Tsistertslased

TSISTERTSLASTE ORDU

• Tsistertslaste ordu on benediktlastest alguse saanud katoliku ordu.
• Ordul on valge rüü, mille peal kantakse musta ülavööd või põlle. Tsistertslaste ordu vendi on nimetatud "valgeteks vendadeks".
• Tsistertslaste ordust on pärit umbes 850 pühakut

Ordu rajas aastal 1098 Prantsusmaal Cîteaux's rühm benediktiini munki eesotsas Champagne'ist pärit püha Robertiga Molesme'ist. Robert ei olnud sealse elulaadiga rahul -  

tema meelest elasid mungad liiga mugavat elu, tema meelest tulnuks Benedictuse reegleid järjekindlamalt ja täpsemalt täita (Ühiselu aluseks olnud Püha Benedictuse Nursiast reeglistiku järgi peeti mõõdukat füüsilist tööd issandale meelepäraseks. Õigupoolest pidigi tööd tegema selleks, et liigse vaba aja tõttu patumõtted pähe ei kerkiks. Usuti, et töö aitab ka enesedistsipliini kasvatada ja toetada vaimset arengut, mis omakorda võimaldab usku sügavamalt mõtestada.  
Palveta ja tööta! (lad ora et labora!))

-  ning rändas koos 20 mungaga soisele kohale Burgundias. Burgundia krahvi Odo soosingul ehitasid nad kloostri, mille nimi oli lihtsalt Novum Monasterium ('uus klooster'), ning seadsid eesmärgiks elada rangelt selle kloostrielu reegli järgi, mille Benedictus Nursiast aastal 540 oma munkadele oli seadnud. Selle alusel tahtsid nad elatuda ainult oma kätetööst, lükates tagasi sissetuleku benefiitsidest, tollidest, rendisest ja intressidest. Tsistertslastele oligi tunnuslik naasmine füüsilise töö, eriti põllutöö – benediktlaste kunagise eluviisi – juurde. Nad hülgasid kõik vahepealsed leevendused ja uuendused, mõnes punktis läksid ranguses Benedictuse aegadest veelgi kaugemale. Et füüsilise töö jaoks aega jääks, loobusid nad jumalateenistuse lisaelementidest, mis benediktlastel kolme sajandi jooksul olid välja kujunenud. Benediktlaste kloostrites olid need jumalateenistuse aega mitmekordistanud. Nendest uuendustest säilitasid tsistertslased ainult hingepalvemissa igapäevase lugemise.

Tegevus olekski ehk alternatiivse munkade kogukonnaga lõppenud - mille puutumatuse paavst 1100. aastal kinnitas - kui sellega poleks 1113. aastal liitunud kohaliku rüütlisuguvõsa võsuke Bernard (kellest hiljem sai ka pühak, Clarivaux' Bernard) koos umbes 30 sugulasega, tuues kaasa oma nii oma karisma kui sidemed kiriku ja ilmalike võimudega.

Järgnevalt kasvas ordu plahvatuslikult ning levis massiliselt üle kogu Euroopa Rumeenia ja Skandinaaviani välja! Bernardi surma aastaks oli tsistertslaste kloostreid - tsistertse - 344, sada aastat hiljem juba 647, keskaja lõpuks 742.

Bernard tegi karmid reeglid: Uudne oli tsistertslastele omane range side põhimõtteliselt iseseisvate kloostrite vahel. Iga klooster jäi vastutavaks oma emakloostri ees. Emakloostri abt sooritas igal aastal ametliku kontrollkülastuse. 
Ordu järjest välja kujunev sisekord sisekord  korrastas suhted tsistertslaste ordu kloostrite vahel ja avaldas mõju kogu lääne munkluse arengule. Seda kodukorda võib võtta kompromissina algse benediktlaste süsteemi vahel, kus iga klooster oli autonoomne ja eraldatud, ning täieliku tsentraliseerituse vahel, kus kõik benediktlased allusid Cluny kloostrile. Seevastu tsistertslaste süsteemis oli igal kloostril oma abt, kelle valisid oma mungad, ning oma ühisomand ja finantsid. Teisest küljest allusid kõik kloostrid peakapiitlile, mis käis igal aastal Cîteaux's koos ning koosnes ainult abtidest. Seda organit ja ordut juhtis Cîteaux' abt. Tema oli ka kõikide kloostrite visiteerija, kellel oli luba muuta kõigi kloostrite usu- ja ilmalik elu Cîteaux' eeskujule täpselt vastavaks. 

Tsistertslaste ordu juht Bernard Clairvaux’st oli vaimulik eestvedaja, kes oma kirjutistega propageeris ja põhjendas Teist ristisõda (1147–1149).

Peaaegu pool kloostritest asutati otseselt või kaudselt püha Bernardi suure mõju ja prestiiži tõttu otseselt või kaudselt Clairvaux'st. Bernardi peeti peaaegu ordu asutajaks ning tsistertslasi nimetatigi sageli bernardiinideks.

Tsistertslaste mõju katoliku kirikus kasvas nii suureks, et üks püha Bernardi munkadest sai paavstiks (Eugenius III). Kuni 13. sajandi esimese veerandini olid tsistertslased benediktlastest mõjukamad. Siis aga hakkas nende mõju kahanema, sest kerjusmunkade ordud vastasid paremini ajastu vajadustele. Kuid tsistertslaste allakäigul olid ka sisemised põhjused.

• Hiigelordul oli raske säilitada esialgset vaimulikku innukust.
• Hakati tegema järeleandmisi askeesi ranguses (sealhulgas toitumises)
•  ja tuluallikate asjas. Hakati lubama rente, tolle ja benefiitse. Tekkis ärivaim. Paljud kloostrid muutusid toretsevaks.
• Mungad loobusid põllutööst.

Hiljem on tsistertslaste seas pidevalt tekkinud liikumisi esialgse ranguse taastamiseks. Peakapiitel püüdis võidelda leevenduste ja kuritarvitustega.

Tsistertslastel oli suur tähtsus 12. ja 13. sajandi koloniseerimistegevuses. Kloostri rajamisel pidi mõnekümneliikmeline munkade rühm välja rändama ning ideaalis rajama uue kloostri metsikusse kohta, et seda õilistada. Osalt oli koloniseerimine ka vältimatu, sest Lääne-Euroopa võimalikud põllumaad olid juba hõivatud. Nad rajasid näidispõllumajandeid, edendasid puuvilja- ja viinamarjakasvatust, hobuse- ja kalakasvatust, mäendust ja villakaubandust, arendasid teadust ja meditsiini ning aitasid sellega kaasa kõrgkeskaja kultuuri levikule ja õitsengule. Nad tegid põllumajanduses palju uuendusi.

Algselt said tsistertslased kogu sissetuleku maast. Nad arendasid välja põllumajandussaaduste turustamise süsteemi ning aitasid kaasa kaubanduse arengule Lääne-Euroopas. Näiteks oli 13. sajandi lõpuks Inglismaa tsistertslaste villaekspordil üleriiklik tähtsus. Mungad üksinda ei jõudnud enam põllumajanduslikke töid käigus hoida, sest neil läks palju aega vaimulikele ülesannetele. Seetõttu oli tsistertslastel palju ilmikvendi. Neid värvati talupoegade seast. Tegemist oli lihtsate harimatute meestega, kelle ülesanne oli teha kõiksugu töid, eeskätt põllutöid. Nad elasid samas hoones eraldi, kuid ei võtnud osa kanoonilistest jumalateenistustest ning neil olid eraldi palvused ja usuharjutused.

Ilmikvendi kunagi ei ordineeritud ning neile ei antud kunagi juhtivaid positsioone. Just ilmikvendade abil õnnestuski tsistertslastel Euroopa arengus nii suurt osa etendada. Sageli aga läks ilmikvendade arv ülemäära suureks. Ühes kloostris võis olla paarsada ilmikvenda. Hiljem siiski ilmikvendade arv kahanes ja lähenes proportsioonidele benediktlaste ordus.

Gooti stiilis arhitektuur, mille tsistertslased algul kõheldes omaks võtsid, levis üle kogu Euroopa suuresti selle ordu tegevuse tulemusel. Nagu kõik mungad, kirjutasid nad ümber liturgilisi ja teoloogilisi käsikirju. Mõnel kloostril oli keskaja lõpuks juba suur ja väärtuslik raamatukogu.

Aastal 1335 kehtestas paavst Benedictus XII, kes oli ise tsistertslane, rea eeskirju ordu algse vaimu taastamiseks. 15. sajandil püüdis mitu paavsti ordut reformida. Ordut tervikuna reformida ei õnnestunud, ent 15. ja 16. sajandil õnnestus teha kohalikke reforme. 17. sajandil püüdsid paavst ja Prantsusmaa kuningas veel kord läbi viia üldreformi. Peakapiitel valis Cîteaux' kloostri abtiks kardinal Richelieu, arvates, et too suudab tsistertslasi reformi eest kaitsta. Richelieu aga asus täielikult reformi poolele. Vastupanu oli siiski nii suur, et üldreformi läbi viia ei õnnestunud.

Reformatsioon, Joseph II kirikupoliitika, Prantsuse revolutsioon ja teised revolutsioonid peaaegu hävitasid tsistertslased. Alates 19. sajandi viimasest poolest hakkas ordu tegevus jälle elavnema. 20. sajandil muutus tsistertslaste ordu uuesti tähtsaks, eriti oma koolitegevuse tõttu. Peale selle hakati piiratud ulatuses arendama misjonitegevust Lõuna-Ameerikas.

Nunnad

Tsistertslastel on alati olnud palju nunni. Esimene nunnaklooster asutati aastal 1125. Kõrgajal olevat olnud 900 nunnakloostrit ja kloostrid olid väga suured. Nunnad tegelesid kontemplatsiooni ja ka põllutööga. Hispaanias ja Prantsusmaal olid mõnedel tsistertslaste abtissidel erakorralised privileegid. Nunnadel leidis aset arvukalt reforme. Tuntuim tsistertslaste naisklooster oli Port-Royal.

KLoostrid

Ordu statuutide järgi tuli klooster ehitada asustusest eemale, kloostrite arhitektuur oli askeetlik. Kõik kloostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Kloostri hoonestuse põhistruktuur toetus benediktiini kloostrite skeemile: hooned olid koondatud nelinurkse hoovi ümber, põhjatiivas asus reeglina kirik ja ülejäänud tiivad moodustasid klausuuri. Ka kirikud olid vähemalt 12. sajandil tagasihoidlikud. Neis ei tohtinud olla skulptuure, vitraaže ega kivist kellatorne. Eluruumide rajamisel kasutati kloostrites uusi tehnilisi lahendusi, näiteks küttesüsteemi, veevärki ja kanalisatsiooni. 

Kõige vanem tsetserlaste majandusmõis Eestis oli tõenäoliselt Gothlandil asuvale Rooma kloostrile kuuluv mõis Kolgas. Taani hindamisraamatuî järgi kuulus Ojamaa munkadele (monachi de Gutland) terve rida külasid Revala maakonna idaserval Kahala järve ümber: Hirvli, Sigula, Kahala, Kalamäe, Kullava ja Uuri. Kokku 78 adramaad.

1290. aastal ostsid Kolga mungad Kuusalu kiriku Taani asehaldur Saxo Agunsunilt.

Tsistertslaste ordu misjonärid saabusid Tartusse pärast 1224. aastal Tartust piiskopilinna tegemist, selle esimese piiskopi Hermanni palvel, kes soovis oma misjonialale kloostrit. Tsistertslased rajasid 1228. aastal Tartumaale Kärkna kloostri ja sadakond aastat hiljem (1317) Padise kloostri. (Vahepal veel Tallinn 1249 ja Lihula 1275-85; pärast Padiset Tartu 1345)). Kärkna klooster hävitati vene vägede poolt Liivi sõja alguses 1558. aastal ja Padise klooster 1559. aastal.

Kloostrimõisad kui suurfirmad

Tsistertslaste ordu asutati Prantsusmaal 1098. aastal ja see laienes kiirelt üle kogu Euroopa. Suuresti oli ordu edu taga kloostrimõisate (grangium) võrgustiku rajamine, kust saadi tulu kloostrite ülalpidamiseks ja jäi veel ülegi.

Munkade ja nunnade asemel tegid kloostrimõisates tööd hoopis ilmikvennad või -õed, ehk kloostrielu reegleid järgivad, kuid munga- või nunnatõotust mitte andnud abilised. Just nemad olid sageli ka juhirollis.

Keskaja kontekstis olid tsistertslaste kloostrimõisad tõelised suurettevõtted ning ilmikvennad ei pruukinud sugugi olla ühiskonnaheidikud, kel justkui muud võimalust söögi teenimiseks polnud. Pigem olid eelistatud kohalikud kõrges seisuses hea organiseerimisoskusega isikud, kes peale maavalduste ja muu vara tõid kloostrimõisatesse kaasa tutvused ja sidemed ning teadmised  kohalike olude kohta. Kloostritest kaugetel asuvates kloostrimõisates oli nende käes üsna palju võimu ja autonoomiat.

Miks olid nende kloostrimõisad nõnda edukad? Eks ikka seetõttu, et lisaks põllupidamisele tegelesid tsistertslased veel mitme alaga: neil oli õigus omada veekogusid koos sadama- ja kalastustuskohtade, samuti pärli- ja kalakasvatustega.

Tsistertslastel olid ka veskid ja sepikojad, kaevandused ja kivimurrud. Nad tootsid rauda, soola, lupja, tõrva, sütt, küttepuid, telliseid, katusekive, ehituspuitu ja laevaehitusmaterjale. Ordul oli ka õigus kasvatada ja aretada tõuhobuseid ning kariloomi, rajada viinamarjaistandusi ja toota veini, pidada mesilasi ja toota vaha, pruulida mõdu ja õlut ning palju muud. 

Karukasukad ja pärlid Kolgast

Eesti aladele rajasid tsistertslased viis kloostrit: Kärknas ja Padisel olid mungakloostrid, Lihulas, Tallinnas ja Tartus aga nunnakloostrid. Kloostritega kaasnes arvukalt kloostrimõisaid.

Neist tõenäoliselt üks vanemaid asub Tallinna ja Rakvere vahel Kolgas, kus tegevus käis juba 13. sajandi alguses. Mis võis selles kolkas tsistertslastele sümpatiseerida? Ilmselt on süüdi mitmekülgsed loodusolud, mida ettevõtluses pruukida sai.

Võib arvata, et suurtest metsadest ümbritsetud Kolgas toodeti kõiksugu ehitusmaterjali. Mets oli tulus ka seetõttu, et sealt sai hankida ulukiliha ja kõrgesti hinnatud karusnahka. Kolga lähistel asuva Kahala järve piirkonnast saadi teist toona olulist ehitusmaterjali paekivi.

Tallinna 1363.-1374. aastate tehinguid kajastavas "Tallinna wanimas arweraamatus" on neli tehingut Kolgaga. Kõik peale ühe on sõlmitud just nimelt puude peale, mida parvetati Tallinna meritsi. Vägagi erandlik tehing leidis aset 1372. aastal, kui Tallinna linn sponsoreeris Kolga sadamasilla parandustöid, mis viitab sadama strateegilisele tähtsusele.

Kunagisele suurele kaubandusteele ehk Idateele (Austrvegr) jääv Kolga sadam paiknes topograafiliselt igati heas asupaigas, asudes Juminda poolsaare varjus Kolga lahesopis – tänapäeva Tsitre külas Muuksi linnamäe all. On arvatud, et Tsitre küla nimi tulebki tsistertslastest ning Muuksi viitab munkadele.

Peale metsade ja jõgede piirab Kolgat kagu- ja lõunasuunas soine ala, sealhulgas tänagi populaarne Viru raba, kust teoreetiliselt võidi omal ajal saada soorauamaaki ning põlluväetiseks turvast. Kolga kandis voolab ka Pärlijõgi, mis on ainus jõgi Eestis, millest võib veel leida ebapärlikarpe.

Kultuuritegelane Walter von Wistinghausen on oma mälestustes meenutanud, kuidas 19. sajandil käis Kolga mõisarahvas Pärlijõe vahimajakeses jõevähke söömas. Ta kirjutab ka, et pärlitega kaunistatud ehteid olnud igal pereliikmel ja sugulastelgi. Ehk võisid Kolga pärlid omal ajal huvi pakkuda ka tsistertslastele? Kirjalikke tõendeid selle kohta paraku pole.

Konkurents ja laiem mõju

Tsistertslaste misjonitöö oli majanduslikult ambitsioonikas, ent kapitalistlik regi ei libisenud neil siiski nii libedalt kui võiks arvata. Näiteks Padise kandis tekkis ordul kalastamisõigustega seoses sekeldusi. Jägala jõele rajatud veski põhjustas aga palju pahandust kohaliku rahvaga.

Tsistertslaste tugev ärivaist võimaldas neil tunda ära võimalikku rikkust seal, kus seda esialgu ei paistnud olevat. Just laiahaardelise ja mitmekülgse tegevuse tõttu ongi nende panus meie piirkonda märksa mitmekihilisem, kui ühelt religioosselt ordult oodata võiks.

Üks Rapla kihelkonna päritolu silmapaistvaimaid loomeinimesi, prof Uku Masing on korduvalt toonitanud tsistertslaste vaimuliku ordu suurt osa kogu Eesti ja Rapla kandi rahva vaimuelu kujundajana XII-XVI sajandil.

Tsistertslaste ordu on üks kristlikest ordudest, mille osa Euroopa kultuurielu arengus on raske üle hinnata. Mitmed suurimatest keskaegsetest mõtlejatest olid «valged mungad», nagu ordu liikmeid kutsuti.

Üheksasada aastat tagasi, 1098. aastal lahkus Prantsusmaal Burgundia Molesmi benediktlaste kloostri abt Robert koos priori ja 20 mungaga kloostrist. Ta oli püüdnud muuta kloostri igapäevaelu palverikkamaks ja töisemaks, kuid enamik munkadest ei tulnud muudatustega kaasa.

Mõistnud, et ainus võimalus muutumiseks on kloostrist lahkumine ja uue vennaskonna rajamine, pöördus ta Lyoni peapiiskopi Hugo ja Burgundia hertsogi Odo poole. Talle anti väike soine maatükk koos kirikuga kohas nimega Cîteaux (ladina keeles Cistertium). Nad järgisid Lääne munkluse isa, püha Benedictuse (surn 547) sõnastatud ühiselu põhimõtet: palveta ja tööta! (lad ora et labora!), lisades kolmanda osana vaimuliku lugemise (lad lectio divina).

Raske töö ja askeetlik pühendumine heidutas inimesi tsistertslastega liitumast. Nii vähenes kloostri liikmeskond igavikku lahkunute tõttu kuni aastani 1112, mil kloostriga liitus kõrgest soost sündinud Bernard koos mitme sugulasega. Siitpeale hakkas tsistertslaste ordu kasvama. 1130. aastal oli juba 30 kloostrit, 1168. aastaks 288 ning ordu 200. aastapäevaks 700.

Mõju Euroopas

Kõik kloostrid rajati ühiste põhimõtete järgi. See kehtis kloostri ehituse, päevakava ja jumalateenistuste korra kohta. Nii oli tsistertslasest mungal võimalik rännata eri maades (mida nad sageli ka tegid) ning jätkata pühendunud tööd. Kloostrite ühtsust toetas iga-aastane kapiitel Cîteaux’s, kuhu olid (vähemalt ordu algaastail) kohustatud kogunema kõigi kloostrite abtid.

Ühtsus, tihe läbikäimine ladina keeles ning tsistertslaste kloostrite tohutu võrk üle kogu Euroopa mõjutasid oluliselt ühise Euroopa identiteedi kujunemist. Keskaja algul oli Euroopas väga vähe ühist. Näiteks 1200. aastal tähistati uue aasta algust kuuel kuupäeval, kindel polnud seegi, mitmes aasta algas. Tsistertslaste kalender oli ühtne kogu Euroopas ning see koos üldise orienteeritusega rahvusvahelisele koostööle aitas kaasa Euroopa ühistaju kujunemisele.

Valged mungad olid edukad mitmel elualal. Enamasti rajati kloostrid ja kabelid voolava vee lähedale, jõeorgudesse. Nii hariti üles seni põllumajandusliku kasutuseta olnud maid. Vahel ehitati klooster otse jõe või isegi mitme jõeharu peale. Tsistertslastega levis Euroopas veejõu rakendamine vesiveskites jahu jahvatamiseks ja hiljem ka laudade saagimiseks. Veskitiikides kasvatati kalu, sellelgi alal olid valged vennad algatajateks. Ka taimekasvatus ja aianduskunst levisid koos tsistertslaste kloostrite ja kabelitega.

Tsistertslased Eestis

Eesti esimene tsistertslaste klooster rajati Tartumaal Kärknas Amme jõe äärde 130 aastat pärast ordu asutamist, 1228. aastal. Hiljem tekkisid kloostrid Tallinnasse, Tartusse, Padisesse ja Lihulasse. Lisaks oli mitmel pool kloostrite kabeleid, kuna tsistertslaste ühiseks põhimõtteks oli töö koos rahvaga kaugemal keskustest.

Kloostrites olid esimesed raamatukogud, seal sai harrastada noodist laulmist ja arvutamist, vaimuilmas vajalikku ladina ja kaubanduses kasulikku saksa keelt, ilukirjandust ja haigeravi, põllundust, aiandust, kalakasvatust, müüri- ja sepatööd ning palju muudki veel.

Tsistertslaste vennaskonna liikmeks võis astuda igaüks, rahvus ei mänginud siin mingit rolli. Tuleb pidada tõenäoliseks, et tsistertslaste kloostrites tegutses ka eestlastest vendi, kuigi nimepidi on neid raske nimetada. Kloostrisse astudes said ju uued vennad mõne pühaku nime, mis ei ütle midagi nime kandja rahvuse kohta.

Eestlaste ristiusustajateks ei tule pidada ristirüütleid, vaid eelkõige kloostrivendi. Kloostritest käidi väljas ümberkaudsetes kogudustes ja kabelites teenimas ja jutlustamas, vendade igapäevane elu, töökus ja teadmised olid kõigile tuttavad.

Raikkülast pärit teoloog Uku Masing on viidanud Padise tsistertslaste sidemetele Harjumaa talupoegade ja väikeaadlikega, oletades nende abi viimastele seismaks 1343. aastal ordurüütlite vastu oma õiguste eest.

Rapla ümbruses on teada mitmeid Padise tsistertslaste kabelite asukohti: Alus, Raikkülas, Kuusikul, Kabalas ja Valtus. Pärast 1343. aasta lüüasaamist ning enne Harjumaa müümist Liivi Ordule õnnestus Taani kuningal Valdemar IV tänu piiskop Olavile kinkida Rapla ja Keila kirik Tallinna Toomkirikule. Hiljem läks Rapla kirik edasi Padise tsistertslaste kloostrile.

Tsistertslaste aeg Eestis lõppes koos Liivi sõjaga XVI sajandi keskel. Ometigi tundub, et nende põhimõtted - palveta, tööta ja loe vaimulikku kirjavara -, juurdusid kolme sajandi jooksul rahva meelde, luues pinda XVIII sajandil puhkenud vennastekoguduse ärkamisliikumisele. Ka valgete munkade taimetarkus ja kogu Euroopat hõlmav koostöövõrk on eri aegadel leidnud jätkamist ja jätkajaid Rapla mail:

• Raikküla oli koduks üle Euroopa tuntud botaanikule Aleksander Keyserlingile ning tema filosoofist pojale Herman Keyserlingile, samuti mitmekülgsetele teoloogidele Uku Masingule ja Evald Saagile.

• Valtu lähedal on Haide Puukool, ainulaadne püsilillede ja aiakujundusideede levitaja.

• Kuusikul töötas aastaid taimede uurimise katsejaam.

• Alu park koos tiikide ja lossiga on üks kaunimaid Eestis.

• Kabala vesiveskite ja veskitiikide vahel paiknev endise mõisahoone varasem ehitusjärk meenutab keskaegset kabelit.

Tsistertslaste arhitektuuri keeruline uurida, kuna kloostrid asuvad kõik asulatest väljas ja sinna keeruline saada.

Tsistertsalsed olid Eesti ühed suurimad dokumendivõltsijad üldse- väitsid, et nende klooster asutati seal juba 1096- siis kui ordut ennastki veel olemas ei olnud.

Paganate vastu jutlustmine. Kuigi ordu idee oli võimaldada munkadel sügavas kontempleerimises elada, ei jätnud kirik ta mõju kasutamata ning tegi Bernardile ülesande Teise ristisõja (1146-1148) jaoks jutlustada - sellega sai viimane suurepäraselt hakkama - ning ka järgmiste ristisõdade jaoks rakendati tsistertslasi..

Arhitektuur

Ordu järsu populaarsuse tõusuga hakkas ka arhitektuur arenema. Puust kirikute ja kloostrite asemele tulid kiviehitised. Kloostrid olid ümbritsetud müüri ja tornidega, müüri sees asusid kirik, kloostrihooned, aga ka käsitööruumid (sepikojad, pagarikojad jne) ja tallid. Kloostrite nimed seostusid elementidega loodusest, kuna kloostrid asusid asulatest eemal eraldatud paikades. Uue rajamisel oli reegliks et < 10km kaugusele ei tohtinud teha.

Arhitektuur - vastavalt tsistertslikule elulaadile - oli lihtne ja range - ilma ehitusplastika, seinamaalingute, värvilise vitraaži ja skulptuurideta. Torne kirikutel olla ei tohtinud. Kivitöötlus oli siiski oivaline.

Kirikus tohtis olla maalitud krutsifiks ja muud tagasihoidlikumat, torne ei võinud ning vitraažid võisid mustvalged olla. Kirikusse oli kaks sissepääsu - esimene munkadele, teine ilmikvendadele, kusjuures mõlematele omaenda eraldi ristikäigust.

Tsistertslastele tunnus oli ära lõigatud pilaster (mis ajani?). Kabelid võisid olla täiesti miniatuursed. 

Kloostriruumides oli arenenud veekanalite süsteem: "wc", köök, kanalisatsioon, jalapesu. Hilisemates kloostrites oli ka abtil oma maja. Oluline atribuut oli veel kabel külaliste jaoks värava kõrval - capella ad portas.

Algusaegade järel hakkas ka tsistertsalste kloostriarhitektuur lähenema ülejäänule kaasajal koos värviliste akende, figuuride ja skulptuuridega.

KIRIK - esimene ja tähtsaim ehitis kloosris - sest nii palju aega läks ju Jumala teenimisele! Altar, kooriruum, vahevõre, pikihoone.
Siseõu = klausuur, mida ümbritses ristikäik. Ristikäik eriti oluline pühapäeviti, siis käis püha veega piserdamine. Kõik piserdati üle - peaalter, kõiik teised altarid, protsessioon ristikäigus - rist ja püha vesi. 
Käärkamber - sääl hoiti kiriku riideid, nõusid, küünlajalgu. 
Kapiitlisaal - igal hommikul koguneti kapiitlisaali, et kuulata järjekordsett peatükki (kapiitlit) reeglitest, arutada igapäevatoimetusi, kuulata patukahetsusi...
Soojendusruum - tuleasemed olid vaid siin, köögis, kälalistemajas, haiglas ja abti eluasemes.
Käärkambri, kapiitlisaali ja soojendusruumi kohal tavaliselt dormitoorium - magala Dormeo). Õlgmadratsidega voodid reas. Hiljem sirmid. Dormitooriumi ühel küljel latriinid - käimlad nt oja kohal - hügieeni suursaavutus!  Pikk rida aukudega puitistmeid. 
Kiriku vastasküljel - refekroorium e söögisaal. Enne pesid lavatooriumis käsi (voolava veega renn). Nurgas köök. 
Dormitooriumi vastas - ilmikvendade dormitoorium. 
Infirmaarium - haigla. Kas eraldi maja väljaspool või köögi kohal. 

Hüpokaust - õhkküttesüsteem; köetavate ruumide põrandaid soojendati ruumide all asuvate tellispostide kuumakskõtmise teel; kuum õhk liikus ka seinas asuvate kanalite kauda. 

PADISE KLOOSTRIT ehitat üle 200 aasta. 

KLOOSTRi ARGIELU:
(Palveta ja tee tööd): 7 palvetundi, öine palvetund = vigiil; Vana Testamendi laulde ja palvete kogu võeti läbi nädalaga, piibel aastaga. 
1.00 - vigiil
6.00 - teine palvus, millele järgnes esimene missa (armulauaga jumalateenistus)
7.00 - raamatute lugemine ristikäigus, kusjuures enne on soojad ööjalanõud päevaste vastu vahetatud ja pestud.
8.00 - kolmas palvus, ümberkaudsete elanike ja külaliste osavõtuga missa
9.00 - kapiitlikoosolek kapiitlisaalis e kapiitlis (esinduslik saal, tavaliselt käärkambri kõrval, kus loeti igal hommikul 1 peatükk e kapiitel piiblist ja toimusid vaimulike nõupidamised); osalejaiks kõik munga- või nunnaseisuses olevad kloostrielanikud, va noviitsid
10-12 - töö
12.00 - keskpäevane teenistus kirikus
13.00 - lõuna reflektooriumis (mis talvel ooli ka ainus toidukord)
14.00 - tunnipalvus
15.00 - õppimine või töö
17.00 - vesper e õhtupalvus kirikus; päevakingade vahetamine öiste vastu dormitooriumis (ühine magamisruum)
17.30 - kerge õhtusöök reflektooriumis
18.00 - hilisõhtune jumalateenistus
18.30 - magamaminek dormitooriumis

 Selleks, et hilinemiseta jõuda öisele palvusele, magati riietes. Rääkimine, söömine ja pesemine olid samuti väga rangelt sätestatud. Kloostriasukate omavaheline jutuajamine oli ilma äärmise vajaduseta välistatud. Kuna ka reflekrooriumis söödi vaikides, tuli kasutusele omamoodi märkide süsteem. 

Säärane jaotus kehtis aastasadu, kuid liturgilised teenistused läksid selle ajaga siiski üha keerukamateks. Tseremoniaalne kõrgtase saavutati 10.11 sajandil, kus kloostriasukad veetsidki enamuse aega kirikus, ja see oli ka põhjuseks tsistertslaste eraldumisele benedektiinlastest. 

• Keelatud oli süüa liha, seda said vaid haiged. (Seetõttu ka kalatiigid!) Aastal 1250 see siiski muutus.
  
• Suurearvulise kloostrikogukonna toitmine nõudis küllaltki keerukat majandusorganisatsiooni. Nii tekkisid viljaaidad, veskid, pagaritöökojad, parkimiskojad, sepikojad, veevärk. Kodulinnud - lina + sõnnikust valmistatav pärgament(!)
• Rituaalne pesemine toimus iga päev, kuid saunas käidi vaid 5 x aastas.
• Benedictuse ajast kuulus kloostri kohustuste hulk vaestele almuste jagamine - almoner oli kohe eraldi ametimees selleks. (näiteid: hingedepäeval anti toetust nii mitmele vaesele kui kloostris oli liikmeid - tükk leiba, 2 heeringat, tükike juustu; kloostri asutaja surma-aastapäeval anti sajale vaesele väike summa raha või tükk leiba; kõige suuremad annetused (riideid, raha, toitu, õlut) tehti Suurel Neljapäeval, (püha õhtusöömaaeg), siis pesti ka sümboolselt vaeste käsi ja jalgu. 
• Keskaegne jõukus ja heaolu seostus suurel määral maaomandiga - nii oli Inglismaal hilisel keskajal 1/7 maadest kloostrite käes. 
• Annetajad - eestkosted. Lootus paremale elule pärast surma.
• Pühakute säilmed, reliikviad - sissetulekud palveränduritelt.
• 
  
  
• *   *   *   *