Võrtsjärve idaserv

Võrtsjärv on  270 km2. Keskmise veeseisu korral on veepinna kõrgus 34,6 m ü.m.p.,  keskmine sügavus 2,8 m ja suurim sügavus 6 m.  Rannu-Jõesuus saab alguse järve ainus väljavool - Suur-Emajõgi. Järve suurimad saared on Tondisaar ja Pähksaar.

RANNU
Rannu vasallilinnus rajati 13. sajandi keskpaiku liivi päritoluga Dolenite suguvõsa poolt. 

Rannu mõisapreili Barbara von Tiesenhauseni traagilisest armuloost on ainet saanud 
kirjanikud Aino Kallas, Maimu Berg ja Kati Murutar. Kindluse hävitasid Vene väed 

Liivi sõja ajal. Kaitse alla kuulub müüriga piiratud park, mida ääristavad endised mõisahooned
 ja kunagi linnust ümbritsenud tiik. 
Pargis asub 2006. a. sügisel paigaldatud Rannu lahingu mälestuskivi. 16.01.1919. a. 
Rannus toimunud Vabadussõja lahingut on täpsemalt kirjeldatud A. Kivikase romaanis 
„Nimed marmortahvlil" ning kujutatud samanimelises E. Nüganeni mängufilmis. 

Rannu Püha Martini kirik - Arhitektuurimälestis ehitati 15 sajandi algul. Omapärase 
ruudulähedase põhiplaaniga pikihoone võlvid hävisid 17. sajandi alguse sõdades. 
Suuremad ümberehitused toimusid aastail 1835 ja 1876. 

Kirikus on Baltimaade vanim kantsel (16. sajandist), Rootsi kuninga Karl XII kingitud 
kroonlühter aastast 1699 ja korjanduspakk aastast 1755. Neogooti stiilis altarisein 
valmistati 1890. a. Tartus L. Bandelier' töökojas, altarimaali "Kristus ristil" autor on 
R.J. v.z. Mühlen. Mälestustahvel Vabadussõjas langenuile avati 25. augustil 1991.
Kiriku 33 m kõrgune torn on heaks orientiiriks järvel seilajatele. 

Emajõe algusesse Tartu - Viljandi maantee ääres Kolga-Jaani ja Rannu valla piiril asuvale Rannu-Jõesuu puhkealale on ehitatud turistide tarbeks ökoloogilistest materjalidest (puit, puitlaast, savi, põhk) hoone - Võrtsjärve külastuskeskus. Ehitis on rajatud järve ümbritseva 7 valla koostöös ning kuulub Võrtsjärve Sihtasutusele

KAARLIJÄRVE
Kaarlijärve meierei

ESTOVER OÜ  visioon on arendada Eesti juustukultuuri, pakkudes rikkalikku valikut kodu- ja 

välismaiseid kvaliteetseid juustutooteid. Olla innovatiivne ning paindlik müüja nii Eesti kui Euroopa turul.

Estoveri tuleviku arengusuunad on seatud väärtuste pakkumisele, st et pakume lisaks oma tootevalikule ka toodete hingeelu tutvustavat poolt. Viimane hõlmab tootekoolitusi, juustu ajalugu, juustukultuuri, samuti juustu, kui asendamatu toiduaine kasutamist koos erinevate toitude ja ka jookidega.

Estover OÜ ajalugu ulatub 1992. aastasse, mil alustati juustutoodete hulgimüügiga. Tänaseks on ettevõttest saanud üks suurimaid piimatoodete hulgimüüjaid ja turustajaid Eestis, kes pakub lisaks turu suurimale juustuvalikule ka ricotta kohupiima, kodujuustu, võid ja pärmi. Ettevõte on Eesti juustuturu liider ca 40 % turuosaga.

Estoveri tuntumad kaubamärgid on Traditsiooniline Eesti Juust, Hollandi Leibjuust Originaal, Piimameister Otto, Vene juust ja Hiirte Juust ning Royal Blue. Lisaks oma toodetele tegeleb ettevõte ka importbrändide turustamisega, esindades Eestis maailmakuulsaid juustubrände Philadelphia, President, Bergader, Galbani jpt.

Oluline koht ettevõtte müügistrateegias on ekspordil, kus kodumaiseid piimatooteid müüakse Soome, Läti, Leedu, Norra, Itaalia ja Iisraeli turgudele.

Ettevõte on osa United Estover Groupist (UEG), kuhu lisaks Estoverile kuuluvad ka OÜ Estover Piimatööstus ja Eesti Juustu Tootmise OÜ. Ettevõte tugineb 100% Eesti kapitalil ja pakub täna tööd rohkem kui 200-le inimesele.

Rannu meierei (telefonitsi)

- juust, või, kohupiim

- töötajaid ca 100, kohalikud, Tartust, Otepäält, endine Rannu meierei, Estover ostis ära ca 15 a tagasi

- piim Eestist, lähiümbrusest

- Eesti juust aastast 1958, so tähistas 60 a juubelit, tehti täispiimast eri (tavaliselt 2,5%-lisest), 3 kuud laagerdumist

- enimmüüdud juustu tootja

- vene piir kinni, probleemid

- Itaaliale riccota, küpsetamiseks

- magusat kohupiima enam ei tee, vist 1 sort veel jäänud

- viilutamine! Inimesed  ei taha enam ühes tükis juustu.

- Rannu Ühistu Piimatööstus asutati 1911. aastal. Piima hakati aga selles töötlema alles 1925. aasta 1. aprillil ning sama aasta juulis tehti piimatööstuses juba eksportvõid. Enne Teist Maailmasõda tegutses Rannu piimatööstus edukalt võitootjana, eksportides enamiku toodangut välismaale, ennekõike Inglismaale. Või oli niivõrd kvaliteetne ja kõrgelt hinnatud, et pärjati mitmete riiklike auhindadega.

Esimene juustutegu tehti Rannus 1960. aasta juulis, vanas võitööstuses 2000-liitrises kohupiimavannis käsilõikurite abil. See oli Uglitši nimeline juust, mida tehti mõned teod ja viidi laagerduma ehitatavasse juustutööstuse keldrisse.

Rannu Juustutööstuses valmistatud Hollandi leibjuust on sedavõrd märkimisväärne juust sellepoolest, et selle juustu retsept on välja töötatud Eestis Rannus ning Hollandi leibjuustu kui toote nimi on tunduks saanud terves Eestis kui ühe suure kategooriana juustuturul.

- suurim konkurent Valio

*   *   *

Kolga-Jaani

Kolga-Jaani nimi pärineb Katariina II haldusreformi ajast, kui ühe maakonna (Viljandi) alla jäid kaks Jaani-nimelist paika. Üks neist nimetati Suure-Jaaniks ja teine Väike-Jaaniks. Ajapikku muutus soode ja rabade taguse Väike-Jaani nimi Kolga-Jaaniks.

Kolga-Jaani kihelkonna saksakeelne nimetus „st Klein Johannis“ (Veikse Jaani) on arvatavasti tingitud asjaolust, et samas praostkonnas oli olemas Viljandi Jaani kirik ja Suure-Jaani kirik. Lisand „Kolga“ on tuletatud kiriku asendist.

Kirik XIV saj teisest poolest, kirikuõpetaja Villem Reimann (1861-1917) - 

• kirikuõpetaja ja rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19/20 saj vahetusel; 
• üks EÜS asutajaliikmeid 1883, 
• osales Eesti lipu sisseõnnistamisel; 
• pärast Tartu Ülik lõpetamist tuli Kolga-Jaani vaimulikuks, 
• oli pidevalt kihelkonna mõisnikega pahuksis (eestlased peaksid olema omal maal peremehed), samas kirikumehena ei pooldanud ka vägivalda.

1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reimann koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.

1890. aastatel oli Reimannil ka pidevalt probleeme Vene riigivõimuga. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.

*   *   *

KIRIKu ajaloo algallikad on väga puudulikult säilinud ning toetuvad peamiselt legendidele.

Algselt lihtne ehitis nagu ikka, XIV saj võlviti, idaseinas on säilinud keskaegne sakramendinišš ja rituaalne kätepesunõu. Liivi sõja järgselt oli pea pool sajandit kasutamata ja kasvanud metsa – üks legend räägib, et jahimehed olla metsas mäekünkal lõket teinud ja avastanud äkki, et seisavad kiriku võlvidel. 1623. aastast pärinevad andmed ütlevad, et kirik oli ilma katuse, akende ja usteta.

Siis ikka jälle ikka iga mõnekümne aasta takka midagi tehti, 1903 oli põhjalik remont, kõrge laudkatus asendati madalama tsinkplekist katusega, Riiast telliti marmorist altariplaadid ja Ernst Tode töökojast altarivitraaž „Tulge minu juurde“ (1903), mis on ainulaadne Eestis. Kirikus on kaks orelit; omapärased on orelivääri Vana Testamendi teemalised maalingud (J.G Kühle, 1771) – 2003 maalis Jüri Kask oreliväärile Uue Testamendi teemalised „12 apostlit“.

Mahutab kuni 500 inimest.

Tornikiiver on kaetud omapärase kalasabamustrisse laotud rabamännist tehtud kimmiga. Analoogselt laast- ja sindelkatusele tehakse ka kimmkatus kolmekihiline. Katusekimm ehk katusekiil on mehaanilise saega välja saetud kiilukujulise pikilõikega lauake.

Tornikell on Venemaalt, 1894, 442 kg.

Kuni aastani 1770 asus käärkambri kohal võrdlemisi unikaalne inimluudest monument Liivi sõjas hukkunute mälestuseks. Laialiaetud luud-kondid leidsid tahupaiga 1796 aastal ehitatud käärkambri põranda all.

Katariina II andis korralduse kirikuid ümbritsevate kiviaedade lammutamiseks ja surnuaedade likvideerimiseks pühakodade lähedusest, et vältida katkuepideemiate puhkemist. Nii on ka kiviaeda rajatud ja lõhutud, rajatud ja lõhutud…

Kiviaia tagumises siseküljes asub auguga kivi, mille sisemuses on sügav õõnsus. Legend pajatab: „ Kunagi muistsel ajal olla kuningas tahtnud siia künkale uhket peakirikut rajada. Vundament saanud valmis, aga siis ka rahad otsas. Keegi ehitusmeister, osav Jaan ehitanud seepeale kokkutassitud materjalist vundamendi keskele pisikese kirikuköksi, valmis müürialuse jätnud kirikajaks kiriku ümber. Paremate aegade ootuses jäetud müüriosa sisse orv, kuhu rändaja õnneraha kukutada saaks. Teelised, kes õnnemünti poetades hea soovipalvega torniristi poole vaadanud, olla hiljem elus tõesti õnne leidnud.

Villem Reimani mälestustuba – Kolga-Jaani õpetaja 1890-1917 – mälestussammas püstitatud muinsuskaitse seltsi poolt 1988.

2001 istutas Lions Club Kolga-Jaani milleeniumitamme, 2017 pingi „Meie aitame – 100 aastat heategevust maailmas“

2001 EÜS WR 140 sünnipäevaks mälestusmänni,

2001 korp Fraternitas Liviensis vana pastoraadi ümber tuhkpuuheki.

Rõngu

RÕNGU PAGAR
51 970 490 Erle, müügijuht


- pakendamisteenus – topsidesse nagu leopoldi pall või must ploom šokolaadis. 
Teine variant – kilesse nagu ökokohuk või kamabatoon. Väiketootjatele abiks.
- töölisi ca 60, suurem osa kohalikud. Kuid ka võõrtööjõud – ukrainlased. Transporti ei paku. 
Kolm pagarit aegade algusest tööl.

- ehedamaitseline, ilma säilitusaineteta toodang. Kui vorsti sees on e-aine
(kulinaariatooted!), siis seda muidugi välja ei võta. Kodused
maitsed - „nagu vanaema tehtud" – maksapasteet - 94%
sealihast, porgand, pekk – tükiline, mitte vahtu klopitud.

- Tooraine eestimaine

- üle 300 toote. UUS: küpsisepuru!

- turustamine peamiselt Eestis,
kuid on ka neli klienti Soomes – kõik müüjad Eesti päritolu,
müüvad Soomes Eesti poodides. Eestis kulinaaria osa müüakse
Coop’is, erapoodides, Comarketis; kondiitritooteid Selveris,
Stockmannis,... Plaan hakata Läti poole vaatama.

- 2017 laieneti kõvasti - rajati
uus, 1400 ruutmeetrine hoone, 2,4 miljonit, Aitasid nii pank, PRIA,
kui Maaelu Edendamise Sihtasutus. 


- Erle lemmik: juustuküpsis –
õhuke, nagu laastuke, juustukrõpsu moodi. Valio juustust. Teine
lemmik: must ploom šokolaadis – eriti külmikust võetuna!

- Aastast 1996, abielupaar Jaanus
ja Kristel Peri, elavad 1 km kaugusel

- Masinaid on uuenenud kohas
rohkem, aga inimeste tööd need üle võtma ei kipu. Kui varem lõi
kõige vilunum käepaar kastitäie mune, 360 tükki, ilma
kollast-valget eraldamata katki poole tunniga, siis nüüd teeb
aparaat sama triki ära 5 minutiga.  


- Rõngu Pagari pakendid on
vaoshoitud. „Pole säilitusaineid!“, „Kodumaine tooraine!“
ning „Käsitöö!“ võiks loo autori arvates enamikele toodetele
julgelt peale kirjutada. Endale hästi teadaolevat tõde pole hakatud
ära kasutama.

Omanik: „Võib-olla see on ka
meie viga, et me ei kirjuta igale poole öko-öko-öko. Nii palju kui
inimesed järjest on meie toodetest teada saanud, nii on ostjaid ka
juurde tulnud.“



RÕNGU MAHLAD

- ASi Rõngu Mahl omanik Peeter Munitsõn 




- Ettevõtte ökosarja kuuluv metspohlanektar saavutas Põhjamaade suurimal
mahetoidumessil Nordic Organic Food Fair Rootsis Malmös (2017) 2. koha. Tartumaa mahla 

hääletasid kõrgele kohale sadu tooteid
proovinud messikülastajad. Esikoha sai Valgevene kasemahl. 








- Hea tulemus ei tulnud kogemata,
sest alates 2010. aastast, mil mahlatööstus rekonstrueeris PRIA
toetuse abil kogu tootmise ja nii-öelda õmbles nööbile pintsaku
külge, on kogu kollektiiv väga palju toodete arendamise nimel
pingutanud. Kõik maitsed on oma töötajate loodud ja innovatsiooni
veab eest tootmisjuht Heli Käsper, rääkis ettevõtte tegevjuht Anu
Annus. 


- Rõngu Mahlal on lausa 124 erinevat toodet. 


- «Kasutame päris metsamarju,» sõnas Annus. Marjad on pärit Eesti metsadest, 

aga ka Skandinaaviast sertifitseeritud ökopiirkondadest. Kultuurmahlad Euroopast –
Eestis ei ole marjatootjatele toetusi, kogused on väikesed. Apelsin
tuleb Brasiiliast.

- Jalg ukse vahel Saksamaale eksportimiseks (aga jalg on ukse vahel varem ka olnud)

 – kõik tahavad, et oleks odav, hea toode ilma rahata! Sakslastele hakkaks
minema mahlakontsentraat. Soome eksporditakse tavamahla - Toodavad
„tava” ja mahe-asju. KVALITEET!

- Tehasepood -20%

- Töötajaid 25, ca 10 kohalikku,ülejäänud mujalt. Võõrtöölisi ei ole, paljud on töötanud
20-25 a

- Annuse lemmiktooted: mustikamoos ilma suhkruta (magusaks teeb magus õun), 

tomatimahl, müügihitt murakamoos 

(murakas kleepub, marjade puhastamine käib käsitsi). 


- 1986 – Rõngu Tehas, 1988 – AS Rõngu Mahl

- 3-liitrine pakend – säilib avatuna 3 kuud, avamata vähemalt aasta.

- Annuse sõnul on firmale endiselt
kõige raskem lahendada dilemma: ostja tahab säilitusaineteta
toodet, ent tahab ka, et toode säiliks kaua. Suurte, kolmeliitriste
mahlade puhul on Rõngu Mahl leidnud pakendi, kuhu õhk ei pääse ja
mahl säilib pärast avamist mitu kuud. Klaastaaras tooted tuleb
lihtsalt kiiremini ära süüa või juua, selgitas ta.

-  Miks teeb mahlatootja nektarit,
aga ei paku täismahla? «Sajaprotsendilist jõhvika- või pohlamahla
pole lihtsalt võimalik juua, see on liiga kange. Täismahlad on aga
näiteks õuna-, tomati-, apelsini-, porgandi- või viinamarjamahl.
Kangemate marjade mahlade puhul tuleb otsida maitsetasakaalu
lahjendamise abil,” ütleb Annus.

- Ostja vajab harimist: morsisiirup
ja mahlakontsentraat on väga erinevad asjad. «Poodides müüdaval
siirupil ei ole tihti midagi pistmist mahlaga. See on lõhnastatud ja
värvitud suhkruvesi. Kontsentraat on aga 50 kraadi juures rõhu all
tehtav toode, kus säilivad kõik mineraalid ja vitamiinid. Kümnest
kilost marjadest saab ühe kilo kontsentraati. 

Põltsamaa

Kesk 4 - Carl Schmidti maja - külalistemaja ja vana maakivist hoone, kus asub Hullava Naise pubi.

Schmidti maja on ajalooline hoone ja nimi Carl Schmidt pärineb kunagiselt alevivanemalt, kes tegutses siin mitmesugustel aladel:

- võttis osa Põllumeeste seltsi tegevusest

- tema algatusel veeti isegi 1000 puuda õlleotri Peterburi õllevabrikusse

- varustas ümbruskonda metsasaadustega

- 1891. aastal asutas ta Uue-Põltsamaale villaketruse, kangakudumise ja värvimise töökoja, peagi ehitas aga suure silla juurde kangakudumise, villaketruse ja värvimise vabriku.

- Kesk 4 hoone oli esimene koolimaja Põltsamaal! Siin anti välja esimest ajalehte Põltsamaa Teataja

- majas on olnud veel haigla, hotell ja söökla. Kohapeal võib sirvida pööningutolmuseid nõukogudeaegseid majutusraamatuid.

Praegu asub esimesel korrusel kohvik-restoran, kus pakume kokkade maitsvaid roogasid kuni 100 inimesele, Siin asub majutuse vastuvõtt, rõiva- ja jalatsikauplus Triinuke, juuksuri- ja maniküürisalong.

II korrusel on majutusruumid. Peaaegu igas toas on näha ainulaadne palksein aastast 1860. Kokku on tube 19, millesse mahutame max 68 inimest. Maja paremas tiivas pakume ka eraldi sissepääsuga töömeeste majutust.

Hullava Naise pubi asub külalistemajast 3 m kaugusel. Siin on oma menüü, sh päevapraed- ja supid. Pubi tegutseb juba aastast 1999 ja rahva seas on kõneaineks ainulaadne nimi, igaühe fantaasia selle ümber, samuti on see soomlaste meelispaik Põltsamaal. Tere tulemast!

Nõuk ajal Kungla-nimeline söökla maja ostsid Ülle Saksniit ja Viljar Päivil 1997. aastal, pidasid tükk aega „Hullava naise pubi”, siis tegid kohvik-restorani koos majutusega juurde (ca 2008).

Toitlustus- ja majutusettevõttes Alevivanem Carl Schmidti Maja on avatud esimese sini-must-valge lipu õmblejale, omaaegsele Põltsamaa kihelkonnakooli tütarlaste käsitööõpetajale Emilie Rosalie Beermannile (1860-1896) pühendatud tuba.

Emilie Rosalia Beermann sündis 1860 Pilistveres, kus tema isa oli kooliõpetaja. 1863 kutsuti isa Gustav Heinrich Beermann Põltsamaa kihelkonnakooli juhatajaks ning kogu pere asus siia elama. kaheksa lapselise pere vanim tütar Emilie hakkas pärast õpinguid oma isa juhitavas koolis käsitööd ja saksa keelt õpetama.

Emilie oli elava loomuga ning rahvuslikult meelestatud neiu. Tema ilu ja elavus vaimustasid kooli noort abiõpetajat Eduard Bornhöhed niivõrd, et tema esimese ajaloolise jutustuse „Tasuja" naiskangelase Emilia von Raupeni prototüübiks sai just Emilie.

1884. a kevadtalvel arutati Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsile lipu valmistamise võimalusi ning Põltsamaalt pärit Karl August Hermanni abikaasa Paula lubas lipu hankimise enda peale võtta.

Hermannid ja Beermannid olid sugulased ning suhtlesid omavahel tihedasti - nii juhtuski, et lipu õmblemine sai just Emilie ülesandeks. Põltsamaalt Leihbergi siidipoest osteti sinist, musta ja valget siidi ning kooli õmblusmasinal sai lipp valmis õmmeldud.

EÜS-i lipp pühitseti Otepääl 4. juunil 1884. a. Kuna see oli esimene eestlaste seltsi lipp, sai temast peagi kõigi eestlaste jaoks oluline ehk rahvuslipp, Eesti riigi tekkides ka riigilipp. Nõukogude ajal oli lipp peidus ühe Vaimastvere talu korstnajalas ning praegu hoitakse teda Eesti Rahva Muuseumis.

Põltsamaal peetakse igal aastal Eesti lipu sünnipäeva, eriti suurelt - rongkäik-etendusega tähistatakse aga ümmargusemaid aastapäevi.

Puka

Kaasaegse Puka asula ämmaemandaks on raudteejaam - asula ei ole tekkinud mitte mõisa juurde, vaid kilomeetrike kirdesse, 1889. aastal rajatud raudteejaama juurde. 

- filmitud "Sügist"

- Puka ehk Vana-Puka mõis (saksa k Bockenhof, Alt-Bockenhof) pärineb keskajast, mil ta kuulus von Buxhoevdenitele. Mõisat on esmamainitud 1529. aastal. 16. sajandi lõpul läks mõis von Bockide aadliperekonna kätte, kust pärineb ka mõisa nimi.

Hiljem vahetas mõis palju omanikke. Alates 1852. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Samson-Himmelstjernade aadliperekonnale.

- Mõisa peahoone on nüüdseks hävinud, sellest on alles vaid võsastunud rusuhunnik Säilinud on kõik muud esiväljakut ääristavad hooned, kuid mitte heas seisus. Aidal on varisenud üks kaaresillus ning tall-tõllakuur on katuse kaotanuna muutunud suisa varemeteks. Lähikonnas on säilinud veel mõningaid kõrvalhooneid, kuid ümber ehitatult.

- EV100 kingitusena valmis Puka Kodumajandamise Keskuse ÕPPEKÖÖGI ajalooline põrand. Õppeköögi epopõranda kujundasid kohalikud hobikunstnikud koostöös Puka Kunstikooliga.

Raudteena kulgevale kaarele on maalitud Puka ajalugu alates Bokenhofi mõisa esmamainimisest kuni viimatise Puka valla vapi ja EV100 logoni.

Põranda valmimisel kasutati Puka jaoks läbi aegade oluliseks olnud raudtee temaatikat ning paigaldades raudtee-ajajoonele Puka kogukonna jaoks läbi aastate olulisemad objektid: Puka mõis, Puka kool, Puka Kodutööstuskool, Puka pritsimehed, Puka rahvamaja, Puka kirik, Puka raudteejaam, Pukas tegutsevad seltsid, ettevõtted… Uus õppeköök uue põneva põranda ja vahva viidamänguga pakub kindlasti suurt rõõmu meie inimestele veel ka järgmised 100 aastat.

1982. aastal ehitatud sovhoosihoonest on kujunenud mitmekülgseid teenuseid pakkuv keskus. Hoone ühes tiivas paikneb COOPi kauplus, siin on ka kogukondliku taaskasutuskeskuse ruumid, Otepää valla tugikeskus, raamatukogu, iluteenuste ja massaaži võimalus.

Puka Kogukonnaköök (Puka Kogukond MTÜ)on hea näide erinevate rahastusvõimaluste kombineerimisest: 

1) Teeme Ära talgutel tuli rahvas kokku, et ligi 30 aastat kasutuseta seisnud ruum ära koristada ning edasisi plaane pidada.
2) LEADER-programmi toel saadi köögitehnika ja kaasaegne elektrisüsteem,
3) kohaliku omaalgatuse programm aitas osta projektori, ekraani, kõlarid ja kohvimasina,
4) kogukondade EV100 projekti abiga sai köök vastupidava epopõranda,
5) Otepää vald toetas kütte paigaldamise ja projektide kaasfinantseeringuga,
6) seinad ja laed viimistles küla oma jõududega.
7) Täpi pani i peale taaskord vallavalitsus, kes kinkis kogukonnaköögile kaks tulekustutit ning tulekustutusteki.

Ka kogukonnaköögi tulevikule on juba mõeldud – koostöös Valgamaa kutseõppekeskusega algavad siin kohe-kohe abikoka kursused.

- Pukalased Helgi ja Enno Pung on kohaliku kultuurimaja teisele korrusele teinud muuseumi. Kuna maja minevik on seotud tuletõrjega, leiabki eksponaatide seast palju ajaloolist materjali endisaegsete kohalike vabatahtlike tuletõrjujate töömailt. Talletatud on ka endise Puka valla spordilugu.

TÄIS NAGU PUKA PRITSIMEES

Esimese vabariigi ajal tegutsesid rahvamajas pritsimehed ja sellest ajast pääses ringlema lause: "Purjus kui Puka pritsimees!". (Pargiprojekt ? - oli plaanis teha purjus pritsimehe skulptuur ?) on tolle salapärase pritsimehega seotud.

MTÜ Puka Priitahtlikud pritsimehed 2012

Eesti esimene president Konstantin Päts sõitis vahel isegi rongiga. Puka pritsimehed said kuulda, et Päts nendegi jaamast läbi sõidab ja seadsid end kiiruga perroonile rivvi. Vaskkiivrid, pasunad ja pandlad kiiskamas, päälikul isegi paraadmõõk vööl.

Eelmisel ööl oli tulevase sündmuse tähistamine nii väsitav, et päälik unustas kiiruga pikkadele valgetele aluspükstele paraadpüksid peale tõmmata. Juhtunu sai mõõdupuuks, mis võeti kokku lausega: “ Täis nagu Puka pritsimees!”

Point on see, et kui pritsimehed seisavad perroonil rongiga saabuva Presidendi auks rivis, aga on sealjuures nii täis, et pealikul puuduvad püksid ja keegi ülejäänutest ei pane seda pisiasja tähele, siis see on ikka omaette tase. Ilmselt vastas ka meeste muu väljanägemine sellele seisundile, pükste puudumine lihtsalt illustreeris kokkuvõtlikult kogu kamba seisundit.

- Vanasti pidi see, kes pritsimeheks tahtis saada tõestama, et suudab 24 tundi järjest ühe külje peal magada. Sellega viidati asjaolule, et tuletõrjujaametis tuleb ette üksjagu passimist.

Tuletõrjujast on saanud päästeameti töötaja ning enam ei käida inimeste juures tulekahju kustutamas, vaid osutatakse kliendile teenuseid.

Aegade jooksul on neil teha tulnud väga mitmesuguseid töid, muu hulgas loomi abistada. Jüri Raudmetsale meenub kõne vanamammilt, kes kutsus päästjad varest puu otsast alla aitama. Mehed pidasid väljakutset kentsakaks, aga sõitsid siiski kohale. Puu otsas oligi vares, aga tal oli tross jala küljes ja ta rippus pea alaspidi. Memmekese sõnul oli ta niiviisi olnud juba mitu päeva ning teised varesed olid käinud teda toitmas.

*   *   *

- Puka jaamahoone valmis 1889. aastal, kaks aastat pärast raudtee valmimist. Puidust kroonuhistoritsistlikus stiilis ühekorruseline jaamahoone ehitati tüüpprojekti järgi. Hoone kuulub Eesti Raudteele ja on kasutusel tänini.

- Mais 2019 - Puka raudteejaamas tutvustati mänge, mida märtsiküüditatud oma lapsepõlvest mäletavad. Rahvas saab ka ise järele proovida mõningaid mänge, mida Siberis mängiti, ning õppida mänge valmistama. Üritus «Puka-Puka, mina prii!» on osa rühmituse SLED kunstiprogrammi «Siberi lapsepõlv» sarjast.

Ajavahemikul 25.03—14.06.2019 toimuvad programmi raames näitused, filmilinastused ja muud sündmused üle Eesti kõigis 16 raudteejaamas, kust 1949. aasta märtsis väljusid küüditamisrongid. Programmi korraldab kunstirühmitus SLED, kes on kogunud lapsena küüditatud või Siberis sündinud inimeste mälestusi ning käinud koos nendega uurimisreisidel Siberis.

- Küüditati 1949 üle 20 000 inimese, kellest üle 10 000 olid naised ja üle 6000 lapsed. Seega võib küüditamist paljuski pidada naiste ja laste vastu suunatud vägivallaks. "Siberi laste" jaoks oli küüditamine see, millega nende elu algas, mitte ei lõppenud. Nende eluteed ei ole kujundanud ainult Siberisse saatmine, vaid ka sealt naasmine ja kohanemine eluga Eestis. Seepärast uurib rühmitus SLED, kuidas on küüditamise trauma ja katkestusega toime tuldud üksikisiku tasandil.

Kunstirühmitus SLED tegeleb mälu ja identiteedi küsimusega, asudes ise kaasaegse kunsti ja antropoloogia piirimail. Vene keeles tähendab след jälge. Me nii ajame jälgi, kui jätame jälje. Samuti viitab see sõnale исследование (uurimus), kuivõrd projektide väljundid on oma loomult uurimuslikud

Kuni juuni keskpaigani on loetletud raudteejaamades – Haapsalu, Paldiski, Keila, Kehra, Jõhvi, Tapa, Rakvere, Jõgeva, Tartu, Elva, Veriora, Võru – üleval näitused ja installatsioonid, mille keskmes on mäletamise ja mälestamise küsimused. Keeni, Puka, Risti ja Ülemiste rongijaamades toimub "Siberi lapsepõlve" lisaprogramm: filmilinastused, lugude jutustamised, ühislaulmised ja teeõhtud.

*   *   *

- Puka mööblivabrikus seitsmekümnendatel toodetud valimiskasti kasutati viimati aastal 2009 toimunud kohalike omavalitsuste valimistel. Külilipööratud kastil on oluline roll ka täna (2019), mil sellele toetub standardne helesinine valimiskast, mis muidu liiga madalaks jääb.