Esna ja lähiümbrus

 

• Esna on küla Järvamaal.
• Küla nime hääldatakse kahe s-iga.
• Siin elab 50 inimest, vaid kahes peres on praegu kasvamas lapsed.
• Esna küla oli 1920. aastatel alevik, mis kujunes Kareda külast.
• Kareda küla (Carethen) mainiti esimest korda 1212. aastal Läti Henriku kroonikas. Ilmselt oli siin mingi omaaegne keskus. (Villismägi?)
• 1924. aastal valminud Esna raudteejaama läbis aastatel 1920–1972 Türi–Paide–Tamsalu raudtee.
• Olemas on ka Esna mõis. 1623. aastal Rootsi kindralmajori Alexander von Esseni rajatud mõis asub mõni kilomeeter Esnast eemal. Seal on ka Esna küla, mis kuulub pärast haldus­reformi Paide linnale.
• Esnas on sündinud 1932. aastal Miss Estoniaks valitud kaunitar Erna Tamm, spordiajakirjanik Paavo Kivine ja näitleja Hele-Reet Helenurm.
• Lisaks “Naabriplikale” on Esna olnud veel mitme filmi sünnipaik. Siin filmiti 1977. aastal režissöör Peeter Urbla “Karikakramäng”, 1980. aastal Peeter Simmi tuntud mängufilm “Ideaalmaastik” Arvo Kukumäega peaosas.
•  

Külas on mitu arhitektuuriväärtuslikku hoonet ja üksikobjekti – Esna vallamaja (1896), koolimaja (1867–1869), endine külapood, hästisäilinud 19. sajandi rehemajad ja aidad, kroonu- ja linnaarhitektuuri elementidega elamud, maa- ja paekivist kõrvalhooned. 1988. aastal püstitati Kareda külla mälestuskivi.

Külas asub arheoloogiamälestisena kaitse alla võetud Villismägi.

2018. aastal avati külas raamatukogu, mis tegutseb endise Esna haigla surnukuuris.

Esnat hääldatakse Essna, kahe s-iga, ütlevad kohalikud.

Es-s-na on "Naabripika" komöödiaseriaalis keskpunkt, koht, kus Sokrates, Insener ja Tola asju ajavad ja elu keerdkäigud sirgeks seletavad. 

Kui rajati raudtee, hakkasid kerkima häärberid. Riburada on majad, kus on olnud juuksuri- ja pagaritöökoda, pilliäri, apteek ja viinapood.

Juba ammusel ajal oli Esna tuntud paik – elu siin käis. Põliselanikud teavad mitut päris hullu lugu, kirevamat, kui seriaalis näidatud ongi. “Võtame või selle maja,” ütleb proua Ene Mikk, Esna Küla Selts MTÜ juhatuse liige, käega viibates. Siin töötanud saja aasta eest kingsepp, kes võtnud appi õpipoisi, kellel käskinud teha kõik, mis tema ees teeb. Löönud naaskli klõpsti oma põlve. Sell samuti ... “Ainult et kingsepal oli puujalg,” lausub Ene Mikk muiates.

Üle tee kõrgub lahmakas maja, millele vanaaegsete tähtedega kirjutatud – Esna teemaja, 1920. Kel asja veskile, tegi siin aega parajaks ja võttis topsi kangematki. Mõnikord liiga paljugi. “Näed seda kaevu. Omaniku naisel ei pidanud närv vastu ja ta hüppas lõpuks sinna.” Vanarahvas teab rääkida, et majaproua otsustas seda teha seetõttu, et tema mees, teemaja omanik Artur Mõtslik tegi igasugu trikke. “Pannud ta laua peale ihualasti selili ja küünla nabaauku põlema, mehed mänginud samal ajal ümber kaarte.”

“Palun, siin ongi see “Naabriplika” maja,” sõnab Ene Mikk ja loetleb kiiresti: “Praegu on see seltsimaja, varem oli külanõukogu ja raamatukogu.” Kollane puust maja sobib kui valatult seriaali peaosalise Liisi majaks, kes Ameerikast naastes selle vanaemalt päranduseks sai. “Siit saigi kõik alguse, siis aga kirjutati Liisi loost välja ja ta kolis tagasi,” teeb Ene Mikk kiire kokkuvõtte seriaalist.

Igatahes on Esna koos teiste võttepaikadega nii oskuslikult pildikeelde pandud, et naisegi tuttavad on imestanud, et kas ja kus on Esnas kirik. “See on tegelikult Peetri pühakoda,” avaldab kohalik tõe.

Mis Esnas võis sarja kunstnikku köita, ta aga ei tea. Võimalik, et peidus pool. See, mis jääb peatänavast veidi eemale. Sinna, kus lagunev veski, mõned sammud eemal rohelusse uppuv ilus kahekorruseline puidust raudteehoone, kust lahkus viimane rong 46 aastat tagasi. Kitsarööpmelist raudteed pidi sai Türile, Paide ja Tamsalusse. Liipreid pole enam ammu, kuid jaamahoone olevat seestpoolt säilinud puutumatuna – ooteruum ja piletimüügikoht on nagu kümneid ja kümneid aastaid tagasi.

Ometi pole kõik veel kadunud. Siinsamas laiub kohalike uhkus ja rõõm – külaplats, kus igal kevadel tuleb rahvast nii palju kokku, et ei taha ära mahtuda. Vabaõhulava ja kiigeplats saavad mais Naabriplika laada keskpunktiks. Siinsamas kõrval kulgeb Türi–Tamsalu matkarada, üle ilma tuntud 63-kilomeetrine seljakotireisija unistus.

See on põhjus, miks ettevõtja Andres Vink lõi mittetulundusühingu matkaraja arendamiseks ja ostis seitse aastat tagasi Esna teemaja, kus ta väikestviisi majutust pakub. Turismiärimehel on juba haaret. Aastat 15 tagasi tegeles Vink pealinnas peoteeninduse, restoranide ja ööklubidega. “Mingi hetk käis plõks ja tekkis idee minna välismaale elama. Valisin Tai, Phuketi,” räägib ärimees. Selgus, et soojal maal pole aga praegusel ajal suurt midagi teha. “Eesti suvi seevastu on maist septembrini nii ilus, et siin on turismil tohutult potentsiaali,” ütleb ta. Nii sündiski energilisel mehel otsus: tema elu kulgeb nii, et seitse kuud elab Tais ja siinsed suvekuud toimetab Järvamaal. Igavese suve mees nendib, et tema kaks kodumaad ei ole kuigi sarnased, aga see-eest Paide puhkekeskus ja Esna teemaja täiendavad teineteist. Päikesemaalt on ta saanud teadmise, et turismis tooks edu, kui teenusepakkujad koonduksid ühte punkti. “Kui Phuketis, mis on pool Hiiumaad, oleks selline maja nagu Esnas, käiks seal 1500 hiinlast,” ütleb ta.

Tema kujutluses on teemaja keskpunkt suur saal, maja taga aga koht kämpingutele ja matkaautode parklale. Ometi on ta pannud teemaja 39 000 euro eest müüki. Mitmes kohas toimetav ärimees loodab, et siia tulevad noored, kes annavad kohale oma hinge.

Sajaga tegutseb Esna metsaveerel Kalamatsi meiereiperekond Raudkivi. Sel kaunil päeval on sajapealine kitsekari heinamaal, neli last justkui oreliviled jooksevad nendega võidu. Pere meespool Jaan veetis niimoodi oma suved vanaisa juures ja nii jõudiski ta otsekui ringiga siia tagasi. Koos abikaasa Aitaga on nad seitsme aastaga armastusele lisanud tööd-vaeva ja suutnud luua ettevõtte, kelle kraam on toidulaual oodatud.

Värvikal Paavel Koosaarel pole prototüüpi

Üks asi tuleb selgeks teha. Kas “Naabriplikas” Harry Kõrvitsa mängitava superametniku, ilmeksimatu Esna vallavanema Paavel Koosaare prototüüp on endise Kareda valla juht Kulno Klein? Esna Küla Selts MTÜ juhatuse liige Ene Mikk mõtleb kaua ja hakkab siis naerma.

“Ei, ei, Kõrvits küll ei mängi Kulno Kleini. Ta mängib ju Esna vallavanemat, Klein oli aga Karedal. Kindlasti mitte,” lausub Ene Mikk veendunult.

Tema seda võrdlust ei tunneta, ometi püüab ta kokkupuutepunkte kahe mehe vahel näha.

“See on puhtjuhuslikult nii, et seal on kiriku teema sees. Koosaarel on vend kirikuõpetaja, Kleinil oli kirikuga seos ema kaudu. Ei, ei, ei saa olla,” väidab Ene ja lisab, et näe, Koosaar siuh ja siuh võtab pitsi konjakit, aga Klein ei võtnud tilkagi.

“Käis siin ka, meil on nii hea enda tehtud koduõlu. Ta ei võtnud. See Koosaar teeb lauslollusi, aga Klein oli parim vallavanem,” ütleb Ene Mikk.

ESNA GALERII

Esna Galerii on ajaloolise Esna raudteeasula endises kaupluse hoones  2019. aasta kevadel avatud kaasaegne näituste ja kultuurisündmuste toimumispaik.
Esna Galerii püsiekspositsioonist leiab parimate kaasaegsete meistrite töid. Näitusekontseptsioonide raames tuleb Esnasse vähemalt kahel korras aastas midagi erakordset. 

Esna Galerii on osa Lilian ja Martin Bristoli majapidamisest, kuhu kuuluvad veel tekstiilitöökoda, puutöökoda ning kulla ateljee. Muude võimaluste seas pakume huvilistele Lilian Bristoli kuldtikandi, ikoonimaali ja lehtkuldamise koolitusi. 

Esna Galerii missiooniks on  eri valdkondade pühendunud meistrite ning süvatundjate esiletõstmine ning nendevahelise dialoogi loomine. Galerii idee ja kontseptsioon on välja kasvanud veendumusest, et tänasel kiirete naudingute ajastul on nälg ajatute väärtuste järele üha suurem. Loominguline meisterlikkus saab ilmneda vaid mingi teemavaldkonna läbi ja lõhki tundmise, sellesse süüvimise ja pühendunud töö koosmõjus.

Just seetõttu on kõik Esna Galerii ettevõtmised pühendatud aeglustumisele ja süvenemisele, mis on meistriks kujunemisel materjalide ja tehnoloogiate tundmise ning ande kõrval möödapääsmatud.

Püsiekspositsioonist leiab parimate kaasaegsete meistrite töid. Nii on eksponeeritud Anni Kreemi lapitehnikas seinatekstiilid, Andres Ansperi puit-objektid, Aivar Rumvolti rakukeraamika, Nestor Ljujuki originaalgraafaika, aga ka Lilian Bristoli kuldtikandid.

ANNI KREEM: aastani 1964 Anni Viiding - Mari Tarandi ja Juhan Viidingu õde, Jaagup Kreemi ema - on eesti näitleja ja muuseumiteadur; tegeleb lapitehnikaga, 1992 avaldas raamatu "Lapitarkust". 
ANDRES ANSPER: Eneretutvustas kodukal päikesepuu.ee: Tere!2011 lõpetasin Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala. Teen puust asju, nõelast majani. Kui teil on üht, test või vahepealset vaja, astuge lahkelt ligi. Viljandimaal Loodi mõisas asub tema töökoda nimega "Maailma kõige üksildasem lambipood".
AIVAR RUMVOLT: Võrumaa savimees. Kõrgkuumuskeraamika. Mul on töö tegemisel oma nipid ja retseptid, mis annavad asjadele just sellise olemuse nagu ma õigeks pean. Kunsti loomisel saan mõtteid ning mustreid loodusest. Kasutan heinu, puud, sammalt. Inimene ei oska oma käega nii täiuslikult ilusaid mustreid luua kui seda teeb loodus. Mu põhimõtteks on: tee tööd, aga vaeva ära näe! Nii kui hakkad töö juures punnitama, läheb tulemus kohe kehvemaks. Kehva tööd ma ei salli, kui midagi teha, siis tuleb seda teha korralikult.
Rakukeraamika - glasuuri sisse kastetud savinõu gaasiahju, mille kuumus aetakse väga kiiresti üles, siis sealt "suitsupotti" - suitsu teevad hein+männiokkad - need sulanduvad või moodustavad glasuurile mustreid. Video: https://www.rutiavatudateljee.ee/
NESTOR LJUTJUK:  (1982) on kasvanud Lasnamäel, kahe kunstnikust vanemate noorema pojana. Ema on eesti moekunstnik Lena Ljutjuk, isa ukrainlasest kunstnik Anatoli Ljutjuk, kes tuli 1970. aastatel Eestisse õppima ja elama. Isa  ehitas üles Tallinna Vanalinnasasuva Ukraina Kultuurikeskuse, mille juurde Nestor lõi hiljem paberi-, trüki- ja kalligraafia töökoja Labora.

Nestor on lõpetanud EKA graafika eriala. Samuti on ta õppinud ka Georg Otsa nimelises muusikakoolis. „Mulle meeldis kitarri mängida,“ ütleb Nestor, „aga selle peale ei öelnud keegi, et minust saab muusik“. Tema joonistused aga tekitasid teistes juba varakult seda reaktsiooni. „Ma arvan, et palju asju elus on mu juurde tulnud. Mu isa Anatoli on olnud suur eeskuju ja mootor. Tema mõjub kui plahvatus, temaga koos hakkavad asjad juhtuma.“
 Kunstnikuna tunneb Nestor end justkui kahe pooluse vahel: „Ühelt poolt on mul sageli tšehhovlik tunne: kas ja miks seda kõike üldse on vaja, kas minu loodut on vaja? Teisalt valdab mind tegutsema asudes ka hasart, kas ettevõtmine õnnestub või mitte. Näiteks ülikooli ajal, kui pidime joonistama modelle, siis valmistusin selleks alati põhjalikult. Mul oli enne joonistama asumist viis või isegi kümme teritatud pliiatsit, et teritamisele joonistamise ajal mitte aega kulutada.“
https://www.esnagalerii.ee/meistrid/nestor-ljutjuk

Lilian Bristol (1982) on eesti tekstiili- ja ehtekunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias tekstiili- ja moedisaini eriala (2005) ning omandanud Eesti kuldtikandi traditsiooni kujunemist uurides magistrikraadi Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia erialal (2016). Lilian on Esna Galerii kaasasutaja ja nelja lapse ema.

Lilianit on tekstiilikunstnikuna alati paelunud tegutsemine piiri- ja äärealadel, mitme materjali kokkupuutepunktis. Tema eesti-juudi-vene päritolu on seda vahealade uurimist vaid toetanud ja tagant tõuganud. Koos abikaasa Martiniga on ta loonud hulgaliselt uusi disainlahendusi, taasavastades ning avardades sealjuures materjalide ja tehnoloogiate kasutusvõimalusi. Lisaks tekstiilile on Lilian töötanud ka puidu, keraamika ja metalliga. Samuti on tegelenud joonistamise ja maalimise, sh ikoonimaaliga.

Esna Galerii saali kõrval, samas majas asub Liliani kuldtikandi töökoda. Seega Esna Galeriis saab tutvuda lisaks tema originaalloomingule ka ajalooliste tikandite taastamise ja uurimisega. Soovijatele viib Lilian Esnas läbi nii meistriklasse kui kuldtikandi koolitusi. Lisaks on ta koolitanud nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis nii eesti, vene kui inglise keeles. Tallinnas saab Lilian Bristoli originaalloominguga tutvuda Eesti kunsti kaupluses Eesti Esindus Toompeal. 

VODJA (vana nimi Kurjavere)

23. juunil 2020 avati Vodjal mälestuskivi. 

Tahvlil olev kiri „Siia maale ja mitte enam 6. jaanuar 1919“ viitab seigale, et  Vabadussõja ajal Punaarmee siit kaugemale ei pääsenud. Siin lõid eestlased kannad maha ja ütlesid "Siiamaale ja mitte enam!". Vodja mõisa väljal peatasid Vabadussõja murdelahingute ajal Järvamaa Kaitsepataljoni II rood (lpn. Rudolf Schmitd), Ratsapolgu (rittmeister Gustav Jonson) 2. eskadron (st. kpt. Konstantin Reitel) ja ratsapoolpatarei (ltn. Felix Roose) ning Peetri Kaitseliitlased (lpn. Heinrich Gustel) 6. jaanuaril 1919. a punaste pealetungi. Hoiti ära Paide vallutamine, Tallinn-Viljandi raudtee kui olulise sideliini läbilõikamine ning enamlaste edasitungimine.

Mälestuskivi avamisega on ellu viidud idee, mis 1930. aastal käidi välja Järva maleva juhatuse poolt, kuid saatuse tahtel teostus alles nüüd - 90 aastat hiljem.

Jaamuari algul (5. või 6. või sealkandis) korraldatakse Vodja murdelahingu aastapäevale pühendatud mälestusmatka. Matkatakse marsruudil Peetri kirik – Vodja mõis (11,6 km). Matka teekond järgib Järvamaa Kaitsepataljoni 2. roodu (lipnik Rudolf Schmidti rühm) taganemisteed 5. jaanuaril 1919 pärast lahingut Peetri kirikumõisa pärast.  Ca 100 aastat tagasi taanduti seetõttu, et laskemoon hakkas lõppema ning tekkis ümberpiiramise oht. Õhtuks jõudsid nad Vodja mõisa, et osaleda järgmise hommiku (6. jaanuari) toimunud edukas murdelahingus.

Kurjavere kõrtsi mälestuskivi Vodja külas

Vodja mõisa peahoones tegutseb alates 2005. aasta septembrist Rocca al Mare Kooli Vodja Individuaalõppekeskus.
See kool on mõeldud õpilastele, kellel on kärarikkas hiigelkoolis raske toime tulla. .
Varaklassitsistliku mõisahäärberi rajas Wolmar von Stackelberg 18. sajandi teises pooles, kuid selle algkuju on raske aimata. Järgnenud sajandil lisati tiibhooned ja 1935. aasta põlengu järel ehitati juurde teine korrus. Tollal tegutses mõisas juba Paidest üle toodud põllutöökool. Tunduvalt paremini on ajale vastu seisnud kompleksi ainulaadseim ehitis – kavaleridemaja. Arhitektuuris kutsutakse kavaleridemajaks lossiansamblisse kuuluvat hoonet, mis oli mõeldud suviseks külaliste majutamiseks ja mõisa noorrahva ajaviitmiskohaks. 1873. aastal valminud venepärase puitdekooriga hoones on praegu õpetajate korterid.

Nii peahoone korrastamises kui ka õppetöös on rõhk materjalide targal taaskasutusel. Näiteks läks uuele ringile kõrvalhoone vana laudkatus, millega vooderdati veranda siseseinad ja millest meisterdati õpetajate toa mööbel.

Tänu EMP mõisakoolide programmi arendustoetusele tehti korda mõisa tall, mille värsked asukad – kolm hobust – osalevad tihedalt kooli õppetöös. Kavas on hobuteraapia ja õuesõppeprogramm, et tutvustada traditsioonilisi hobusega tehtavaid talu- ja põllutöid. Loomad olid ka varem Vodja koolis tähtsal kohal. Lapsed saavad hoolitseda seal elavate koerte, kasside, lammaste, küülikute, kukkede-kanade ja merikilpkonnade eest.

ÖÖTLA

mõis asutati 1623, viimasteks omanikeks olid Stackelbergid. Peahoone ehitatud 18. saj teises pooles. 
1922-1970 on hoones olnud kool. 
Mõisa juures mälestuskivi Kareda vallast küüditatutele. 
Tänapäeval on mõisahoone eravalduses
FB andmetel toimetab mõisas Viru Küla Selts - joogaõritused, talvel lumememmede päev, gongi ja väehelide rännak, .

Öötla külas asub üks imeline paik. Oma koduks peavad seda paika jänesed, ponid, eesel, pesukarud, boad ja paljud teised. Näiteks on siin sülejänkud, keda võibki sülle võtta ja paitada. Enamikke pead siiski eemalt jälgima. Nimekiri erinevatest talu asukatest oleks nii pikk, et enne oled sa kohal, kui jõuaks loetelu lugemise lõpuni. 

Kaljusalu talu on koduks ka ühele perele, kes seda hobitalu peavad. Seepärast saad stina sinna ainult ette teatamisel ja loa saades on võimalik tulla loomi vaatama. Samuti saab Kaljusalu talus pidada erinevaid eraüritusi koos toitlustamisega. 555 98414

KOORDI KÜLA

Koordi küla on Hans Leberechti (1910–1960) jutustuse "Valgus Koordis" ( 1949) formaalne tegevuspaik. Teema: kolhooside asutamine. Film. Seda on tõlgitud 17 keelde. 1950. aastatel oli see enimtõlgitud eestikeelne teos.
1980. aastate lõpul ilmus Edasis Akadeemilise Hans Leberechti Seltsi huumorilehekülg Valgus Koordis, see kaotati sealt ära pärast Leberechti lese kaebust.
Koordi külas elas Leberechti emapoolne vanaema, kelle juures tulevane kirjanik veetis lapsepõlvesuvesid. Raamat sai 1949. a. riikliku preemia ning mida tõlgiti paljudesse liiduvabariikide keeltesse. Raamatu põhjal vändati film, mille paljud võtted on tehtud Järvamaal. Aastaks 2006 oli Leberechti vanaema maja hiljutise põlengu tõttu peaaegu täielikult hävinud. Alles jäid vaid alusmüür ja köögi kiviseinad, mille kõrvale talukoha uus peremees on nüüdseks ehitanud uue hoone. Asukoht: Koordi lõunapoolne osa, Peetri ja Paide–Rakvere maantee vahelise teelõigu ääres, Koordi külateega ristumise kohas.

Külas asus Koordi mõis, küla lähistel on Koordi raba.

Koordi mõisat on esmakordselt mainitud 1485. aastal, on kuulunud  Buddenbrockide omandusse, Rosencrantzidele, viimasteks omanikeks oilid Stackelbergid.

Säilinud on paekivist krohvitud peahoone ja paest kõrvalhooneid ning mõisast 400 m lääne pool endise paemurru lähistel heas seisukorras lubjaahi.  Mõisahoones, kus on säilinud algseid ahje ning uksi, töötas Purdi Metskond. 

Tähelepanuväärne on vabakujunduslik Koordi park (6 ha). Valdavalt kodumaise päritoluga puuliikide kõrval kasvab ka mõni lehis ja hall pähklipuu. Park piirneb põhjast tiigiga. Park on keskmise liigirikkusega, peamiseks puuliigiks tamm.

.