Sisu loend

            Mai 2019
Puka
Põltsamaa
Rõngu
Kolga-Jaani
Võrtsjärve idaserv
            Juuni 2019
Tallinna legendid
Tallinna all-linn
Toompea
Tallinna bastionid
Tallinn. Üld
Kalamaja jt uusarendused
Luuletused
Peeter ja Katariina
           September2019
Keila
Haapsalu
            Mai 2020
Põlva
            Juuni 2020
Jaan Sibul
Võru
Võru keel
Katariina II
Mädpea mõis
Norra allikad
Emumägi
            Juuli 2020
Rapla
Türi
Üksnurme
Mahtra jt
            August 2020
Tulivee Liimala
Viinistu
Kunda
            Oktoober 2020
Padise
Murru ja Rummu
Tsistertslased
Lydia Koidula
Ruunavere
Varbola
Jüriöö ülestõus
Võru-Pärnu
Pärnu
Itaalia Võrus
            November2020
Mõniste
Elva
Otepää
            Detsember 2020
Jõulud Tallinna vanalinnas
            Aprill 2021
Põhja-Eesti joad
Võru-Tartu
Järvamaa
Tartu-Jõgeva
            Mai 2021
Kirna
Esna ja lähiümbrus
Mäo
            Juuni 2021
Paekivi
Põhjaranniku idaosa
            Juuli 2021
Jäneda
Roosna-Alliku ja Albu

Mäo

 Eestisse Mäosse on püstitatud monument Venemaa ühele suuremale mõrtsukale - Ivan Julma kuulsaimale timukale Maljuta Skuratovile.

Ringvaatest:

Monument, mis on pühendatud Vene ajaloo ühele tuntumale sadistile. Eemalt meenutab see vana korstent. Ekslikult on peetud seda ka Vabadussõja ausambaks. aamatu "101 Eesti monumenti" autor, arhitekt Raul Vaiksoo on nimetanud selle julmuse obeliskiks, Eesti kõige kurjemaks monumendiks.

Monument on pühendatud Liivi sõja ajal 1573. aastal Paide kindluse vallutamise käigus hukkunud Vene sõduritele. Teiste hulgas Ivan Julma kuulsaimale timukale, tsaari isikliku karistusarmee opritšnina juhile Maljuta Skuratovile.

Et Skuratov on hukkunud Paides, tuleb tavaliselt üllatusena ka Vene turistidele.

1572. aasta viimastel päevadel, kui Vene vägi Paide kindlust piiras, oli Eestis sõjakäigul esimest korda ka Ivan Julm ise. Ühena esimestest tormas kindlusse Skuratov. Kroonikates kirjutatakse, et Skuratov juhtis isiklikult rünnakut, ronis ühena esimestest linnusemüürile ja löödi silmapilkselt maha. Vallutanud Paide, tapsid venelased kõik linnuses viibinud isikud. Mõned end linnuse vangikeldrisse peitnud talupojad viidi  Ivan IV ette, kes nad orade külge lasi siduda ja elusalt praadida.

Oma soosiku Skuratovi surmast masendunud Ivan IV katkestas sõjakäigu ja läks kiiresti Novgorodi tagasi.

Paide piiramine leidis aset 1572. aasta detsembrist kuni 1. jaanuarini 1573 Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed vallutasid Rootsile kuulunud Paide linnuse.

314 aastat hiljem püstitas Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõduritele obeliski. Sest 1886. aastal külastas Paidet suurvürst Vladimir, keiser Aleksander III vend, kes sai teada, et ta polegi esimene sinivereline venelane, kes Paidet külastas.

"Paide külaskäigu ajal kuulis tsaariperekonna liige, et ka kogunisti Ivan Julm on seal käinud ja Maljuta Skuratov, kes oli tema peamine mõttekaaslasi, olevat seal hukka saanud. Vestluse käigus tekkis arutelu, et niivõrd oluline ja väärikas sündmus ei saa olla ilma vastava meenutuse, monumendita ja tolleaegne Mäo mõisnik Stackelberg käis välja mõtte, et tema püstitab oma mõisa maadele kõrgele künkale obeliski," selgitas ajakeskus Wittenstein Järvamaa muusuemi teadusjuht Ründo Mülts.

MALJUTA SKURATOV 

Nooruses oli ta kirikus kellalööja ja ikoonide lambisüütaja.

Ta astus tsaar Ivan Julma loodud opritšninasse ning võttis nimeks Maljuta Skuratov. Õige pea paistis ta silma eriti julmade vägivallategude tegijana ja oma halastamatusega. Ta võitis sellega tsaari usalduse. Koos tsaariga tapsid nad avalikult inimesi, enamasti neid tükkideks raiudes, elusalt põletades või kividega surnuks loopides. Maljuta tappis tihti rohkem kui 100 inimest päevas. 1569. aastal kägistas ta surnuks Moskva endise metropoliidi Filipp II.

1570. aastal korraldas ta Tveri, Toržoki ja Novgorodi veresauna (Ivan Julm lasi tappa või surnuks piinata peaaegu kõik Suur-Novgorodi elanikud, seda ise pealt vaadates. Põhjuseks või ettekäändeks oli see, et ta pidas Novgorodi ebalojaalseks ja separatistlikuks linnaks).. Pärast veresaunu sai ta duuma liikmeks. 1572. aastal osales Skuratov koos tsaariga Leedu ja Krimmi vaherahude läbirääkimisel, sai vojevoodiks.

Maljuta tütar abiellus Boriss Godunoviga, kellest sai hiljem tsaar.

1. jaanuaril 1573 osales Maljuta Paide piiramisel ning sai surma. Paide garnisoni vangilangenud praeti elusalt ja loobiti mööda põlde laiali. Maljuta Skuratov maeti Jossif-Volokolamski kloostrisse Venemaal.

1886. aastal püstitati Mäo väljale Vene riiki admiralina teeninud parun Olaf von Stackelbergi eestvedamisel 8,5 meetri kõrgune Mündi dolomiidist obelisk 1573. aastal Paide piiramisel hukkunud venelastele, sealhulgas Maljuta Skuratovile.

Mäo tulistamine

15. dets 1944. Tulistamine käigus hukkus kaks politseinikku ja vigastada sai üks. See on siiani jõhkraim kallaletung Eesti politseile.

14. detsembri õhtul sõitis Tallinnas ühte Suur-Sõjamäe teel asuvasse laohoovi veoauto KamAZ. Röövlid varastasid mitu kastitäit alkoholi ja maiustusi. Kesköö paiku alustati sõitu röövlite varjupaika Mustvees, kuhu nad olid juba mitu varastatud koormat toimetanud.

Samal õhtul kell kuus sõitsid Järvamaal neli liikluspolitseinikku  patrullautoga patrullima Mäo risti.

Kell 2.40 öösel jõudis KamAZ koos sõiduautoga Ford Mäo teeristi, kus autod peatati dokumentide kontrolliks. Kui saadi teada, et KamAZ oli koos šokolaadikoormaga Tallinnast varastatud, otsustati koormat kontrollida.

Läbiotsimise käigus avasid kaks kurjategijat politseinike pihta tule. Madin. Kurjategijad põgenesid oma autodega.
Osad saadi hiljem kätte, kuid mitte kõik (mõni põgenes ilmselt Venemaale). Üks patrullinud poltseinikest oli ka sitapea. 

https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4o_tulistamine

Sämmi Grill on Järvamaa üks tuntuim toitlustuskoht. Järva Teataja lugejad on pakkunud maakonna nimitooteks Sämmi Grilli praade. Ettevõte tegutseb aastast 1998. Pererestoran on Sämmi Grill seetõttu, et erinevaid maitseid jätkub kogu perele, saadaval ka lastemenüü. Siin on ka ruumid seminaride korraldamiseks koos vajaliku tehnikaga.

2018: Sämmi grilli haldava Mäo Investi juhataja Enno Vaab ütles, et käimas olevad laiendustööd peaksid valmima maiks ja siis on söögisaalis ligi 50 ruutmeetrit põrandapinda rohkem ja praegusele 44 istekohale tuleb 25 lisaks.

Sämmi Grilli suured praed täidavad kõhu ka hea isuga mehel ning menüüs peaks leiduma liha igale maitsele. Keskmise palgaga inimesele aga on koht igapäevaselt lõunatada kallis.

Sämmi grilli asutajaks oli eesti esimene telekokk Suur Sämm, kodanikunimega Alvar Sammal (suri 53-aastasena 2015). 1995-97 oli TV3-s "Sämmi köök". Ülisuur mees, 280 kg.

2008. aastal omistati talle esimesena Eesti Grilliliidu auliikme tiitel töö ja tegevuse eest Eesti grilliliikumise ja festivali Grillfest ühe algatajana ning grillimise populariseerimise eest Eesti rahva seas.

Mäo mõis:
Esmamainimine 16. saj.

Omanikke piisavalt plju olnud. Peale Põhjasõda kuulus mõis väga pikka aega Stackelbergidele ning mõnda aega ka Löwensternidele ja Essenitele.

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Alexandra von Grünewaldt, kes oli kuulsa Vene helilooja Nikolai Rimski-Korsakovi vennatütar. Helilooja veetis mitmed suved Mäo mõisas ning korraldas seal kodukontserte.

Peahoone hävis Põhjasõjas ning selle säilinud müüridele rajati uus häärber 18. sajandil. 

19. sajandi lgusesehitati hoone põhjalikult ümber klassitsistlikus stiilis. Hoone ehitati pikemaks ning sai endale kolmeosalised kaaraknad ehk Veneetsia aknad, ning nelja sambaga portikuse.

1960.–1970. aastatel varemeteks muutunud härrastemaja hakati 1980. aastate lõpul taastama. Paraku valmisid siis vaid uued laed ja katused, misjärel tööd katkesid. Hoonest on säilinud vaid majakarp ning enamik arhitektuurseid detaile on hävinud. Ümberehitatuna on säilinud ka kõrvalhooneid.

Esna ja lähiümbrus

 

• Esna on küla Järvamaal.
• Küla nime hääldatakse kahe s-iga.
• Siin elab 50 inimest, vaid kahes peres on praegu kasvamas lapsed.
• Esna küla oli 1920. aastatel alevik, mis kujunes Kareda külast.
• Kareda küla (Carethen) mainiti esimest korda 1212. aastal Läti Henriku kroonikas. Ilmselt oli siin mingi omaaegne keskus. (Villismägi?)
• 1924. aastal valminud Esna raudteejaama läbis aastatel 1920–1972 Türi–Paide–Tamsalu raudtee.
• Olemas on ka Esna mõis. 1623. aastal Rootsi kindralmajori Alexander von Esseni rajatud mõis asub mõni kilomeeter Esnast eemal. Seal on ka Esna küla, mis kuulub pärast haldus­reformi Paide linnale.
• Esnas on sündinud 1932. aastal Miss Estoniaks valitud kaunitar Erna Tamm, spordiajakirjanik Paavo Kivine ja näitleja Hele-Reet Helenurm.
• Lisaks “Naabriplikale” on Esna olnud veel mitme filmi sünnipaik. Siin filmiti 1977. aastal režissöör Peeter Urbla “Karikakramäng”, 1980. aastal Peeter Simmi tuntud mängufilm “Ideaalmaastik” Arvo Kukumäega peaosas.
•  

Külas on mitu arhitektuuriväärtuslikku hoonet ja üksikobjekti – Esna vallamaja (1896), koolimaja (1867–1869), endine külapood, hästisäilinud 19. sajandi rehemajad ja aidad, kroonu- ja linnaarhitektuuri elementidega elamud, maa- ja paekivist kõrvalhooned. 1988. aastal püstitati Kareda külla mälestuskivi.

Külas asub arheoloogiamälestisena kaitse alla võetud Villismägi.

2018. aastal avati külas raamatukogu, mis tegutseb endise Esna haigla surnukuuris.

Esnat hääldatakse Essna, kahe s-iga, ütlevad kohalikud.

Es-s-na on "Naabripika" komöödiaseriaalis keskpunkt, koht, kus Sokrates, Insener ja Tola asju ajavad ja elu keerdkäigud sirgeks seletavad. 

Kui rajati raudtee, hakkasid kerkima häärberid. Riburada on majad, kus on olnud juuksuri- ja pagaritöökoda, pilliäri, apteek ja viinapood.

Juba ammusel ajal oli Esna tuntud paik – elu siin käis. Põliselanikud teavad mitut päris hullu lugu, kirevamat, kui seriaalis näidatud ongi. “Võtame või selle maja,” ütleb proua Ene Mikk, Esna Küla Selts MTÜ juhatuse liige, käega viibates. Siin töötanud saja aasta eest kingsepp, kes võtnud appi õpipoisi, kellel käskinud teha kõik, mis tema ees teeb. Löönud naaskli klõpsti oma põlve. Sell samuti ... “Ainult et kingsepal oli puujalg,” lausub Ene Mikk muiates.

Üle tee kõrgub lahmakas maja, millele vanaaegsete tähtedega kirjutatud – Esna teemaja, 1920. Kel asja veskile, tegi siin aega parajaks ja võttis topsi kangematki. Mõnikord liiga paljugi. “Näed seda kaevu. Omaniku naisel ei pidanud närv vastu ja ta hüppas lõpuks sinna.” Vanarahvas teab rääkida, et majaproua otsustas seda teha seetõttu, et tema mees, teemaja omanik Artur Mõtslik tegi igasugu trikke. “Pannud ta laua peale ihualasti selili ja küünla nabaauku põlema, mehed mänginud samal ajal ümber kaarte.”

“Palun, siin ongi see “Naabriplika” maja,” sõnab Ene Mikk ja loetleb kiiresti: “Praegu on see seltsimaja, varem oli külanõukogu ja raamatukogu.” Kollane puust maja sobib kui valatult seriaali peaosalise Liisi majaks, kes Ameerikast naastes selle vanaemalt päranduseks sai. “Siit saigi kõik alguse, siis aga kirjutati Liisi loost välja ja ta kolis tagasi,” teeb Ene Mikk kiire kokkuvõtte seriaalist.

Igatahes on Esna koos teiste võttepaikadega nii oskuslikult pildikeelde pandud, et naisegi tuttavad on imestanud, et kas ja kus on Esnas kirik. “See on tegelikult Peetri pühakoda,” avaldab kohalik tõe.

Mis Esnas võis sarja kunstnikku köita, ta aga ei tea. Võimalik, et peidus pool. See, mis jääb peatänavast veidi eemale. Sinna, kus lagunev veski, mõned sammud eemal rohelusse uppuv ilus kahekorruseline puidust raudteehoone, kust lahkus viimane rong 46 aastat tagasi. Kitsarööpmelist raudteed pidi sai Türile, Paide ja Tamsalusse. Liipreid pole enam ammu, kuid jaamahoone olevat seestpoolt säilinud puutumatuna – ooteruum ja piletimüügikoht on nagu kümneid ja kümneid aastaid tagasi.

Ometi pole kõik veel kadunud. Siinsamas laiub kohalike uhkus ja rõõm – külaplats, kus igal kevadel tuleb rahvast nii palju kokku, et ei taha ära mahtuda. Vabaõhulava ja kiigeplats saavad mais Naabriplika laada keskpunktiks. Siinsamas kõrval kulgeb Türi–Tamsalu matkarada, üle ilma tuntud 63-kilomeetrine seljakotireisija unistus.

See on põhjus, miks ettevõtja Andres Vink lõi mittetulundusühingu matkaraja arendamiseks ja ostis seitse aastat tagasi Esna teemaja, kus ta väikestviisi majutust pakub. Turismiärimehel on juba haaret. Aastat 15 tagasi tegeles Vink pealinnas peoteeninduse, restoranide ja ööklubidega. “Mingi hetk käis plõks ja tekkis idee minna välismaale elama. Valisin Tai, Phuketi,” räägib ärimees. Selgus, et soojal maal pole aga praegusel ajal suurt midagi teha. “Eesti suvi seevastu on maist septembrini nii ilus, et siin on turismil tohutult potentsiaali,” ütleb ta. Nii sündiski energilisel mehel otsus: tema elu kulgeb nii, et seitse kuud elab Tais ja siinsed suvekuud toimetab Järvamaal. Igavese suve mees nendib, et tema kaks kodumaad ei ole kuigi sarnased, aga see-eest Paide puhkekeskus ja Esna teemaja täiendavad teineteist. Päikesemaalt on ta saanud teadmise, et turismis tooks edu, kui teenusepakkujad koonduksid ühte punkti. “Kui Phuketis, mis on pool Hiiumaad, oleks selline maja nagu Esnas, käiks seal 1500 hiinlast,” ütleb ta.

Tema kujutluses on teemaja keskpunkt suur saal, maja taga aga koht kämpingutele ja matkaautode parklale. Ometi on ta pannud teemaja 39 000 euro eest müüki. Mitmes kohas toimetav ärimees loodab, et siia tulevad noored, kes annavad kohale oma hinge.

Sajaga tegutseb Esna metsaveerel Kalamatsi meiereiperekond Raudkivi. Sel kaunil päeval on sajapealine kitsekari heinamaal, neli last justkui oreliviled jooksevad nendega võidu. Pere meespool Jaan veetis niimoodi oma suved vanaisa juures ja nii jõudiski ta otsekui ringiga siia tagasi. Koos abikaasa Aitaga on nad seitsme aastaga armastusele lisanud tööd-vaeva ja suutnud luua ettevõtte, kelle kraam on toidulaual oodatud.

Värvikal Paavel Koosaarel pole prototüüpi

Üks asi tuleb selgeks teha. Kas “Naabriplikas” Harry Kõrvitsa mängitava superametniku, ilmeksimatu Esna vallavanema Paavel Koosaare prototüüp on endise Kareda valla juht Kulno Klein? Esna Küla Selts MTÜ juhatuse liige Ene Mikk mõtleb kaua ja hakkab siis naerma.

“Ei, ei, Kõrvits küll ei mängi Kulno Kleini. Ta mängib ju Esna vallavanemat, Klein oli aga Karedal. Kindlasti mitte,” lausub Ene Mikk veendunult.

Tema seda võrdlust ei tunneta, ometi püüab ta kokkupuutepunkte kahe mehe vahel näha.

“See on puhtjuhuslikult nii, et seal on kiriku teema sees. Koosaarel on vend kirikuõpetaja, Kleinil oli kirikuga seos ema kaudu. Ei, ei, ei saa olla,” väidab Ene ja lisab, et näe, Koosaar siuh ja siuh võtab pitsi konjakit, aga Klein ei võtnud tilkagi.

“Käis siin ka, meil on nii hea enda tehtud koduõlu. Ta ei võtnud. See Koosaar teeb lauslollusi, aga Klein oli parim vallavanem,” ütleb Ene Mikk.

ESNA GALERII

Esna Galerii on ajaloolise Esna raudteeasula endises kaupluse hoones  2019. aasta kevadel avatud kaasaegne näituste ja kultuurisündmuste toimumispaik.
Esna Galerii püsiekspositsioonist leiab parimate kaasaegsete meistrite töid. Näitusekontseptsioonide raames tuleb Esnasse vähemalt kahel korras aastas midagi erakordset. 

Esna Galerii on osa Lilian ja Martin Bristoli majapidamisest, kuhu kuuluvad veel tekstiilitöökoda, puutöökoda ning kulla ateljee. Muude võimaluste seas pakume huvilistele Lilian Bristoli kuldtikandi, ikoonimaali ja lehtkuldamise koolitusi. 

Esna Galerii missiooniks on  eri valdkondade pühendunud meistrite ning süvatundjate esiletõstmine ning nendevahelise dialoogi loomine. Galerii idee ja kontseptsioon on välja kasvanud veendumusest, et tänasel kiirete naudingute ajastul on nälg ajatute väärtuste järele üha suurem. Loominguline meisterlikkus saab ilmneda vaid mingi teemavaldkonna läbi ja lõhki tundmise, sellesse süüvimise ja pühendunud töö koosmõjus.

Just seetõttu on kõik Esna Galerii ettevõtmised pühendatud aeglustumisele ja süvenemisele, mis on meistriks kujunemisel materjalide ja tehnoloogiate tundmise ning ande kõrval möödapääsmatud.

Püsiekspositsioonist leiab parimate kaasaegsete meistrite töid. Nii on eksponeeritud Anni Kreemi lapitehnikas seinatekstiilid, Andres Ansperi puit-objektid, Aivar Rumvolti rakukeraamika, Nestor Ljujuki originaalgraafaika, aga ka Lilian Bristoli kuldtikandid.

ANNI KREEM: aastani 1964 Anni Viiding - Mari Tarandi ja Juhan Viidingu õde, Jaagup Kreemi ema - on eesti näitleja ja muuseumiteadur; tegeleb lapitehnikaga, 1992 avaldas raamatu "Lapitarkust". 
ANDRES ANSPER: Eneretutvustas kodukal päikesepuu.ee: Tere!2011 lõpetasin Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala. Teen puust asju, nõelast majani. Kui teil on üht, test või vahepealset vaja, astuge lahkelt ligi. Viljandimaal Loodi mõisas asub tema töökoda nimega "Maailma kõige üksildasem lambipood".
AIVAR RUMVOLT: Võrumaa savimees. Kõrgkuumuskeraamika. Mul on töö tegemisel oma nipid ja retseptid, mis annavad asjadele just sellise olemuse nagu ma õigeks pean. Kunsti loomisel saan mõtteid ning mustreid loodusest. Kasutan heinu, puud, sammalt. Inimene ei oska oma käega nii täiuslikult ilusaid mustreid luua kui seda teeb loodus. Mu põhimõtteks on: tee tööd, aga vaeva ära näe! Nii kui hakkad töö juures punnitama, läheb tulemus kohe kehvemaks. Kehva tööd ma ei salli, kui midagi teha, siis tuleb seda teha korralikult.
Rakukeraamika - glasuuri sisse kastetud savinõu gaasiahju, mille kuumus aetakse väga kiiresti üles, siis sealt "suitsupotti" - suitsu teevad hein+männiokkad - need sulanduvad või moodustavad glasuurile mustreid. Video: https://www.rutiavatudateljee.ee/
NESTOR LJUTJUK:  (1982) on kasvanud Lasnamäel, kahe kunstnikust vanemate noorema pojana. Ema on eesti moekunstnik Lena Ljutjuk, isa ukrainlasest kunstnik Anatoli Ljutjuk, kes tuli 1970. aastatel Eestisse õppima ja elama. Isa  ehitas üles Tallinna Vanalinnasasuva Ukraina Kultuurikeskuse, mille juurde Nestor lõi hiljem paberi-, trüki- ja kalligraafia töökoja Labora.

Nestor on lõpetanud EKA graafika eriala. Samuti on ta õppinud ka Georg Otsa nimelises muusikakoolis. „Mulle meeldis kitarri mängida,“ ütleb Nestor, „aga selle peale ei öelnud keegi, et minust saab muusik“. Tema joonistused aga tekitasid teistes juba varakult seda reaktsiooni. „Ma arvan, et palju asju elus on mu juurde tulnud. Mu isa Anatoli on olnud suur eeskuju ja mootor. Tema mõjub kui plahvatus, temaga koos hakkavad asjad juhtuma.“
 Kunstnikuna tunneb Nestor end justkui kahe pooluse vahel: „Ühelt poolt on mul sageli tšehhovlik tunne: kas ja miks seda kõike üldse on vaja, kas minu loodut on vaja? Teisalt valdab mind tegutsema asudes ka hasart, kas ettevõtmine õnnestub või mitte. Näiteks ülikooli ajal, kui pidime joonistama modelle, siis valmistusin selleks alati põhjalikult. Mul oli enne joonistama asumist viis või isegi kümme teritatud pliiatsit, et teritamisele joonistamise ajal mitte aega kulutada.“
https://www.esnagalerii.ee/meistrid/nestor-ljutjuk

Lilian Bristol (1982) on eesti tekstiili- ja ehtekunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias tekstiili- ja moedisaini eriala (2005) ning omandanud Eesti kuldtikandi traditsiooni kujunemist uurides magistrikraadi Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia erialal (2016). Lilian on Esna Galerii kaasasutaja ja nelja lapse ema.

Lilianit on tekstiilikunstnikuna alati paelunud tegutsemine piiri- ja äärealadel, mitme materjali kokkupuutepunktis. Tema eesti-juudi-vene päritolu on seda vahealade uurimist vaid toetanud ja tagant tõuganud. Koos abikaasa Martiniga on ta loonud hulgaliselt uusi disainlahendusi, taasavastades ning avardades sealjuures materjalide ja tehnoloogiate kasutusvõimalusi. Lisaks tekstiilile on Lilian töötanud ka puidu, keraamika ja metalliga. Samuti on tegelenud joonistamise ja maalimise, sh ikoonimaaliga.

Esna Galerii saali kõrval, samas majas asub Liliani kuldtikandi töökoda. Seega Esna Galeriis saab tutvuda lisaks tema originaalloomingule ka ajalooliste tikandite taastamise ja uurimisega. Soovijatele viib Lilian Esnas läbi nii meistriklasse kui kuldtikandi koolitusi. Lisaks on ta koolitanud nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis nii eesti, vene kui inglise keeles. Tallinnas saab Lilian Bristoli originaalloominguga tutvuda Eesti kunsti kaupluses Eesti Esindus Toompeal. 

VODJA (vana nimi Kurjavere)

23. juunil 2020 avati Vodjal mälestuskivi. 

Tahvlil olev kiri „Siia maale ja mitte enam 6. jaanuar 1919“ viitab seigale, et  Vabadussõja ajal Punaarmee siit kaugemale ei pääsenud. Siin lõid eestlased kannad maha ja ütlesid "Siiamaale ja mitte enam!". Vodja mõisa väljal peatasid Vabadussõja murdelahingute ajal Järvamaa Kaitsepataljoni II rood (lpn. Rudolf Schmitd), Ratsapolgu (rittmeister Gustav Jonson) 2. eskadron (st. kpt. Konstantin Reitel) ja ratsapoolpatarei (ltn. Felix Roose) ning Peetri Kaitseliitlased (lpn. Heinrich Gustel) 6. jaanuaril 1919. a punaste pealetungi. Hoiti ära Paide vallutamine, Tallinn-Viljandi raudtee kui olulise sideliini läbilõikamine ning enamlaste edasitungimine.

Mälestuskivi avamisega on ellu viidud idee, mis 1930. aastal käidi välja Järva maleva juhatuse poolt, kuid saatuse tahtel teostus alles nüüd - 90 aastat hiljem.

Jaamuari algul (5. või 6. või sealkandis) korraldatakse Vodja murdelahingu aastapäevale pühendatud mälestusmatka. Matkatakse marsruudil Peetri kirik – Vodja mõis (11,6 km). Matka teekond järgib Järvamaa Kaitsepataljoni 2. roodu (lipnik Rudolf Schmidti rühm) taganemisteed 5. jaanuaril 1919 pärast lahingut Peetri kirikumõisa pärast.  Ca 100 aastat tagasi taanduti seetõttu, et laskemoon hakkas lõppema ning tekkis ümberpiiramise oht. Õhtuks jõudsid nad Vodja mõisa, et osaleda järgmise hommiku (6. jaanuari) toimunud edukas murdelahingus.

Kurjavere kõrtsi mälestuskivi Vodja külas

Vodja mõisa peahoones tegutseb alates 2005. aasta septembrist Rocca al Mare Kooli Vodja Individuaalõppekeskus.
See kool on mõeldud õpilastele, kellel on kärarikkas hiigelkoolis raske toime tulla. .
Varaklassitsistliku mõisahäärberi rajas Wolmar von Stackelberg 18. sajandi teises pooles, kuid selle algkuju on raske aimata. Järgnenud sajandil lisati tiibhooned ja 1935. aasta põlengu järel ehitati juurde teine korrus. Tollal tegutses mõisas juba Paidest üle toodud põllutöökool. Tunduvalt paremini on ajale vastu seisnud kompleksi ainulaadseim ehitis – kavaleridemaja. Arhitektuuris kutsutakse kavaleridemajaks lossiansamblisse kuuluvat hoonet, mis oli mõeldud suviseks külaliste majutamiseks ja mõisa noorrahva ajaviitmiskohaks. 1873. aastal valminud venepärase puitdekooriga hoones on praegu õpetajate korterid.

Nii peahoone korrastamises kui ka õppetöös on rõhk materjalide targal taaskasutusel. Näiteks läks uuele ringile kõrvalhoone vana laudkatus, millega vooderdati veranda siseseinad ja millest meisterdati õpetajate toa mööbel.

Tänu EMP mõisakoolide programmi arendustoetusele tehti korda mõisa tall, mille värsked asukad – kolm hobust – osalevad tihedalt kooli õppetöös. Kavas on hobuteraapia ja õuesõppeprogramm, et tutvustada traditsioonilisi hobusega tehtavaid talu- ja põllutöid. Loomad olid ka varem Vodja koolis tähtsal kohal. Lapsed saavad hoolitseda seal elavate koerte, kasside, lammaste, küülikute, kukkede-kanade ja merikilpkonnade eest.

ÖÖTLA

mõis asutati 1623, viimasteks omanikeks olid Stackelbergid. Peahoone ehitatud 18. saj teises pooles. 
1922-1970 on hoones olnud kool. 
Mõisa juures mälestuskivi Kareda vallast küüditatutele. 
Tänapäeval on mõisahoone eravalduses
FB andmetel toimetab mõisas Viru Küla Selts - joogaõritused, talvel lumememmede päev, gongi ja väehelide rännak, .

Öötla külas asub üks imeline paik. Oma koduks peavad seda paika jänesed, ponid, eesel, pesukarud, boad ja paljud teised. Näiteks on siin sülejänkud, keda võibki sülle võtta ja paitada. Enamikke pead siiski eemalt jälgima. Nimekiri erinevatest talu asukatest oleks nii pikk, et enne oled sa kohal, kui jõuaks loetelu lugemise lõpuni. 

Kaljusalu talu on koduks ka ühele perele, kes seda hobitalu peavad. Seepärast saad stina sinna ainult ette teatamisel ja loa saades on võimalik tulla loomi vaatama. Samuti saab Kaljusalu talus pidada erinevaid eraüritusi koos toitlustamisega. 555 98414

KOORDI KÜLA

Koordi küla on Hans Leberechti (1910–1960) jutustuse "Valgus Koordis" ( 1949) formaalne tegevuspaik. Teema: kolhooside asutamine. Film. Seda on tõlgitud 17 keelde. 1950. aastatel oli see enimtõlgitud eestikeelne teos.
1980. aastate lõpul ilmus Edasis Akadeemilise Hans Leberechti Seltsi huumorilehekülg Valgus Koordis, see kaotati sealt ära pärast Leberechti lese kaebust.
Koordi külas elas Leberechti emapoolne vanaema, kelle juures tulevane kirjanik veetis lapsepõlvesuvesid. Raamat sai 1949. a. riikliku preemia ning mida tõlgiti paljudesse liiduvabariikide keeltesse. Raamatu põhjal vändati film, mille paljud võtted on tehtud Järvamaal. Aastaks 2006 oli Leberechti vanaema maja hiljutise põlengu tõttu peaaegu täielikult hävinud. Alles jäid vaid alusmüür ja köögi kiviseinad, mille kõrvale talukoha uus peremees on nüüdseks ehitanud uue hoone. Asukoht: Koordi lõunapoolne osa, Peetri ja Paide–Rakvere maantee vahelise teelõigu ääres, Koordi külateega ristumise kohas.

Külas asus Koordi mõis, küla lähistel on Koordi raba.

Koordi mõisat on esmakordselt mainitud 1485. aastal, on kuulunud  Buddenbrockide omandusse, Rosencrantzidele, viimasteks omanikeks oilid Stackelbergid.

Säilinud on paekivist krohvitud peahoone ja paest kõrvalhooneid ning mõisast 400 m lääne pool endise paemurru lähistel heas seisukorras lubjaahi.  Mõisahoones, kus on säilinud algseid ahje ning uksi, töötas Purdi Metskond. 

Tähelepanuväärne on vabakujunduslik Koordi park (6 ha). Valdavalt kodumaise päritoluga puuliikide kõrval kasvab ka mõni lehis ja hall pähklipuu. Park piirneb põhjast tiigiga. Park on keskmise liigirikkusega, peamiseks puuliigiks tamm.

.

Kirna

Kirna mõisahoonet ja parki arvatakse maailma viie ürgjõuliseima paiga hulka. Kui Kirnasse esinduslik kivist valge mõisahoone rajati, paistis see mäe otsast kaugele. Kahjuks pole sellest endisaegsest hiilgusest palju alles, aga tasapisi muutub mõis aina uhkemaks ja üksteise järel avatakse külalistele uusi ruume. Mõisas on koha leidnud loodusravi ja tervenduskeskus. Suurt rõhku on pannakse vaimsele tervisele. Mõisas toimuvad erinevad loengud, õpitoad, kontserdid, salongiõhtud ja näitused. 

Mõisas on avatud ka mõisakohvik. 

*   *   *

2019a. sügisel istutati vabatahtlike abiga Kirna mõisaparki ca 200 000 tulbisibulat, mille ilu käis 15. maist kuni 15. juunini 2020 nautimas ca 10 000 inimest. Eelmisel kevadel õitses 16 erinevat tulbisorti, sel kevadel on oodata 55 erineva tulbisordi õie avanemist, lisaks ca 15 000 kollast nartsissiõit.

Kirna mõis on Järvamaa kõige külastatavam vaatamisväärsus! Kirna tulbimeri valiti Järvamaa Aasta Teoks 2020.

2019. aasta uusaastaööl lendas Nurmiko aiandi kasvuhoonesse rakett ja loetud minutitega oli kasvuhoone hävinud. Kui seda õnnetust poleks juhtunud, siis oleksid tolles kasvuhoones sirgunud kevadeks ilusad tulbid, mida oleksime saanud poest osta. Nüüd jäid tulbisibulad aiandis maha panemata ja kui need kippusid hallitama minema, oli esialgu plaan need lihtsalt minema visata.

Sellest plaanist kuulis Kirna mõisa omanik Reimo Lilienthal. Ta tegi Nurmikole ettepaneku tuua ülejäänud 200 000 tulbisibulat Kirna mõisasse. Tasuks katsetada. Äkki hakkavad ikka kasvama. Ja kui ei hakka, ega siis sellest ka miskit kahju sünni. Reimo Lilienthal lõi Nurmikoga käed ja hiiglaslik kogus tulbisibulaid jõudiski Kirnasse. Lilienthal ütles tagantjärele, et tööd ja vaeva oli tõesti palju. Talgute korras sibulad puhastati ja hiljem said need koos heade abilistega mõisaaeda mulda. Kui paljude inimeste käe alt tulbisibulad läbi käisid, seda ei osanud Lilienthal öelda.

Suur oli mõisarahva heameel, kui kevadel pistsidki tulbid ninad mulla seest välja ja neid oli oi kui palju. Kohe nii palju, et kokku lugeda ei jaksa. Taimed aina sirgusid ja lehed läksid suuremaks, kuid õienuppe ei paistnud algul kusagilt. Lilienthal hakkas juba kartma, et kasvuhoones kasvamiseks aretatud tulbid päris lageda taeva all ilmataadi meelevallas õitsele ei puhkegi. Veel natuke kannatust ja selgus, et hirm oli asjatu.

ee oli isegi Nurmiko inimestele üllatuseks, et tulbid nii hästi kasvama läksid. Nende kasvuhoonetes kasvatamine on täielik teadus, kus reguleeritakse kogu aeg soojust, niiskust ja valgust. Mõisapargis reguleeris seda kõike ilmataat oma tahtmist mööda. Lilienthal ütles muiates, et ega talgi ole õitemere kohta muud selgitust, kui et need palju käed, millest tulbisibulad läbi käisid, andsid edasi armastust lillede vastu. Küllap jätkub Kirna mõisa ümbruses ka väge, et tulbid kasvavad siin sama ilusasti kui tipptehnoloogiaga kasvuhoonetes. 

Lilled läksid õitsema kõige karmimal ajal. Riik oli koroonaviiruse tõttu lukku pandud. Kõik üritused olid ära jäetud. Kinod, teatrid, spaad ja isegi suuremad kaubanduskeskused olid kinni. Inimesed vaevlesid igavuse käes. Ja siis levis mööda Eestit kulutulena uudis: Kirna mõisas on õitsevad tuhanded ja tuhanded tulbid. Tõeline õitemeri! Ja jälle ei osanud Lilienthal ette näha, mis juhtuma hakkab. Niisugust inimeste tulva polnud mõis kunagi varem kogenud. Parimatel päevadel sõitis sinna tuhat inimest. Tuldi igast Eestimaa otsast, isegi saartelt. Et nautida sellel raskel ajal midagi ilusat, mis oleks hingele kosutuseks. Nagu tulpe, oli ka nende imetlejaid nõnda palju, et mõisarahvas ei jõudnud kokku lugeda. Lilienthal pakkus välja, et inimesi võis olla üle 10 000.

Juba aastakümneid on Järvamaa kõige rahvarohkem üritus olnud Türi lillelaat. Kolme päeva jooksul käib seal sama palju inimesi, kui on Järvamaal elanikke – 30 000. Möödunud aastal jäi lillelaat ära. Arvamusfestivalile ei pääsenud korraga rohkem kui 2000 inimest. Seega võib kindlalt öelda, et Kirna mõisa tulbiväli oli möödunud aastal maakonna kõige rahvarohkem ettevõtmine. 

Lilienthal selgitas, et kuna tulbimeri meeldis nii paljudele inimestele, siis enam ei käi nad taimedega ringi iseenesetarkusest, vaid mentorina on nõu ja jõuga abiks kogenud aednik Reelika Marrandi.

Reimo Lilienthal on varem meediale öelnud, et tegutses aastaid ettevõtjana, kuid kümme aastat tagasi sai ta Vahemerel purjetades pikselöögist pihta ja seejärel muutus elu 180 kraadi. «Olin enne paadunud skeptik ja ratsionalist ehk tavaline Eesti egoistist jõmm, kes uskus ainult fakte ja kelle elu mõtteks oli jõukuse tagaajamine,» on ta enda kohta öelnud.

Kuuldes, et Kirna mõisa tulbimere hääletasid inimesed Järvamaa aasta teoks, avalikustas Lilienthal, et just tulbid oli need, mis ta palju aastaid tagasi esimeste äritehinguteni viisid. Ta oli alles 15aastane, kui hakkas koos vennaga kodus keldris tulpe kasvatama. Kogu äri eesmärk oli saada lilled õitsema täpselt 8. märtsiks, rahvusvaheliseks naistepäevaks. Nõukogude ajal oli tulbiõis 8. märtsil tõeline defitsiit ja selle eest võis küsida krõbedat hinda. Lilienthal meenutas, et kui tulp läks õide 9. märtsiks, siis see oli ärilises mõttes häving.

Mis päeval tänavu kevadel Kirna mõisas tuhanded ja tuhanded tulbid õitsema hakkavad, pole Lilienthalil õrna aimugi ja see pole ka enam oluline. «See pole meile äri,» ütles ta.

*    *    *

Neile, kes tunnevad huvi loodusravi vastu, on Kirna looduspark hästi tuntud inimese bioloogilisi rütme toetava loodusliku fooni tõttu. Maapinna geoloogiliste kaartide järgi on kindlaks tehtud, et Kirna asub suure murrangulõhe kohal. Kuuldused pargi positiivsest mõjust on levinud ka Eestist väljapoole. Sagedased on külastajate grupid Euroopast, aga käidud on isegi Brasiiliast ja Tiibetist.

Tänapäeva inimese kõige levinumaks probleemiks on stress, mis põhjustab ka palju muid haigusi. Just stressi leevendamisel on Kirna looduspargis viibimine näidanud häid tulemusi. Kuigi Kirna looduspargi positiivne mõju pole alati lõpuni seletatav, nõustume ilmselt sellega, et teatud kohtadel on inimese tervisele eriliselt hea toime. Usume, et Kirna pargi mõju kogemiseks saab ka inimene ise palju ära teha. Soov ja valmisolek oma probleeme lahendada ning usaldus looduselt pakutav abi vastu võtta peaks pargis viibimise mõju suurendama. Kasuks tuleb ka kannatlikkus: kontakt loodusega ei pruugi taastuda kiiresti, kuid seda püsivamad on tulemused.

Kasutagem siis seda, mida meie oma loodus meile pakub!

Park on avatud iga päev kõigile soovijatele. Olete teretulnud parki jalutama ja pinkidele istuma. Kui kuulate oma keha, siis juhatab intuitsioon teid just teile sobivale pingile.

2017. aastal valis Eesti ametlik turismiinfoportaal “Puhka Eestis” Kirna mõisa kümne kõige põnevama paiga hulka Eestis, ning 2018 aastal kümne kõige ainukordsema paiga hulka Eestis. Kirna mõis on Järvamaa kõige külastatavam vaatamisväärsus! Kirna tulbimeri valiti Järvamaa Aasta Teoks 2020.

*   *   *

Põlisrahvad usuvad energiavahetusse. Kui looduselt midagi võtta, tuleb talle alati midagi vastu kinkida. Näiteks indiaanlased puistavad tänutäheks maha tubakat ja maisijahu kui murravad puult oksa või võtavad maast kivi. Samamoodi toimib ka taotlusega tehtud heategu, nagu näiteks prahi koristamine metsa alt või annetus looduse hüvanguks.

Kõigile alati avatud Kirna loodusparki on siiani hoitud korras ainult külastajate annetustest. Teie panus võimaldab hoida meie uksed igapäevaselt avatud ja laiendada korrastatud pargiala.

Kõik, mis annad, tuleb looduse poolt mitmekordselt tagasi.

Iga euro on abiks. Annetuskarp asub mõisahoone peauksest sisenedes paremat kätt esimese siseukse ees.

*   *   *
Reimo Lilienthal, Tallinnas edukalt tegutsenud ärimees, ostis  2014. aasta lõpus Kesk-Eestisse ligi 400 aasta vanuse lagunenud Kirna mõisa. See tundus  paljudele üsna mõistetamatu.
RL: Äriliselt puudub Kirna mõisa ostuks igasugune mõte. Sellepärast ongi paljudel sellest ostust väga raske aru saada. Majanduslikus mõttes ei kannataks seda mõisa osta ka ühe euro eest. Mis tahes mõisahoonet Eestis ei kannata!

2012. aastal muutusin pikselöögi tõttu nii-öelda 180 kraadi. Minu väärtushinnangud, peenmaailmatunnetus ja kõik muu minu sees läbis muutumise. Sattusin esimest korda Kirna mõisa intuitiivteaduste kooli vastuvõtupäeval ning tundsin mõisapargi maagilist mõju enesetundele, erilist rahulolu ja rõõmu. Mõistan inimesi, kes parki igal aastal külastavad.  Pargis võid tunda peavalu või ajab iiveldama, oksendamiseni välja. See näitab, et puhastusprotsess hakkas pihta. Pärast mõningast ebamugavust saabuv uus seisund on seda kõike väärt.

Mu maailmavaate muutus sai ilmselt alguse pikselöögist 14. oktoobril 2011. aastal Vahemerel. Olime üheksakesi jahiga teel Maltale. Kõigil meil oli õnn sellest otsetabamusest ellu jääda ja minu arvates on toimunud muutused meis kõigis.

Olin enne paadunud skeptik ja ratsionalist ehk tavaline Eesti egoistist jõmm, kes uskus ainult fakte ja kelle elu mõtteks oli jõukuse tagaajamine.

Pärast jahil juhtunut osalesin teiste soovitusel kahepäevases meditatsiooni töötoas, kus avanes mulle midagi seletamatut. Hakkasin nägema kõige elava ümber värvilist välja, millest sain infot inimese tervise, suhete ja kõige muu kohta. See kõik oli väga šokeeriv ja hirmutav. Mõtlesin, et olen hulluks läinud ja arvasin, et kui sellest perearstile räägin, siis lõpetangi hullumajas. Infot inimeste kohta voolas mulle sedavõrd palju, et väga halb oli olla rahvarohketes kohtades nagu lennu- või bussijaam. Ma ei osanud infoga midagi peale hakata. Nii eelistasingi end sulgeda tuppa.

Elukaaslane oli samuti hämmastuses minuga toimuvast. Otsisime mõlemad mulle abi. Olen tänulik, et mu teele juhatati inimesi, kelle abiga oskan oma nägemisi suunata. Sellel uue mina avastamise perioodil hakkasin selleteemalist kirjandust lugema ja suur rõõm oli avastada, et mu tajumused pole midagi uut, vaid juba tuhandeid aastaid tagasi raamatutesse kirja pandud.

Olin äriinimene. Enne purjetama minekut oli mul mitmes erinevas valdkonnas hästi toimivad ettevõtted. Pärast sisemist muutust lõpetasin aktiivse äritegevuse ja tegutsen täna lisaks Kirna tegemistele ka vabatahtliku merepäästjana.

Kõik sündmused Kirnas toimusid sel suvel vabatahtliku annetuse alusel. Mõisakompleks on avatud 365 päeva aastas ja pileteid me ei müü. Ka pole meil plaani mõisasse elama asuda.

Saan aru, et see võib inimestes küsimusi tekitada, kuid ausalt, siiani maksame oma pere säästudest peale Kirna mõisa jooksvate kulude katmiseks. Annetuskasti kogunevast ei piisa sellekski, rääkimata millestki muust. Mul pole kordagi olnud isegi helesinist unistust teenida Kirnast rikkust. Ärimehe teadlikkus on mul säilinud ja kui tahaksin raha teenida, siis seda on kümme korda lihtsam teha osta-müü-vaheta tehingutena, nagu seda tegin vanasti autoäris või kinnisvaraga.

Tütar ei saa siiani aru, miks me ei võiks elada nagu normaalne pere, käia reisidel ja lubada endale muudki. Me aga viime kõik varem kogutud säästud Kirna mõisa.

Miks te seda siis teete?

Seda küsimust ma kartsin, sest selget vastust mul sellele pole. Tunnen mingit missiooni, sisemist vajadust seda teha. Näen, kuidas ühiskond on inimese tervist ja tervenemist puudutavas valdkonnas tasakaalust väljas. Teaduspõhine meditsiin tegeleb vaid tagajärgede likvideerimisega.

Kuid ikkagi tekib küsimus, millest te elate?

Saan aru inimeste huvist. Pärast seda, ütleme nii, kui mul ekraan avanes, hakkas mu juurde tulema inimesi, kellel olid tervise, suhete ja igasugu muud isiklikud küsimused. Ma ei tea miks. Algul natuke rohkem tuttavad, siis juba vähem tuttavad. Suust suhu levinud infoga olen eravastuvõttudel nelja aasta jooksul vastu võtnud umbes 1500 inimest.  Paistab, et abi on saadud, ega muidu sõna ei levitataks ja ennast järjekorda ei pandaks.

Kuid seegi on pigem siiski hobitegevus, sest tasu laekub MTÜ Kirna kontole annetusena. Mu igapäevavajadused on päris väikesed, võrreldes varasema elustiiliga. Need saab kaetud ammuse investeeringu mõõdukast dividenditulust. Vastuvõtte teen peamiselt Tallinnas, sest elan siin, kuid suviti ka Kirnas.

Kirna mõisat ostes oli teil soov rajada koolitus-, kultuuri- ja tervisekeskus. Kui palju algsest mõttest on säilinud?

Nimetust oleme küll lihtsustanud vabahariduskeskuseks, kuid mõte inimesi harida loengutega sellest, mida arstid ei räägi ja koolis ei õpetata, on jäänud samaks. Tänavu käis loengutel üle 2200 inimese, põhiliselt Kesk-Eestist. Hea meel on sellegi üle, et oleme täitnud soovi tuua kohalikku elu rohkem mõisasse.

Tuunimisel on mitu mõtet. Kindlasti jäävad need seotuks inimese tervisega. Ärikoolitusi toimuma ei hakka. Uut pikselööki ma ka ei oota, et tagasi muutuda. Olen väga rahul oma praeguse elu, suhete ja tervisega. Nende kvaliteeti ei ole üldse võimalik võrrelda varasemaga. Tean, et soovin isiklikku kogemust jätkuvalt jagada ka teistega.

Millest te unistate?

Olen palju mõelnud, mis on mu elu eesmärk. Arvan, et see on isiklik areng. Sellest lähtuvalt on mul väga lihtne soov – ükskõik mida teen, soovin olla õnnelik. Mulle ei tähenda see enam miljonit pangaarvel, minu õnne väärtused on iseenda sees.