SOOME LAHE TEKKIMINE
Soome meri on Talina merest tuld. Kalevipoeg aidand natuke labidaga üht kohta madalamaks võtta ja sedaviisi tulnd meie ja Soome vahele meri. Enne seda põle olnd. Siis olnd meil ühine keel.
ÜLEMISTE
I
Kalevipoja muistendites räägitakse, kuidas järv ja vanake tekkinud - kunagi olnud selle koha peal põld; talumees kündnud, kui korraga tulnud suur pilv ja hüüdnud: "Eest ära!" Mees ei jõudnud eest ärra joosta ja uppunud pilve seest mahasadanud järve ära. Sealt pidavat ta nüüd janilaupäeva öösiti küsimas, käima, kas Tallinn on valmis.
II
Linda oli leseks jäänud, kandis kive Kalevi kalmukünkale, kividest sai Toompea mägi. Ühel päeval komistas, kivi veeres maha, Linda istus kivile ja hakkas oma lesepõlve üle kurtma-nutma. Pisaratest Ülemiste.
III
Ennemuiste ehitanud Olev Tallinnas Oleviste kirikut ja Kalev Riias Peetri kirikut. Mehed olnud aga üksteise tööde peale kadedad, et ehk üks teeb kõrgema torni kui teine. Nii võtnud Kalev nõuks Olevi kiriku torn kiviga maha visata. Pannud kivi lingu peale ja saatnud teele.
Olev olnud parajasti torni otsas tööl ja märganud kivi tulekut. Olev tõmbas kähku kinga jalast ja lõi selle kontsaga vastu kivi. Kivi põrganud tagasi ja kukkunud Ülemiste järve. (Linda kivi).
Olev olla nüüd omalt poolt kivi lingu peale pannud ja Riia poole teele saatnud, kuid see kivi kukkunud Tori lähedal jõkke.
IV
Igal sügisel tõuseb kord ühel pimedal keskööl Ülemiste järvest väike hall mehike, läheb mäest alla all-linna ja küsib väravavahilt: "Kas linn on juba valmis?"...
V
Tiiu oli ilusaim tütarlaps mitte ainult oma külas, vaid kogu ümbruskonnas. Pole siis ime, et tal oli kosilasi karjakaupa ja pole ka ime, et Tiiu lõpuks ühte ka armus. Ja kihlus.
See aga tekitas tagasilükatud kosilastes kadedust ja nad püüdsid vale ja laimuga noorpaari õnne segada.
Nii tuli peigmees ühel õhtul murelikult pruudi juurde ja ütles: "Mu südant närib see, mis sinust räägitakse!"
"Minust? Mida halba võiks minust rääkida?"
"Poisid ütlesid, et sa oled mind petnud !Et sa oled niisama kergemeelne kui ilus ja et neid olevat rohkem kui üks, kes võib su soosinguga kiidelda."
Selline häbematu süüdistus läks Tiiule südamesse. "See on alatu laim, ma tõestan seda!" hüüdis ta pisarsilmi.
"Mina usun sind, Tiiu!"
"Mulle ei piisa, et sina usud. Terve küla süüdistab mind ja terve küla peab tunnistama ka minu õgeksmõistmist! Kutsu kõik vanad ja noored homseks järve äärde, küll sa siis näed, mis edasi sünnib!"
Järgmine päev oli pühapäev ja järve äärde oli kogunenud suur pilkav rahvahulk.
Tiiu astus rahva keskele ja hüüdis: " Te süüdistate mind halvas eluviisis. Te süüdistate mind ja mina ei suuda end ilma kõrgemate jõudude abita kaitsta. Vaadake seda kivirahnu: ükski inimene ei suuda seda liigutada. Kua mina aga süüst puhas olen, siis võtan ja heidan ma selle kivi oma süütuse tõenduseks järve!"
Ja Tiiu haaraski kivi sülle ja viskaski... rahva seas puhkes suur rõõm ja kõik laimajad põgenesid. Õnnelik peigmees viis aga oma pruudi koju.
Sest ajast olevat aga nii mõnigi umbusklik peigmees oma pruudilt samasugust proovi nõudnud. Mõnikord asi õnnestus, mõnikord mitte, ning Ülemiste järves on tänini mitmeid rahne veest välja ulatumas.
VI
Ülemiste järves on vahel ilusat valget neitsit nähtud kivi peal istumas ja oma pikki musti juukseid kammimas, kusjuures ta alatasa kummardub ja kastab kammi vette. Niipea, kui keegi teda näeb ja seejuures käsi plaksutab, kaob neitsi voogudesse. Sageli on inimesed, kes sealkandis supelnud, oma elu aotanud - seepärast ongi suplemine Ülemiste järves keelatud.
Tegelikult keelatud al 20. saj algusest, et ära hoida joogivee reostamist. Joogivett saab linn järvest alates 14. sajandist. Wikipedia andmetel kasutas linn 2005. aastal ca 61 000 kuupmeetrit vett ööpäevas, see on ca 850 raudteetsisterni ööpäevas... / Keskmiselt kasutab iga tallinlane 95 l vett ööpäevas.)
Ülemiste - 3. koht pärast Peipsit ja Võrtsjärve (9,6 km2); sügavus kuni 6 m;
TOOMPEA
Kalevi haud. Olla täpselt Aleksander Nevski (Jäälahing 1242) katedraali all. Tulnud avalikuks vundamendi kaevamisel. Leitud raudne uks, millel kiri: Ära neetud olgu igaüks, kes minu rahu julgeb rikkuda!"
Sellest hoolimata ehitatud edasi. Vaevalt sai kirik valmis, kui müüridesse ilmusid igale poole praod. Paljud ootasid ehitie kokkukukkumist, aga seda ikka veel juhtunud pole. (Kuid 18 aastat peale katedraali valmiminst said eestlased oma maal perremeesteks...)
TALLINNA ASUTAMINE
Ammu-ammu elas Taanimaal kuningas, kelle poeg ja tütar hakkasid teineteist keelatud viisil armastama. Kuningas sai asjast aru ja võttis nõuks tütart, keda ta suuremaks süüdlaseks pidas, oma maalt ära saata. Ta lasui tütre laeva peale viia, leval tüüri ära võtta ja siis laeva merele saata.
Tüürita laev rändas merel ühest kohast teise, kuni torm ta viimaks eestimaa randa ajas. Kuningatütar lasi laeva ankrusse panna ja tuli uurima kõrget küngast, mis talle silma paistis - Kalevi kalmuküngast.
Koht oli kuningtütrele meelepärane ja ta otsustas siia linna ehitada. Ta oli kodunt ohtralt kulda ja hõbedat kaasa saanud, kõik see kanti nüüd laevast mäe otsa kuningatütre telki. Kuningatütar kutsus rahvast kokku ja lasi oma vara eest kõigepealt endale väikese lossi, siis aga edasi terve linna ehitada. Nendele, kes olid kõige vapramad ja tublimad abimehed, andis ta majad suisa kingiks.Nii asutas ta lossi ümber elama järjest rohkem inimesi.
Kui isa kuulda sai, et tütar on linna ehitanud, leppis ta tütrega ära ja tahtis tütre linna ka oma võimu alla saada. Ta saatis mehed tütre linna. Kuid linnarahvas sai aru, mis mõtted võõrastel on ja kihutasid nad linnast välja. Linna ennast hakati sestsaadik Taani linnaks hüüdma, millest rahvas tegi hiljem Tallinna.
1219 - vanim kirjalik allikas, Läti Henriku Liivimaa Kroonika. Juttu on sellest, kuidas Taani kuningas Valdemar II tuli 2000 laevaga ja pidas Lindanyse all ristisõda eesti paganate vastu. Sai endale nimeks Valdemar Võitja. Nime "Tallinn" kohtab kirjalikult alles 1536. Lindanise = linn danische.
1277 - säilinud vanim Tallinna pitsati kasutamine
1248 - 15. mail andis Taani kuningas Erik Plogpennig Tallinnale Lübecki linnaõiguse, mainitakse esimest korda Tallinna raadi. Seda päeva tähistataksegi Tallinna päevana.
HERMANNI JA MARGAREETA ARMASTUSLUGU
Kord olla Tallinna kahes otsas, väljaspool linnamüüri, elanud noormees ja neiu, kes küll hirmsasti armunud olid, kuid kelle armastus nende vanematele teps mitte ei meeldinud. Nii otsisid noored võimalusi salajasteks kohtumisteks.
Noormees, pikk ja sihvakas Hermann elas Kassisaba kandis, neiu, lühem ja lopsakam, oli pärit Kalamaja poolt. Ja kui nad õhtuti käsikäes jalutasid, pidid nad linnaväravast välja ruttama enne, kui kell 12 lööki lööb. Muidu ähvardas neid raehärra needus.
Ühel sumedal suveõhtul unustasid nad aga endid pikemalt suudlema ja ärkasid alles raekoha kella esimese löögi peale. Nüüd läks kiireks! Margareta lippas mööda Pikka tänavat alla ja Hermann kiirustas Rutu tänavat mööda üle mäe, kuid ometi ei jõudnud kumbki enne viiimast kellalööki linnamüüride vahelt välja ja muutusid kivideks. Tänapäeval on need paigad tuntud Pika Hermanni ja Paksu Margareetana.
PAKS MARGAREETA - ehitatud endise Roosiaia kohale ca 1520, algselt kandis Rosenkranzi nime; seinte paksus kuni 6,5 m; Meremuuseum.
PIKK HERMANN - kõrgus 45 m, ehitatud 1360; lipu heiskamisel Ernesaksa-Koidula "Mu isamaa on minu arm"; keskmiselt kulub aastas 15 lippu; kulunud lipud nummerdatakse, säilitatakse, mõnikord kingitakse nt OMvõitjatele või maailmaränduritele; torni kasutatud ka piinakambrina; Pika Hermani tornid on veel ka Kuressaares, Narvas, Paides, Viljandis.
VANA TOOMAS
Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala-Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala-Maie ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni.
Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast kergitada ega ammust noolt lasta. Linnavahid ütlesid talle: „Meie meisterdame sulle oma ammu ja oda. Need on väikesele mehele paslikud.“
Tooma saades kuusteist, tundis ta juba linna ja oli seal mitu korda kala müümas käinud. Nendel retkedel oli vana munk ta lugema ja arvutama õpetanud. Aga Toomas polnud ka ammulaskmist unustanud, vaid harjutas seda tihti linnamüüri varjus üheskoos vahimeestega. Nemad õpetasid Toomast ka vehklema ja ennast odahoopide eest kaitsma.
Toona korraldati Tallinnas iga kevad papagoi laskmise nimeline võistlus. Roosiaias pandi pika teiba otsa puine, kirjuks värvitud linnukuju, ja see, kelle nool papagoi maha paiskas, sai endale terveks aastaks ammuküttide kuninga auväärse tiitli.
Toomas ootas roosiaias piduliku rongkäigu saabumist. Mõnikord proovis mõni julge pealtvaataja papagoid alla lasta, aga seni polnud selles veel mitte keegi õnnestunud. Kuigi pealtvaatajate arvates oli Toomas kõigest poisike, tabas ta nool lindu ja see kukkus alla juba enne võistlejate kohaletulekut.
Tooma oskused ei jäänud peorahval märkamata ja varsti oli ta nimi kõigi linlaste huultel. Sõjasulaste pealik kutsus noormehe enda juurde ja palus tal linnavahiks hakata. Toomas vastas jaatavalt.
Toomasest sai vapper ja vastutustundlik sõjasulane. Kui tema aeg ühel päeval otsa sai, tahtsid linlased tema mälestust austada ja hakkasid raekoja torni tuulelippu Vana Toomaseks hüüdma.
Ja nii hoiab Toomas raekoja torni tipus veel tänapäevalgi pilku peal nii Tallinnal kui selle elanikel ja külalistel.
OLEVISTE KIRIK
Vanasti, kui Tallinn mahult veel väike oli, mõelnud rahvas tihti, kuidas linna tähtsust tõsta. Elanikud tahtsid, et nende linn suureks ja kuulsaks saaks.
Korraga tuli keegi mõttele ehitada suure ja kõrge torniga kirik, mille taolist mujal veel pole. Siis näeksid laevad torni juba kaugelt ning tuleksid oma kaubaga randa. Samas oli ka mure platsis: kust leida meister, kes säärase kiriku valmis ehitab? Otsiti siit ja sealt, ent sobivat meest ei leitud. Viimaks ilmus välja üks võhivõõras ja pakkus end ehitajaks. Linnarahvas võttis pakkumise rõõmuga vastu, kuigi mees nõudis töö eest hirmkõrget palka. Ometi lisas ta juurde iseäraliku tingimuse: kui elanikud tema nime teada saavad, ei nõua ta töö eest sentigi.
Tundmatu mees hakkaski all-linnas kirikut püsti ajama. Pani kivi, kerkis müür, pani teise, sein valmis. Küll katsusid mitmed meistriga sõprust sobitada ja nime välja meelitada, et palgamaksmisest pääseda, ent ehitaja suust ei lipsanud sõnagi. Kui kirik peaaegu valmis, hakkasid elanikud kartma - kust nii palju kulda võtta, kui mees nõudnud? Ei leitud muud abinõu, kui saadeti salakuulaja ehitaja naise juurde. Ei toonud seegi katse esiotsa lahendust. Viimaks kuulis salakuulaja, kuidas naine last magama äiutas: "Maga, maga, lapsukene, homme Olev tuleb koju, kümme tündrit kulda kaasas."
Salakuulaja tõttas sedamaid linnaelanikele rõõmusõnumit kuulutama: ehitaja nimi on Olev! Meister ise seisis parasjagu tornitipus ja seadis risti paika. Mehed hüüdsid alt: "Olev, Olev, pane hoolsalt! Rist on viltu!"
Ehitaja kohkus oma nime kuuldes justkui välgust tabatud. Kohkus nii koledasti, et laskis käed torni küljest lahti ja kukkus maapinnale surnult maha. Konn ja madu kargasid tema suust välja ning kõik kolm muutusid sealsamas kiviks, mis praeguseni kiriku kõrval nähtaval seisvat. Kirikut hakati aga tubli ehitaja nime järele Olevi ehk Oleviste kirikuks hüüdma.
TEGELIKKUS:
Oleviste kiriku varasemat eelkäijat on esmakordselt mainitud aastal 1267, mil Taani kuninganna Margarethe loobus nunnakloostri kasuks patronaadiõigusest kiriku üle. Kirik ise oli pühendatud pühale Olavile, s.o. Norra kuningale Olav Haraldssonile (995-1030), kes pärast surma pühakuks kuulutati.
Olavi nime on rahvas tuletanud Skandinaavia Olafist. Muistend kuradiga liidus olevast imemeistrist, kes kirikuid ehitas, on rahvusvaheliselt tuntud ja kasutatud ka Tallinna Oleviste kiriku ehitamisloo selgituseks. Lisaks on Olev tuntud ka üsna vanades rahvalauludes. Muistendites kirjeldatud ehitaja surnukeha, samuti ka tema suust väljakaranud kärnkonna ja mao kirjeldus vihjab Maarja kabeli idaseinale aastail 1513-1516 püstitatud seinamonumendi allosas asuvale kivist luukerele, ussile ja kärnkonnale.
(legend koos vaheküsimustega)
Veel ühe põneva fakti Oleviste tornist toob ära kroonik Russow. Nimelt külastasid 1547.a Tallinna õhuakrobaadid, kes tõmbasid köie Oleviste torni tipust linnamüürile ning sooritasid sellel linlaste imestuseks peadpööritavaid trikke.
Kirk sai nime Norra kuningas Olav Haraldssoni (995-1030) järgi, kes võttis noorena osa viikingiretkedest Lääne-Euroopas, laskis seal ennast ristida ning 1015.aastal Norrasse naastes vabastas selle Taani ja Rootsi võimu alt. Riiki valitses ta kuni 1028. aastani, siis oli ta sunnitud paganausuliste suurnike ülestõusu tagajärjel põgenema Kiievisse oma sugulase vürst Jaroslav Targa juurde. Olav pöördus 1030. aastal kodumaale tagasi, et taastada võimu, kuid langes 29. juulil võitluses Taani kuninga Knut Suure vägede vastu. Ta tunnistati hiljem pühaks ning tema surmapäevast kujunes Norra riiklik püha. Olavi kultus levis Skandinaavias ja ka Eestis ning tema nime kannab Tallinnas asuv Oleviste kirik.
MAJA RATASKAEVU 16
Rataskaevu 16 on laiemalt tuntud ka majana, kus kummitab.
Legend räägib, et majaomanik, kellele see maja varem kuulus, pillas oma varanduse niivõrd kergemeelselt, et ta enam ei teadnud, mida edaspidi peale hakata.
Ühel ööl oli ta meeleheide nii suur, et ta otsustas oma elule lõpu teha. Just sellel saatuslikul momendil astus tuppa keegi tundmatu, kes palus laostunud peremehelt luba pidada järgmisel ööl maja ülemisel korrusel suur pidu. Tasuks lubas võõras määratuid rikkusi, kuid ainult tingimusel, et keegi seda pühitsemist pealt ei kuulaks, vastasel korral maksaks see pealtkuulajale elu. Majaomanik nõustus ettepanekuga.
Määratud ajal vurasid tõllad ukse ette, maja ülemistes akendes süttis valgus ja trepp nagises, nagu astuks mööda seda suur hulk inimesi. Ülevalt saalist kõlas imeilus muusika ja kogu maja põrus nagu tantsiks seal tohutu arv inimesi. Kui kell lõi üks, kadus ka kummituspidu. Majaomanik pidi palju raha saama, sest ta alustas veel samal hommikul hiilgavamat elu kui kunagi varem.
Samal ajal aga suri äkki tema kammerteener, kes kohalekutsutud vaimulikule veel öelda jõudis, et ta kuradi pulma oli salaja pealt kuulanud. Majavalvur aga on nüüdki kuulnud trepil samme, mis teise ja kolmanda korruse vahel hääbuvad.
Salapärane aken
Selle maja fassaadil, kolmanda korruse kõige vasakpoolsema akna taga, on sein. Väljastpoolt paistab nagu oleks aknal kardin ees - see on aga aknatagusele müürile maalitud. Legendi kohaselt olla peremees sulgenud siin toaukse jäädavalt, selleks aga, et varjata kasutamata tuba, lasknud ta maalida kinnimüüritud akna ette kardina.
Sushi House'is töötaval Raulil on kogemus igatahes saadud: peohääli, mida aastaid võis kuulda, enam pole täheldatud, küll aga kaigub siiani treppidel kõuelaadselt kõlav raskete sammude kaja. Kusjuures maja uuenduste käigus on välja tulnud hulgaliselt münte, dokumente ja üllatus-üllatus - ühe ruumi tagaseinast ka inimluud.
Kes legendi tõesuses kahtleb, võib majas asuvas külaliskorteris ööpäeva "puhata" ning proovida, kas ta pärast seda usub või ei usu.
NEITSITORN
Keskaegses Euroopas usuti, et kui kindlusetorni või lossiseina mürida elus neitsi, püsib ehitis vankumatult aegade lõpunni. Selles suhtes poolnud erandiks ka Tallinn. Kui 1360 aaastal hakati Tallinna kindlusmüüri täiendama uue nelinurkse kaitsetorniga, otsustati selle tugevdamiseks müürida torni esimese korruse seina süütu neitsi. Vaene neidis pidi oma elu hinnaga andma tornile seninägematu vastupidavuse.
Liisk langes kaunitarist Gretele, kes vaatamata vanemate püüetele tütart säästa viidi salamahti kodunt minem ja müüriti tillukesse kiviorva. Veel mitu ööd olevat tornist möödujad kuulnud vaikset nuttu, siis see lakkas ja rahvasuus hakati uut vahitorni kutsuma Neitsitorniks. Torn pidas tõepoolest vastu kõigis sõdades ja linale osaks langenud katsumustes ning kaunistab tänagi Tallinna siluetti.
TALLINN ON KUMMITUSTE LINN
Keskaegses Tallinnas on omal ajal vägivaldselt tapetud nii mõnedki inimesed. Uskumuste kohaselt ei leia selliste inimeste hinged teispoolsuses rahu ning käivad jätkuvalt elavatele oma olemasolu meelde tuletamas.
«On loomulik, et 500–700 aastat vanadel majadel on omad lood,» selgitab ajaloolane Jüri Kuuskemaa, miks Tallinna hoonete kohta ohtralt kummituslugusid leidub.
Kuuskemaa meenutab, et üks Saksa aadlidaam ütles kord: «Eestis ja Skandinaaviamaades on palju rohkem kummitusi kui mujal.» Tõenäoliselt on selle põhjuseks pikk pime periood, mille Põhjamaad peavad üle elama.
Tallinna levinumad kummitused on keskaegsete munkade viirastused. Tõenäoliselt ei elanud need mungad siis piisavalt vaga ja jumalakartlikku elu, nagu nad pidanuks.
Kiuslik munk Justinus
1935. aastal kolis Lühikese jala värava torni elama venelannast rätsep, kes jutustas: «Umbes kella kahe paiku päeval istusin oma toas. Äkki märkasin läbi klaasukse sahvris mehe kuju, mis eraldas heledat valgust. Mees kandis halli rüüd ja vöökoht oli seotud nööriga. Kuju oli elusuurusest kindlasti palju suurem. Ta põlvitas, sirutades käsi risti poole. Nägemus kadus umbes tunni aja pärast.»
Daam nägi ka teistsugust viirastust: «Viimasel korral nägin ma seinal mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur ja ta kahvatut nägu piiras habe. Üle otsaesise, nina ja suu ulatusid vertikaalselt kaks sügavat verist haava.»
Lühikese jala torni peetakse Tallinna kõige kuulsamaks kummitustorniks.
70ndatel elas tornis meesterahvas nimega Arnold Kallas. Kord istus ta lõuna ajal laua taga ja sõi võileiba. Ootamatult ilmus sööja jahmunud pilgu ette umbes poole meetri pikkune kahe mastiga keskaegne laev. See väljus ühest seinast, hõljus hääletult läbi ruumi ja kadus teise seina sisse.
Ka munk oli vanahärra juures sagedane külaline. Kuid Kallase vastu olevat ta olnud väga kiuslik. Vahel ärkas vanahärra üles selle peale, et keegi oleks talle nagu rusikaga ribidesse löönud. Teinekord näpistati teda jälle varbast.
Lühikese jala väravatorni kummitusi uurinud meediumid on väitnud, et tegemist on timuka õpilasega, kes hiljem mungaks hakkas, kuid hingerahu ei leidnud. Meediumi kinnitusel olevat kummitusmunga nimeks Justinus. 1233. aastal korraldasid Eestis võimu üle võtnud Mõõgavennad Toompeal suure tapatalgu. Koos Taani kuninga vasallidega tapeti ka osa dominikaani munkadest, kes tollal Tallinnas tegutsesid. Arvatud on, et kummitus võib olla üks nendest tapatalgutest maha jäänud hing.
Trükikunstihuvilised mungad
1531. aastal toimunud suur tulekahju jättis Vene tänaval asunud mungakloostri küll varemetesse, kuid selle alused käigud on säilinud tänaseni. Kui hoonet ümber ehitati, leiti sealt hulganisti inimluid. Pärast kloostrit tehti samasse hoonesse trükikoda. Trükikoja omanik kuulis öösiti üsna tihti, kuidas seal masinad kõva häälega töötasid, ruumid aga olid täiesti pimedad. Kui omanik sisse astus, ei näinud ta hingelistki.
Hoone allkorrusel seadis ennast sisse plekksepa töökoda. Töölised töötasid endiste haudade peal, keldri põrand oli kaetud hauakividega. Kord paisatud kogu töökoda öösel paksu tahma täis, teinekord hakanud töökotta sadama mulda ja kiviprahti.
Tallinna staažikaim kodukäija
Raeprotokollides aastast 1627 on kirjeldatud vanimat teadaolevat kummitusepisoodi. Üks bürgermeistri poeg olla armuasjades ebasündsa käitumise tõttu vangi mõistetud ja pisteti Tallitorni. See oli tol ajal vangikongi kohta üsna hubane, sest seal on kolm laskeava, kust sai mõnusasti vaadata, kuidas inimesed Toompea lossi ees liiguvad. Tornis polnud ei pime ega rõske.
Siiski kirjutas bürgermeistri poeg raele palvekirja, et ta mujale üle viidaks. Esialgu saadeti talle seltsiks sulane. Seegi teatas: «Siin ei ole võimalik olla, siin kummitab.» Ka proua bürgermeister käinud pojukest vangis vaatamas, aga näinud midagi nii õudset, et minestanud. Seda, mis linnapeaemand nägi, kahjuks kirja ei pandud.
Aastatel 1978-80 restaureeriti Neitsitorn kohvikuks. Vahel juhtus, et esimesena jõudnud töömees tegi ukse lahti ja kuulis, kuidas kareda häälega mees tornis mingit laulu laulis. Või siis nähti laua taga istumas vanades riietes meest, kes inimese ruumi sisenedes kadus. Kui Jüri Kuuskemaa kohviku töötajatelt küsis, kas nad ei karda kummitusi, vastas kohvikurahvas, et neile on kummitused nagu turvamehed.
Pikas jalas peata ilmutus
Pika jala värava tornis on pikka aega olnud kunstnike ateljeed. Ka kunstnik Heinz Valk on üht neist kasutanud. Valk meenutab oma kohtumist kohaliku kummitusega: «Minu ateljee oli kõrge võlvitud laega, sinna juurde oli ehitatud rõdu. Rõdu rinnatis aga oli ligi meetri kõrgune. Ükskord magasin ateljees, kui korraga tundsin, et keegi nagu jälgib mind. Läksin rõdule ja upitasin ennast üle rinnatise vaatama. Seal seisis umbes kolme meetri kõrgune, ilma peata, valges rüüs kogu. Rüü oli nii pikk, et ainult jalad paistsid alt välja. Kogu lainetas absoluutselt kõigi füüsikaseaduste vastaselt. Esialgu ehmatasin ja viskasin pikali. Kui ma teda uuesti vaatama küünitasin, siis teda enam ei olnud.»
Valk on mitmelt poolt kuulnud ka jutte, et keegi luusib tornis ringi. Üles torni viib pikk kivist trepp. Kui seda mööda kõndida, siis on samme kindlasti kuulda. Sageli kuuldigi, kuidas keegi ronib raskete sammudega mööda treppi üles ja jääb ukse taha seisma. Kui ust mindi avama, siis ei olnud selle taga kedagi.
Julm rüütel Pontus de la Gardie
Pärimused jutustavad, et vanasti kummitanud Lasnamäe nõlvadel raudrüüs mees valgel hobusel, pargitud inimnahad üle õla.
Neid nahku pakkus ta müüa igale vastutulijale. Et need aga kohutavalt haisesid, siis ostjaid paraku ei leidunud.
Ühel õhtul tulnud keegi väike vanamees raudrüüs mehe juurde ja küsinud: «Mis hinda sa, rüütel, nende nahkade eest tahad?»
Pontus vastanud: «Tahaks rahus mulla all puhata.» Siis rääkinud rüütel, et sõja ajal lasknud ta kõigi tapetud meeste nahad seljast ära nülgida. Neid kasutas ta siis hiljem koduses majapidamises – õigupoolest tema elamises peale inimnahkade muud ei kasutatudki. Nahku, mis järele jäid, ta praegu müübki.
Vanamees kostnud: «Kui see, et ma sind öisest sõiduks päästaksin, on kõik, mis sa soovid, siis lööme käed.» Ta palunud rüütlil hobuse seljast maha tulla ja endale järgneda.
Ja viinud Pontuse otse põrgusse. Seal oodanud rüütlit juba ees tema nülitud mehed. Vanamees irvitanud: «Nülgige nüüd temalt nahk seljast ja venitage iga päev niikaua pikemaks, kuni igamehe lihale jälle katet saab.»
Pidu ei lõpe kunagi
Kunagi tulnud Rataskaevu 16 peremehe juurde mustas riides mees ja soovinud üürida ülakorrusel üheks ööks tuba. Tingimuseks, et omanik ei tule öösel vaatama. Peremees nõustus. Öösel kuuldus sellest toast hääli ja valjut muusikat. Kui omanik hommikul tuba kontrollima läks, märkas ta oma hämmastuseks, et isegi ämblikuvõrgud olid alles, liigutatud ei olnud mitte kui midagi. Ka hiljem olla sellest vaimude peo toast kostnud muusikat ja hääli.
Legendile on aluse andnud kolmanda korruse vasakpoolseim aken, mis veel hiljuti nägi välja nii määrdunud ja unustatud, justkui ei julgeks keegi aknatagusesse ruumi sissegi astuda. Akna taga on tegelikult umbne sein, kuid väljastpoolt vaadates tundub, nagu oleks kardin ees.
Kaunite naiste valdus
Toomkooli 13 maja on kuulunud erinevatele suguvõsadele. Enne seda, kui maja Eesti riigi valdusesse läks, kuulus see von Brevernite suguvõsale.
Majas öeldi kummitavat hall daam ja must daam. 1918. aasta lõpul tuli Tallinna sadamasse Eesti riigi kaitseks Briti laevastik.
Kuna aktiivset sõjategevust merel ei toimunud, paigutati ohvitserid elama linnakodanike kodudesse.
Üks mereväeohvitser majutati ka von Brevernite juurde, kuid varsti pandi ta hullumajja. Noormees väitis, et igal õhtul ilmunud tema tuppa piltilus naine, kes naernud saatanliku häälega. Selle peale läkski britt hulluks.
Vahel nähti majas ringi liikumas ka pikkade küünte ja hallide juustega naist.
Legend räägib, et keskajal, kui maja veel Üexküllide suguvõsale kuulus, abiellus üks noormees eesti soost tütarlapsega. See oli suguvõsa arvates nii skandaalne ja auväärset aadlisuguvõsa häbistav ebavõrdne abielu, et nad tapsid nooriku ja müürisid ta seina.
Ahastav armunud munk
Laia tänava majas nr. 29 on olnud kuulda, kuidas keegi lohisevate sammudega ringi käib. Vahel koputab kellegi nähtamatu käsi ustele ja seintele. Mitmel ööl on märganud majaelanikud, kuidas ühelt majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea.
Selles majas elas 15. sajandil noor neiu Margarethe oma perega. Samal ajal liikus linnas ringi ka üks hea jutustajaandega munk Johann von Hilten, kes hakkas neiu perega tihedalt lävima. Loomulikult armus munk von Hilten neiusse, see aga lükkas ta tagasi. Legendi kohaselt otsibki seesama munk nüüd oma armastatut taga.
