Padise

 PADISE KLOOSTER

Siin asub Põhja-Euroopa ainus terviklikult säilinud tsistertslaste klooster.

Padise kloostris 2020. aasta mais avatud püsiekspositsioon „Südame ja mõistmisega“ keskendub Padise kloostrile ja tsistertslaste tähendusele ning mõjule Eesti ja Euroopa kultuurimälus. Diskreetsena kavandatud ekspositsioon avaneb külastajatele samm-sammult kloostris jalutades. Keldris paiknev „Must kast“  peidab endas palju põnevat ja salapärast kloostri ja tsistertslaste kohta.
Uhke kloostrikirik, krüpt, kloostri sisehoov koos arvukate käikude ja kaunite vaadetega ootavad avastamist.

Meisterlikult töödeldud paekivi on Padise kloostri uhkus. Askeesi ja napi sisekujunduse poolest tuntud tsistertslaste kloostrite seas on Padise klooster oma raidkividetailide ja kaunistuste poolest eriline. Kloostri keldris avaneb külastajatele põnev väljapanek erinevatel aegadel Padise kloostri toimunud arheoloogiliste uuringute ja korrastustööde käigus leitud ja tallele pandud kloostri raidkividetailidest.

Claustrum sine armario quasi castrum sine armamentario - keskaja ütlus, et klooster ilma raamatukoguta on kui kindlus ilma relvalaota

VALITSEJAMAJA teisel korrusel asuv raamatukogu aitab ellu viia Padise klooster-külastuskeskuse missiooni olla just nagu väljaspool aega olev hoiupaik tsistertslaste ajaloole, kultuurile ning traditsioonidele. Kas teadsite, et eesti keelde alamsaksa keelest laenatud sõna „klooster“ pärineb algselt ladina keelest ja tähendas muu hulgas ka hoiupaika?

Tsistertslaste üheks uuenduslikuks jooneks loetakse põhjaliku ordu põhikirja väljatöötamist, mis sai oma detailsusega eeskujuks kõikidele tulevastele Lääne-Euroopa organisatsioonide põhikirjadele. Raamatukogus saab tutvuda nii ordu põhikirja kui teiste ajalooliste raamatute ning käsitlustega usust, kloostritest ja tsistertslastest.

 Hoone esimesel korrusel asub Loode-Eesti turismiinfo ja teeninduskeskus koos kloostripoega.  Hoone teises tiivas asuvad töökojad, kus hakatakse peagi läbi viima ka erinevaid töötubasid. Teisel korrusel asub 50-kohaline seminariruum. Seminariruumi kõrval paikneb kloostri raamatukogu, kuhu on kogutud kokku vanad raamatud ja tsistertslaste  tegevust ja tähendust avavad käsitlused.

Sõna häll on vaikus - mõte tsistertslaste palvest

Tsistertslastel aitas praktikas rangeid reegleid järgida maailmast tagasitõmbumine.  Kloostri rajamiseks oli kõik, mis vajalik - vesi, veski ja aed. Nii oli ka Eesti aladel Padise kloostri asukoht hoolikalt algse ordureegli kohaselt valitud - metsaga kaetud ala veekogu läheduses, mis pakkus võimaluse kalatiikide ning vesiveski rajamiseks.

Vibu ei saa alati pingul püsida, vastasel juhul see puruneb.

https://padise.ee/avasta-padise/padise-piirkonna-vaatamisvaarsused/

Padise Kastell - Endisest karjakastelli hoonest, mis valmis 1856. aastal talli ja tõllakuurina, on tänaseks saanud stiilne peokeskus. Peokeskuses on kaks saali. Kahekordne peasaal sobib erinevate muusika- ja kultuurisündmuste läbiviimiseks kuni 150 inimesele. Istekohtadega ürituse puhul on võimalik mahutada kuni 120 inimest.

Padise Rahvamaja ehk endise Koidula nim kolhoosi keskusehoone (arhitekt Siiri Kasemets) on Eesti modernismi parimaid näiteid. Hoone valmis Padise mõisa karjakastelli peegeldusena ning seda on nimetatud üheks säästlikumaks ja delikaatsemaks modernistliku keskkonnatundlikkuse väljundiks ja 1970. aastate maa-arhitektuuri tähtteoseks.

Padise klooster sai alguse oma Lätis, Väina jõe suudmes asunud eelkäija, Daugavgrīva (saksa k Dünamünde) kloostri väiksest maavaldusest Padisel Määraküla ja Harju-Risti ümbruses. Daugavgrīva kloostri likvideerimise järel 13.–14. sajandi vahetusel asutati Padise maadele uus klooster.
Padise tsistertslaste kloostri ehitustööd algasid 14. sajandil ning kestsid vaheaegadega üle 200 aasta. Suurejoonelise kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks andis 1305. aastal loa Taani kuningas Erik Menved. Ehitama hakati 1317. aastal. Dünamündest pärit mungad rajasid kloostri eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale, Simmiku ehk Kloostri jõe äärde. Koha valiku tingis ühelt poolt tsistertslaste ordu reegel asutada uus klooster kõrvalisemasse paika, metsasesse või soisesse, vähese asustusega maanurka. Teisalt oli oluline sobiva põllumaa olemasolu, millest sõltus kloostri sissetulek. Tsistertslaste meesklooster pidi tingimata asuma voolava vee ääres, kus seda oli võimalik rakendada vilja- ja muude veskite ringi ajamiseks. Kolmanda tegurina mängis rolli lähedus võimukeskustele. Ajaloolise Tallinn–Haapsalu maantee koolmekoht ligikaudu 50 km kaugusel Tallinnast sobis selleks hästi.
Erinevalt näiteks katoliiklikest kerjusmunkade ordudest (dominiiklased, frantsisklased), kes rajasid oma keskused linna ning kelle üheks eesmärgiks oli just suhelda rahvaga, taotlesid tsistertslased täielikku eraldatust. Tavainimestel ei olnud asja tsistertslaste kloostri müüride vahele, isegi mitte kloostrikirikusse ning samamoodi ei olnud tsistertslasel reeglina asja välismaailmaga, välja arvatud hädavajadusel. Kohalike elanike jaoks ehitati väljapoole kloostrit eraldi väike kirik või kabel. Padisel avastati sellise, arvatavasti Antoniusele pühendatud väikese kiriku jäänused 2009. aastal kergliiklustee ehitusel maantee ja mõisa vahelt, mõisa sissesõidutee kõrvalt. Selle juurde kuulus kalmistu, kuhu maeti kohalikke elanikke.

Hiliskeskajaks kuulusid Padise kloostrile paljud külad Vasalemaast Nõvani. Eraldi suurem maatükk asus Ida-Harjus Raasiku ümbruses. 14. sajandil oli kloostril maid praeguse Helsingi ja Vantaa ümbruses ning kalastamisõigus Vantaa jõel. Ehkki tsistertslaste kloostrid olid vägevad ehitised, elasid mungad nende seinte vahel askeetlikku elu, väheste lihtsate riiete ja viletsapoolse ning ühekülgse toiduga.

Kahjuks teame elust Padise kloostris kirjalike allikate vähesuse tõttu väga vähe. Kloostri ligi kahe ja poole sajandi pikkuse tegevuse kohta on säilinud vaid fragmendid. Neist kõige tuntum kild pärineb kroonikatest, kus antakse lakooniliselt teada, et 1343. aastal tapsid harjulased Jüriöö ülestõusu käigus 28 kloostri munka ja põletasid hooned. On oletatud, et Jüriöö taoliste sündmuste kartuses ehitati klooster uuesti üles linnuselaadse kindlustatud hoonekompleksina. Rohkem traagilisi sündmusi enne Liivi sõda teada ei ole.

Klooster püsis Padisel kuni Liivi sõja alguseni 1558. aastal, mil Saksa ordu väed selle üle võtsid. Järgnevates Liivi sõja sündmustes täitis klooster linnuse otstarvet, mida erinevad vaenuväed mitmeid kordi hõivasid. Viimaks suutsid Rootsi väed kloostri pika piiramise järel venelastelt 1580. aastal enda kätte saada. Sõjas tugevalt kahjustada saanud klooster jäi mitmekümneks aastaks varemetesse. Endised kloostri maavaldustest sai Rootsi riigi omand.
Padise kloostri ajaloos pöörati uus lehekülg 1622. aastal, mil Rootsi kuningas Gustav II Adlof läänistas endised kloostri maavaldused Riia linnapeale Thomas Rammile. Vastne omanik alustas kloostri osaliste taastamistöödega, et rajada sinna eluruumid. Ümberehitustööde käigus raiuti paksudesse paekivimüüridesse uusi ukse- ja aknavasid, ehitati vaheseinu, ahje ja kaminaid, senine kõrge kirikuruum otsustati poolitada vahelagedega. Mõned kümned aastad hiljem olid suuremad ümberehitustööd lõppenud. Mõisasüdamesse oli jõutud rajada iluaed koos väikese veesilmaga.  Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena. 17. sajandit on peetud Padise mõisa ajaloo üheks säravamaks perioodiks.

18. sajandi alguses puhkenud Põhjasõda ei jätnud Padiset puutumata, kuid sõjategevusest valusamalt niitis kohalikku rahvast 1710. aastal alanud katkuepideemia. Must surm viis mõnest külast hauda koguni kolmveerand selle elanikest.  Üldse oli see sajand Padise jaoks õnnetu. 1760. aastatel tabas mõisa järjestikku mitu rasket tuleõnnetust. Esmalt põlesid 1763. aastal loomalaudad. Veel rängemaks kujunes 1766. aasta 4. mai tulekahju. Tugeva tuule tõttu levis tuli kiiresti ning hävitas värskelt laiendatud ja renoveeritud lossi täielikult. Laastamistöö ulatus oli sedavõrd suur, et selle omanik Thomas von Ramm-juunior otsustas kloostrihoone hüljata ning ehitada sajakonna meetri kaugusele uue Padise mõisa häärberi. Ehituskive saadi kloostri varemetest. Padise mõis jäi von Rammide perekonna kätte kuni Eesti iseseisvumiseni.

Padise mõis sundvõõrandati maanõunik Reinhold Clas Gustav von Rammi käest vastavalt Asutavas Kogus 1919. aastal vastu võetud Maaseadusele. Noor riik pidi paljude ülesannete seas hakkama tegelema ka ehituspärandiga. Algusaastatel olid tulemused minimaalsed: raha oli vähe ning samas puudus ka ühtne arusaam sellest, mis on siin üldse säilitamisväärne. Traditsiooniliselt loeti eestlase põhivaenlasteks ordurüütlit ja mõisnikku, mistõttu ajalooliste ehitiste säilitamine polnud kaugeltki enesestmõistetav. 1930. aastateks olid arusaamad pisitasa muutunud. Esimesed konserveerimistööd viidi Padise kloostris läbi 1930. aastal. Pikemaks ajaks taas katkenud konserveerimis- ja korrastustööd algasid uuesti 1955. aastate keskel. Lühemate ja pikemate vaheaegade järel on Padise klooster tänaseks konserveeritud.

Viimastest olulisematest töödest väärib eraldi väljatoomist aastatel 2010–2012 Padise kloostri konserveerimistööde edasiseks kavandamiseks läbi viidud rahvusvaheline projekt koostöös Vantaa linnamuuseumiga, milles osalesid lisaks arheoloogidele tudengid ja teadlased Tallinna Ülikoolist ja Tartu Ülikoolist ning Helsingi Ülikoolist ja Turu Ülikoolist.

Viimased ulatuslikud kloostrikompleksi konserveerimistööd viidi läbi 2018-2019.  Arheoloogilise järelevalve käigus leiti kloostri kiriku põrandast kivist laotud tühjad hauakastid ning tõenäoline altarikoht. Kiriku laest avastati sinise ja punase maalingutriibuga krohvifragmente ning maalingutriipudest on jälgi ka vööndkaartel. Krüpti põrandast leiti üks matus.

Padise kloostri kohta on ilmunud mitu raamatut, üks olulisemaid "Keskaja sild Padise ja Vantaa vahel" on küll poodidest otsas, kuid võrgust leitav ja loetav: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:262868

Mõisa peahoone on täielikult renoveeritud, lisaks on uuesti välja ehitatud mõisaga ühenduses olev kunagine teenijatemaja. Väliterrassidelt avaneb ainulaadne vaade Padise kloostrile. Tundub uskumatu, et klooster asus kunagi mere kaldal, veerikka jõe suudmes.

Mõis kuulub von Rammide perekonnale, kes elasid Padisel juba aastast 1622. Rammide suguvõsa kroonika pajatab nii Rootsi kuninga Gustav II Adolfi suuremeelsusest nende perekonna suhtes kui ka Peeter I külaskäigust Padisele.

Padise on ajalooline paik Harjumaal, muistses Rävala maakonna Vomentaga kihelkonnas, mille omaaegset tähtsust rõhutab keskmisest rauaajast (7.-8. sajandist) pärit linnusekoht, mis rajati jõekääru kõrgele neemikule.

Dünamündest (Daugava jõe suudmeala lähedal) pärit mungad rajasid Padisele oma kabeli 1254. aastal. Peale Dünamünde kloostri sundmüüki Saksa Ordule 1305. aastal asus vennaskond 1310. aastal Padisele. Iseseisva Padise kloostri rajamise alguseks võib pidada 1317. aastat, kuigi ehitusluba saadi Taani kuningas Erik Menvedilt juba 1305. aastal. Oma suurima õitsengu saavutas klooster 1400. aasta paiku, mil lisaks ulatuslikele valdustele Eestimaal oli klooster omandanud ka valdused Lõuna-Soomes praeguse Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas. Kloostri tegevus lõppes 1558. aasta lõpus, kui ordumeister Gotthard Kettler kloosterkindluse ordu valdusesse võttis ja vennaskonna laiali saatis. Kloostri pärast peeti Liivi sõja ajal(1558-1583.a.) mitmeid tuliseid lahinguid ja sõjategevus tekitas ehitistele ka märgatavaid kahjustusi.

Rootsi riigi omandis oli kindlustus kuni 1622 aastani, mil kuningas Gustav II Adolf annetas suure osa endise Padise kloostri lähematest valdustest Riia toomhärrale Thomas Rammile meesliinis edasi pärandatavana. 1621, kui rootslased piirasid Riia linna, juhatas Thomas Ramm linna kaitset ja alistumisläbirääkimisi Rootsi kuningas Gustav II Adolfiga. Seejärel oli kuningas oma vägedega Riiga sisse marssinud ning Thomas Rammist sai esimene Riia bürgermeister Rootsi võimu all. Kuningas tänas Thomas Rammi tema teenete eest Rootsi krooni ees ja annetas talle Padise-Kloostri mõisa ühes Vasalemma abimõisaga. Ühtlasi soovis kuningas kingitusega kompenseerida kahjusid, mida Thomas Ramm kandis seoses poolakate rüüstamistega tema Riia-lähedastes mõisates Poola-Rootsi sõja ajal. Kingituse tulemusena kolis Rammide suguvõsa Eestimaale.

Uus omanik kohandas kloostri suureks mugavaks eluhooneks. Rammid elasid kloostri ruumes kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel alustati kõrvaloleva mõisahoone ehitamist. Ehituseks vajaminev materjal saadi kloostri varisevatest osadest. Padise mõisa uus peahoone oli esialgu barokne ühekorruseline kiviehitis. Sellest ajast alates jäid kloostriehitised mõisas majandusruumideks. 1860. aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Rammidele kuulusid samal ajal ka Vihterpalu, Hatu ja Vasalemma mõisad. Vaatamisväärsematest hoonetest Padisel võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Jõe ääres asus vesiveski ja viinavabrik (alates 2001.aasta tulekahju tagajärjel varemetes). Park koos endiste kalatiikidega asub teiselpool Keila – Haapsalu maanteed. Mõis natsionaliseeriti 1920. aastal ja selles tegutses Padise kool kuni 1982. aastani.  Peale kooli üleviimist uude hoonesse tegutses siin Koidula kolhoosi abitootmine. Aastatel 1993 kuni 1998 kuulus härrastemaja Padise vallale. Aastal 1998 ostsid mõisa peahoone tagasi Olaf Thomas von Ramm ja Clas Marten von Ramm. Rammid on tänaseks teinud korda oma perekonna kunagise peamõisa härrastemaja, taastanud tiibehitisena teenijatemaja (lammutati 1956. aastal) ja korrastanud ümbrust – sissesõiduteid ja maja taga asuvat tiiki ning parki. Mõisahoone renoveerimistöid rahastas Olaf Thomas von Ramm, kes on North-Carolina osariigis (USA) asuva Duke’i ülikooli professor. Mõisas  töötas alates 2009.a aprillist kuni 2020 aasta kevadeni hotell ja restoran. 2020 aasta kevadest alates töötab Padise mõis ette tellimisel privaatse sündmuse- ja peokohana.

Kõrvaloleval von Rammide suguvõsa vapil on  kujutatud noolega läbistatud jäära. Vapp on von Rammidele antud Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt 28. augustil 1624.a.  Vapp on originaalis näha ka vana hoone peasissekäigu vestibüülis, see on sinna paigutatud ajal, mil hoone esmakordselt ehitati.

Me soovime kõigile oma külalistele meeldivat viibimist Padisel, mis on täis huvitavat ajalugu ja imelisi mälestusi. – Olaf Thomas von Ramm

https://staging.padisemois.ee/ajalugu/

Keskajal kuulusid ümberkaudsed alad Padise kloostrile. Kloostri juurde kuuluvat mõisa on esmakordselt mainitud 1319. aastal. Klooster lõpetas oma tegevuse 1559. aastal ning selle maad läksid 1561 Rootsi riigile.

1622. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile, kelle järeltulijaile kuulus mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

1825. aastal eraldati Padise mõisast Vasalemma mõis

• 1622–1632 Thomas von Ramm (surnud 1632)
• Reinhold Klas Gustav von Ramm (1864–1920)^[2]

Mõisa härrastemaja ostsid Rammid tagasi 1998. aastal.