Jüriöö ülestõus

 JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS

• Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harju-, Lääne- ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
• Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – "neli kuningat" – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda.
• Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega.
• Alates 1880. aastal välja antud menukast Jüriöö-ainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest "Tasuja" sai Jüriöö ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude poolel Jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Hitleri Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju kasutatud ilukirjanduses ja muudes kunstiteostes.
• Jüriööl - ööl vastu 23. aprilli - Sulev Vahtre arvates polnud ajahetke valik juhuslik. Tegemist oli tuntud päevaga, mida tõenäoliselt tähistati uue aasta algusena. Tähtpäeva kommete hulka on kuulunud jüritule põletamine ning Loode-Eestis ka paugutamine ja muu kära tegemine. Asjasse mittepühendatud ei osanud seega puhkenud mässuliikumisele kiirelt vastata, isegi kui nad kuulsid kära ja nägid tulede süttimisi, sealhulgas mõisate põlemist.
• Märgutule asukoht pidi Vahtre meelest olema nii hästi nähtav kui laiemalt tuntud ning ühtlasi ülestõusu organiseeriva keskuse lähedal. Ta ei usu, et seda on enam võimalik piisava kindlusega identifitseerida, kuid esitab kõige tõenäolisema kandidaadina Saha kabeli asukoha (praegune kabel rajati 15. sajandil). See oli tol ajal ilmselt kultusliku tähendusega paik ja asus ülestõusu aktiivse toimumise piirkonnas.

TAUST

1341. aastal pärast piirikonflikti, mille käigus tapeti Vene saadikuid, puhkes Pihkva ja Liivimaa ordu vahel sõda. Seetõttu rajati Liivimaa idapiirile kaks võimsat ordulinnust; Aluliina (Aluksne) ja Vastseliina.

Ühtlasi oli sõja algusel ilmselt oluline mõju ka selles, et Liivimaa ordu oli Põhja-Eestit  juba pikemat aega plaaninud Taanilt ära osta. Sealsed vasallid olid plaanile aga vastu, soovides nõrga kuningavõimu all võimalikult suurt vabadust nautida.

Kuid oma sõna oli selles osas ka öelda kohalikel eestlastel, kellest mitmed olid taanlaste vasallid, enamasti küll väikevasallid. Nemad eelistanuks ennekõike Rootsi võimu, sest seal oli talupoegkond vaba ning mõisa-sundust ei olnud peaaegu üldse. Harjumaale oli aga 14. sajandi esimeseks pooleks kerkinud juba aukartust äratav hulk mõisaid, üle 20.

Talupoegade rahulolematus üha kasvas, ilmselt polnud saksa suurvasalle soodustava poliitikaga rahul ka eestlastest väikevasallid.

Võimalik, et 1342. aastal või 1343. aasta alguses saatsid eestlased oma saatkonna Taani kuninga juurde, kus kaebasid endi halva kohtlemise üle, kuid vasallid said sellest teada ja nurjasid eestlaste diplomaatilised kavatsused. Just seda on kroonikates loetud ka Jüriöö ülöestõusu otseseks ajendiks.

ALGUS

1343. aasta 23. aprillil süütasid harjulased ühel künkal oleva maja (Saha kabel?), mis pidi olema ülestõusu algussignaaliks. Et Harjumaal oli jüripäeva puhul tavaks põletada lõkkeid, on võimalik, et sakslased ei taibanud kohe, et alanud on eestlaste ülestõus. Kroonikateadete kohaselt algas kogu Harjumaal põletamine ja tapmine, kõik sakslased, kes kätte saadi, löödi maha. Ei halastatud ka Padise kloostris olnud 28 mungale, kes samuti tapeti. Pääsenud sakslased pagesid Paide ja Tallinna linnamüüride taha.

Tõenäoliselt hävitati Harjumaal ka peaaegu kõik selleks ajaks sinna tekkinud mõisad, mida Sulev Vahtre arvates oli 21-31 ringis. Enamik neist nimelt pärast 1343. aastat enam allikates ei esine või on need asukohta vahetanud.

Kuivõrd kiiresti kogu Harjumaad haaranud ülestõus täpselt toimus, on jäänud ebaselgeks, kuid tõenäoliselt haarasid eestlased maa enda kätte paari päevaga.

Kui kogu maa oli nende käes, saadeti Soome, Turu foogti juurde saadikud, kes pakkusid Harjumaad Rootsi kuninga võimu alla ning palusid selleks maale saata abivägesid. Oluline on ka see, et samal ajal toimus Taani ja Rootsi vahel sõda, seega ei olnud rootslastel vaja sõjakäiku Eestimaale hakata eraldi põhjendama. Turu foogt lubaski 19. maiks oma vägedega Tallinna alla jõuda.

Samal ajal teavitati aga ülestõusu puhkemisest ka ordu maameistrit Burchard von Dreilebenit, kes oli arvatavasti Pihkvamaa piirialadel. Dreileben asus kiiresti tegutsema: ta saatis eestlaste juurde enda saadiku, pakkudes välja läbirääkimised Paide linnuses ja asus ka ise kiiresti sinnapoole teele.

LÄBIRÄÄKIMSED PAIDES

4. mail 1343 jõudsid nii ordumeister kui ka eestlaste saadikud Paidesse läbirääkimistele. Eestlased saatsid sinna ilmselt oma väejuhid: neli valitud kuningat, kes olevat ehitud neitsikroonidega; neile lisaks oli ka kolm sulast ehk kannupoissi.

Eestlaste kuningad valiti tõenäoliselt Tallinna lähistel, kuhu eestlaste malev kokku kogunes. Kroonikateadete järgi löödi seal ka rüütleid, mida tuleks ilmselt mõista nõnda, et eestlased valisid enda seast välja võimekaimad mehed, kellele võidi anda midagi rüütliseisuse sarnast. Võimalik, et ka need neli kuningat oli sel ajal rüütliks löödud. Välistada ei saa aga ka seda, et tegemist oli eestlastest vasallidega, kes olid ülestõusuga liitunud. Lisaks ordumeistrile, tähtsamatele ordukäsknikutele ja eestlaste saadikutele viibis läbirääkimistel ka Tallinna piiskop.

Juba enne läbirääkimiste algust purustasid orduväed Kursi komtuuri juhtimisel aga Ravila küla lähedal paiknenud eestlaste moonavoori, mille üle ordumeister ka väga õnnelik olnud. Läbirääkimisi see intsident siiski ei tühistanud.

Läbirääkimistel Paides küsis ordumeister, miks on eestlased kõik sakslased surmanud ja vägedega Tallinna lähedale laagrisse asunud. Nood vastasid seepeale, et sakslastest vasallid olid neid rängalt rõhunud, mida nad enam välja kannatada ei olnud suutnud ja soovivad nüüd nendest vabana elada. Samas väitsid nad aga, võimalik, et aja võitmiseks, nagu oleksid nad endid valmis ordu ülemvõimu alla andma. Ordumeister kostis aga, et selliseid kuritegusid, mida maailma algusest saadik ei olevat kuuldud, ei saavat karistamata jätta, ning käskis eestlaste saadikud Paides senikaua kinni hoida, kuni ta Harjusse tungib ja ülestõusnuid karistab. Eestlaste saadikud ei olnud sellega nõus, vaid nõudsid enda vabastamist ja olevat pidanud ka salanõu, kuidas orduisandaid ära tappa. (Ordumehed eesti keelt ei rääkinud, vestlus käis tõlgi vahendusel - kuidas on salanõu sisu teada?)  Võimalik, et see oli ordupoolne eneseõigustus, sest järgnevalt tapsid Järva foogti sõjasulased eestlaste saadikud. Seda on heidetud ordule ette kui saadikupuutumatuse rikkumist, aga pole päris selge, mis põhjusel konflikt tekkis. Igal juhul olid eestlased jäänud ilma oma juhtidest ning ordu asus Paidesse kiiresti vägesid koondama, et ülestõusu maha suruda.

LAHINGUD

Ordumeister oli Paides ja selle lähistel ligi nädal aega, sest vägede kogumine võttis aega: enamik sõdijaist oli olnud Pihkva piiril.

11. mail asusid väed aga liikuma, samal ajal kui eestlased neid pidevalt väikeste salkadega ründasid.

Suurem eestlaste väehulk oli aga Kanavere raba juures (tänapäeval sellist kohta ei tunta, küll aga on olemas Kanavere küla), ning püüdsid rabasse varjumisega end päästa. Kuid kroonikate teatel oli raba nii väike, et orduväed said selle ümber piirata ning ka sinna sisse tungida.

Sakslased olevat kaotanud kolm orduvenda, neli aadlikku ja neliteist talupoega, eestlased aga koguni 1600 meest. Need andmed on ilmselt liialdatud, kuid igal juhul võitis selle kokkupõrke ordu.

End vangi andnud eestlastel lubati laste ja naistega asuda elama Paide ümbrusesse. Orduvägi liikus aga edasi, et sundida alistuma ka eestlaste peamalev.

Pärast Kanavere lahingu võitmist kiirustas orduvägi Tallinna alla, kus eestlaste peamalev ootas rootslaste abivägede saabumist.

Ordule oli oluline ülesõtusnute vägi enne abi tulekut purustada. Eestlased asusid laagris Sõjamäel, mille lähistel oli ka raba, kuhu nad oleksid saanud rünnaku korral peituda. Seetõttu otsustas ordumeister Dreileben saata ühe osa vägedest eestlasi rabast ära lõikama ja peavägedega eestlased alistada ning ülestõus lõplikult maha suruda.

Ordu plaan ka õnnestus, eestlased said kroonika andmetel rängalt lüüa, neid langenud 3000, ordu poolel langenud aga vaid üks noor orduisand. Need andmed on ilmselt taas liialdatud, eriti ordu pea olematu kaotus; seda enam, et hiljem märgitakse kroonikas, et pärast lahingut, kui linnakodanikud läksid lahinguvälja uudistama, püüdnud üks poolsurnud eestlane ühte linlast maha lüüa.

Kindel on aga see, et Sõjamäe lahingu (14. mail) kaotamine oli eestlastele väga suureks hoobiks: nende väed pillutati laiali ning sellega kaotati peagi ordule ka võim Harjumaal.

Pärast Sõjamäe lahingu võitmist kutsus ordu kokku Tallinna kodanikud ja Harju-Viru vasallid ning sõlmis nendega 16. mail lepingu, millega Tallinn, Rakvere, Narva ja teised linnused läksid orduvägede kontrolli alla, samuti kehtestati ajutine ülemvõim kogu Eestimaa üle.

See tähendas sisuliselt Taani võimu lõppu Eestis, ehkki ametlikult jäi see veel 3 aastaks kehtima. Ordu kiirustamise taga oli ilmselt ennekõike soov ennetada rootslasi, kes olid peagi Tallinna alla saabumas, ja kindlustada endale Eestimaa omandamine. Sealsete orduvägede juhiks sai teine mees ordus, Viljandi komtuur Goswin von Herike.

Rootsi väed saabusid Tallinna alla neli-viis päeva pärast Sõjamäe lahingut: Turu foogt 18. ja Viiburi foogt 19.mail.

Kuna selleks ajaks olid eestlased juba lüüa saanud ja ordu end Tallinnas kindlustanud, ei jäänud rootslastel tegelikult muud üle kui orduga rahu sõlmida. Esialgu sõlmiti rahu kuni 1344. aasta märtsini, kuid ka hiljem ei puhkenud enam sõjategevust. 

ÜLESTÕUSU JÄTKUD

Suvel  puhkesid veel mõned rahutused Läänemaal ja Saaremaal, 1344 talvel korraldas ordu sõjakäigu Saaremaale (poodi jalgupidi üles saarlaste juht Vesse), see ei lõpetanud saarlaste võitlusvaimu ja juba kevadel oli uus ülestõus. Veebruaris 1345 tuli ordu taas suure väega, otsustav lahing toimus Maasilinna juures. 

Saarlased jäid kaotajaiks ning pidid ehitama Maasilinna ordulinnuse (saksakeelne Soneburg tähendabkitrahvilinnust), tõenäoliselt ka Kuressaare piiskopilinnuse.

1346

Taani kuningad olid Põhja-Eesti müümist plaaninud tegelikult juba pikemat aega. Provints oli riigiga väga lõdvalt seotud ja kohalikel vasallidel, kes moodustasid Harju-Viru ja hiljem Eestimaa rüütelkonna, olid väga laiad privileegid.

1330. aastateks oli Taani riik sattunud lagunemisohtu, sest mitme aasta vältel polnud riigil kuningat ja mitmed valdused olid teistele valitsejatele panditud.

Riigi taastaja Valdemar IV Atterdag (võimul alates 1340) otsustas kitsastest oludest väljatulemiseks Eestimaa maha müüa.

1343. aastaks olid läbirääkimised mitme osapoolega käimas, kui puhkes Jüriöö ülestõus. Seda kasutas ära Liivi ordu, kes marssis Eestimaale sisse ja võttis lühikese ajaga kõik tähtsamad linnused enda kontrolli alla. Nõnda ei jäänudki Valdemar IV-l tegelikult muud üle, kui müüa Eestimaa ordule. 1346. aastal ostis Saksa ordu selle ära ning andis 1347. aastal Liivi ordu valitsemise alla. Sellega oli esimene pikem Taani aeg Eestis lõppenud.