Komandandi majana tuntud hoone on seotud nii Peeter I kui Puškiniga:
"Peeter Suure moorlasena" tuntud Abram Petrovitš Hannibal (1696-1781) oli Kamerunis sündinud Etioopia vürsti poeg, kes toodi Venemaale Konstantinoopolist (1704), kus ta oli türklaste kätte vangi sattunud. Temast sai Peeter I kammerteener ja sekretär. Õppis Prantsusmaal ning tegutses seejärel sõjaväeinsenerina kindlustuse ehitusel (sh Paldiskis). Ühtlasi õpetas ta garnisonkoolides matemaatikat, joonestamist ja inseneriasjandust.
1741 sai Hannibalist Tallinna kindluse suurtükiväeülem ja ta oli 10 aastat ametis Tallinna ülemkomandandina. Hannibalist sai poeg Ossipi kaudu Puškini emapoolne vaarisa.
TOOMKIRIK
Ristiusu levikuga kasvas nende inimeste hulk, kes tingimata tahtsid olla maetud pühakotta, lootuses nii Jumalale lähemal olla ja mõned patudki ehk andeks saada. Esialgu kirik võitles sellega, kuid alates 11 saj hakatigi pühakodade põranda alla matma kõiki, kes oma hauakambri seal kinni jaksasid maksta.
Toomkiriku ümbrus oli kuni 1773 kasutusel kalmistuna, siis aga keelas Senat sanitaareesmärkidel selle ära, kalmistu sillutati tänavakividega ja kirikusse matmine lõpetati. Väja arvatud...
Adam Johann von Krusensterni matmine. Meresõitja ja maadeuurija (1770-1846), kes juhatas Vene keisririigi esimest ümbermaailmareisi. Tundes surma lähenemist palus keisrilt luba saada maetud Toomkirikusse ja sai kah.
Pontus De la Gardie oli Liivi sõjas (1580-1583) Rootsi sõjaväe ülemjuhataja. Vene väed aeti Eestist välja ja Venemaa sunniti vaherahu sõlmima, miska Liivi sõda lõppeski. Samal ajal abiellus Pontus rootsi kuninga Johann III abieluvälise tütre Sophia Gyllenhjelmiga ja varsti pärast seda kinkis kuningas neile Kolga mõisa lahemaal.
Kuid 1585 tabas Pontust õnnetu lõpp: tagasiteel Venemaalt järjekordsetelt rahuläbirääkimistelt lasi Narva linna komandant Pontuse auks saluuti. Pontus lasi oma paadist vastusaluuti, kuid laeva põhi oli nii pehkinud, et andis järele ja jäälülmad vood viisid kuulsa väejuhi Narva jõe põhja. Pontus on samuti maetud Toomkirikusse.
Lugusid räägitakse ka Pontuse pojast Jacobist, samuti väepealikust, kes oli väga kogukas ja väga aeglane,nii, et teda Jaako Laisaks kutsuti. Tema kohta räägib legend, et kord olla ta saunalaval vihelnud kui korraga tulnud saadikud teatega, et vaenlane läheneb suure väega. "Küll nad ootavad," ütles Jaako ja jätkas vihtlemist. Kui ta lõpuks riidesse oli saanud ja vaenlasele vastu ratsutas, võttis ta kaasa sulepadja, tõmbas selle lõhki ja lasi sulgedel tuules laiali lennelda. Igast sulest sai aga sõjamees ja Jaako väed lõid vaenlase tagasi.
Elanud kord Tallinnas uhke aadlihärra, kes algselt küll eesti soost põlvnes, teenete eest aga aadliseisusesse tõsteti. Nii sai tema nimest Tuvi von Thuwe.
Mees oli lustilise meelega, sõi-jõi-lõbutses naistega. Eu tulnud tal enam ei vanemad ega õed-vennad meelde. Kuid surivoodil tulid ja hakkas oma pattude pärast ahastama. Palus ennast kahetsuse märgiks Toomkiriku peaportaali lähedale matta, nnõnda, et igaüks, kes kirikusse sisse läheb või välja tuleb, tema hauaplaadile astuks. Niimoodi lootis ta lunastada oma kergemeelset elu. Kuid rahvasuu sosistab, et tegelikult lootis vana elumees ikka veel daamide seelikute alla piiluda...
TOOMKIRIKUT hakati ehitama tõenäoliselt siis, kui taanlased Eestis käisid - 1219. Juba 1240 pühitseti Neitsi Maarjale.
Puidust mälestustahvleid ehk vappepitaafe hakati kirikusse panema pärast 1684 põlengut. Al 19. saj keskpaigast hakati riputama puidust kenotaafe Eestimaa rüütelkonna peameestele jms ühiskondikus elus silmapaistnud tegelastele, kuid need pole enam maetud kirikusse.
Valmis 1792 kui Jakob Pontus Stenbocki residents (Rahukohtu 3).
Seal töötavad igapäevaselt peaminister ja Riigikantselei, toimuvad valitsuse istungid. Esimene valitsuse istung aug 2000.
Maja fassaadil, otse värava kõrval asub mälestustahvel kommunistliku terrori tagajärjel hukkunud valitsusjuhtidele (10), kõrval veel 56 valitsusliikme nied, kelle elutee lõppes 1941-42.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar