Marje Metsur
Meie armu kirjutasin
kindla kalju kivisse.
Sa needsamad sõnad panid
rannaliiva ülesse.
Mõne aja pärast tulin
tutvat paika vaatama.
Sinu sõnadest ei olnud
ühtki tähte seleta.
Lained olid üle uhand,
tähed maha kustutand.
Olid nimed, olid armu
liiva peale istutand.
Aga täna veel ma leian
oma kirja kivi seest.
Kalju igavesti kestab
ja mu valu igavest.
Lydia Koidula 24.12.1843 - 1886 (43a) ( Lydia Emilie Florentine Jannsen, 1873. aastast Lydia Emilie Florentine Michelson)
Kokku kirjutas ta 4 näidendit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse. Tema kuulsaimate luuletuste hulka kuuluvad "Mu isamaa on minu arm", "Kodu" ja "Sind surmani". Koidula kirjutatud näidenditest võib tuntuimaks pidada 1872. aastal ilmunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".
- Lydia sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres.
- Kui oli 7 a, kolis pere Pärnusse, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis.
- Oli alul koduõppel, 10-aastaselt alustas ta õpinguid Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis (lõpetas 1861). Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht Perno Postimees.
- 1862 sügisel sooritas Lydia Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud.
- 1863 kolis pere Pärnust Tartusse. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid.
- Lydia töötas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all.
- 1867. aastal algas Lydia kirjavahetus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga
- 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Kroonlinnas elades jäi Lydia eemale oma sõprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest – see muserdas teda väga.
- 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar,
- 1876 sünnitas Lydia tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. Samal aastal sõitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna Eduard sai õppestipendiumi. Noorem laps jäi Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde.
- 1878. aastal tuli Viinis ilmale tütar Anna. Lydia naasis lastega Tartusse, suvel nakatus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt.
- 1884 veebruaris sündis Lydial poeg Max, kes suri mõne päeva vanuselt.
- 1885. aasta suvel kosutas Lydia koos tütardega tervist Kuressaare mudaravilas.
- 1886 suri Lydia Koidula rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinna ja sängitati Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.
- L. Koidula memoriaalmuuseum asub 1850 ehitatud endises Põrnu Ülejõe koolimajas, mis Aastatel 1850–1863 oli maja Johann Voldemar Jannseni ja tema tütre Lydia Koidula kodu.
- Juunis 1929 avati Pärnus Koidula monument, mille autor on Amandus Adamson
- Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-kroonisel rahatähel oli kujutatud Lydia Koidulat. SOOME SILD ja autograaf: Silla otsad ühendatud / kandes ühte isamaad / Tõe templiks pühendatud... / Nägu - millal tõeks saad?! (1881, "Unenägu") Salm lisati sajakroonisele kupüürile alles selle uuendamisel 1999. aastal ja mitte kohe 1992. aastal. (Helsingin Sanomat 2010 - kas see on ihalus ühise riigi järele?)
Isamaalisel poetessil Lydia Koidulal oli äärmiselt keeruline eraelu, ta lõpetas uimastisõltlasena ja tema lapsed kasvasid venekeelseteks. Kui siiani arvati, et Koidula järglased ei hoolinud Eestist ja Eesti riik ei hoolinud neist, siis tuleb välja, et noorem tütar taotles ja sai Eesti kodakondsuse.
Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Emilie ja Johann Voldemar Jannseni perre. Tema isa oli pideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja ja juba teismelisena oli Lydia isale abiks Postimehe väljaandmisel. Varastes kahekümnendates kasvas Lydia roll veelgi, kui papa Jannseni hakkas vaevama reuma.
"Mis oli tõeline koorem, sest toimetuses ju rohkem töötajaid ei olnud. Lydia pidi peale selle, et ta kirjutas ajalehele, pidama raamatupidamist, ta saatis kirju välja," rääkis Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink. "Koidula oli oma tervise täielikult ruineerinud".
Koidula eluloo raamatu autor Malle Salupere rääkis, et kuigi ka Lydiat näris vargsi sama haigus mis isa (reuma), paistis väljapoole kõik enam kui hästi – isa ja tütar andsid välja Postimeest, mille mõju kasvas mühinal, koos korraldati Tartus Eesti esimene üldlaulpidu ning Vanemuise seltsis toodi lavale Koidula kirjutatud "Saaremaa onupoeg", mida loetakse Eesti teatri sünniks. Avalikkuses kinnistus tema kirjanikunimi Lydia Koidula. Isiklikus elus poetessil aga sugugi nii hästi ei läinud.
"Pärast Eesti teatri sündi Lydia oli oma kuulsuse tipul võiks öelda, teda imetleti, kui andekas naine, mehe mõistusega, võib-olla teda isegi kardeti," rääkis Trink.
Ja Lydial, kes jõudis kolmekümnendate ligi, oli hirm, et äkki ta jääbki ilma abielu õnneta. Viimaks palus Koidula kätt temast kaks aastat noorem meditsiiniüliõpilane Eduard Michelson. Läti päritolu noormees ei rääkinud silpigi eesti keelt ning teda jätsid värske pruudi isamaalised vaated külmaks. "See oli tragöödia kogu Eesti avalikkuse jaoks," arvas Trink.
Eduardist sai sõjaväearst-günekoloog ja kroonu suunas ta Peterburi külje alla Kroonlinna, Lydia sõitis kaasa. Tartusse jäi maha Emajõe ööbiku kogu ühiskondlik elu, uues kodus räägiti isekeskis vaid saksa keelt ja eestimeelseid aateid ei tohtinud jutuks võtta. "Kodus, kui üldse tekkis lahkhelisid või tülisid, siis need olid rahvuslikul pinnal. Michelsonile ei meeldinud, et Koidula tegeles eestlusega," rääkis Salupere
Elmar Trinki sõnul arvas Eduard, et tema äiapapa ja tema naine külvavad rahvuste vahelist vaenu. "Siin tuli olla Koidulal see, kes seda kogu aeg tasandas või lihtsalt kodus välditi neid teemasid, see oli kodus tabu. Ja nii ei saanud tütred midagi ema aadetest ja mõtetest teada, ainult seda, et ta kirjutas rahvuste vahelist vaenu õhutavaid luuletusi," selgitas Salupere.
Aasta pärast abiellumist sündis esimene laps Hans Voldemar, kellele ema pani suured lootused. "Temast pidi saama ikkagi tubli estomaan ja rahvuslane. Ja Koidula püüdis ka pojale kindlasti eesti keelt õpetada ja laulis talle Eesti laule, valmistas ette eestikeelset kogumikku, lastelaulude ja jutukestega," ütles Salupere.
Kaks aastat hiljem, 1876 sündis perre teine laps Hedvig. Kui isa Eduard sai kutse stažeerida Saksamaal ja Austrias, läks naine koos vanema lapsega kaasa. Vaid neljakuune Hedvig jäeti Tartusse vanavanemate hoida. Just välisreisi ajal märkas naistearsti haridusega abikaasa Lydial esimesi rinnavähi märke. "Tol ajal oli see diagnoos surmadiagnoos, sest ega seal ravi päriselt ei olnud, võis ainult edasi lükata," ütles Salupere.
Viinis tõi Lydia ilmale kolmanda lapse Anna. Taas tõttas appi papa Jannsen, kes tõi Lydia koos kahe väikese lapsega kodumaale. Veel enne, kui Eduard perele järele jõudis, haigestus pere esimene laps Hans Tartus sarlakitesse ja suri.
Edasi ei läinud sugugi lihtsamaks. 1880 tabas papat ajurabandus, isa haigestumise järel algas peres ehteestlastlik tüli varajagamise üle. Mõni aasta hiljem tõi Koidula Kroonlinnas ilmale neljanda lapse, poja Maximilliani, kes suri vastsündinuna. Selle kõige taustal pidas naine rasket võitlust rinnavähiga, teda opereeriti kaks korda ja mõnedel andmetel eemaldati tal vasak rind.
"Koduste toimetuste aegu ta kukkus keldri luugist alla ja haav rebenes lahti, see oli kaenla all, ja see enam ei paranenudki. Valmistas kohutavat piina kogu aeg. Ja siis tulid need kannatuste aastad," rääkis Salupere.
Kannatuste aastad
Koidula vaevles tihti depressioonis. Tütarde mäletsustes oligi ema pidevalt haige. "Muidu ta lastega sai kiiresti kontakti ja armastas lapsi, aga oma lastega tal nähtavasti väga lähedast vahekorda ei tekkinud. No juba sellepärast, et need nägid teda ikka ja mäletasid teda haigena. Kui tal oli juba väga halb tervis ja ta oli nende morfiumisüstide tõttu narkomaaniks muutunud," tõdes Salupere.
Võitlus vähivaluga tegi Koidulast opiaadisõltlase, kes vajas mitut süsti päevas. Kurnatud poetess suri 1886. aastal rinnavähki, kui tema tütred olid vaid kaheksa- ja kümneaastased. Abikaasa Eduard ei võtnud kunagi uut naist ja pühendus tütardele.
"Kõigepealt püüdis ta neid igasugusest eestlusest eemale hoida. Ja nii tütred ise, teadsid, et ema oli eestlane ja isa sakslane, aga nemad lugesid ennast venelasteks. Sest põhiliselt said nad Vene hariduse ja omavahel rääkisid vene keelt ja nende omavaheline kirjavahetus on ka venekeelne. Kuigi mõlemad said väga hea hariduse ja rääkisid õige mitmeid keeli," rääkis Salupere.
Kas Eesti läbi aegade kuulsaima poetessi Lydia Koidula lapsed olid Eesti kodanikud ja otsisid oma juuri, või sulges ennesõjaaegne Eesti riik nende ees ukse?
Eesti keelt ei õppinud kumbki tütar kunagi selgeks. Noorem, Anna, suundus enne revolutsiooni õppima Pariisi Sorbonne’i ülikooli arstiks, kuid kaotas hiniinimürgituse järel sisuliselt silmanägemise. Katkestanud õpingud, reisis ta Euroopas, elas kaks aastat koguni Alžeerias ja maandus lõpuks Firenzes, kus leidis tööd koduõpetajana. Kontakt perega katkes.
"1932. aastal oli ta väidetavalt, kas trammis või tänaval kuulnud veidrat keelt, mis talle nagu midagi oli meenutanud. Ja selgus, et see on eesti keel, selgus, et tegemist on eestlastega ja siis ta oli küsinud, et kas nad teavad üht lehetoimetajat, kes andis välja sotsialistlikku ajalehte. Seda muidugi ei teadnud, keegi ei osanud kuidagi meelde tuletada, mõelge, Jannseni surmast oli ju kui palju möödas, üle 40 aasta. Ja siis ta oli öelnud, et äkki teate midagi Koidula nimest," ütles Trink.
Eestis tekitas see juhukohtumine pisikese sensatsiooni. Annale organiseeriti korjanduse abil sõit Maarjamaale. Ta elas Eestis 1934 kuni 1944, mil lahkus siit Saksa okupatsiooni lõpus Saksamaale ja hiljem tagasi Itaaliasse. Eesti keelt ta selgeks ei saanud ja tundis end ema kodumaal võõrana. Tema meelsus väljendus näiteks 1935. aastal Nõukogude Venemaal elavale õele saadetud kirjades.
"Kaks aastat tagasi siin veel sellist marurahvuslust polnud, aga nüüd topitakse seda siin koolides nii et oi-oi-oi. Vahel kui hakkad vaidlema, oh häda, sa oled isamaa vaenlane ja kahjur, kuna tahad pöörata meid tagasi Saksa ikke alla," tsiteeris Salupere.
Kirjandusmuuseumis säilinud dokumentidest saab teada, et Firenzes suhtelises viletsuses elanud Anna jäi lõpuni Tsaari-Vene kodanikuks. Anna suri 1965.
Teisest õest Hedvigist on teada vähem, kuid vanadest artiklitest selgus, et ta tahtis Tartu rahu järel kasutada õigust saada Eesti vabariigi kodanikuks ja opteeruda ehk pöörduda Nõukogude Venemaalt oma sünnimaale.
"Nad pidid seda kuidagimoodi tõestama, selleks sobis sünnitunnistus, ristimistunnistus, vanemate sünnitunnistus, kui isik ise oli juba Venemaal sündinud," ütles ajaloolane Eli Pilve.
1931. aasta Vaba Maa artiklist selgus Hedvigit tundva inimese ümberjutustusest, et vahetult pärast iseseisvust oli ta Eesti riigilt palunud kodakondsust ja esitlenud end Jannseni lapselapsena. Nii uskumatu kui see ei tundu, salgasid sugulased ta maha. "Küsitleti kaheksat Tartu Jannsenit, kes kõik väitsid, et nad ei tunne teda, sealhulgas ka Eugen Jannsen, Koidula vend. Ta tõenäoliselt kartis, et tal tuleks hakata õetütart üleval pidama," ütles Salupere
Vanem tütar sai Eesti kodakondseks
Opteerumist uurinud mälu instituudi teadur Eli Pilve kammis "Pealtnägija" palvel läbi rahvusarhiivi ja leidis seni avastamata dokumendid. Selgus, et Eesti kirjanduse selts tegi 1923. aastal järelepärimise siseministeeriumile, et teada saada, kas Koidula tütred on kodumaale jõudnud ja kellel on Koidula loomingu üle otsustusõigus.
"Nendest tütardest üks, Hedvig Michelson on Eesti kodakondsust taotlenud ja Eesti kodakondsusesse on tema ka vastu võetud, kuid venelaste poolt selleks mitte tunnistatud puudulikke dokumentide tõttu. See on oletus, aga võib-olla on kiusu tehtud, kes seda teab," rääkis Pilve.
Aga sellega Pilve leiud ei piirdu. Tuli välja, et Hedvig taotles 1935. aastal, samal ajal, kui tema noorem õde viibis Eestis, uuesti Eesti kodakondsust. Kusjuures paberitest käis tema ema nimi korduvalt läbi. Samadest dokumentidest selgus, et ametnikele anti juhiseid sellest mitte avalikult rääkida.
Kui seni arvati, et Koidula tütred ei huvitunud eriti Eestist veel vähem selle väikese riigi kodakondsusest, siis neist paberitest nähtub, et vanem tütar Hedvig sai pärast paljusid pöördeid ametlikult Eesti kodakondseks. Kirjandusloolaste jaoks murendab uus avastus terve sajandi ringelnud müüti, justkui oleks Eesti riik Koidula järeltulijatesse hoolimatult suhtunud.
Teadaolevalt ei jõudnud Hedvig kodakondsuse saamise järel Eestisse ja suri teise maailmasõja ajal blokaadirõngas Leningradis südamerabandusse. Hedvigi käes hoitud hindamatutest Koidula käsikirjadest jõudis vaid osa pärast sõda keerdkäikude järel siiski Eestisse.
Täna võib öelda, et otseseid järglasi Koidulal pole ja lähimad sugulased elavad Saksamaal ega räägi eesti keelt.
* * *
Koidula tütarde karm saatus - Postimees, 13. aug 1934
Prl. Anna Michelson, Koidula noorem tütar, aastate järel uuesti Tartus. 20 aastat tööriKast elu Itaalias. Karmid päewad pole suutnud murda optimistlikku meelt. Wanem õde ootab Leningradis kodumaale pääsu. - Õed pole üksteist näinud kakskümmend aastat.
Anna Michelson westleb oma elukäigust ja esimestest muljeist Tartus.
(...)Preili on elaw ja huwitalv jutupuhuja. Ta on maailmas palju käinud ja palju näinud, tähelepaneliku silmaga vaadelnud kõike, mis ta ümber sündinud, ja seetõttu veeres jutt juba esimesest pilgust peale rõõmsa hooga. Siin sobib just öelda: rõõmsa hooga, sest preili on kõigile vintsutusile vaatamata häälestatud wäga optimistlikult. Tal on südamest hea meel, et wiimaks ometi on saanud laiast maailmast kodumaa pinnale ja kuigi tal on siin esialgu kõik uus ning wõõras, kodu tunne on ikkagi südame all. Üle 29 aasta on juba möödunud, kui ta Peterburist lahkus ja Pariisi asus, et end oma õpinguis täiendada. See oli just enne maailmasõda. Ta oli lõpetanud Peterburis keskkooli ja kohe asunud ametisse õpetajaks.
Oli muu seas wiibinud lühemat aega ka Walga lähedal ja Kuramaal kodukooliõpetajana, kuid neist aegadest pole palju meele jäänud. Seda enam püsiwad meeles need pisut kummalised asjakäigud, kuidas ta esmakordselt leiwateenistusse asus. Oli noor tüdruk, temperamendiküllane ja ettewõtlik. Kui perekonnas kõneldi, et mis sa peale hakkad, kui isa sureb, ja selles kõneluses peitus pisut nagu kahtlust kas noor tüdruk on küllalt wõimeline enesele teed rajama —, siis oli tüdruk nii otsustavalt reageerinud, et läks otsemaid tööbüroosse ja kuulas enesele koha. Näitas konkreetselt, et suudab elada ka ilma isa abita. Aga ettewõtlikkust jätkus weel muukski.
Ta astus halastajaõdede kooli, et saada waruks teinegi elukutse, ja lõpetas selle. .Meditsiini ma ei usu," seletab preili, „aga hügieeni küll." Kuid seda hügieenioskust pole preili siiski saanud kasutada, kuna samalt ajalt on pärit ka kogu aeg kestew silmahaigus, mis on olnud õe elukutseks takistamaks piduriks. Ta oli siis parajasti maailma pidi rändamas, kui puhkes maailmasõda. Viibis tol ajal Alžiiris, tahtis küll kohe tagasi koduste juure, kuid see osutus wõimatuks. Nii jäigi Itaaliasse paika pidama, kus on wiibinud iimaste aegadeni, peamiselt Firenzes. Itaaliast on preilil head muljed ja ta on seal aastate kestel leidnud enesele teise kodu.Esialgu oli kodunemine muidugi raske, rahwa mentaliteet oli wõõras, kuid nüüd on see esialgne wõõristus ammu möödas. Itaallane on preili arwates wäga sümpaatlik "hing" nagu preili märgib nähtawa soojusega.
Puht-majanduslikult on olnud muidugi raske. Ülalpidamist teenis preili peamiselt võõrkeelte õpetamisega. Itaaliasse kogunes peale maailmasõda palju välismaalasi, rikkaid ameeriklasi ning inglasi ja oli võrdlemisi hea teenistus neile õpetada saksa, vene ja prantsuse keelt. Viimastel aastatel on see teenistus muutunud viletsamaks ja tuli nii mõnigi hädapäew üle elada. Nüüd Eestis olles käib preili ihkavam mõte oma vanema õe, Hedwig Miehelsoni poole, kes elab üksinda Leningradis. Preili Hedwig on katsunud küll tulla Eestisse, kuid esialgne opteerumine. läks mitmesugustel saatuslikkudel põhjustel luhta ja nüüd on Wenest lahkumine seotud väga suurte kuludega, millest pole olnud võimalik siiani üle pääseda. Nii ta on jäänudki Leningradi ootama paremaid aegu.
Üle kahekümne aasta pole nad üksteist näinud, ehk olnud küll elawas kirjawahetuses, aga kiri on kiri ja inimene on inimene. Nüüd on Anna-preili küll õele õige lähedal, peaaegu „käega katsuda", kuid tõkked on siiski ülepääsmatud ja esialgu pole mingisugust konkreetset wäljawaadet, et Koidula wiimased wõsud saaksid teineteist näha palgest palgesse. Aga oma optimistliku iseloomu kohaselt on prl. Anna Michelsonil siiski kindel lootus, et takistused on kõigele waatamata kuidagi wõidetawad. Vahest õnnestub ometi...
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19340813. 2.49
* * *
1885. aasta juunis saabus Lydia Koidula Kuressaarde ravile. Tegemist oli poetessi viimase sõiduga kodumaale – juba järgmise aasta augustis viis raske vähihaigus ta manala teele.
Alljärgnev tekst on koostatud kirjade alusel, mis Lydia Koidula 1885. aasta juunis-juulis Kuressaares viibides kirjutas oma lähedastele.
Meresõit Peterburist ja saabumine
See oli haige Koidula, kes neljapäeval, 12. juunil 1885. aastal kadettide õppelaeva Olaf pardal Kroonlinnast Kuressaare pristan’isse saabus. Enne seda oli tal juba kaks korda rinnavähki opereeritud ja möödunud aastal, veebruaris 1884, oli ta sünnitusel poja kaotanud, nüüd alles vaevaliselt toibumas. /…/ 24. aprillil 1885 kirjutab ta Kroonlinnast emale nii: “Suvel ei taha ma mingist oma majapidamisest kuuldagi, mudaravi ja puhkus, muidu olen ma omadega läbi!”
Üksi ta ei olnud. Ta oli oma kahe tütre, Hedda ja Annaga, ning arvukate pakkidega; alati reisis ta liiga paljude pakkide ja liiga väikese rahaga. Sellele lisandusid reisikaaslased Kroonlinnast, proua Brandt, kelle mees oli ametis laevaarstina, ja keegi proua Karlowitsch, kes juba kolmandat korda ravile sõitis. Pardal oli ka terve seltskond Vene ohvitsere ja nende naisi koos üsna arvukate lastega.
Selle Olafiga sõideti tasuta. See oli hea põhjus nii pikka merereisi ette võtta. /…/
Kuid milline maabumine!
Koidula kirjutab: “Milline viletsus!” Laudu oleks tulnud alla panna. Kadetid pidid mitu versta jalgsi linna kõndima, kuna [Kuressaare] voorimees “oli salakaval: käis harva ja oli kallis!”
Paadikuurist ja kohalikust elukallidusest
Kuressaare linna pargirestorani Tivoli kohta kirjutas Koidula lakooniliselt: “…nii nimetavad nad (st kohalikud – toim) suurejooneliselt seda paadikuuri!” Linnapargis asunud Tivoli ehitati aastal 1866 ja see püsis 1920. aastate lõpuni.
Korteriotsingul keskendus Koidula esialgu linnaosale, kus ta pidi oma käigud tegema, st ravila ja linnapargi ümbrusele. Hinnad olid aga siin liiga räiged. “Igal 2. või 3. majal ripub väljaüürimisteade (!) – ja ikka 40–50 rbl kahe toa eest, aiaga 60, ka 100 rbl …”
Selles kallis linnaosas ei saanud ta endale korterit lubada. (Oma kirjades kurdab Koidula ka selle üle, et toiduained on Kuressaare nn mugavusi arvesse võttes kohutavalt kallid). Seepärast pööras ta ümber ja läks külasse ning üüris /…/ rookatuse alla 2 tuba /…/ koos koristamisega /…/ varjulise aiakesega, seda vaid 25 rbl eest suve kohta! Kas pole odav?”
Kõnealune maja kuulus kalur Gustav Jürgensile ja see asub Toris aadressil Lootsi tn 14. Majal ei ole enam rookatust, see asub tänavast veidi eemal, kaev eesõues.Igatahes kohalik ajaleht Arensburger Wochenblatt kirjutas 18. juunil 1885 (tundub, et tol ajal veel ei kehtinud karmid isikuandmeid kaitsvad seadused): “[külaline] nr 222, pr kolleegiuminõunik dr Michelson perekonnaga Kroonlinnast, eluk. Gustav Jürgensi j. Toris.”
Ja veel kolkaajakirjandusest
Koidula kirjavahetust lugedes torkab silma, et Kuressaares viibimise ajal tundis ta suurt “igatsust ajalehtede järele”. Ta kirjutas: “Siin [Kuressaares] ei teata muust maailmast üldse midagi! Kord nädalas ilmub väike kvartpoogen, mis mõnikord kubiseb trükivigadest…”
See kvartpoogen on saksakeelne Arensburger Wochenblatt. Koidula jätkab veelgi mürgisemalt: “…parimad on seal teadaanded, kust ja millise hinnaga saab parimat nuumlooma liha! Kui aga täna algaks sõda, näeksime vaenlasi enne reidil, kui “Wochenblatt’is” ilmuks selle kohta mõni teade.”
Mis aga puudutab Kuressaares pakutud raviteenust, siis tundub, et sellega jäi poetess rahule. “Ravila on päris kena,” kirjutas ta. Aino Kallas kirjutas ligi pool sajandit hiljem, et Koidula tütar Hedda olevat talle öelnud: “Koidula tuli Kuressaarest tagasi rõõmsana ja heas tervises, ise väga rahul oma suvega, aga mees (st dr Michelson) jäi oma kahtluste juurde. Kohe koju Kroonlinna jõudes haigestuski Koidula uuesti.”
https://arhiiv.saartehaal.ee/
2008/06/21/kirjadest-mis- koidula-kuressaarest- supelvoorana-koju-saatis/ Meie armu kirjutasin kindla kalju kivisse. Sa needsamad sõnad panid rannliiva ülesse.
Mõne aja pärast tulin tutvat paika vaatama. Sinu sõnadest ei olnud ühtki tähte seleta.
Lained olid üla uhand tähed maha kustutand. Olid nimed, olid armu liiva peale istutand...
Aga täna veel ma leian oma kirja kivi seest. Kalju igavesti kestab ja mu valu igavest. KOIDULA ja KREUTZWALD
Pärast esimese luulevihu ilmumist 1866 (23-aastasena) kirjutas Lydia Koidula Võrru Kreutzwaldile argliku anonüümse kirja, kus küsis tolle arvamust oma värsside kohta. Peagi sai alguse kahe erinevast põlvkonnast kirjaniku hingeline kirjavahetus, mis kaks aastat hiljem viis Koidula külaskäiguni Kreutzwaldi juurde ja tema naise pahameeleni.
Madli Puhveli „Lydia Koidula elu ja aeg“ Maalehe raamatusarjas.Kirjavahetuse intensiivsus esimese kuue kuu jooksul, otsustades kirjade pikkuse ja sageduse põhjal, lubab aimata, et mõlema kirjutaja jaoks oli see erakordne suhe teise rahvuskaaslasest intellektuaali ja sugulashingega, mis ületas kõike senikogetut, ning mõlemad olid sellest ülimalt haaratud.
Juba märtsis 1968 kirjutas Kreutzwald:
Teie olete minu üle kas nõiduse või muu salaväe läbi nii suurt võimust saanud, et mind kassipoja viisil õlekõrrega võite vedada, kuida Teie tahate.
Nädala pärast, saamata sellele kirjale vastust, kirjutas Kreutzwald uue kirja, ja kui ka sellele vastust ei tulnud, siis 5. mail veel ühe, üsna meeleheitliku läkituse, küsides, miks Koidula pole vastanud. Ta nõudis otsemaid selgitust, kas või mingitki kinnitust, et nende vahel on kõik hästi. Kreutzwaldi kirjade ahastav toon reedab armumist. Pärast viis nädalat kestnud vaheaega jõudis temani seletus Koidula pikale vaikimisele – ta parema käe pikale veninud närvipõletikuhoog polnud lasknud tal mitte kellelegi midagi kirjutada.
1868. aasta maikuus jõudis nende kirjavahetus oma kuumimasse haripunkti: Koidula kirjutas viis pikka kirja – esimese 6. mail, siis pika-pika kirja, mis valmis 5.–11. maini, siis 11. mail veel ühe, ning 23. ja 24. mail samuti. Ei jäänud alla ka Kreutzwald.
Nende kahe omavahelist suhet oleks isegi tänapäeval keeruline määratleda. Nii Koidula kui Kreutzwaldi perekonnad teadsid sellest kirjavahetusest ning Koidula on oma kirjades isegi vihjanud oma pereliikmete tehtud märkustele selle vastse sõpruse kohta.
Kreutzwaldi naine Marie, sünnilt sakslane, oli 62-aastane, seega vaid paar aastat oma mehest noorem. Ta ei osanud eesti keelt ei rääkida ega lugeda. Üks nende kahest elusolevast lapsest, Adelheid, oli Koidulast üheksa aastat vanem ning elas oma mehe Gustav Blumbergi ja nende tütre Alice’iga Tartus, kus Blumberg töötas ettevalmistuskooli juhatajana. Blumberg, kes oli sünnilt eestlane, oli Jannsenite hea perekonnasõber ning toimetas aeg-ajalt oma äia kirju Koidula kätte. Arusaadav, et Kreutzwald võis olla sisse võetud nii andekast noorest neiust, kes teda jumaldas. Ent nende vanusevahet arvestades tundub Koidula kirjades avalduv emotsionaalne kiindumus seda enam nõutukstegev.Oma kirjas 11. maist 1868 kirjutab Koidula:
Minu Viru laulik, kuida ma Teid taga igatsen! [...] Mispärast siis isa ja lapse vahele, kes looduskorralikult koos peaksid olema, ruumi ja vahet on loodud? Ma olen ennast nõnda harjutanud Teie tütreks arvama [...]
Ning Kreutzwald vastab 19. mail:
[...] Oh, Lydia! armas Lydia, kuis jõuan Teid nii suure lahkuse eest tänada! [...] Ma võiksin päevad ja nädalad Teie seltsis elada, siiski kardan ma, et igatsusejanu pärast lahkumist ei kustuks. [...]
Vahel pihtis Koidula Kreutzwaldile nagu päevikus. Temas oli ta leidnud sobiva intellektuaalse kaaslase, kellega mõtteid jagada. Koidulale tundus, nagu oleks ta enne nende sõprust töötanud hingelises vaakumis, nüüd aga kujutasid Kreutzwaldi valgustatud juhtnöörid ja soe kiitus just seesugust julgustust, mille järele ta oli janunenud. Koidula jaoks polnud nende vanusevahel tähtsust, kuna teda üldiselt ei huvitanud nende vahekorra mehe/naise aspekt, vaid eeskätt nende vaimusugulus. Ta vastus Kreutzwaldile oli üdini siiras. Ta imetles tolle intellektuaalsust, tunnustas tema tarkust ning usaldas täiel määral tema loogilist ja põhjendatud kriitikat. Samas pidi ta mõistma, et kütkestab meest ning et too on tema meelevallas. Selle võimu tunnetamine pidi omakorda paratamatult lisama talle uut enesekindlust. Sellest kirjavahetusest sai tema lemmiktegevus, mida ta oma tihedate tööpäevade lõpuks kõige kärsitumalt ootas.
Kreutzwald omakorda oli Koidulast võlutud. Kõige vastupandamatult mõjus talle neiu kahetine loomus, ta oli haritud ja emantsipeerunud, ent samal ajal säilitanud oma lapseliku puhtsüdamlikkuse.Aprilli alguses külastas Kreutzwald oma tütre perekonda Tartus ning astus ühtlasi ka Jannsenite poolt läbi. See oli esimene kord, kui nad Koidulaga näost näkku kohtusid. Võrru tagasi jõudnud, kirjutas ta ekstaatilise kirja, kus ta tänas Jumalat unustamatute hetkede eest neiu seltskonnas. Kreutzwald leidis kergendusega, et elus oli Koidula osutunud veelgi südamlikumaks ja siiramaks kui oma kirjades ning et kirjad olid peegeldanud ta tõelist olemust ega olnud vaid ta osava väljendusoskuse tõttu tekkinud petlik mulje.
Ta kirjutas:
Kuida juba enne Teile olen ütelnud, olete Teie see ainuke, kes mind tõesti on tundnud ja minu kuulutatud tundmustest täielikult aru saanud, sest et meie vahel hingede „pehmus-akord” ühel healel kõlab. Selle peale toetades loodan ma, armas Lydia, et praegustest heietest aegamööda sõprusepaela saame punuma, mis niikaua kestab, kui hingeõhk meie sees.
Nädala pärast, saamata sellele kirjale vastust, kirjutas Kreutzwald uue kirja, ja kui ka sellele vastust ei tulnud, siis 5. mail veel ühe, üsna meeleheitliku läkituse, küsides, miks Koidula pole vastanud. Ta nõudis otsemaid selgitust, kas või mingitki kinnitust, et nende vahel on kõik hästi. Kreutzwaldi kirjade ahastav toon reedab armumist. Pärast viis nädalat kestnud vaheaega jõudis temani seletus Koidula pikale vaikimisele – ta parema käe pikale veninud närvipõletikuhoog polnud lasknud tal mitte kellelegi midagi kirjutada.
1868. aasta juunis läksid Blumbergid, Kreutzwaldi tütar koos perega, Võrru vanematekoju oma iga-aastast suvepuhkust veetma. Kreutzwald kutsus ka Koidulat Võrru, aga too keeldus ettekäändel, et peab isal ajalehe juures abiks olema. Ent kui Blumberg mainis Koidula keeldumise tõelist põhjust, seda, et tal polnud seal väikelinnas kuskil peatuda, kordas Kreutzwald otsemaid oma kutset ja pakkus enda pool peatumisvõimalust. Ainult seal oleks neil võimalik tõeliselt silmast silma vestelda. Koidula võttis kutse vastu. Järgmises kirjas vabandas Kreutzwald, et maja naispere (s.t ta abikaasa ja tütar) tundvat end ebamugavalt, kuna Koidulal tuleb ööbida teise neiuga (väikese Alice Blumbergiga) ühes toas.
Koidula kirjutas vastu, et tal pole kunagi oma tuba olnud ning et pigem peaks tema paluma vabandust teise neiu privaatsuse häirimise pärast. See tehtud, siirdus Koidula ajaloolisele külaskäigule.
Pole teada, mis juhtus, kui Koidula Võrru kohale jõudis. Samuti pole teada, kuidas kumbki neist kahest literaadist seda külaskäiku esialgu ette kujutas. Kronoloogiliselt järgmine säilinud dokument on väikeseks kokkumurtud pliiatsikirjas sedelike, ilma kuupäevata, Kreutzwaldi käekirjas kirjutatud, palvega anda see Koidulale üle, kui too veel Võrus on:
Nimetage seda märatsemiseks, hulluseks, nõdrameelsuseks või kuidas ise tahate, – Teid jätta mina ei suuda. – Teie tänane otsus ei ole mõõduandev, nädalate, kuude või aastate pärast võtate Teie selle ära muuta. Kui aga seda ei peaks juhtuma ja Teie isemeelselt oma tänaste sõnade juurde peaksite jääma, siis jääb sellegipärast minu olek Teie vastu muutmatult edasi kestma. Lapsel, kes usaldaval meelel oma palve taevase isa poole saadab, ei tule pähegi sellest mõtlema hakata, kas tema lalisemist kuulda võetakse või mitte. Nõnda on surelikkude seisukoht kõrgema olevuse vastu igal pool selle lapse sarnane. T e i e olete kord minu ideaaliks saanud, kelle poole minu vaiksed palved rändavad, sellepärast ei suuda ka kõige raudsem järjekindlus ega jäisemgi külmus Teie poolt minu usutunnistust kõigutada.
Mingeid ajalisi ega muid üksikasju sel külaskäigul toimunu kohta pole teada. On vaid teada, et Koidula naasis Tartusse ootamatult ruttu ning et varsti pärast seda andis Blumberg Jannsenile edasi kirja oma ämmalt, milles Kreutzwaldi naine Marie süüdistab Lydiat oma abikaasa ahvatlemises ning keelab tal edaspidi oma mehele kirjutada. Selle alanduse šokk pidi Koidulat rängalt vapustama.
Kreutzwaldi peagi seejärel saabunud lühike vabanduskiri oli kirjutatud saksa keeles:
M i t t e lugupidamise ja p õ l g a m i s e vahel on vahe, esimese võin ma ehk – enda teadmata ja tahtmata – Teie silmis ära teeninud olla, kuid ma arvan, et Teil ühtki põhjust ei ole minu puhul ka teisele maad anda. – Aga isegi säärasel korral jääb minu piiritu austus T e i e vastu moondamatult püsima, Teil ei lähe kuidagiviisi korda ennast minule võõraks muuta, mina saan Teid nagu oma ideaali kummardama! Edasikestva kirjavahetuse rõõmu võite Teie minult küll röövida, mitte aga endise õnne mälestust kustutada, mis mulle kuni viimse hingetõmbamiseni truuks jääb. Mis poisike aimas, millest noormees unistas ja mis mees oma kujutlusjõuga ühest naisterahvast iganes luua suutis, on mulle Teie tutvuse läbi täiesti tõeks läinud. Selle ülestunnistuse pidin Teile tegema, isegi kui need sõnad viimasteks peaksid jääma, mis meie kirja teel vahetame. Ükskord tohiks ka s e e aeg tulla, kus Te minust ehk paremini võiksite mõelda kui praegusel silmapilgul, kus Teie haavatud meelt nagu loodustki udu ja suits on sombutanud.
Koidula lühidale formaalsele saksakeelsele vastusele, kirjutatud augusti lõpus 1868, oli lisatud pakk viimase kuue aasta Eesti Postimehe kirjandusliku lisalehe eksemplare ning tervitused proua Kreutzwaldile. Tõsiasi, et ta pidas oma külaskäigu ajal antud lubadust need eksemplarid saata, osutab toona tavapärasele formaalsele viisakusele. Kreutzwald kinnitas paki kättesaamist lühida teatega, ent sellele järgnes märksa pikem kiri septembri lõpus lootuses, et aeg on aidanud Koidula haavu parandada. Kreutzwald väljendas kurbust ning jahmatust oma naise naeruväärse käitumise pärast, kuna ta polnud Koidulast kunagi mõelnud teisiti kui vaimolendist.
Ta jäävat igavesti tema naiseideaaliks, keda ei tuleks segi ajada lihast ja luust naistega, kes talle süüa teevad ja kraamivad, vaid pigem nagu muusaks, jumalannaks. Koidula ei vastanud. Kuni ta vaikis, kirjutas Kreutzwald veel kahel korral, 1868. aasta novembris ja 1869. aasta aprillis, kaks pikka kirja kummalgi juhul. Esimesel mail jätkas Koidula taas kirjavahetust, milleks võis teda ehk ahvatleda Kreutzwaldi kirjas mainitud seik, et professor Wilhelm Schott Saksamaalt oli poetessi järele pärinud. Ent lumm oli lahtunud ning kirjade toon muutunud. Kreutzwald kirjutas, et tunneb end nüüd nagu vanaisa, kes kirjutab lapselapsele, ja et vahepealse vaikitud aasta tekitatud emotsionaalne murdumine oli teda üle kümne aasta vanemaks teinud. Koidula vastus oli ikka soe ja hell, ent ta polnud enam too alandlik naiivne protežee tema jalge ees.
Koidula kirjutas:
Papa, mina ei karda Teid enam, s. t. – ei, nii kindlameelselt ma parem üles ei astu – ma arvan, Teie emantsipatsiooni-ideed on juuri ajanud. Ja-jah, papa, Teie ei usugi, kui palju ma muutunud olen ja minu eneseusaldamine tõstab väga energiliselt mässu arvamise vastu, et minul õigus ei olnud.
Ka tema järgmistest kirjadest vaatab vastu ilmselgelt küpsem, enesekindlam noor naine, kes on vahepealse üheksa kuu jooksul kogenud tunnustust. Kreutzwald oli ette pannud, et oma naise järelevalve vältimiseks võiks Koidula oma kirju saata Laakmanni kaudu, kes trükkis Eesti Postimeest ning vahendas sageli Kreutzwaldi raamatutellimusi. Koidula keeldus. Ehkki ta hindas nende jätkuvat kontakti, oli talle vastumeelt mõte, et see tooks kaasa mingit salatsemist. Viimaks saatis ta oma kirjad Võrru ikkagi tavapostiga, ja Kreutzwald sai need kohalikust postkontorist kätte.
Aastaid pärast nende kirjavahetuse esmakordset postuumset avaldamist 1911 on mõistatus, mis tegelikult ikkagi juhtus Koidula külaskäigu ajal Võrru, ainet pakkunud rohketele kirjanduslikele spekulatsioonidele. Leidub ka neid, kelle meelest Kreutzwaldi ja Koidula, keda mõlemat peetakse Eesti kultuuri suurkujudeks, omavaheline kirjavahetus on ühtlasi kummagi suurim kirjanduslik saavutus.
Noore Emajõe Ööbiku ja vananeva Luluisa suhet on nimetatud sajandi armastuslooks. 6 aastat kestnud kirjavahetus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar