200 meetri kaugusel ja mitte merd näha on kummaline, ent Paldiski elanike jaoks tavaline.

Pakri poolsaar, kus Paldiski linn asub, võiks olla maapealne paradiis: seal on pikk ja maaliline rannajoon, saared, oivaline valge liivarand, kaks tuletorni ja kõrgelt järsakult avanev kordumatu merevaade.

Ent Paldiski elanikele on kõik see olemas vaid formaalselt. Tegelikult on kõik need vaatamisväärsused kättesaamatud või raskesti ligipääsetavad.

Kui soovid jalutada piki mereranda, pead seda tegema tööstuspiirkonnas. Kõikjal on traataiad, okastraadid ja veokid. Meri on sealsamas, ent kättesaamatu. Kunagi oli kõik teisiti.

Paar aastat tagasi müüs linnavalitsus linna rannast eraldava tänavalõigu Põhjasadamale. Sellega suleti viimane tee randa.

"See tee on inimestele väga ohtlik. Ühel pool Pakri tänavat on meil traktorite ja tehnika ladu, teisel pool on sadamakai," selgitas Igor Dronov, Põhjasadama omanikfirma Paldiski Sadamate AS-i juhatuse liige.

Kinnises linnas oli meri lahti

 Nõukogude ajal oli Paldiski võõrastele suletud, kohalikel elanikel aga olid kõik võimalused looduses vaba aja veetmiseks. Julia Ivanova meenutas, et kesklinnas oli suurepärane supelrand, kus peeti pidusid ja lihtsalt jalutati.

"Inimesed said igale poole minna. Lehtla kõrval püüdsid kohalikud kalamehed kala, minu äi ja abikaasa nende seas," jutustab Ivanova. Piki randa kulges sirelialleega kaldapealne, mida vanemad elanikud hästi mäletavad. Praegu on selle koha peal tühermaa.

Kohalikud võimud ja sadam väidavad, et puhkekohti on linnas piisavalt, sadam aga on Paldiskis alati olnud ja sellega tuleb leppida.

Küsige neilt, keda valisite

Kuidas siis juhtus, et sadam sai endale kogu linna piiridesse jääva lääneranniku? Vastus on lihtne: linnavõimud olid nende käpa all. Paldiski oli kuni 2017. aastani omaette omavalitsus, linnavolikogus oli pikki aastaid palju Põhjasadama ja Alexela esindajaid. Ettevõtete valimisnimekirjad eeldavad lojaalsust oma ettevõttele.

Põhjasadam ja linnavõimud olid otseselt seotud: "Jah, see on fakt. Seal oli erinevate Paldiski ettevõtjatega seotud inimesi. Ent fakt on ka see, et neid valisid elanikud ise. Ja mitu korda juhtus, et ühed ja samad inimesed valiti korduvalt tagasi."

On väheusutav, et sadama valimisnimekirjas linnavolikokku saanud saadikud hakkaksid hääletama maa sadamale võõrandamise vastu või juhinduma otsustamisel ainult linnaelanike huvidest.

Valijatele jäeti "kaugem meri"

 "Kõik võeti ära, asemele ei antud midagi. Tänu taevale, et saab vähemalt teisele rannale sõita. Me nimetame seda nii – teine meri," nentis nukralt Julia Ivanova.

"Teine meri" on Pakri poolsaare idakallas, kus on tõesti valge liivarand. Probleem on selles, et see asub linnast seitsme kilomeetri kaugusel ega ole kõigile ligipääsetav.

"Teise randa" viival maanteel ei ole kõnniteid, tee on väga kitsas. Ebamugav on nii jalgsi kui jalgrattaga. Ranna läheduses pole parklat ega isegi mitte tavalist platsi, kuhu auto jätta.

Vallavanema sõnul on lisaks liivarannale linnas kivikliburand: "Kui lähete mööda Salavati tänavat alla, siis jõuate rannale, mida suvel aktiivselt kasutatakse."

Siiski saab seda paika üksnes suurte mööndustega rannaks nimetada. Jutt on kitsast kaldaribast otse sadama väravas. Otse selle kõrval on veokite parkla ja tollilao platsid, seepärast on seal väga elav liiklus.

Kannatuste tee tuletorni juurde

 Pakri poolsaar on üks Eesti kõige tuntumaid turismipiirkondi. 25-meetrine Pakri pank, vaateplatvorm ja tuletornid meelitavad ligi külastajaid kogu maailmast.

Paldiski elanik Tiina Laanejärv rääkis: "Meil on väga ilus rannik. Iga kaldalõik on erinev. On kaljusid, on kive. Leetsel on liivarand, aga see on kaugemal, linnast väljas."

Poolsaare tipus kõrguva tuletornini on linnast neli kilomeetrit. Teelt avanevad suurepärased merevaated. Ent sealgi on kõik keeruline. Kohalikud muidugi käivad tuletorni juures, nad on karastunud inimesed, ent see pole kaugeltki mitte ohutu: kõnniteid ei ole, teeperv on väga kitsas. Autosid sõidab seal igal aastaajal palju. Kui keegi mööda kihutab, on targem kraavi hüpata. Puhkepäevadel ja suvel on liiklus nii elav, et kraavist ei tasu välja tullagi.

Linnaelanikud võtsid ohjad enda kätte

2019 linnaelanike kannatus katkes ja nad otsustasid esitada petitsiooni. Kampaanias "Meri vabaks".  Peeti mõned koosolekud, kus inimesed said petitsioonile allkirju anda ning esitada ettepanekuid ja ideid merele juurdepääsu küsimuses.

Vastuseks küsimustele petitsiooni kohta tunnistasid nii sadam kui linnavõimud, et hüpoteetiliselt on kõik võimalik, isegi promenaadi rajamine. Igor Dronov kinnitas, et omavalitsuses on tõesti kehtiv üldplaneering, milles sisaldub "mingi promenaadi" rajamine.

Vallavanem Saadi sõnul oli talle üllatuseks, et Põhjasadam pole nende plaanide vastu, vaja on ainult leida kõige mugavam lahendus. Üks võimalikke variante on ehitada promenaad piki muuli, kui hakatakse ehitama uut sadamakaid.

"Siin on väga olulise tähtsusega raudtee," selgitas Igor Dronov. "Randa ja linna ei eralda mitte ehitatav sadamakai, kuhu võib vabalt teha promenaadi. Neid eraldab raudtee."

Tõsi küll, praegune kriis on kaarte kõvasti seganud, sest küsimärgi all on maksulaekumised nii firmadelt kui ka elanikelt. "Selleks on raha vaja. Raha tekib linnavalitsusel siis, kui meie omavalitsuse territooriumil on sadamad ja muud ettevõtted, kes seda raha kassasse toovad. See on suletud ring," tunnistas Igor Dronov.

Kuni promenaadi küsimuses pole täit selgust, tellis vallavalitsus projekti kergliiklustee rajamiseks linnast tuletorni juurde.

"Ma ei tea praegu, kui palju see maksma läheb, aga projekt peaks valmima lähiajal ja siis me otsustame, kuidas seda rahastada," kinnitas Saat. Ta tunnistas, et ehkki tee taheti ehitada juba sel või järgmisel aastal, pole veel teada, kuidas majanduskriis eelarvele mõjub.

*   *   *

4. augustil 2008 avati Paldiski lõunasadamas ametlikult üks Baltimaade suuremaid biodiislikütusetehaseid. Tehase rajamine läks maksma 390 miljonit krooni. Tehase tootmisvõimsus taimeõlide käitlemise, rafineerimise ja biodiislikütuse tootmise alal on kuni 100 000 tonni aastas.

AS Biodiesel Paldiski müügitulu oli 2009. aastal 667 miljonit krooni ja 2008. aastal 734 miljonit krooni, kusjuures üle 90% sellest andis eksport. Eksporditi Lääne-Euroopasse, Skandinaaviasse, aga ka Leetu.

2009. aasta kevadel esmakordselt raskustesse sattunud ettevõtte saneerimiskava kinnitas kohus 4. septembril 2009.

Ettevõtte juhatus esitas 2010. aasta kevadel Pärnu maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks, sest ei suutnud täita aasta varem koostatud saneerimiskava. 

Harju maakohus kuulutas Biodiesel Paldiski pankroti välja 2010. aasta juuli algul. 

Vastseliina

Piusa jõe ja Meeksi oja ühinemisest kujunenud kõrget, järsuveerulist neemikut valvavad juba sajandeid Vastseliina lossi varemed.

Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitise Vastseliina Piiskopilinnuse varemetes asub keskaegne, paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks.

Muinaseestlaste linnus oli orgudevahelisel neemikul aga arvatavasti enne ristiusu tulekut. 
Baltisaksa ajaloolase W. Stavenhageni väitel hakkasid ristisõdijad neemikmäge kindlustama juba 1273. aastal Tartu piiskopi Friedrich von Haseldorpi ajal, kelle riik siia ulatus. Eriti suurejooneliselt võeti see käsile 1342. aastal vene ohu kartusel ja Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni nõudmisel. Piusa ja Meeksi orgude vahele kerkis seninägematult võimas ja kaunis loss topeltmüüride ja kõrgete tornidega. Ajalukku on see kinnistunud Vastseliina ehk saksa keeli Neuhauseni lossina, millele ladinakeelses tekstis lisandus: castrum fortissimum in tota patria – „tugevaim linnus kogu isamaal”. Väärib meenutamist, et idapiiri kindlustamiseks alustati samal päeval, 25. märtsil 1342, paastumaarjapäeval, 40 km lõunapool ka teise piirilinnuse ehitamist, millele jäigi kuni meie sajandini päevakohane nimi – Marienburg, Maarjalinn. Nüüd tunneme seda lätikeelse Aluksne nime all. Vanemates dokumentides nimetati ka Vastseliinat alamsaksa keeles unzer leven frowen borch.

Teatavasti ei aita aga kindlamadki müürid, kui kõrgemad väed ise linna ei kaitse. Keskaja inimene ootas sellele ka kinnitust. Ühel septembriööl 1353 kostis tühjast lossikabelist, mis asub peatorni teisel korrusel, kaunist muusikat ja kabel säras imelises valguses, mis kiirgas kahelt isesüttinud vahaküünlalt. Rist oli altari põhjaseinast lahti tulnud ja seisis altari keskel ilma ühegi toeta.

Ilmutust ei hoitud enda teada ja juba järgmise aasta jaanuaris saatis Riia peapiiskop Frommhold von Vyffhusen selleteemalise kirja paavst Innocentius VI-le, mida säilitatakse tänini Avignoni supliikideregistris (palvekirjade register).

Vastseliina kuulsa risti juurde algas palverändurite vool Eestist, Lätist, Saksamaalt ja mujaltki. Paavst kuulutas Vastseliina külastajaile välja 40-päevase patukaristuse kustutuse, mida paavst Eugenius 1432. aastal taasuuendas. Läbi 15. ja 16. sajandi jätkusid palverännud ning Vastseliina nimekski sai läti keeles Krustpils, s. o ristilinnus.

Siis tuli Liivi sõda, pikim ja laastavaim meie maal nähtuist. Salakuulajate kartuses suleti lossiväravad palverändureile. Neil soovitati nüüd Meeksi oru idanõlvalt kummardada kirde-, torni ülaosa kaunistuseks müüritud 2 m kõrguseid riste.

29. juunil 1558 vallutasid vene väed end kuus nädalat kangelaslikult kaitsnud Vastseliina. Alles 10. veebruaril 1582 (24 a hiljem) õnnestus Poola kuningal venelased Vastseliinast välja lüüa ja katoliku kirik taastada. See püsis jätkuvale sõjale vaatamata augustini 1625. Eesti rahvast oli säilinud vaevalt 90 000 hinge, Vastseliinast ja suurematestki linnadest vaid varemed.

Rootsi kuningate all taastus eesti rahvaarv, kuid mitte enam katoliku kirik. Püha risti kiirgav kujutis jäi aga Vastseliina luterliku koguduse pitsatisse ja selle inimesekõrgused jäljendid kirdetorni ülaosas on sama selgelt näha ka tänapäeval.

Seni on siin juttu olnud Vastseliinast kui piiskopiriigi piirilinnusest. Kuid ka sealpool Meeksi orgu Eesti tegelikult jätkub – Setumaana, mille rahvas on sajandeid elanud vene võimu all, ristitud õigeusku, kuid peab end eriliselt Maarja ja Maarjamaa rahvaks. Seal võis nii mõnigi Vastseliina pärimus ka peale reformatsiooni edasi elada.

Meeksi oja kaldal, kilomeetrit kuus lossist ülesvoolu asub setude püha Jaani kivi, kuna Ristija Johannes olevat selle peal maganud. Vene allikates on 1561. aastal nimetatud seda „soojaks kiviks” (tjoplõi kamen). Kivist on pikemalt kirjutanud 20. sajandi alguses professor M. J. Eisen. Loendamatud rahvapõlved on põletanud jaanipäeviti kivil küünlaid, toonud siia põllu- ja karjaande ning väidetavalt saanud siit abi mitmesuguste hädade vastu. Vaatajale ei jää märkamata, et kivi on praegu mitmest tükist kokku liidetud. Nimelt olevat Vastseliina mõisnikku pahandanud, et setud tema maa peal koos käivad ja ta lasknud kivi lõhata ning oma karjalauda seina müürida. Peagi hakanud laudas loomad lõppema. Ei aidanud muu, kui kivitükid seinast välja murda ja endisesse paika tagasi viia.

Kivi lähedale rajati uuemal ajal Meeksi õigeusu kirik ja jaanipäev vana kalendri järgi (7. juuli) on kiriku nimepäevaks. Samal õhtul on ka pärimuslik kirmas (Kirchmesse, Kirmes – sks. k.) kõrgel Kuksina mäel. Siit avaneb veelgi kaunim vaade alla Vastseliinale kui Piusa oru kaugelt vastasnõlvalt meie loo alguses.
Ja see ime, ilmutunud juba Loomise ajal, on meiega aegade otsani.

PIIRI KÕRTS

Esimesed teated söögi- ja joogikohast pärinevad 1624.–1627. aasta maarevisjonist. Kõrts kauples mõisa valmistatud või talupoegadelt ostetud õllega.
Kõrtsi praegune maakivihoone ehitati tõenäoliselt 19. sajandi algul, viinatootmise kuldajastul. Kõrtsis käis lauluõli manustamas ka Võrus elanud legendaarne lauluisa ja karskusliikumise aktivist Kreutzwald. „Wina-katku” autorit meenutab kõrtsi härrastetoas tema vahakuju.

Kehvematel aegadel Piusa kolhoosile kuulunud hoone võeti küll arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla, kuid ometi varisesid selle katus ja osaliselt ka seinad 1980ndatel kokku. Praegu Vastseliina vallale kuuluva kõrtsi keldris asub väike katoliku kabel, kus iga rändaja võib süüdata küünla ja aja maha võtta.

PALVERÄNNUMAJA

Palverännumaja tutvustab kõike seda põnevat, mis on seotud palverändurite ja palverännakutega.  Tänu elamuslikule interaktiivsele ekspositsioonile saavad  palverännumaja külastajad teada mida keskaegne palverändur tundis, mida ta kartis ja mida armastas. Miks palverännule mindi sajandeid tagasi ja miks minnakse nüüd. Palverännumajas saab tutvuda erinevate keskaegsete pühapaikade ja palverännu sihtkohtadega, millest üks – Põhja-Euroopa kuulsaim – asus just siin, Vastseliina Piiskopilinnuse Püha Risti kabelis, Valge Risti ime toimumispaigas.
Ette tellimisel saab mekkida askeetliku toitu nagu tehti ja söödi palverändurite peatuspaikades.
Saadakse teada, millised ohud ja ahvatlused palverändureid pühal teekonnal varitsesid ning omaenese silmaga saab näha erinevust rikka ja vaese palveränduri magamisaseme vahel. 
Kuna rändajad vajasid ka oma teekonnal ihuharimist on võimalik näha ka meie palverännumajas ühte sellist ruumi, kus lisaks ihuharimsele tutvutakse erinevate keskaegsete raviviiside ja ravivahenditega. 

Mängida saab keskaegseid lauamänge, millega palverändurid tihti oma peatuskohtades aega surnuks lõid.  
Palverännumaja ringkäigu lõppedes saab külastada ka päris ehtsat pühakohta – Vastseliina linnuse Püha Risti kabeli asupaika ja sinna patukahetsuse märgiks või soovide täitumiseks küünla jätta.

VASTSELIINA MÕISNIKUD 

Arvatavasti pärineb von Liphartite aadlisuguvõsa jõukast Tallinna kodanikusoost, esiisa Alexander Liphart oli Tallinnas Kanuti gildi vanem. Vastseliina jõudsid aadliseisusesse tõusnud mõisnikud 1766. aastal, mil Carl von Liphart (1719-1792) Vastseliina mõisa Ivan von Liphart ostnud Tartu külje all oleva Raadi mõisa. Ta moodustas Raadi ja Vastseliina mõisatest fideikomiss- ja majoraatvalduse, mis tähendas, et nimetatud valdusi ei tohtinud müüa, pantida ega võlgadega koormata ning pärimisel jagada. Pärimine pidi toimuma ainult meesliini pidi.

Sel ajal elas Liivimaa mõisamajandus suure tõusu tähe all, mis oli tingitud suure vene turu avanemisest Balti kubermangudele. 1811. aastal oli Vastseliina mõusal 17 kõrtsi, mis koos nuumhärgade turustamisega andsid suurema osa mõisa tulust. Carl von Liphart lasi ehitada Vastseliina kiriku, tasudes oma taskust märkimisväärse osa ehituskuludest. Samal ajal valmis Vastseliina saksa kalmistus perekonnakabel.

Teine Vastseliina mõisnik, erumajor Reinhold Wilhelm von Liphart (1750-1829) ei jäänud oma isale haardelt ja ettevõtlikuselt alla. Vastseliina mõisapõllud hõlmasid 2625 vakamaad, mõisas ja karjamõisates teenis 123 mõisateenijat, viinavoorid liikusid Riia, Kroonlinna ja Peterburi vahet.

Kolmandaks mõisnikuks tõusis oma isa surma järel kreisisaadik ja Liivimaa maamarssal Carl Gotthard von Liphart (1778-1852). 1836. aastal loobus ta oma kõigist avalikest ametitest ning pühendus perekonnale ja kaunitele kunstidele. Perekond kasvas tal aukartustäravaks – tema kaks abikaasta tõid ilmale kokku 18 last.

Vanim poeg Reinhold Guido von Liphart (1801-1842) asus mõisamajandus ümber korraldama. Ta rajas juurde neli uut mõisat – Lasva, Loosi, Põhu ja Misso. Koos Vastseliina ja Oravaga tekkis nüüd kuus omaette valda, kust oli lühem tee mõisa teole käia. Mõisniku ajast põhiosa võttis tegelemine erinevate teadustega. Nii oli ta Riia Ajaloo- ja Muinasuurijate Seltsi ning Õpetatud Eesti Seltsi liige. Ta kirjutas uurimustöö Tartu piiskopkonna ajaloost ja teostas arheoloogilisi kaevatöid Vastseliinas. R. G. von Liphart, keda iseloomustas aval loomus, lihtsus ja tõearmastus, oli vaba seisulikust kõrkusest ning eelarvamutest. Nii kandiski ta hoolt vallakoolide eest ning muretses rahva tervishoiu pärast. Guido con Lipharti kulul käis pikemat aega Vastseliina mõisas haigeid vastu võtmas talurahvale tervishoiu alast nõu ning rohtusid jagamas noor Võru linnnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882), kellega Guido von Liphartil kujunesid tihedad sõprussidemed. Hiljem seati Vastseliinas ametisse spetsiaalne kihelkonnaarst. Ilmselt sündis ka Kreutzwaldi mõjutustel määrus, et koolides antaks karskusõpetust. Selleks lasti laupäeviti kõigis koolides ette lugeda Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastal ilmunud raamatukest Wina-katk. Enam kui ükski teine majoraathärra pööras Liphart tähelepanu Vastseliina mõisale, lasi kohendada hooneid ja rajada nende juurde kauni ning liigirikka pargi. Sinna pidanuks tulema ka väike lossikene ning oja ülespaisutamise läbi suurem veekogu koos joaga, kuid need tööd jäid tema varese surma tõttu lõpetamata.

Venna surma järel päris Vastseliina mõisa Gotthard Lionel von Liphart (1804-1885), kellest sai peagi rüütelkonna maanõunik. Seoses üleminekuga palgatööjõule rakendas ta edukalt Saksamaad mõisa ligi 200 sakslast. 1870. aastal alustas mõisnik talude päriseks müüki. Ehkki ta ei müünud talusid kõige odavamalt, eelistas ta oma valla peremehi, tehes neile mitmeid soodustusi. Järgides perekonna traditsioone, jätkas G. L. von Liphart heategevusega, toetas koole ja vallavaeseid, remontis kirikut ning ostis kogudusele uue oreli. Alates 1857. aastast telliti igasse kooli- ja kohtumajja Lipharti kulul üks eestikeelne ajaleht tingimusega, et seda koolimajas ümbruskonna inimestele ette loetaks.

Mõisahärra 80. juubeli puhul kõlasid Vastseliina vallasaadikute sõnad: “Üht niisugust härrat kui Teie ei ole meil enne olnud ega saa ka pärast Teid mitte saama.” Isegi saksavaenulik ajaleht Olevik ei hoia sõnu kokku maanõunik Liphartit ümbritseva idülli kirjeldamisel.

Veel suuremat austust kui elu ajal avaldati Liphartile surma järel. 1885. aasta sügisel Tartus lühikese haiguse järel surnud majoraathärra maeti tema soovi kohaselt Vastseliina kalmstusel perekonnakabelisse. Raadi mõisast kandsid valla peremehed surnukeha rohke rahva saatel läbi linna 5 versta kaugusele. Seal pandi ta surnuvankrile ja sõidutati Vastseliina kihelkonnna piirini, kus talle viinne auvärav oli ehitatud. Peremehed võtsid puusärgi õlule ja kandsid muusika saatel kirikusse, kus õpetaja Masing teda pühasõnaga vastu võttis. Vastseliina tava järgi valvanud kihelkonna rahvas surnut kirikus terve öö. Järgmisel päeval pärast jumalateenistust kantud puusärk suure leinarongi saatel kabelisse. Mitmetele teda truult teeninud mõisateenijatele koos peredega kinkis mõisnik peale oma surma vabaduse.

Viimaseks majoraathärraks sai eelmise vennapoja poeg Reinhold Karl von Liphart (1864-1940). Talupojad püüdnud ka talle poolehoidu osutada, kuid suhted jahenesid üsna varsti. Uuel härral puudus huvi ja tahtmine praktiliseks mõisapidamiseks ning talurahva vastu oli ta hoolimatu.

Mõisnike aeg sai läbi 1919. aastal, mil mõisnike maa kuulus tasuta võõrandamisele. 1920. aasta algul lahkus viimane Liphart Eestist Saksamaale, võttes valitsuse loal kaasa 16 raudteevagunitäit isiklikku vara. Lahkudes regi R. von Liphart suuremeelse žesti, kinkides Tartu Ülikoolile Raadi mõusa hooned, mõisasüdamiku maad, majandusinventari, raamatukogu ja kunstikogu, mis sisaldas maale, joonistusi, skulptuure, graafikat, portselani ja mööblik, kokku üle 1500 eseme.

https://digileht.ohtuleht.ee/890385/palverannak-eestis-ehk-kristlik-isamaaline-triatlon-vastseliinast-piritale

Erkki Koort on tunnustatud julgeolekuekspert, kes on töötanud aastaid Kaitsepolitseis ja siseministeeriumis. Oma töös on ta lisaks Eesti Vabariigi valitsusele nõustanud ka Euroopa Liidu liikmesriike ning Ameerika Ühendriike. Viimastel aastatel on Koort kirjutanud mitu edukat romaani: tema Lõuna-Eesti keskaja sarja teosed on ajaloo- ning põnevuslugude austajate seas saavutanud suure populaarsuse.

"Salakuulaja Vastseliinas" - on tõestatud, et Pugole (Misso kant) mehed aitasid Vastseliina kindlusel end Pihkva tülinorijate vastu kaitsta ja Liivimaa piiril n-ö patrullida. Pugola mees Markus saadetakse linnusesse konkreetse ülesandega teada saada, kes kindluses Pugola salgale käru keerata tahab. 

Nii nagu Koorti varasemateski raamatutes, on ka teose "Salakuulaja Vastseliinas" peategelane maarahvasoost sõjasulane Markus, kes seekord on saadetud salakuulajat otsima Vastseliina piiskopilinnusesse. Koorti sõnul on tegemist väga huvitava ajalooga linnusega.

"Kahjuks on ta täna varemetes nagu väga palju linnuseid Eestis. Seda tegi Peeter I, kuna ta reisis siitkaudu enne Põhjasõja algust Riiga ja teda väidetavalt ei võetud Vastseliinas piisava aupaklikkusega vastu," kirjeldas Koort.

Ta rääkis, et tänapäeval on väga paljud hooned suuremad kui see linnus, aga kui kujutada keskaega ette, siis enamasti olid väiksed tared. "Sellised ühe-, äärmisel juhul kahekambrilised tared. Kui see keskaegne inimene tuli linnusesse, siis see oligi tema jaoks ülisuur asi."

Koort on kõvasti tähelepanu pööranud sellele, et tema raamatud oleksid ajalooliselt faktitäpsed ja keskaegne linnuseelu oleks kujutatud võimalikult tõetruult. Näiteks Markus ja teised sõjasulased veetsid oma päevi linnuses tavaliselt linnusemüüril vahti pidades.

Koort rääkis ka, et tol ajal olid õlu ja mõdu põhijoogid, sest vesi oli tihtipeale saastunud ega kõlvanud juua. "Aga õlu oli see, mida joodi ja seda jõid nii mehed, naised kui ka lapsed tegelikult. Ma ei tea, kui palju oli sõjasulaste päevanorm, aga munkade-nunnade päevanorm oli 4,5 liitrit õlut. See on tänapäeva mõistes üheksa pudelit õlut."

„Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.
Autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

«Veritasu Tartus» on seiklusjutu «Kättemaks Kirumpääl» järg, mis viib lugeja 14. sajandi viimase veerandi intriigidesse Tartu piiskopkonnas ja Liivimaal ning jutustab inimestest nende keskel.
14. sajandi lõpul on Tartu õitsev kaubalinn, mis suudab vastu panna nii Pihkva kui ka Saksa ordu Liivimaa haru sepitsustele. Piiskopkonna pealinna saabub Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus, plaaniga ennast õemehe lodjale kaubelda. Ta põgeneb mineviku eest ja loodab lodjasulasena eemale hoida paikadest, kus ta enam teretulnud pole. Ometi ei pääse ta nii lihtsalt ning Tartu piiskopi ja ordu vaheline võitlus ei jäta Markust puudutamata. Ordu ootab temalt salakuulamist Pihkva kaubareisidel ega kohku tagasi ka piiskopi alamate ja Markuse lähedaste ründamisest. Markuse osaks saab lootusetuna näiv vastasseis orduga. 

Lasva-Tabina-Lindora-Obinitsa-Meremäe

 

LASVA VEETORN

• Lasva rahvas nägi Soomes sõprusvallal külas käies vanasse depoosse tehtud kunstigaleriid ja neil tekkis mõte, et annaks ka oma vanale veetornile rakenduse.

• renoveeriti Euroopa Liidu toel vana sigala veetorn ja petrooleumihoidla

• Rõuge vöökiri

• seintel paikneb fotograaf Peeter Lauritsa ja ajaloolase Uuno Ojala koostatud piirkonda tutvustav püsiekspositsioon. Vahelael paiknevas vanas veetünnis ja selle ümber saab igal aastal olema uus näitus. Torni murukatuselt avaneb vaade
  
  

• avamine toimus 14. augustil 2009.a kell 18:00 koos traditsioonilise Lasva järve Tulemuusika kontserdiga (14.08.2021 - Lasva Järvemuusika tule- ja vee vaatemäng 14. augustil kell 21.00 Lasva järvel ja rannas. Kontsert „SUUDLUS LÄBI RAAGUS SÕNADE“. Rannapi unustamatuid laule esitavad Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere ja Rein Rannap ansambliga. )
  
  
• arhitekt Veronika Valk (OÜ Zizi&Yoyo, ); ka Tubin Tartus Vanemuise ees sellelt büroolt

• Kõigepealt said autorid 2009. aasta Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali väikeobjekti preemia, seejärel tunnustas Eesti Arhitektide Liit Lasva valda kui läinud aasta parimat tellijat ja viimaks pälvis rajatis konkursi «Väike 2007–2009» peapreemia.

• välisilmelt ökonoomne ja minimalistlik, rõhku on pandud sisekujunduse eriefektidele: esimese korruse põrandas peegeldava põhjaga valguskaev, klavertrepp, helipaagi (ehk kunagise veepaagi) akustiline ruum, valgustus ja mööbel. 12 meetri kõrgusel paiknevale katusele rajati viilu asemel murukatusega terrass.

• Interjööri olemasolevad tellisseinad on värvitud musta mattvärviga, millel (analoogselt valgega) on optiline või illusoorne efekt, tekitamaks nn lõpmatu ruumi tunnet.
  27 000 kuupmeetri suuruse veepaagi sisemus on põneva akustikaga kumisev ruum, paaki sisenemiseks on sellesse lõigatud ovaalsed avad.

• Vesi ei tohiks seisma jääda: veetorni on ette nähtud ka külaliskunstniku residentuuri võimalus. Allkorrusele on projekteeritud pesemisvõimalused ja kööginurk, ülal veepaagi juures mahub magama. Kes on esimene?

• Tel  519 36 948

PINDI KIRIK

Pindi Jaani kirikust räägitakse juba XVII saj. Põhjasõda hävitas selle puust hoone. 1861.a anti õpetaja Friedrich Hollmannile käsk vähendada väga suurt Rõuge kogudust uue koguduse asutamisega. Fr. Hollmann eraldas Roosa kandi üheks ja Pindi ning Leevi vallad teiseks uueks koguduseks.

Kiriku ehitamiseks saadi luba ja ehitusmeister Mühlhausen tegi ehitusplaani. Tööd takerdusid 1878.aastani. 1879.a. tabas eriti Pindi valda raske kõhutõbi, peaaegu igas talus oli surma läbi lahkunuid. Vaatamata sellele palusid peremehed õpetajat, et kirikut edasi ehitataks. Peagi liitusid nendega Kääpa, Leevi, Orava, Lasva, Loosi, Vastse-Koiola, Vana-Kasaritsa ja teiste külade elanikud. Seinad otsustati teha maakividest, torn telliskividest, puumaterjali lubasid anda ümberkaudsed mõisnikud. Kõik tööks vajaminev veeti kokku hobustega.

Kiriku pühitsemine toimus 6. oktoobril 1881.a (uue kalendri järgi). Osavõtjaid oli väga palju, müüdi üle 3000 laululehe.

26. oktoobril 1903.a (v.k.j.) pühitseti vendade Kriisade ehitatud uus orel.

• Pindi kirikus teenis kuni 2004. aastani Laine Villenthal, kes ordineeriti esimese naisena Eestis kirikuõpetajaks.

• Altarimaal on koopia Rõuge kiriku Rudolf von zur Mühleni altarimaalist "Jeesus ristil". 

• Kiriku juures kalmistul asub Vabadussõjas langenud kapten Friedrich Vreemani (1894-1919) haud ja mälestussammas. (Võrumaa kuulsaim sõjasangar, kes oma iseloomult, teenetelt ja välimuseltki meenutab enim oma ekaaslast Kuperjanovit. Võrumaa Kaitseliidu asutaja, Võrumaa kaitseringkonna ülem.  Sünd 1894 Nõnoval Hööde talus. Selle talu maadel toimus 05. detsembril 1918 esimene kaitselahing Vabadussõja  Lõunarindel, mis F.Vreemani juhtimisel sundis pealetungivad enamlased taganema.
  Võru gümn võimlemisõpetaja, 21. märtsil 1919 jõuab Tartust Võru jaama II diviisi komandandirood 25 aastase kapteni juhatusel, kelle elust viimane 5 aastat on möödunud pea katkematus sõjakäras. Tema üksus koosneb peamiselt vabatahtlikest Võru koolipoistest, kellele ta alles aasta tagasi võimlemistunde andis. Väliselt on meeskond kirju - kel gümnaasiumi sinel ja vene papaaha, kel vene sinel või saksa kiiver.  Kuid relvastuselt on nad tugevad - 8 kuulipildujat! Ööbitakse Nursi metsavahimajas ja hommikul hommikuhämaruses jätkub rännak Sänna suunas. Sinna jõudes langevad nad ägeda tule alla. Taganetakse metsa. Hargnetakse ahelikku ja rünnatakse uuesti. Pärast lõunat taganeb vaenlane Sännast. Rood võtab suuna itta - Rõugele. "Nad kindlustavad ennast seal metsaserval, ärge otse üle välja minge" õpetab peremees esimeses talus. "Pole mind 4 caastat osanud leida sakslase kuul, ammugi siis veel ühe rumala enamlase oma!". sähvab kpt. Vreeman ülemeelikult. Ahelikus minnakse edasi Suure- Ruuga küla suunas, kapten ees. Äkki kostab paremalt metsaservalt venekeelne: " Rood kogupauk ". Kpt. Vreeman langeb hääletult, läbipuurituna 3 kuulist. Poisid heidavad pikali ja algab terve päev kestev lahing Suure -Ruuga küla pärast. Alles vastu õhtut vaenlane taganeb. Langenud sõdurite surnukehad kantakse Aia talu saunaesikusse. "Kas teie võitsite?" küsib peremees. " Mis meil sellest võidust!" nähvavad koolipoisid, nuttes nüüd nagu lapsed isa kaotuse puhul. Võit polnud tõesti kerge - rivist langesid kõik roodu ohvitserid ja veebel. Poisid viiakse samal õhtul tagasi Võrru. Kpt. Vreeman`i põrm asub lahtises kirstus Võru kirikus, ööpäev läbi seisab ümber relvis auvalve. Pärast kiriklikku matuseteenistust marsib kogu rood juhi kirstu taga Pindi kalmistu poole. Kuid poolel teel kihutab järele käskjalg: kohe tuleb minna vaenlasele vastu Vastseliina alla! Kpt. Vreeman`i matavad kodurahvas Nõnovalt ja mõned lähemad sõjakaaslased Pindi  surnuaiale perekonna matuseplatsile. 1994.a. sügisel taastati tema  mälestussammas, mis oli nõukogude võimu ajal lammutatud.

• Selles talus kasvanud poeg Richard osales samuti Vabadussõjas. Ta oli aastatel  1935 – 1939 seotud EV Siseministeeriumi ja Politseivalitsuse tööga. Hukkus  Solikamski surmalaagris 19.02.1942. Selle talu peretütar Ireene oli abielus Eesti Vabariigi viimase Politseitalituse  abidirektoriga kaitsepolitsei ülesannetes Konstantin Kirsimägiga.  Viimatinimetatu saatuse kohta alates 1940.a. juulist puuduvad igasugused andmed.  Ireene kaks poega teenisid peale Ameerikasse jõudmist USA armees. Vanem poeg  Tõnis hukkus katselendurina 05.02.1960.a., noorem poeg Rein langes Korea sõjas  11.06.1953.a. Ainsana on elus Ireene tütar Tiiu Rita Yarborough, kes 9-aastasena koos kahe  venna ja emaga elas üle kõik sõjapõgenike ohud, eluraskused, jäi ilma kõigest…  Ja kui ta sai tagasi oma vanaisale kuulunud talu, siis avaldas ta soovi kinkida  see eesti rahvale, et sinna loodaks kodu nendele lastele, kes olude sunnil on  kaotanud eneseusu ja kodusoojuse.

  1999.a. loodi MTÜ Nõnova Perelastekodu, mis võttis oma kanda kinkija soovi  elluviimise. 2001.a. sügiseks oli kavas avada perelastekodu Võrumaa laste jaoks.  Idee algatajaks oli Kalle Arumäe.

  Hoone projekti telliti Leonhard Lapinilt. OÜ Eraehitus tegi valmis hoone  keldrikorruse ja asus püstitama teist korrust, kuid rahapuudusel ehitustegevus  lõppes ning hoone konserveeriti.

  Seoses riikliku lastehoolekande tegevuse ülevaatamisega Sotsiaalministeeriumi  poolt otsustati loobuda lastekodu tegemisest ning tuli otsida teist lahendust  paigale.

  14.veebruaril 2008 toimus MTÜ Toetuskeskus Meiela asutamiskoosolek. Aastaid  ehitusjärge oodanud perelastekodu asemele hakati kavandama kogukonnas elamise  loomist intellektipuudega noortele.

TABINA JÄRV

Tabina järv on olnud rändjärv. Puutli metsast asunud ta, kolme km kaugusel Tabinast. Tema endine asukoht olnud kahe kõrge mäe vahel.

Põhjasõja ajal oli Tabina kirik hävinend, kirikukell järve veerend. Sellepärast ei upugi sinna järve ühtegi inimest - kirikukell kaitseb. Kui teatud ajal suveööl hästi kuulata, võib praegugi kella helinat kuulda.

Vanaisa seleti, et tuul toonu katusse kaige kellaga ärä. Sia Tabina järve. Ku ilm läts halvass, siss tuli järvest kello kõla. Oli olnut miski tume kõla.

• 22 ha
• Välja voolab Raagsilla oja.
• LINASK: karpkalaste sugukond. Elab peamiselt järvedes, harva rannikualadel. Linaski suurus on tavaliselt 20–30 cm, kaal kuni 6 kg.

Eesti keeles on linaskil vähemalt üheksa nimetust - linaskit hüütakse nii hobukalaks, kingsepaks kui ka sapožnikuks. 

Olles suhelnud selle kalaga, teda püüdnud, käes hoidnud ja mine tea, ehk isegi vette tagasi lasknud, ei unusta sa iial esiteks seda, kui kompaktne ja tõesti nahkjas on tema keha, kui ühtlaselt on ta kaetud paksu limaga ega ka seda, kui tugev see kala tegelikult on. Suuremad linaskid, üle seitsme aasta vanad, kogupikkusega 31–34 sentimeetrit ning kaaluga üle 500 grammi, on tõsised vastased isegi kogenud ja tugevale kalamehele. Mulle on alati silma- ja kompamisrõõmu valmistanud ka linaski väga väikestest soomustest koosnev, aga üllatavalt ühtlane ja tihe soomussärk, mis on pealegi rohekaspruunika pronksi värvi.

Linask on äärmiselt maitsev kala

Turovski, http://www.kalale.ee/ajakiri/kalade-elu/3

Tekkis soov linaskit püüda. Natuke uurisin maad ja valisin järveks Tabina järve Võrumaal. Plaan oli püüda õhtul ja jääda ööseks järve äärde ja varahommikul taas järvele.

Järve äärde jõudes oli plaan kohe kiirelt sööta sisse koht ja asuda püüdma. Söödaplatsi söödaks oli valitud linaski sööt, magus kohupiim, riivsai ja mais. Segasin kogu kompoti kokku ja oligi põhisööt valmis.Paat täis ja järvele. Järvel oli veel 4 paati. Püüdsid kõik hauge.

Püüdma asusin kella 7 ajal õhtul. Roosärg hakkas kohe võtma. Roosärge tuli kenasti ketti. Natukese aja pärast oli söödaplatsil näha mulle. Andis lootust, et linaskid on kohal. Kuid ikka tuli ainult roosärge.

Tundus, et linask siiski ei taha ussi ja maisi combot. Kuid siis tuli kena päts otsa. Sidur kärises ja kala läks sinna kuhu tahtis. Sain linaski veepinnale, siis oli selge, et tegu on korraliku linaskiga. Natuke maadlemist ja poiss oligi paadis. Kahva kaasas polnud siis oli paati saamisega natuke raskusi.

Mingi hetk ujus linask vetikatesse kus jäi suhteliselt rahulikuks ja sain käega paati tõsta. Rõõmu kui palju (rekordkala) Rohkem linaskeid kahjuks ei saanud (varahommikul tuli vaid roosärge).

Linaski kaal oli 1.63Kg ja pikkuseks 46cm.

LINDORA

23 kääpast koosnev Lindora kääbastik on kalmistu Tabina küla idaservas.

Lindora kääpad pärinevad I aastatuhande teisest poolest ja asuvad Lindora metsas, Tabina külast 0,5 km ida pool Tabina-Lindora tee lähedal.
Kääbastik koosnes 23 kääpast (7 pikka, 15 ümmargust ja 1 kombineeritud kääbas), nendest kaheksa (5 pikka ja 3 ümmargust) on aastatel 1951 ja 1959-1961 läbi kaevatud ja uuritud.

Huvitav teada: Surnud maeti kääbastesse põletatult. Laibad põletati väljaspool kääbastikku asunud tuleriitadel. Põletusmatustega kääpad on väga leidudevaesed. Lindora kääbaste kaevamisel leiti savinõude kilde, pronksist pannal, haruldane tuluskivi jm. (Tuluskivi - siinkandis peeneteralisest liivakivist tulesüütamisvahend; tavaliselt ovaalsed, keskele süvistatud joonega. Noa otsa vms terava raudesemega vastu tuluskivi lüües sai tekitada sädeme, mis püüti kuivle puuseenele (taelale)). 

Eestis põletusmatus  I at pKr, mõnes kohas kuni 16. saj-ni. Miks? Usk tule puhatavasse jõusse ning tule ja päikese ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu hinge kehast vabastada ja likvideerida nii surnule omistatud negatiivset jõudu. 

Lindora laat: 

Igal aastal Simunapäeval, 28. okt.

Rahva hulgas on levinud teadmine, et Lindora teerist on ammune laadapidamise koht: vähemalt 150 aastat, kuid arvatavasti kauemgi. Esimene kirjalik teade pärineb 1893. aastast, mil laata peeti Lindora kõrtsi juures, teeristist paarsada meetrit Obinitsa poole. Kõrts - postijaam Vastseliinast Räpinasse viiva postitee ääres. 

Kuni 1914. aastani toimus laat 20. oktoobril. 1921.-1926. aastani oli laadapäevaks 3. oktoober, järgnevatel aastatel peeti laata 28. oktoobril. Ühel korral, 1930. aastal toimus laat veel 3. oktoobril. Edaspidi jäi laadapäevaks 28. oktoober. Nõnda on see olnud tänaseni (ehk pea 100 aastat), hoolimata sellest, milline nädalapäev juhtub olema.

Laat on olnud maarahva jaoks tähtis kauplemis- ja kohtumispaik. Kui varasemal ajal sai Lindoral kokku peamiselt lähiümbruse rahvas, siis praegusel ajal tullakse sinna ka mujalt Eestist ning uudistajaid on välismaaltki. Lindora laata teatakse kui “lambalaata”, sest varasemal ajal kaubeldi seal põhiliselt koduloomadega, eelkõige lammastega.Lihunikest ülesostjad muretsesid laadalt hulgem lambaid – sellest tuligi lambalaada nimi. Hiljem kaubeldi ka muu kraamiga. Rahvast meelitati laadale tsirkuse ja mustkunstnike ülesastumistega. Kauplemine olevat alanud varahommikul ning kestnud õhtuni.

Lindora laada omapäraks on siiani, et kauplemine algab varavalges ning lõunaks on suurem ost-müük juba läbi. Söögikraamist lähevad kõige paremini kaubaks lambaliha ja suitsulihatooted. Loomulikult on turgu aiasaadustel. Kaubeldakse ka käsitöö ja vanakraamiga ning pakutakse mitmesugust tööstuskaupa. Laadal müüakse lambaid, põrsaid, kitsi, jäneseid, hanesid ja kanu, kassipoegi ning kutsikaid. Arvestades, et Lindora laat kestab kõigest pool päeva, annab ta külastajate rohkuse poolest silmad ette teistele Eestimaa laatadele.

1990. aastate lõpuni oli Lindora üks vähestest vana tava järgivatest laatadest – ajalooliselt väljakujunenud paika tuldi ilma reklaamita ja kauplejad leidsid endale ise müügikoha. Populaarsust kogunud laadal, mida 2010. aastal külastas ligi 10 000 inimest, tegelevad nüüdseks müüjate paigutamise, liikluskorralduse, prügi koristamise ja korravalvega mitu kohalikku organisatsiooni. Vastseliina valla volikogu kehtestab igal aastal laadakorra. Kogukond teeb koostööd, et piirkonna põlise laada maine püsiks hea ning et esiplaanil oleksid kohalikud kauplejad. Nõnda on laadatava kõige paremini hoitud.

Laatade tähtsus hakkas üle kogu Eesti mõnevõrra vähenema, kui 20. sajandi alguses loodi tarbijate ühistud ning kaupade hankimine muutus maarahva jaoks mugavamaks. Nõukogude võimu kehtestamisega lõppes ka enamuse seniste laatade pidamine, sest eraomandi kasutamine oli rangelt reguleeritud. Jäi kauplemine turgudel. Üksikutes paikades peeti veel vanast tavast maalaatu: sõltus kohalikust poliitaktiivist ja miilitsast, kas laat toimus või ajati kauplejad laiali.

1980. aastatel paistis, et Lindora laat on samuti hääbumas. Laadapaika seadsid simunapäeval sammud vaid mõned vanemad Tammõ, Tabina, Soena ja Morkornulga mehed, kellel lammas oheliku otsas, kellel mõni korv müügiks. Pillimees tuli ka ja nõnda siiski peeti laata vana tava järgi.

1988. aastast alates tekkis teadlikke laadalisi juurde ning laat hakkas tasapisi aasta-aastalt laienema. Lisaks kauplemisele korraldasid kohalikud mehed heategevusloteriid, üles astusid naljamehed. 1990. aastate lõpus oli Lindora laat nii populaarseks muutunud, et kaugemalt tulevad müüjad hakkasid juba eelmisel õhtul kohalike kauplemiskohti ära võtma. Seni olid ümbruskonna mehed laadakorral silma peal hoidnud. Rahvahulga ja müüjate rohkuse tõttu tuli aga sekkuda kohalikel omavalitsustel.

Eestimaa laadatraditsiooni minevikku kaedes võib näha, et ajavahemik septembri keskpaigast kuni oktoobri lõpuni on olnud igipõliselt aeg, mil peeti rohkelt laatasid. Kui heita pilk pea sajandivanustesse kalendritesse (vt kasvõi Meie Matsi tähtraamat 1939), kus kirjas laatade ajad üle Eestimaa, võib veenduda, et viinakuus olid vaid mõned päevad, kus üheski Eestimaa paigas laata ei toimunud. Talurahval oli seljataga kõige kiirem ja raskem osa aastast – kevadised, suvised ja suuresti ka sügisesed põllutööd. Tööde-tegemiste tulemus oli käega katsuda ning silmaga näha – saagid salves, kevadised vasikad-põrsad-talled rammusal suvisel heinal suureks kasvanud-kasvatatud. Just sügis oli talurahvale kõige külluslikum osa aastast, sest oli mida müüa ehk laadale viia. Müük omakorda andis raha riigi- ja mõisamaksudeks ning laenuintressideks ja teenijarahvale palgamaksmiseks, laste koolitamiseks. 

Kuid laat ei olnud ainult äritegemiseks, samavõrd oli see ka paik meelelahutuseks ja kokkusaamiseks. Just teenijarahvas sai pärast kibekiire suvehooaja lõppu võimaluse mihklilaadal ringi vaadata, meelt tuulutada ning suvise vaevanägemise eest saadud palgaraha kulutada.

Laadad on välja kasvanud väga mitmesugustest pidustustest.  Näiteks Belgia vanim, Louvain’i laat oli algselt pidustus, tähistamaks vürst Arnulfi võitu viikingite üle aastal 891. Tänapäeval väga kuulus Müncheni Oktoberfest sai alguse pidustustest (õigemini hobuste võiduajamistest), mis korraldati 1810. aasta oktoobris kuninglike pulmade auks, kui paari heitsid Bayeri kroonprints Ludwig Karl August (tulevane Ludwig I) ning hertsog Friedrichi tütar Therese Charlotte Luise Frederike Amalie von Sachsen-Hildburgshausen. Laatu pidama on kehutanud isegi ebatavalised kliimaolud, nagu käre pakane. Nii pidasid Londoni elanikud 17.–19. saj eriti külmadel talvedel sügavalt külmunud Thamesi jõel nn pakaselaatu. Tänavu jaanuaris tähistati muuseas 200 aasta möödumist viimasest Londoni pakaselaadast.

Teksad Hauka laadalt

Kui Lindora välja arvata, peab Hauka laat ennast kõige pikema ajalooga laadaks Eestis. Seda hakati Antslas korraldama eelmise sajandi 60ndatel. Tegu oli Antsla Tarbijate Kooperatiivi laiendatud müügiga, kus kooperatiiv kogus laada ajaks defitsiitset kaupa. “Varuti teksapükse ja autokumme,” teab praegune peakorraldaja Aigar Grihin. 
Männimetsa all löödi putkad üles, kooperatiivi igal kauplusel oli oma väljapanek. Valmisriiete kauplus näitas moedemonstratsioonil, milline on sügisel uus koolivorm.
Rubla lõpuaastatel jättis kooperatiiv laada ära. “Viie meetri peal oli kolm purgisuppi, siis ei olnud ju midagi müüa,” naerab Aigar Grihin.

Uuesti läks asi lahti 1994. aastal. Sellest ajast peale hõivab Hauka laat kaks päeva kogu Antsla linna, võttes juba messi ilme.

OBINITSA

• Mokornulga (mokrõi lug - märg niit - palju soiseid alasid, mis tänaseks kuivendatud)suurim, aga ka kogu Setomaa üks suuremaid külasid
• Vana kirikuküla; esimesed andmed 1763, arheoloogilised leiud annavad asustuse vanuseks 1500. 
• Obinitsa Issanda Muutmise kirik, paasapäev (19 aug), uus kirikuhoone 1952. Paasapäeva eelõhtul ristikäik Obinitsa tsässonasse.
• Tsässon - ehitajaks Raali Ain, 2007, vana tsässona kohale. 
• Raali Ain:  pillimees, karmoška, sootska õllemeister, peab lambaid (ökoniidukid), metsandust õppinud, puuehitistega jändav, teeb ise tõrva, ehitas suure tõrvaahju, menetleb seal männikände, so utmine. Kännust saab süsi ja tõrv. Parim looduslik puidukaitse. "Ülikooli eelviimasel kursusel sattusin Viljandi Kultuurikolledži korraldatud pillilaagrisse ja seal olid siis lõõtsad, kandled, karmoškad ja niisugused pillid. Siis lihtsalt sattus karmoška näppu ja... Õppisin ära selle pilli. Ja nüüd mängin, õpetan teistelegi. Nooti ei tunne siiamaani, see ei sega mängimist – kui kõrvad on peas, kuulmist on, siis pole noodi tundmine oluline." 

• Ain õpetab pillimängu ja on oma perega juba 18 aastat korraldanud Setomaal oma talus Rikka Ivvani pillilaagrit. 
• Ain ostis Šuja pillitehasest, Moskvast nii 300–400 kilomeetrit edasi, 30 karmoškat. Sõbrad aitavad neid ükshaaval üle piiri tuua. (Ükskord läks nii, et Vene piirikad lasid Ainile karmoškasid vedava muusikakauge seltskonna lahkesti edasi, Eesti poole peal nõuti aga: nii, ansambel, tehke mängu! Võltsmoosekandid seletasid tükk aega, et esinevad ainult suure raha eest, et selline põhimõte kohe.) 
• Ain on ka mitmekordne Seto Kuningriigi õllemeister
• Ain Raal, Setomaa muusik, pärimuskultuuri hoidja ja edendaja, pälvis presidendilt Valgetähe teenetemärgi V klassi.
• Nimekaim: Ain Raal, sünd 1961, Tartu Ülikooli farmaatsia Instituudi juhataja, farmakognoosia professor (taimseid (ja loomseid) ravimitooraineid uuriv farmaatsia haru, teadus droogides). "Eesti ravimtaimed I,II; Kuula kuuske; hulk farmakognoosia õpikuid jne)

Obinitsa kirik ja kalmistu
Obinitsa kirik on ehitatud sügaval Nõukogude ajal: 1952. aastal, mil riiki juhtis Stalin. Rahva soov uue pühakoja järgi (vana kirik anti koolile) oli nii suur, et sai poliitikast jagu. Vana anti koolile.

Ehitati eesotsas preester Villiam Talomehega ühiskondlikus korras. Kahe aastaga. Preester alustas, talumehed tulid takka. Kui valmis sai, siis varad (kirikukell, ikoonid, kroonlühter, küünlajalad, altar, preestri teenistusriided) anti siia Tõrva kiriku omad. Talomees sai pärast kõvasti tunnustusi, patriarh andis talle koguni paalitsa (vaimuliku mõõk; tegelikult ruudukijuline või piklik tugevdatud riidest puusal kantav ehe) kandmise õiguse. 

Obinitsa kalmistu vanima osa, kääbaskalmude vanus on juba üle 1500 aasta. Hilisem, lõunapoolsem osa tekkis 19. saj. lõpuaastatel, pühitseti 1897.a.  Obinitsa kalmuaias on veel Lääne-Setomaal haruldased, umbes 700-aasta vanused kividega piiratud kalmed – nn žalnikud. 
Huvitav teada: Tuntud inimestest on kalmistule maetud Seto lauluema Hilana Taarka (1856-1933), preestrid Polikarp Muraveiski ja Peeter Tamm, õpetajad Anne Valdre ja Adele Kuika ning seto liikumise ja leelokooride eestvedaja, Obinitsa Seto Muuseumitare asutaja ja koduloouurija Lidia Sillaots.

Lauluema kuju

1986. aastal valminud kolme meetri kõrguse kuju ümber on mitmed mälestuskivid kohalikele lauluemadele. Skulptorid Elmar Rebanee ja Endel Taniloo. Graniit. Lauluema kuju juurest avaneb hea vaade Obinitsa paisjärvele (1995) ja küla vanemale osale ning siin on hea koht grupipildi tegemiseks. Lauluema kuju vasakul käel on Obinitsa vana kool-kirik (1904) .

Hilana Taarka - (1856-1933) Hilana külast, Darja. Perekonnanime paneja küsimusele, kas tal maad ka on, vastanud: "Pisuke ikka on!" - perenimeks sai Pisumaa. Vanematel oli 8 last, 4 suri, Taarka ellujäänuist vanim. Ema oli väga laululine, tema juures käisid üleskirjutajad. Isa - joodik ja kaardimängija. Kaasavara polnud anda - oleks pidanud jääma venna majja vanatüdrukust teenijaks. Ei!!!! Sünnitas viis vallaslast, 2 jäid ellu, püüdis neid elatada, päevilisena töd tehes, lauldes ja kerjates. Elas eluaeg vaesuses, korstnata rehetares. Poeg õppis kellassepaks, töötas Võõpsus ja Võrus, tütar vaimuhaige. 1930 kinkis Soome riik Taarkale majakese Võmmorskis -  viimased 3 a elas "luksuses", korstnaga tarekeses, kus hääbus. Surmatunnistusele kirjutas preester "kutseline rahvalaulik", tema hauaplats unustati aastakümneteks, alles 1981 hakkas Obinitsa rahvas oma mälu taastama...

Miks Soome riik? Estofiil Armas Otto Väisanen kirjutas/ fonografeeris Taarka laule, 1921 kutsus ta Taarka oma kooriga Helsingi lauupeole - esimene rahvalaulik, kes laulis presidendile!, ka Mannerheimile,... Soome minekuk laenati talle riided selga - kogukonna ühtehoidmine!

2008 mängufilm "Taarka".  

Armas Otto Väisanen "korjas üles ka Anne Vabarna (1877 - 1964), - kes oli tuntud hea ämmaemandana ja Väisanen läks tema juurde uurima lapse sünniga seonduvat kombestikku. Sai hoopis laulud - 8500 värssi, sh 5580 värsiline pulma-eepos. (Anne oli oma ema kaotanud 7-aastasena, kuid kõik sünnikodus armastasid laulda). Rahvaluulekoguja Paulopriit Voolaine andis Annele tellimuse seto eepose loomiseks. Kirjaoskamatu Anne dikteeris laule oma pojale, see pani kirja. 

Oma 50. eluaastani ei olnud Petserist kaugemale saanud, siis - Tartu, Tallinn, kultuurikongress Helsingis, siis uus riigikord - Annet püüti ära kasutadaka uue ideoloogia propageerimisel. Paar improvisatsioonni Stalini kiituseks - sest reisipisik oli kallal - Moskva linna 800. aastapäeva pidustused...

Kool-kirik
1892 töötas Obinitsa külas Kriisa talus venekeelne külakool, mis ei olnud kohustuslik. Siiski sai enamus posslastest sealt kirjaoskuse algteadmised. 1904 ehitati baltimaades ainulaadne kahekorruseline kool-kirik: alumisel korrusel 2 klassiruumi, poiste eluttuba, kaks korterit, köök. Ülemisel naisõpetaja korter, tütrlaste elutuba, suur kooliruum ja kirikuruum. 

Kirstudki tuli matuste korral teisele korrusele kanda. 

Kooli kutsuti Setomaa Ülikooliks, sest sealsest pedagoogilisest klassist saadi ka õpetajakutse. 

1950 võeti kirikuruumid kooli käsutusse (leninlik dekreet: kirik tuleb koolist lahutada!) ja ehitati poolsalaja uus kirik. Kool-kiriku kellatorn ja altar ning tsässon küla keskel lõhuti 50ndatel nõuk võimu survel. 

1963 avati uus koolimaja, vana jäi söölkaks ja tööõpetuse tundideks. Tänaseks on hoone taas kiriku valduses.

Hal'as kunn ja Kustizaal
1930. aastatel seto kaupmehe Ivan Kalju pere poolt ehitatud majas, Püsinäitus seto vanemast ja kaasaegsest kunstist ning rahvakunstist. Galeriimajas asub ajalooliste seto ehete valmistamise ateljee, tegutseb paku- ja siiditrükikoda ning valmivad Seto mustritega tapeedid ja tekstiilid.  

Obinitsa esindab ühte Lõuna-Eesti 30st avastamisväärt paigast, mis on tähistatud National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist kultuuri- ja ajaloohuvilistele soovitatakse.

MEREMÄE

Nimi: selge ilmaga on näha Pihkva järv e meri. 
Petseri telemast, keraamikatehase korsten, Petseri Peetri kiriku hallikas torn, kloostri kuplid,...
204 ümp. 
Vnim teadaolev asustusala Setomaal - 8000 aastat.