Raadi kalmistu
on Tartu suurim. Koosneb ajalooliselt mitme erineva koguduse kalmistust. Palju kultuuritegelaste haudu on Vana-Jaani kalmistuosas, (Betti Alver, Paul Ariste, Karl Ernst von Baer, Faehlmann, Kreutzwald, Kaarel Ird, Juri Lotman, O.W. Masing,..) samuti nooremas Ülikooli kalmistu (rektorid) osas. Sõjväekalmistul asuv ebatsuugaalle on LK all.
Peaväraval kiri: "Õnsa omma ne koolnu, kes Issandan koolwa."
Salvest
seos Padise ja tsistertslstega
koolimaja lähedal - Lähte Palalinn - oli Tartu lähim põhjapoolne naaberlinnus. Oletatav dateering - ca aastast 800?
Lähte lähedalt Metsanurga külast - Mait Metsanurk (Eduard Hubel; 1879-1957; tuntuim "Ümera jõel", )
Puhtaleiva
- Püha Andrease kirik, praegune 1770, kuid juba 1443 oli siin puukirik
- säilinud on vana pastoraadihoone, vana kõrtsihoone
- aastail 1760 -1763 eestikeelse ajakirjanduse ja rahvusliku kirjanduse rajajaid, publitsist, kodu-uurija ja keelemees August Wilhelm Hupel (1737 -1819). Aastatel 1815 -1832 (17 aastat) töötas siin eestikeelsete kooliraamatute väljaandja, kalendrite ja populaarteaduslike väljaannete koostaja Otto Wilhelm Masing (1763 -1832). Aastail 1834 -1855 töötas Äksis Franz v. Ackermann (1801 -1855), kes jäädvustas oma nime ajalukku mitmete kooliraamatute autorina, eesti-saksa sõnaraamatu koostajana ja J. W. Goethe esmatõlkega eesti keelde ("Augutana").
- Kalmistul puhkavad Mait Metsanurga (Eduard Hubeli) vanemad ja õed-vennad, Jaan Koorti vanemad, Georg Otsa isapoolsed vanaisa ja vanavanaisa.
- Aksi külas kõrgub muistenditega seotud vana kiigepidude paik, Tartu tudengite endine väljasõidukoht Rüütlimägi. Siin pidanud rüütlid sõjamänge ja duelle.
- Soomepoiste tubamuuseum - ülevaade soomepoiste lahinguteedest Soomes ja Eestis II Maailmasõja ajal. Jõgeva- ja Tartumaal toimunud lahinguid tutvustav makett, soomepoiste mundred, varustus, relvad, autasud, isiklikud esemed ja fotod. Külastada saab ka sõjameeste punkrit.
- Äksi kiriku pargis asuv 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik - Äksi kiigepark
- Saadjärve Rattaaed on endine spordiehitis, Võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada (355 m - täpselt sama suur nagu oli Tartus) on osaliselt säilinud. Ehitisest on nähtav vana velodroom ja mälestuskivi, mis on püstitatud 1896 asutatud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile - esimesele Eesti spordiseltsile Tsaari-Venemaal. 28 huvilist eesotsas karskustegelase ja kaupmehe Karl Westeliga tahtsid astuda Tartu Jalgrattaseltsi liikmeteks, saksad ei võtnud neid - nii tegidki ise.Ehitasid ringraja, tegutsesid 16 a - siis ehteestilikult tülli (rendi suurendamine). Vt wikipedia.
- Hermine Elisabeth Jürgens (1892–1976), hea haridusega naine. Ingvar Luhaäär meenutab oma kohtumist 60ndatel selle väga kuulsa sensitiiviga: «Ja siis mulle näidati teda Werneri kohvikus: tagasihoidlik, vahest isegi rangena mõjuv vanem daam selgitab kohvilauas kellelegi alandlikule õpilasele heebrea keele grammatikat.»
- Saabus Vene impeeriumi keskusest Peterburi linnast Eestisse, kus elas erinevates paikades.
- Sündis Peterburis klaverivabrikandi peres. Ta isa oli sündinud Tartu külje all Kärevere külas.
- Gümnaasiumihariduse sai H. Jürgens Peterburis, kus omandas väga hea vene ja saksa keele, samas eesti keelt rääkis ta surmani aktsendiga. Pärast Viiburi muusikakooli lõpetamist (Musiikkiopisto) abiellus ta 18aastaselt kaugsõidukapten Gustav Jürgensiga. Neil sündisid pojad Karl ja Artur. Kui pere sattus majanduslikesse raskustesse, pöörduti tagasi Eestisse, onu tallu Käreveres (tagasituleku ajal oli Eesti veel Vene impeeriumi osa). Eestisse toodi kaasa kaks klaverit ja Bechsteini tiibklaveri abil teenis H. Jürrgens endale elatist kõrge vanaduseni.
- Mehel süvenes alkoholism, omavaheline läbisaamine oli kehv, ja mees suundus elama Tallinnasse.
- Hermine Jürgens oli noorena aktiivne: ta osales rindeõena Vabadussõjas (1918–1920) ja teenis enne Teist maailmasõda elatist kinos, tummfilmidele klaverisaadet tehes, klaveritunde andes, aga enamasti tulevikku ennustades.
- Mõnda aega elas ta koos tolleaegse kuulsa illusionisti Harri Lindneriga. Enne sõda elas Hermine Jürgens mitmel pool maal koos erinevate meestega.
- Oma lapsepõlvest on naine rääkinud paar lugu, kuidas ta juba noorena oma ebatavalisi võimeid avastas. Tema klaverivabrikandist isa juurde oli kord tulnud üks ärimees mingeid osasid saama. Hermine oli seisnud isa selja taga ja külalise lahkudes ütelnud, et ära selle mehega äri tee, see läheb pankrotti. Isa pole muidugi teda uskunud, kuid igaks juhuks oli siiski teinud lepingu teise pakkujaga. Oligi ennustus täitunud ja esimene mees pankrotti läinud. Hermine oli siis umbes kümme aastat vana.
- Jürgensi enda sõnul tugevnes tema sünnipärane selgeltnägemise võime kolmekümnenda ja neljakümnenda eluaasta vahel. Põhjuseks olnud selgeltnägemise episood, kus ta 1935. aastal nägi oma elukaaslast (Ahja metsavaht) koos teise naisega. Rahvajutud Ahja kandist räägivad, kuidas mees olnud hädas kurja selgeltnägijast naisega.
- 1930. aasta lõpus kolis Hermine Jürgens Äksi kanti ja sai seal tuntuks Äksi nõia nime all. Mälestuste kohaselt oli tal väikeses elumajas mõnesajaköiteline raamatukogu, ta luges ja kirjutas palju. Ta oli ka üks neist, kes pidas järjekindlalt päevikut.
- Äksis elatas ta ennast jätkuvalt klaveritundidega, samuti oli ta kiriku organist.
- Kuid Teise maailmasõja ajal sai Hermine Jürgens tuntuks just kadunud inimeste otsimisega, millele hiljem lisandus varastatud asjade otsimine. Selgeltnägijana, vähem leidub teateid tema kui taimetundja ja ravija kohta.
- Head suhteid kohalike võimuesindajatega, mis säästsid teda vahel pahandustest, kuid oluliseks peetakse koostööd üleloomulikke võimeid tunnustanud miilitsatöötajatega – kadunud isikute leidmiseks.
- Kuigi rahvajutud esitlevad teda ennekõike heasüdamliku naisena, viitavad eluloofaktid komplitseeritud ja tavalisest (isegi linnanaisest) erinevale tüpaažile – äge suitsetaja, kirglik kohvitarbija, paiguti tülitseja (naiskodukaitse organisatsiooni esinaise koha kaotus tüli tõttu). Linlikud maneerid. Armastas käia Werneri kohvikus, kus tutvus näiteks keeleteadlase ja polügloti professor Paul Aristega, kellega jätkus huvitav dialoog läbi aastakümnete. Paul Ariste esines 1980. aastatel Akadeemilises Rahvaluule Seltsis ettekandega Äksi nõia võimetest ja mõnest oma eksperimendist temaga. Ta oli tavatsenud helistada ja lasta Äksi nõial kirjeldada, mida tema naine parajasti teeb jmt, et jälgida selgeltnägija võimeid. P. Ariste hinnangul võis nõia kirjeldus märki tabada, kuid ka tühja minna.
- 1960.–1970. aastail külastasid Hermine Jürgensit kunstnikud, Tartu ülikooli õppejõud ja üliõpilased, samuti mentaalsete nähtuste olemusest huvitatud isikud. Põhjaliku biograafilise materjali koondas ja avaldas raamatuna tuntud keemik Kalle Truus, kellel oli üliõpilaspõlves Äksi nõiaga isiklikke kokkupuuteid.
- Suhted partnerite ja poegadega olid H. Jürgensil jahedad; ta suri Kastre hooldekodus 1. juulil 1976 ja maeti Äksi surnuaiale. Hauale pandi tema enda soovil paekivist tahvlike kirjaga “Äksi nõid”. Viimane elupaik, väike elumaja keset viljavälja, üsna maantee lähedal, hävis pärast ta surma nõukogude elulaadile tüüpiliste aktsioonide käigus: maja süüdati tsiviilkaitse õppuste käigus ja põles maha.
- 1999 avati kohalike elanike ja teda külastanud inimeste soovil ja rahastusel, aga ka vallavalitsuse ja erinevate fondide toel Äksi nõia viimases elukohas suur mälestuskivi. Monumendi kujundas pealinna skulptor Ado Koch (samuti isiklikult nõiaga kokkupuutunud isik).
- https://sobranna.elu24.ee/4098307/aksi-noid-hermine-jurgens-aitas-miilitsal-tabada-vargaid-ning-nagi-ette-eesti-taasiseseisvumist
- 6 km pikk, kuni 1,8 km lai, suurim sügavus edelaosas 25 m, keskmine 8 m, meretasemest 53 m kõrgemal
- kirdes Saadjärve voor, edelas Sootaga voor
- Saadjärve taga Soitsjärv, selle taga Elistvere järv
- Allikaline järv. Väljavooluks on Mudajõgi, mis Laeva jõe kaudu suubub Emajõkke. (Viimasest toimub väljavool Mudajõe (pikkus 15 km) kaudu Amme jõkke ja sealt Emajõkke
- Taimestik - vähesel hulgal säilinus haruldast subarktilist relikti niitjas penikeel. Lisaks haruldased ränivetikad.
- Kalarikas. 22 liiki. Siin elab suurim Eesti rääbis - saadjärve rääbis. Kukulinna (Saadjärve kuulsaim puhkepiirkond) kandis on püütud ka 5-6 kg latikaid. Kuni 1946 oli palju vähki, siis hävis vähikatku tõttu.
- Äksis on elanudd ja töötanud kirjamehed A.W Hupel ja O.W. Masing, 1890 asutati Aksis Eesti vanim kalahaudemaja.
- Saadjärves on 5 Kalevipoja lingukivi (näha 3), järv ulatanud vägilasele vaid pastlapaelteni. On jutte Saadjärve rändamisest, kiriku vajumisest järve põhja (Mudmägi), järves olevast rahapajast.
- Kivid langesid umbes 400-meetriste vahemaadega enam-vähem ühele joonele. Noorema venna kivi kukkus endise Põltsamaa (praeguse Äksi) küla tee äärde. Põlluservale, kus rahnu alaosa maa sees, on paigutatud vaskplaat. Kivi hiiglaslikust ülaosast tehti veskikive ja väravaposte. Keskmise venna kivi, mida tema kuju tõttu tooliks nimetatakse (Kalevipoja tool, ka nõiatool), langenud viskamise ajal vee ja maa piirile. Praegu asub see järvest paarikümne ja teest umbes 250 m kaugusel Somba nuka kohal. Rahnu suurus on 4,5x2,8x2,1 m. Vanema venna kivi lebab Saadjärve põhjas umbes 1 m vee all. Rahnu kõrgus on 1,3 m. Kalevi poegade liisukive on kirjanduses ekslikult segi aetud Kalevipoja lingukividega (suur kivi Saadjärve pargi serval ja kultusekivi Saadjärve külas).
- ca 900 inimest
- Põhikool
- Tabivere mõis - häärber hävinud, valitsejamajas Tabivere muuseum
- Tabivere sai ametlikuks nimeks 1977. aastal, enne seda oli Voldi . Nii Tabivere kui ka Voldi on olnud sama mõisa nimi: Voldi eesti keeles, Tabbifer saksa keeles. Voldi tuli mõisaomaniku nimest (Adam Otto Wollfeldt). Nii et eestlased võtsid lõpuks üle saksa nime :)
- Tuulikus tegutseb Juhuse pruulikoda
- tööstusettevõtted Same (põllutöömasinad), Mayeri Industries (tarbekeemia), Baltic Connection (puutööd).
- Vabadussõjas toimus Tabivere (Voldi) raudteejaama õmbruses tegevus, kus Eesti poolel osalesid soomusrongid ja kuperjanovlased, 13.01.1919 vallutatud jaamas saadi sõjasaagiks ca 60 punaarmeele kuulunud vagunit.
- 1944 pommitasid raudteejaama vene lennukid. Hukkus jaamakorraldaja.
- Tabivere jaamahoone valmis eriprojekti järgi 1877 - erineb oluliselt toonasest kroonuhistoritsistlikust tüüparhitektuurist. Vana-Vene traditsioonilist puitarhitektuuri meenutava ühekorruselise jaamahoone kesksest põhiosast eenduvad kaks terava viiluga kõrget põikiosa, st näeb välja, nagu koosneks neljast erinevast majast - esimene raudteega rööbiti, siis risti, siis rööbiti, siis risti. Praegu halvas seisukorras.
- Esmamainimine 1627 - või 1582 ?
- 1897. aastal ehitati külla koolihoone. Põhikool lõpetas tegevuse 2008. aastal.
- Raudteejaam valmis 1927 ja on ainuke sellest tüübist säilinud jaamahoone Eestis.
- Oli algselt Aruküla, nime sai 3 km eemal asunud Kaarepere mõisa järgi, mõis ise asub tänaseks Pikkjärve külas... (paras puder-kapsad lugu).
- Pikkjärv - suurim sügavus 3,7 m
- Lõuna pool on maantee käärus väike soostunud Ilmjärv. See oli muistendi järgi nii sügav, et Kalevipoeg polla läbi saanud. Tulnud tagasi, raputanud pasteldest muda välja - sellest tekkinud järve kaldale metsane Koltsi mägi.
- Voori Kaarepere ümbruses nimetatakse Kalevipoja künnivagudeks: neid läbib Kaareperelt Palamusele kulgev tee.
Kirikutornis on võimalused näituste korraldamiseks.
Nimi Jõgeva esineb kirjalikes ürikuis esmakordselt 1599. Asula tekkis pürast raudtee rajamist 1876 ja suurenes, kui mõis hakkas 1903 müüma ehituskrunte. II MS-s hävis 60 % linna hoonetest.
Praeguse ETKI eelkäijateks ja alusepanijateks loetakse 1920. aastal asutatud Riigi Põllutöö Katsejaama, Jõgeva Sordikasvandust ja Tooma Sookatsejaama.
Aretustööd on tehtud teraviljade, heintaimede, haljasväetiskultuuride, kartuli, söödaviljade, köögiviljade, kiud- ja õlitaimede alal. Suuri teeneid sordiaretuses ja jaama väljaarendamisel on teadlasel Julius Aamissepal (1883-1950; tegeles peamiselt kartuli ja marjapõõsaste aretamisega).
Miks on Jõgeva alevik see paik, kus on aretatud eesti kuulsad kartuli- ja teraviljasordid? Tegu pole juhusega: sordiaretuse keskuseks valis põlise Jõgeva mõisasüdamiku Mihkel Pill, eelmise sajandi alguse sordiaretuse geenius, kes geneetik Gregor Mendeli ideesid püüdis rakendada juba enne oma tuntumaid ametivendi mujal maailmas. Pill otsis tärkava Eesti Vabariigi künnisel sobivat paika katsejaamaks, kuni pilk jäi võõrandatud mõisasüdamikule Jõgeval. Siin valitsesid meie kodumaa mõistes ekstreemsed kliimaolud. Just seda oligi tarvis – sordiaretuskeskust karmides tingimustes. Kohta polnud alul sugugi kerge leida. Pärast mitmeaastaseid otsinguid mööda Eestit vahetas Pill asjatundjatega, Jaan Metsa ja Julius Aamisepaga, kirju katsejaama teemal, üksi ei otsustanud ta midagi. Kuni lõpuks aastal 1920 oli otsus tehtud: sordiaretuse ja seemnekasvatuse keskuseks saab Jõgeva mõis.
Jõgeva kollast’ ei paljundata enam ammu,” ütleb Ilme. „Nii palju on tulnud uusi sorte. Jõgeva kollase „isa” Julius Aamisepp kirjutas 1946. aastal uuest kartulisordist nõnda: „…vähesobiv sööklatele, ent seda enam vastab see töötava rahva maitsele, kes eelistab jahusemaid kartuleid. Et Jõgeva kollase’ mugulate kuju on ümarik, sile, madalate iduaukudega, seepärast on ka tema koorimine hõlpus. Sisu intensiivselt kollane." ’Jõgeva kollane’ aga kadus, sest oli vastuvõtlik X- ja Y-viirustele. Nõnda on see jäänud seemekasvatusest välja. Tegelikult kanti ’Jõgeva kollane’ sordilehelt maha alles 2002. aastal, aga sorti säilitatakse geenipangas Sakus, in vitro. Vaid veidi hiljem -
„Rahva soovidele vastu tulles hakatakse käesoleva aasta kevadest uuesti ’Jõgeva kollasega’ tegelema. Seda hakatakse kasvatama säilitussordina, mille mugulatele ei esitata väga kõrgeid nõudmisi ja kartul jõuab turule kõige varem 3 aasta pärast. Vastav määrus on allkirjastatud 2010. aastal,” teatatakse mulle. See on uskumatult kena uudis ning saan aru, et ootamatu asjade pöörde taga on tegelikult meie sordiaretusteadlaste soe suhe põllumehega ja aretustöö rahvalähedus. Siinkohal aplaus meie teadlastele!
Õnneks peab ka ütlema, et hea maitsega kartulisorte on peale ’Jõgeva kollase’ aretatud loomulikult teisigi: näiteks ’Piret’ ja ’Maret’, mida saab kasvatada või osta. Meenutame, et kui ’Jõgeva kollase’ „äratamine” õnnestub, saabub see turule kolme aasta pärast.
http://vana.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel1618_1595.html
https://etki.ee/sort/koogiviljad/
Betti Alver (õieti Elisabet Alver) 1906- 1989, sünd Jõgeval raudteelase peres. Luuletaja, prosaist ja tõlkija. Tõlkinud Puškini "Jevgeni Onegini" ja Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsse.
Siim Kallase sugulane.
Üks ütles: "Ämber!" - Teine ütles: "Pang!"
ÜkskKarjus: "Varrukas!" - Teine karjus: "Käis!"
Tüli läks tõsiseks, nagu näis.
Jäädavalt lahku viis vihane jutt,
räägiti eri
murrakut.
BA elu ja loomingu AEGRUUM kulgeb kuni II maailmasõjani SOOJAS HELGES VALGUSES. Luuletaja pühendub õpingutele, enesetäiendamisele, loomingule ja muretult boheemsele seltsielule. Tema loomingut tunnustatkse ja see saab kõrgeima hinnangu kriitikutelt. Isiklik elu viib abieluni reljeefse Heiti Talvikuga.
II maailmasõda ja nõukogude võim toovad KATASTROOFI, toimub KATKESTUS . Eelnev elu sulgub mälestuste kinnisesse aegruumi ja pole enam reaalsuses tajutav. See on nagu “akvaarium”, mida ja milles toimuvat saab vaid läbi klaasi vaadata. Järgneva AEGRUUMis toimuva saab kokku võtta sõnaga REPRESSIOONID. Saatus paiskab Betti Alveri TUMEDASSE PÖÖRISESSE, VARJUDEMAALE. Surevad ema ja isa, elu- ja mõttekaaslane Heiti Talvik. Alver satub põlu alla, ta ei saa avaldada oma loomingut ja visatakse kirjanike liidust välja.
III elufaas algab 1956. kui möödub kõige karmim stalini aeg. Betti Alver abiellub Mart Lepikuga, keda luuletaja nimetab “Valuvõtjaks”. Vaikselt hakkab AEGRUUM muutuma uuesti HELEDAEMAKS, kuid haavad ei parane vaid armistuvad. 1966. ilmub taas peale 30. aastast vaikumist luulekogu “Tähetund”
Alo Mattiisen sündis Jõgeval 22. aprillil 1961. aastal riigiametnike perekonnas. Jõgeva Lastemuusikakoolis lõpetas klaveri erialal.
Huvi muusika vastu oli Alos märgatav juba varases lapseeas. Kolmeaastasena laulis ta iseseisvalt kõiki selle aja lastelaule, mängides rütmi kaasa väikesel laste mänguklaveril. Keskkooli ajal mängis ta Jõgeval noorteansamblites “Vingal” ja “Wicing”.
Edasi õppis Tallinna Muusikaakadeemias muusikapedagoogika erialal + helilooming, ömandas seega kahel erialal muusikakõrgkooli diplomi. Konservatooriumis õppides, aastal 1983, andis Erkki-Sven Tüür Alole üle kuulsa ansambli “In Spe” juhtimise, olles ansamblis ühtlasi ka klahvpillimängija ja helilooja. Koostöö ansambliga kestis kümmekond aastat.
Alo Mattiiseni nimi heliloojana sai eesti rahval üldtuntuks protesti- ja isamaalaulude kaudu n. n. teise rahvusliku ärkamisaja künnisel. Esmalt lauluga “Ei ole üksi ükski maa” (1987), mis on kirjutatud meie rahvale fosforiidisõja toetuseks ja edasi “Viis ärkamisaegset laulu” (1988) – rahva võitlusvaimu taasäratamiseks ja innustuseks vabaduspüüdlusele laulu ja sõna kaasabil. Laulutekstide autoriks ja kaasautoriks on tema klassivend ja pinginaaber Jõgeva keskkoolipäevilt – luuletaja ja ajakirjanik Jüri Leesment.
Alo Mattiisenist sai ärkamisaja sümbol – vabaduslauliku sümbol. Ja sümboliks ta on jäänudki.
On kirjutanud muusikat väga erinevates zhanrites, väga erinevatele esitajatele umbes 200 helitöö piires. Esmase tuntuse tõid talle aga Tartu levimuusikapäevad, eriti suurvorm “Kirjutusmasina kontsert D-duur” (1984) ansambli “In Spe” esituses.
Enamtuntuks on saanud veel helitööd – muusikalid “Charlotte koob võrku” (1983), kirjutatud Haapsalu 1. Keskkooli näidismuusikateatrile “Pöialpoiss” ja “Väike merineitsi”, mis on loodud Jõgeva Gümnasiumi kooliteatrile “Liblikapüüdja” ; kaks risotooriumi – “Roheline muna” (1985) ja “Näärmed” (1987) ; lühiooper “Dispuut” (1995) – rokkooperina. See teos sai Eesti kultuurifondi aastapreemia 1996. a.
Süvamuusika heliteostest võiks esile tõsta järgmisi : “Igavikumeel” (1984), “Maarjaorg” (1984), Tshellosonaat (1986), “Dramaatiline avamäng” (1986), süit “Ajaga silmitsi” (1986), “Sümfoonia nr. 1” (1988), “Süit kammerorkestrile” (1990), “ERRET” (1991), süit “Läänemere mängud” (1993) ja mitmed teised teosed.
Üsna mitmetahuline on Alo Mattiiseni laululoming : Hando Runneli sõnadele on loodud neljaosaline kooriteos “Õhtusüit” (1983), kantaat “Lähe” (1987) segakoorile ja sümfooniaorkestrile, laulutsüklid : jõululaulud “Õhtul pimedal ja nõnda valgel” (1991), emadepäevalaulud “Viis viisi emale” (1993), lastelaulude tsüklid, kantaat koolinoorte VIII laulu- ja tantsupeole (1996) ja ulatuslik loitsude tsükkel koos Henri Laksiga esitatult, millest parim on “Jaagu laul” (1990) K. J. Petersoni sõnadele.
Erilist tähelepanu väärib laul “Looja naeratuse saatel” (1994), mis on kirjutatud levimuusikute tervituslauluks Tartus toimunud eesti üldlaulupidude 125. aastapäeva tähistamise laulupeole. Moto “Looja naeratuse saatel” võiks jääda alatiseks Alo Mattiiseni loomingut tutvustavaks n. n. teeviidaks.
Kirjutanud arvukalt ka arvuti- ja tunnusmuusikat (signatuure) Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio saadetele nagu “Aktuaalne Kaamera”, “Carte Blanche”, “Argipäev”, “Spordipühapäev”, “Eesti Raadio” uudistesaated ja saatepäeva algus- ja lõpusignaalid ning tunnusmuusika Eesti Rahvusraamatukogule. Ja ulatuslikult reklaamimuusikat.
Alo Mattiisen suri 30. mai 1996. a. hommikul südamepuudulikkuse, infarkti, tagajärjel oma kodus Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Alo Mattiisen kuulub 1999. aastast “Sajandi sada Eesti suurkuju” väärikasse nimistusse kaheteistkümne parima eesti helilooja seas.
Keiti Vilms - sünd Jõgeval. Keele populariseerija.
juhib Vikerraadios rubriiki "Sõnasäuts", kus heidetakse pilk põnevamatele ja vanadele sõnadele. „Sõnad tulevad saatesse täiesti juhuslikult, üldiselt vanemaid luuleraamatuid lugedes. Näiteks Betti Alveri luuleraamatutest leiab sõnu, mida väga palju ei teata, aga mis on väga ilusad ning olemas ka eesti keele seletavas sõnaraamatus.“
Kalambuuri juurde jõudis Keiti Vilms aastal 2013. Suuresti tänu Toomas Hendrik Ilvesele. „Ta hakkas mind Twitteris jälgima, vaatas mu säutse ning tabas ära mu keeletaju siis, kui ma seda ise polnud veel taibanudki. Ta soovitas mul lugeda Ilmar Laabanit ja Johannes Aavikut,“ meenutas Keiti.
Soovitused kandsid vilja ning tõukasid ta siia, kus ta täna on: kalambuuride maailma. „Suhtleme Toomas Hendrik Ilvesega väga tihti, vahetame meilide teel kalambuure, ta on hea kalamburist ja hea keelemeelega. Võib öelda, et ta on keelelises mõistes olnud minu mentor, kuigi arvatakse, et mida ta eesti keelest teab. Tegelikult on ta väga andekas keeleinimene,“ märkis Keiti.
„Veebis tasub avada sünonüümisõnastik. Mina avan seda päevas kordi ja kordi. Kalambuuri tekkimise eelduseks on ka kirjanduslik taust. Minu jaoks tulevad kalambuurid iseenesest, aga miski peab neid sünnitama ja inspiratsiooni andma. Näiteks vastlapäevaks tegin kalambuurid „pill tuleb pika liu peale“ ja „heitsin pea kuklisse“. Ülestõusmispühadel kalambuuri korral „läksid kord mehed Kolgata mäele keha kinnitama“ sain pahandada, et teotan jumalat.“ „Mulle meeldivad ka sõnaleiud Balti jaama turult. Kord olid müügil mustsõstrad, kuid alla oli kirjutatud must sister. - jälle sain pahandada.
- e-esti rahvuslind – säutsupääsuke
- vanarahvatarkus: igale luuale ei ole mõtet vart taha panna
- eestlane ja tagantlane
- Freitag, Samstag, Sonntag, Hashtag
- mahesportlane – see, kes ei kasuta dopingut
- armukolmnurk on see, kui ühele hüpotenuusile pretendeerivad kaks kaatetit
- säutsiid – twitteri konto kustutamine
- arheoloogi karjäär oli varemeis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar