Kirna

Kirna mõisahoonet ja parki arvatakse maailma viie ürgjõuliseima paiga hulka. Kui Kirnasse esinduslik kivist valge mõisahoone rajati, paistis see mäe otsast kaugele. Kahjuks pole sellest endisaegsest hiilgusest palju alles, aga tasapisi muutub mõis aina uhkemaks ja üksteise järel avatakse külalistele uusi ruume. Mõisas on koha leidnud loodusravi ja tervenduskeskus. Suurt rõhku on pannakse vaimsele tervisele. Mõisas toimuvad erinevad loengud, õpitoad, kontserdid, salongiõhtud ja näitused. 

Mõisas on avatud ka mõisakohvik. 

*   *   *

2019a. sügisel istutati vabatahtlike abiga Kirna mõisaparki ca 200 000 tulbisibulat, mille ilu käis 15. maist kuni 15. juunini 2020 nautimas ca 10 000 inimest. Eelmisel kevadel õitses 16 erinevat tulbisorti, sel kevadel on oodata 55 erineva tulbisordi õie avanemist, lisaks ca 15 000 kollast nartsissiõit.

Kirna mõis on Järvamaa kõige külastatavam vaatamisväärsus! Kirna tulbimeri valiti Järvamaa Aasta Teoks 2020.

2019. aasta uusaastaööl lendas Nurmiko aiandi kasvuhoonesse rakett ja loetud minutitega oli kasvuhoone hävinud. Kui seda õnnetust poleks juhtunud, siis oleksid tolles kasvuhoones sirgunud kevadeks ilusad tulbid, mida oleksime saanud poest osta. Nüüd jäid tulbisibulad aiandis maha panemata ja kui need kippusid hallitama minema, oli esialgu plaan need lihtsalt minema visata.

Sellest plaanist kuulis Kirna mõisa omanik Reimo Lilienthal. Ta tegi Nurmikole ettepaneku tuua ülejäänud 200 000 tulbisibulat Kirna mõisasse. Tasuks katsetada. Äkki hakkavad ikka kasvama. Ja kui ei hakka, ega siis sellest ka miskit kahju sünni. Reimo Lilienthal lõi Nurmikoga käed ja hiiglaslik kogus tulbisibulaid jõudiski Kirnasse. Lilienthal ütles tagantjärele, et tööd ja vaeva oli tõesti palju. Talgute korras sibulad puhastati ja hiljem said need koos heade abilistega mõisaaeda mulda. Kui paljude inimeste käe alt tulbisibulad läbi käisid, seda ei osanud Lilienthal öelda.

Suur oli mõisarahva heameel, kui kevadel pistsidki tulbid ninad mulla seest välja ja neid oli oi kui palju. Kohe nii palju, et kokku lugeda ei jaksa. Taimed aina sirgusid ja lehed läksid suuremaks, kuid õienuppe ei paistnud algul kusagilt. Lilienthal hakkas juba kartma, et kasvuhoones kasvamiseks aretatud tulbid päris lageda taeva all ilmataadi meelevallas õitsele ei puhkegi. Veel natuke kannatust ja selgus, et hirm oli asjatu.

ee oli isegi Nurmiko inimestele üllatuseks, et tulbid nii hästi kasvama läksid. Nende kasvuhoonetes kasvatamine on täielik teadus, kus reguleeritakse kogu aeg soojust, niiskust ja valgust. Mõisapargis reguleeris seda kõike ilmataat oma tahtmist mööda. Lilienthal ütles muiates, et ega talgi ole õitemere kohta muud selgitust, kui et need palju käed, millest tulbisibulad läbi käisid, andsid edasi armastust lillede vastu. Küllap jätkub Kirna mõisa ümbruses ka väge, et tulbid kasvavad siin sama ilusasti kui tipptehnoloogiaga kasvuhoonetes. 

Lilled läksid õitsema kõige karmimal ajal. Riik oli koroonaviiruse tõttu lukku pandud. Kõik üritused olid ära jäetud. Kinod, teatrid, spaad ja isegi suuremad kaubanduskeskused olid kinni. Inimesed vaevlesid igavuse käes. Ja siis levis mööda Eestit kulutulena uudis: Kirna mõisas on õitsevad tuhanded ja tuhanded tulbid. Tõeline õitemeri! Ja jälle ei osanud Lilienthal ette näha, mis juhtuma hakkab. Niisugust inimeste tulva polnud mõis kunagi varem kogenud. Parimatel päevadel sõitis sinna tuhat inimest. Tuldi igast Eestimaa otsast, isegi saartelt. Et nautida sellel raskel ajal midagi ilusat, mis oleks hingele kosutuseks. Nagu tulpe, oli ka nende imetlejaid nõnda palju, et mõisarahvas ei jõudnud kokku lugeda. Lilienthal pakkus välja, et inimesi võis olla üle 10 000.

Juba aastakümneid on Järvamaa kõige rahvarohkem üritus olnud Türi lillelaat. Kolme päeva jooksul käib seal sama palju inimesi, kui on Järvamaal elanikke – 30 000. Möödunud aastal jäi lillelaat ära. Arvamusfestivalile ei pääsenud korraga rohkem kui 2000 inimest. Seega võib kindlalt öelda, et Kirna mõisa tulbiväli oli möödunud aastal maakonna kõige rahvarohkem ettevõtmine. 

Lilienthal selgitas, et kuna tulbimeri meeldis nii paljudele inimestele, siis enam ei käi nad taimedega ringi iseenesetarkusest, vaid mentorina on nõu ja jõuga abiks kogenud aednik Reelika Marrandi.

Reimo Lilienthal on varem meediale öelnud, et tegutses aastaid ettevõtjana, kuid kümme aastat tagasi sai ta Vahemerel purjetades pikselöögist pihta ja seejärel muutus elu 180 kraadi. «Olin enne paadunud skeptik ja ratsionalist ehk tavaline Eesti egoistist jõmm, kes uskus ainult fakte ja kelle elu mõtteks oli jõukuse tagaajamine,» on ta enda kohta öelnud.

Kuuldes, et Kirna mõisa tulbimere hääletasid inimesed Järvamaa aasta teoks, avalikustas Lilienthal, et just tulbid oli need, mis ta palju aastaid tagasi esimeste äritehinguteni viisid. Ta oli alles 15aastane, kui hakkas koos vennaga kodus keldris tulpe kasvatama. Kogu äri eesmärk oli saada lilled õitsema täpselt 8. märtsiks, rahvusvaheliseks naistepäevaks. Nõukogude ajal oli tulbiõis 8. märtsil tõeline defitsiit ja selle eest võis küsida krõbedat hinda. Lilienthal meenutas, et kui tulp läks õide 9. märtsiks, siis see oli ärilises mõttes häving.

Mis päeval tänavu kevadel Kirna mõisas tuhanded ja tuhanded tulbid õitsema hakkavad, pole Lilienthalil õrna aimugi ja see pole ka enam oluline. «See pole meile äri,» ütles ta.

*    *    *

Neile, kes tunnevad huvi loodusravi vastu, on Kirna looduspark hästi tuntud inimese bioloogilisi rütme toetava loodusliku fooni tõttu. Maapinna geoloogiliste kaartide järgi on kindlaks tehtud, et Kirna asub suure murrangulõhe kohal. Kuuldused pargi positiivsest mõjust on levinud ka Eestist väljapoole. Sagedased on külastajate grupid Euroopast, aga käidud on isegi Brasiiliast ja Tiibetist.

Tänapäeva inimese kõige levinumaks probleemiks on stress, mis põhjustab ka palju muid haigusi. Just stressi leevendamisel on Kirna looduspargis viibimine näidanud häid tulemusi. Kuigi Kirna looduspargi positiivne mõju pole alati lõpuni seletatav, nõustume ilmselt sellega, et teatud kohtadel on inimese tervisele eriliselt hea toime. Usume, et Kirna pargi mõju kogemiseks saab ka inimene ise palju ära teha. Soov ja valmisolek oma probleeme lahendada ning usaldus looduselt pakutav abi vastu võtta peaks pargis viibimise mõju suurendama. Kasuks tuleb ka kannatlikkus: kontakt loodusega ei pruugi taastuda kiiresti, kuid seda püsivamad on tulemused.

Kasutagem siis seda, mida meie oma loodus meile pakub!

Park on avatud iga päev kõigile soovijatele. Olete teretulnud parki jalutama ja pinkidele istuma. Kui kuulate oma keha, siis juhatab intuitsioon teid just teile sobivale pingile.

2017. aastal valis Eesti ametlik turismiinfoportaal “Puhka Eestis” Kirna mõisa kümne kõige põnevama paiga hulka Eestis, ning 2018 aastal kümne kõige ainukordsema paiga hulka Eestis. Kirna mõis on Järvamaa kõige külastatavam vaatamisväärsus! Kirna tulbimeri valiti Järvamaa Aasta Teoks 2020.

*   *   *

Põlisrahvad usuvad energiavahetusse. Kui looduselt midagi võtta, tuleb talle alati midagi vastu kinkida. Näiteks indiaanlased puistavad tänutäheks maha tubakat ja maisijahu kui murravad puult oksa või võtavad maast kivi. Samamoodi toimib ka taotlusega tehtud heategu, nagu näiteks prahi koristamine metsa alt või annetus looduse hüvanguks.

Kõigile alati avatud Kirna loodusparki on siiani hoitud korras ainult külastajate annetustest. Teie panus võimaldab hoida meie uksed igapäevaselt avatud ja laiendada korrastatud pargiala.

Kõik, mis annad, tuleb looduse poolt mitmekordselt tagasi.

Iga euro on abiks. Annetuskarp asub mõisahoone peauksest sisenedes paremat kätt esimese siseukse ees.

*   *   *
Reimo Lilienthal, Tallinnas edukalt tegutsenud ärimees, ostis  2014. aasta lõpus Kesk-Eestisse ligi 400 aasta vanuse lagunenud Kirna mõisa. See tundus  paljudele üsna mõistetamatu.
RL: Äriliselt puudub Kirna mõisa ostuks igasugune mõte. Sellepärast ongi paljudel sellest ostust väga raske aru saada. Majanduslikus mõttes ei kannataks seda mõisa osta ka ühe euro eest. Mis tahes mõisahoonet Eestis ei kannata!

2012. aastal muutusin pikselöögi tõttu nii-öelda 180 kraadi. Minu väärtushinnangud, peenmaailmatunnetus ja kõik muu minu sees läbis muutumise. Sattusin esimest korda Kirna mõisa intuitiivteaduste kooli vastuvõtupäeval ning tundsin mõisapargi maagilist mõju enesetundele, erilist rahulolu ja rõõmu. Mõistan inimesi, kes parki igal aastal külastavad.  Pargis võid tunda peavalu või ajab iiveldama, oksendamiseni välja. See näitab, et puhastusprotsess hakkas pihta. Pärast mõningast ebamugavust saabuv uus seisund on seda kõike väärt.

Mu maailmavaate muutus sai ilmselt alguse pikselöögist 14. oktoobril 2011. aastal Vahemerel. Olime üheksakesi jahiga teel Maltale. Kõigil meil oli õnn sellest otsetabamusest ellu jääda ja minu arvates on toimunud muutused meis kõigis.

Olin enne paadunud skeptik ja ratsionalist ehk tavaline Eesti egoistist jõmm, kes uskus ainult fakte ja kelle elu mõtteks oli jõukuse tagaajamine.

Pärast jahil juhtunut osalesin teiste soovitusel kahepäevases meditatsiooni töötoas, kus avanes mulle midagi seletamatut. Hakkasin nägema kõige elava ümber värvilist välja, millest sain infot inimese tervise, suhete ja kõige muu kohta. See kõik oli väga šokeeriv ja hirmutav. Mõtlesin, et olen hulluks läinud ja arvasin, et kui sellest perearstile räägin, siis lõpetangi hullumajas. Infot inimeste kohta voolas mulle sedavõrd palju, et väga halb oli olla rahvarohketes kohtades nagu lennu- või bussijaam. Ma ei osanud infoga midagi peale hakata. Nii eelistasingi end sulgeda tuppa.

Elukaaslane oli samuti hämmastuses minuga toimuvast. Otsisime mõlemad mulle abi. Olen tänulik, et mu teele juhatati inimesi, kelle abiga oskan oma nägemisi suunata. Sellel uue mina avastamise perioodil hakkasin selleteemalist kirjandust lugema ja suur rõõm oli avastada, et mu tajumused pole midagi uut, vaid juba tuhandeid aastaid tagasi raamatutesse kirja pandud.

Olin äriinimene. Enne purjetama minekut oli mul mitmes erinevas valdkonnas hästi toimivad ettevõtted. Pärast sisemist muutust lõpetasin aktiivse äritegevuse ja tegutsen täna lisaks Kirna tegemistele ka vabatahtliku merepäästjana.

Kõik sündmused Kirnas toimusid sel suvel vabatahtliku annetuse alusel. Mõisakompleks on avatud 365 päeva aastas ja pileteid me ei müü. Ka pole meil plaani mõisasse elama asuda.

Saan aru, et see võib inimestes küsimusi tekitada, kuid ausalt, siiani maksame oma pere säästudest peale Kirna mõisa jooksvate kulude katmiseks. Annetuskasti kogunevast ei piisa sellekski, rääkimata millestki muust. Mul pole kordagi olnud isegi helesinist unistust teenida Kirnast rikkust. Ärimehe teadlikkus on mul säilinud ja kui tahaksin raha teenida, siis seda on kümme korda lihtsam teha osta-müü-vaheta tehingutena, nagu seda tegin vanasti autoäris või kinnisvaraga.

Tütar ei saa siiani aru, miks me ei võiks elada nagu normaalne pere, käia reisidel ja lubada endale muudki. Me aga viime kõik varem kogutud säästud Kirna mõisa.

Miks te seda siis teete?

Seda küsimust ma kartsin, sest selget vastust mul sellele pole. Tunnen mingit missiooni, sisemist vajadust seda teha. Näen, kuidas ühiskond on inimese tervist ja tervenemist puudutavas valdkonnas tasakaalust väljas. Teaduspõhine meditsiin tegeleb vaid tagajärgede likvideerimisega.

Kuid ikkagi tekib küsimus, millest te elate?

Saan aru inimeste huvist. Pärast seda, ütleme nii, kui mul ekraan avanes, hakkas mu juurde tulema inimesi, kellel olid tervise, suhete ja igasugu muud isiklikud küsimused. Ma ei tea miks. Algul natuke rohkem tuttavad, siis juba vähem tuttavad. Suust suhu levinud infoga olen eravastuvõttudel nelja aasta jooksul vastu võtnud umbes 1500 inimest.  Paistab, et abi on saadud, ega muidu sõna ei levitataks ja ennast järjekorda ei pandaks.

Kuid seegi on pigem siiski hobitegevus, sest tasu laekub MTÜ Kirna kontole annetusena. Mu igapäevavajadused on päris väikesed, võrreldes varasema elustiiliga. Need saab kaetud ammuse investeeringu mõõdukast dividenditulust. Vastuvõtte teen peamiselt Tallinnas, sest elan siin, kuid suviti ka Kirnas.

Kirna mõisat ostes oli teil soov rajada koolitus-, kultuuri- ja tervisekeskus. Kui palju algsest mõttest on säilinud?

Nimetust oleme küll lihtsustanud vabahariduskeskuseks, kuid mõte inimesi harida loengutega sellest, mida arstid ei räägi ja koolis ei õpetata, on jäänud samaks. Tänavu käis loengutel üle 2200 inimese, põhiliselt Kesk-Eestist. Hea meel on sellegi üle, et oleme täitnud soovi tuua kohalikku elu rohkem mõisasse.

Tuunimisel on mitu mõtet. Kindlasti jäävad need seotuks inimese tervisega. Ärikoolitusi toimuma ei hakka. Uut pikselööki ma ka ei oota, et tagasi muutuda. Olen väga rahul oma praeguse elu, suhete ja tervisega. Nende kvaliteeti ei ole üldse võimalik võrrelda varasemaga. Tean, et soovin isiklikku kogemust jätkuvalt jagada ka teistega.

Millest te unistate?

Olen palju mõelnud, mis on mu elu eesmärk. Arvan, et see on isiklik areng. Sellest lähtuvalt on mul väga lihtne soov – ükskõik mida teen, soovin olla õnnelik. Mulle ei tähenda see enam miljonit pangaarvel, minu õnne väärtused on iseenda sees.