Kolga-Jaani

Kolga-Jaani nimi pärineb Katariina II haldusreformi ajast, kui ühe maakonna (Viljandi) alla jäid kaks Jaani-nimelist paika. Üks neist nimetati Suure-Jaaniks ja teine Väike-Jaaniks. Ajapikku muutus soode ja rabade taguse Väike-Jaani nimi Kolga-Jaaniks.

Kolga-Jaani kihelkonna saksakeelne nimetus „st Klein Johannis“ (Veikse Jaani) on arvatavasti tingitud asjaolust, et samas praostkonnas oli olemas Viljandi Jaani kirik ja Suure-Jaani kirik. Lisand „Kolga“ on tuletatud kiriku asendist.

Kirik XIV saj teisest poolest, kirikuõpetaja Villem Reimann (1861-1917) - 

• kirikuõpetaja ja rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19/20 saj vahetusel; 
• üks EÜS asutajaliikmeid 1883, 
• osales Eesti lipu sisseõnnistamisel; 
• pärast Tartu Ülik lõpetamist tuli Kolga-Jaani vaimulikuks, 
• oli pidevalt kihelkonna mõisnikega pahuksis (eestlased peaksid olema omal maal peremehed), samas kirikumehena ei pooldanud ka vägivalda.

1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reimann koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.

1890. aastatel oli Reimannil ka pidevalt probleeme Vene riigivõimuga. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.

*   *   *

KIRIKu ajaloo algallikad on väga puudulikult säilinud ning toetuvad peamiselt legendidele.

Algselt lihtne ehitis nagu ikka, XIV saj võlviti, idaseinas on säilinud keskaegne sakramendinišš ja rituaalne kätepesunõu. Liivi sõja järgselt oli pea pool sajandit kasutamata ja kasvanud metsa – üks legend räägib, et jahimehed olla metsas mäekünkal lõket teinud ja avastanud äkki, et seisavad kiriku võlvidel. 1623. aastast pärinevad andmed ütlevad, et kirik oli ilma katuse, akende ja usteta.

Siis ikka jälle ikka iga mõnekümne aasta takka midagi tehti, 1903 oli põhjalik remont, kõrge laudkatus asendati madalama tsinkplekist katusega, Riiast telliti marmorist altariplaadid ja Ernst Tode töökojast altarivitraaž „Tulge minu juurde“ (1903), mis on ainulaadne Eestis. Kirikus on kaks orelit; omapärased on orelivääri Vana Testamendi teemalised maalingud (J.G Kühle, 1771) – 2003 maalis Jüri Kask oreliväärile Uue Testamendi teemalised „12 apostlit“.

Mahutab kuni 500 inimest.

Tornikiiver on kaetud omapärase kalasabamustrisse laotud rabamännist tehtud kimmiga. Analoogselt laast- ja sindelkatusele tehakse ka kimmkatus kolmekihiline. Katusekimm ehk katusekiil on mehaanilise saega välja saetud kiilukujulise pikilõikega lauake.

Tornikell on Venemaalt, 1894, 442 kg.

Kuni aastani 1770 asus käärkambri kohal võrdlemisi unikaalne inimluudest monument Liivi sõjas hukkunute mälestuseks. Laialiaetud luud-kondid leidsid tahupaiga 1796 aastal ehitatud käärkambri põranda all.

Katariina II andis korralduse kirikuid ümbritsevate kiviaedade lammutamiseks ja surnuaedade likvideerimiseks pühakodade lähedusest, et vältida katkuepideemiate puhkemist. Nii on ka kiviaeda rajatud ja lõhutud, rajatud ja lõhutud…

Kiviaia tagumises siseküljes asub auguga kivi, mille sisemuses on sügav õõnsus. Legend pajatab: „ Kunagi muistsel ajal olla kuningas tahtnud siia künkale uhket peakirikut rajada. Vundament saanud valmis, aga siis ka rahad otsas. Keegi ehitusmeister, osav Jaan ehitanud seepeale kokkutassitud materjalist vundamendi keskele pisikese kirikuköksi, valmis müürialuse jätnud kirikajaks kiriku ümber. Paremate aegade ootuses jäetud müüriosa sisse orv, kuhu rändaja õnneraha kukutada saaks. Teelised, kes õnnemünti poetades hea soovipalvega torniristi poole vaadanud, olla hiljem elus tõesti õnne leidnud.

Villem Reimani mälestustuba – Kolga-Jaani õpetaja 1890-1917 – mälestussammas püstitatud muinsuskaitse seltsi poolt 1988.

2001 istutas Lions Club Kolga-Jaani milleeniumitamme, 2017 pingi „Meie aitame – 100 aastat heategevust maailmas“

2001 EÜS WR 140 sünnipäevaks mälestusmänni,

2001 korp Fraternitas Liviensis vana pastoraadi ümber tuhkpuuheki.